Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kantud aadressil ei asu. Nõude loovutamise teatist ei ole siiani L P L-le õnnestunud kätte toimetada. Kostja kandis raha üle tühise laenulepingu alusel, osanike heakskiiduta ja ilma õigusliku aluseta. Raha käsutamise tagajärjel kahjustas kostja OÜ N (likvideerimisel) omandit. Seega rikkus kostja süüliselt kohustust toimida heas usus ja hoiduda tegevusest, mis kahjustab teise isiku vara. Kui kostja ei oleks raha üle kandnud, ei oleks OÜ N (likvideerimisel) vara vähenenud ja seega on kostja õigusvastane tegevus põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kostja sai aru oma tegevuse sisust ja tagajärgedest ning soovis õigusvastase tagajärje saabumist. OÜ N (likvideerimisel) nõudeõigus L P L vastu alusetu rikastumise sätete alusel ei välista sama summa käsitlemist kahjuna ja sellest tulenevat nõudeõigust kostja kui kahju tekitaja vastu. Laenu andmisest tulenevalt on OÜ-le N (likvideerimisel) kahju juba tekkinud. Kahju suuruseks on laenu tagastamise nõude ehk 64 098 eurot ja nõude enampakkumisel saadud müügihinna 3 000 eurot vahe. Nõude aegumine oli 02.05.2005-17.06.2006 ning 10.10.2008-15.09.2009 peatunud TsÜS § 165 alusel. Kostja tegi ülekande 02.05.2005 ning hagi esitati kohtule 28.07.2010. Harju Maakohtu 17.06.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-16469 määrati likvideerijaks R. P, kelle volitused kehtisid kuni 10.10.2008. Äriregistrisse tehti uus kanne likvideerija kohta 15.09.2009. Seega ei saanud OÜ N (likvideerimisel) oma õigusi kohtus teostada nimetatud ajavahemikel. Nõue ei ole aegunud ka tulenevalt TsüS § 160 lõikest 1, kuna OÜ N (likvideerimisel) likvideerija esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude kriminaalmenetluses nr 06230100337. Kriminaalmenetlus lõpetati Põhja Politseiprefektuuri 06.01.2009 määrusega, mis toimetati kuriteokaebuse esitajale kätte 31.01.2009 ning mis jõustus 10.02.2009. Seega oli nõude aegumine peatunud 21.04.2008-10.02.2009. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt teostas kostja 02.05.2005 OÜ N (likvideerimisel) arvelduskontolt ülekande L P L-le, omamata selleks õiguslikku alust. Hageja on kohtusse esitanud nõude alles 29.07.2010 ehk rohkem kui 5 aastat pärast kahju tekkimist. Seega on hagiavaldus esitatud hilinemisega. TsÜS § 150 lg 1 alusel on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja õiguseellane OÜ N (likvideerimisel) pidi saama väidetava kahju tekitamisest teada juba 02.05.2005. Igal juhul olid OÜ N (likvideerimisel) ja hageja ise ülekandest teadlikud juba 15.09.2005, mil kohtu määratud likvideerija R. P nõudis 15.09.2005 osanike koosolekul H OÜ ja kostja esindajalt laenulepingute üleandmist likvideerijale. Laenulepingute all pidas likvideerija muuhulgas silmas 25.04.2005 L P L-ga sõlmitud laenulepingut. R. P määrati OÜ N (likvideerimisel) likvideerijaks 26.06.2006, seega oli OÜ-l N (likvideerimisel) esindaja olemas juba alates nimetatud ajast. R. P volitused lõppesid alles 21.06.2010, kui Harju Maakohtu määruse alusel tehti 21.06.2010 äriregistrisse OÜ N (likvideerimisel) lõpetamiskanne ning kanti registrisse ajutine pankrotihaldur likvideerija ülesannetes P. A. Äriregistri 10.10.2008 kanne nr 8 põhines Harju Maakohtu 06.10.2008 otsusel tsiviilasjas nr 2-05-19491, mis ei jõustunud, sest tühistati 24.11.2008 määrusega. R. P kanti taas OÜ N (likvideerimisel) likvideerijana registrisse alates 15.09.2009. Seega oli R. P OÜ N

(likvideerimisel) likvideerija ajavahemikult 26.06.2006.- 21.06.2010 ning hageja nõue on aegunud. Kriminaalasjas kostjale teadaolevalt sellist tsiviilhagi esitatud ei ole. TsÜS § 150 lg 2 ja lg 3 kohaldamiseks puuