Tsiviilasja number Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Tsiviilasi
2-09-43824 Tallinna Ringkonnakohus 03.10.2012, Tallinn Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom OÜ WW Capital hagi Osaühingu Ehitusplaat, A V ja S Z vastu solidaarselt võlgnevuse 134 214 euro 46 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.01.2012 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
134 214,46 eurot OÜ WW Capital apellatsioonkaebus 13.09.2012, avalik kohtuistung Hageja OÜ WW Capital (rk 11425205), seaduslik esindaja Vahur Volt, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tamme; Kostjad Osaühing Ehitusplaat (rk 11182105, asukoht Kopli 35B, Tallinn), A V (ik xxxxxxxxxxxx) ja S Z (ik xxxxxxxxxx), kostjate lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli.
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.01.2012 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata riigilõivuseaduse (RlvS) § 57 lõiked 1 ja 22 ning lisa 1 säte, mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga 127 823 eurot 29 senti kuni 159 779 eurot 12 senti apellatsioonkaebuselt riigilõivu 7349 eurot 83 senti.
5.Määrata tsiviilasjas nr 2-09-43824 apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu suuruseks 1500 eurot.
6.Tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust (maksekorraldus 01.03.2012; maksja Advokaadibüroo VARUL AS konto 221025347530; makse selgitus „täiendav riigilõiv OÜ WW Capital apellatsioonkaebuselt Harju Maakohtu 03.01.2012 otsusele tsiviilasjas nr 2-09-43824“; saaja Rahandusministeerium; saaja konto 221023778606; viitenumber 2900072686) 5849,83 eurot Advokaadibüroo VARUL AS kontole nr 221025347530.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult
Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
8.Otsuse resolutsiooni p 4 edastada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Asjaolud ja hageja nõue
1.01.09.2009 esitas OÜ WW Capital (hageja) kohtule hagi Osaühingu Ehitusplaat (kostja I), A V (kostja II) ja S Z (kostja III) vastu solidaarselt võlgnevuse 57 520 euro 48 sendi väljamõistmiseks. 19.01.2011 suurendas hageja nõuet 76 693 euro 98 sendi võrra ja esitas viivise nõude, paludes välja mõista viivis seisuga 20.01.2011 14 832 eurot 27 senti ja alates 21.01.2011 täiendava viivise VÕS § 113 järgses määras põhivõlgnevuselt 134 214 eurolt 46 sendilt kuni selle täieliku tasumiseni TsMS § 367 alusel. Hagi põhjendustel sõlmisid hageja ja kostja I 15.10.2008 kokkuleppe 08.01.2008 sõlmitud optsioonilepingu lõpetamiseks (kokkulepe). Samaaegselt kokkuleppega allkirjastati ka kostja I osa optsioonileping (leping). Kokkuleppe ja lepingu aluseks olid hageja osaniku ja juhatuse liikme V V tööpanuse hindamine kostja I tegevuses ja selle rahaline hüvitamine. Läbirääkimiste käigus jõuti ühisele arusaamisele, et hageja panuse rahaliseks väärtuseks on 204 517 eurot 28 senti, millest arvestatakse maha hageja võlgnevus kostja I ees 19 173 eurot 49 senti ja lõplikuks hüvitise summaks on 185 343 eurot 78 senti. Lepingut võib vaadelda ka teeseldud tehinguna, kuna poolte eesmärgiks oli lepingu sõlmimisel maksuriski vähendamine, mis tekib hagejale hüvitise maksmisel. Hageja ja kostja I sõlmisid 15.10.2008 kokkuleppe, mille kohaselt kostja I tasub alates 10.11.2008 maksegraafikus ettenähtud osamaksetena kokku 185 343 eurot 78 senti. Kostja I tasus nõuetekohaselt novembrist 2008 kuni jaanuarini 2009 maksegraafikujärgseid makseid. Tekkinud makseraskuste tõttu sõlmisid hageja ja kostja I 12.03.2009 optsioonilepingu lõpetamise kokkuleppe muutmise kokkuleppe (muudetud kokkulepe), millega muudeti maksegraafikut ja võlgnevus ajatati. Muudetud kokkuleppes sisalduva kohustuse tagamiseks andsid kostjad II ja III käendused. Muudetud kokkuleppe sõlmimisega andis kostja I hagejale võlatunnistuse. Kostjad ei pidanud muudetud kokkuleppejärgsest maksegraafikust kinni ja võlgnevus on tasumata. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla ja viivise ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate seisukoht
2.Kostjad hagi ei tunnistanud, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Leping sõlmiti kavatsusega see ka tegelikult realiseerida. Lepingu täitmisest loobuti, kuivõrd töö käigus tekkis usaldamatus V. V suhtes. Hageja asus lepingu järgi koheselt nõudma leppetrahvi. Kostjad soovisid vältida kohtuvaidlusi ja asusid leppetrahvi tasuma. Alusetu on väide varjatud tehingust, kuivõrd V. V oli vaidlusalusel perioodil kostja I töötaja ja sai selle eest palka. V. V tasuti töölepingu ja lisaks läbi hageja ka konsultatsioonilepingu alusel. Hageja nõude aluseks on temal lepingust taganemise tõttu tekkinud leppetrahvi nõue. Sõlmitud leping osutus tühiseks vorminõuete mittejärgimise tõttu. Kuna kostja I ei ole osasid registreerinud Eesti väärtpaberite registris, siis tuli leping sõlmida notariaalses vormis. Tühise lepingu alusel sõlmitud kokkuleppel ja muudetud kokkuleppel ei saa olla õiguslikke tagajärgi. Võlatunnistust ei ole kostjad kokkuleppe sõlmimisega andnud. Võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne) ja seotud põhikohustuse kehtivusega. Tühisest põhikohustusest ei saa tuleneda kehtivat võlatunnistust. Lisaks on kostjate II ja III käendused tühised, kuivõrd lepingutes ei ole ära näidatud käenduse rahalist maksumust.
Maakohtu otsus
3.03.01.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjendustel kohustus optsiooni emiteerija 08.01.2008 kostjate I ja II ning hageja vahel sõlmitud lepingu p 4.3 kohaselt tagama optsiooni omandajale optsiooni osale nimiväärtusega 40 000 krooni, milline moodustub lepingu sõlmimise ajal 50% optsiooni emiteerija osakapitalist ja p 5.2 järgi on tehingu hinnaks 2 040 000 krooni (130 379,76 eurot). Viidatud leping on lõpetatud 15.10.2008 sõlmitud kokkuleppega, mille p 3 kohaselt on optsiooni emiteerija soovinud eelpool nimetatud lepingu lõpetada ja vabaneda kohustusest seoses osa võõrandamisega ning p-de 4 ja 5 kohaselt tasub vastavalt maksegraafikule hagejale leppetrahvi 2 900 000 krooni (185 343,78 eurot). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et viimatinimetatud kokkulepet on pooled täitnud ja kostja I on tasunud hagejale kolm esimest osamakset kokku 800 000 krooni (51 129,32 eurot). Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostjatel lasuv kohustus hageja ees on kehtiv. Lepingu lõpetamise kokkuleppe muutmise kokkuleppe p 1 kohaselt on pooled kokku leppinud maksete osalises ajatamises ja tasumise maksegraafiku alusel. Samuti on nimetatud kokkuleppes sätestatud kostjate II ja III käendus ning vastutus maksimumsummas 2 100 000 krooni (134 214,46 eurot). Hageja on seisukohal, et kostjad võlgnevad talle solidaarselt 134 214 eurot 46 senti, sest hageja seadusliku esindaja V. V panus kostja I tegevusse on rahaliselt hinnatav ning pooled on selle väärtuses kokku leppinud ja riikliku maksukohustuse vältimiseks on tehingule antud sisu, mida pooled tegelikult ei ole taotlenud. ÄS § 149 lg 4 kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Lihtkirjalikus vormis osa võõrandamis- ja kohustustehingu sõlmimine on lubatud väärtpaberite keskregistris registreeritud osadega. TsÜS § 82 sätestab imperatiivselt notariaalse tõestamise kohustuse järgimise seaduses sätestatud juhtudel. Normi eesmärgiks on vorminõuete mittejärgmise korral kaasa tuua TsÜS § 83 lg 1 tagajärjed. Riigikohus on selgitanud vorminõuete puudusest tulenevaid tagajärgi lahendis nr 3-2-1-22-09 ja leidnud, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus TsÜS § 83 lg 1 järgi (või enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi) on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kuivõrd poolte 15.10.2008 sõlmitud kokkulepe ja kokkuleppe muutmise kokkulepe põhinevad 08.01.2008 sõlmitud lepingust tuleneval leppetrahvi tasumise kohustusel, siis on need kõik tühised TsÜS § 85 alusel. Hageja seadusliku esindaja V. V vande alla antud seletuse (I tlk 210-212) ja esitatud e-kirjavahetusega (I tlk 19-21) on tõendatud, et pooltel puudus tahe lepingu sõlmimiseks ning eelpool nimetatud kokkulepped sõlmiti V. V ja kostja I koostöö lõpetamise eesmärgil. Seega on kooskõlas TsÜS § 89 lg-ga 1 tegemist näiliku tehinguga, mis on tühine sama paragrahvi teise lõike kohaselt. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus ei nõustunud ka hageja arvamusega, et nõudeõigus kostjate vastu on kehtiv ning võlasuhte aluseks on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Hageja tuginemine kokkuleppe muutmise kokkuleppele (I tlk 202) kui konstitutiivsele võlatunnistusele ei ole õige, kuivõrd nimetatud dokumendist ei nähtu poolte ühine tahe luua uus iseseisev kohustus. Nn näilise leppetrahvinõude ajatamine ei ole iseseisva kohustuse loomine. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-72-08 p-s 12 asunud seisukohale, et VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-06 p 13 kohaselt peab poolte tahe luua iseseisev
kohustus kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Asjaolu, et kostja I on taotlenud maksetähtaja osalist ajatamist, ei tulene sellest, et ta andis hagejale VÕS § 30 lg 1 vastava võlatunnistuse. Seega ei ole hagi põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 141 p 1 kohaselt on kõrvalkohustusteks eelkõige käendamisest ja garantii andmisest tulenevad kohustused. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuivõrd eeltoodud motiividel on käenduse aluseks olev kohustus tühine, siis ei kehti ka selle tagatiseks antud käendused. Hageja taotles kostjatelt lisaks põhivõlgnevusele viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Kuna põhinõue ei ole põhjendatud, siis ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue. Kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid (sh kostjate II ja III vande alla antud seletused, tunnistaja S P ütlused) ei oma hagi läbivaatamisel tähtsust ja seetõttu lahendis neid ei käsitleta. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäid poolte menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 134 214 eurot 46 senti, viivise 11.02.2009-02.02.2012 summas 26 118 eurot 34 senti ning viivis alates 02.02.2012 seadusjärgses määras põhivõlalt 134 214 eurot 46 senti kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Kohtuotsus on vastuoluline. Kohus on ekslikult TsÜS § 85 alusel lugenud kokkuleppe ja lepingu tühiseks. Samas on käsitletud tehingute tühisust vorminõude rikkumise tõttu. Sealjuures on kohus leidnud, et kokkulepe ja leping on tühised, kuivõrd need on näilikud. Hinnatud on üksnes kokkulepet ja kokkuleppe maksete ajatamise taotlust, hindamata on tõendid varjatud tehingu olemasolu kohta. Nende hindamisel oleks kohus jõudnud järeldusele, et kostja I ja hageja ühine tahe oli suunatud kostja I poolt hageja ees rahalise kohustuse võtmisele. Hageja esitatud ja tõendatud asjaolude hulk, mis näitab seostatud ja üksteisele järgnevaid toiminguid, kinnitab poolte ühist tahet ja kostja I poolt hageja ees rahalise kohustuse võtmist. Nendeks on hageja ja V. V lahkumine kostjatega aetud ühisest kasumlikust ärist; läbirääkimised; kokkuleppeni jõudmine ja selle vormistamine juristi osalusel ja soovitusel antud viisil; ajafaktorist tingitud surve, mis ei jätnud hagejale piisavat võimalust seada kahtluse alla juristi soovitust ning võtta teist arvamust; käenduste andmine kostja I majandustulemustest otseselt huvitatud kostjate II ja III poolt; kokkuleppe osaline täitmine; kokkuleppe osalise täitmise lõppemine kostja I majanduslike raskuste tõttu. Hageja on tõendanud hüvitiskokkuleppe sõlmimise majanduslikku põhjendatust. Hüvitis lepiti kokku hageja ja V. V loobumise eest kostjas I ühiselt loodud tulust. Hageja on tõendanud kokkuleppe ja lepingu sõlmimist ühekorraga 16.10.2008. Hageja on ka tõendanud läbirääkimiste toimumist hüvitise suuruse määramiseks ja vastava kokkuleppe projekti muutmist. Tõendatud on, et kokkuleppe ja lepingu sõlmimise pakkus välja lepinguid koostanud jurist. Hageja on tõendanud ajafaktorist tingitud survet kokkuleppe allkirjastamisel. Hageja on ka tõendanud käenduste andmist kostjaga I seotud isikute poolt, mis viitab samuti tahtele kehtiva kohustuse loomiseks. Samuti on hageja tõendanud hüvitiskokkuleppe ulatuslikku täitmist 27,6% ulatuses, 3 maksega ja 3 kuu jooksul. Hindamata on jäetud hageja tõendid kostja I ja hageja ühise tahte kohta kostja I poolt võtta rahaline kohustus. VÕS § 29 lg
5 p 1 kohaselt on kohtul kohustus hinnata sellises olukorras läbirääkimisi ja p 3 kohaselt poolte käitumist enne ja pärast lepingut. Kui kohus tuvastas esmalt lepingu ja kokkuleppe näilikkuse, siis on mõistetamatu, kuidas hageja ja kostja I ca paarkümmend omavahel seostatud ja loogilises järgnevuses käitumisakti on ilma õigusliku tähenduseta. Põhjendamatult jäeti kohaldamata TsÜS § 83 lg 3, kuna antud juhul esines selgelt varjatud tehing näiliku tehingu taga. On loomulik, et varjatud tehingu puhul ei ole see vormiliselt täpselt nii üheselt selge, nagu n.ö tavasituatsioonis tehtud tehingu puhul. Viited VÕS § 30 lg 1 kohaldamise praktikale on seetõttu osaliselt asjakohatud, kuna üheski viidatud kaasuses ei ole tegemist olnud varjatud tehingus võlatunnistuse andmisega. Kohus on hinnanud üksnes konstitutiivset võlatunnistust, aga jätnud hindamata hüvitiskokkuleppe, mis viitab deklaratiivsele võlatunnistusele. Läbirääkimisi arvestades on kokkuleppel täiendavalt ka kompromissi tunnused. Samuti võib hüvitiskokkuleppe näol olla tegemist lihtsalt õiguspärase ja kehtiva kokkuleppega VÕS § 1 lg 1 järgi. Määravaks on, et pooled sõlmisid kokkuleppe seoses hageja ja V. V lahkumisega ühisest ärist ning otsus hüvitise suuruse ja maksegraafiku osas oli selgelt kaalutletud. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise 02.02.2012 seisuga 26 118 eurot 34 senti ja alates 03.02.2012 arvutatuna seadusjärgses määras põhivõlalt 134 214 eurot 46 senti kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebuse vastus
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 03.01.2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei põhjenda otsust. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellant on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune optsioonileping ja selle muutmise kokkulepped on tühised seadusest tulenevate kohustuslike vorminõuete tõttu. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline, kuivõrd kohus on hageja erinevaid ja vastuolulisi väiteid käsitlenud ja neile vastanud ning on tuvastanud, et tegemist ei olnud varjatud tehinguga ning ei eksisteerinud ka hageja väidetud konstitutiivset võlatunnistust või muud kehtivat kokkulepet. Kohus on jõudnud ühele seisukohale, et vorminõuete puudumine tõi kaasa tehingu ja selle muutmise kokkulepete tühisuse. Kostja I on kaebuse vastuse 2. osas vaidluse asjaolusid kirjeldades juhtinud põhjendatult tähelepanu asjaolule, et hageja on pidanud optsioonilepingut ja selle lõpetamise kokkulepet hüvitiskokkuleppeks ja esitanud vastava käsitluse, kuid on jätnud selgitamata, milles seisnes
V.V panus, mille eest oleks kuulunud tasumisele 2, 9 miljonit krooni ja miks pidanuks tema väidetavate panuste eest hüvitise maksma hagejale. Õige on, et hageja oma väiteid tõendanud ei ole, kuigi TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjas on tõendid, mille kohaselt V.V hüvitati tema teenuste eest töölepingu alusel ja hagejale konsultatsioonilepingu alusel. Hageja on vastuoluliselt hiljem väitnud, et kostjal I on võlg, mida kinnitati võlatunnistusega. Maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme, kui tuvastas, et leppetrahvi ajatamise taotlusest ei tulenenud võlatunnistust. Võlatunnistusest peab nähtuma selge tahe kohustuse võtmiseks. Maakohus on hageja väiteid analüüsides ja tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et pooltel puudus ühine tahe luua uus iseseisev kohustus. Paljasõnaline ja tõenditega ei ole kooskõlas apellandi väide, et kostjad on võlga tunnistanud. Põhjendatud ei ole apellandi etteheide tõendite hindamata jätmisele selles osas. Vaidlust ei ole selles, et V.V lahkus kostjatega aetud ühisest ärist, kuid see iseenesest ei anna alust väita, et kostja I jäi talle võlgu. Kuna hageja ei olnud kostja I osanik, ei saanud tal ka tekkida õigust teenitud kasumi osale, nagu on õigesti märkinud kostja I. Pooled ei vaidle, et toimusid läbirääkimised optsioonilepingu tingimuste üle, et selles osales jurist ja et poolte soov oli sõlmida optsioonileping. Osalusoptsiooni andmine tähendab reeglina seda, et töötajale antakse teatud tingimustel õigus osta tulevikus ette kindlaksmääratud osalus (osaühingu osa). Selliselt allkirjastasid ka pooled lihtkirjaliku optsioonilepingu, pidades seda kehtivaks. Hagejal osalusoptsiooni õigust tühise tehingu järgi ei tekkinud. Vastustajad on õigesti juhtinud tähelepanu, et kui pooled oleksid soovinud teha varjatud tehingut sisaldavat näilikku tehingut, siis nad oleksid teinud selle seaduses etteantud vormis. Käesoleval juhul aga allkirjastasid pooled lihtkirjaliku optsioonilepingu projekti ja uskusid, et tegemist on kehtiva lepinguga. Käenduslepingute sõlmimine näitab samuti seda, et optsioonilepingut peeti kehtivaks ning selle tulemusena tekib käendajatel kohustus vaid siis, kui kostja I on hageja panuste näol lisandväärtuse kätte saanud, kuid ei ole täitnud oma vastukohustust. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus on hinnanud üksnes konstitutiivset võlatunnistust ja jätnud hindamata deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltel puudus tahe luua iseseisev kohustus. Samuti ei saa hageja nõue tuleneda võlakohustusest, sest võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Apellandi väide, et ta nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest ei ole õige, sest kui põhikohustus on tühine, puudub deklaratiivne võlatunnistus. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kokkulepete sõlmimise ajaks oli olemas võlg. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et optsioonilepingu tühisuse tõttu ei ole kostjatel S Z ja A V ka käenduskohustust. Menetluskulude jaotus
7.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
8.Apellant esitas 11.09.2012 taotluse apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse uuesti määramiseks ja taotluse apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu
tagastamiseks. Hageja palub määrata käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamiselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 1500 eurot ning tagastada enammakstud riigilõiv 5849 eurot 83 senti Advokaadibüroo VARUL AS kontole nr 221025347530. Apellandi hinnangul oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgne lõiv 7349 eurot 83 senti (tsiviilasja hind 134 214 eurot 46 senti) vastuolus põhiseadusega ülemäärase suuruse (ebaproportsionaalsuse) tõttu. Hageja on seisukohal, et põhjendatud riigilõivu suurus antud asjas on sama, mille näeb ette RLS 01.07.12 jõustunud redaktsioon ehk 1500 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel. Hageja poolt tasutud riigilõivu suurus ei olnud põhiseaduspärane ja hagejale kuulub tagastamisele enamtasutud 5849 eurot 83 senti. Sellises suuruses riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks. Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda. Apellatsioonkaebuse esitamisel kohaldamisele kuuluv RLS lisa 1 tabeli norm, mis näeb ette tsiviilasja hinna puhul üle 127 823 eurot 29 senti kuni 159 779 eurot 12 senti riigilõivu suuruseks 7349 eurot 83 senti, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja tuleb jätta PS § 152 lg 1 alusel kohaldamata. Selles osas tuleb otsus edastada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule.
Ulvi Loonurm
Mare Merimaa
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.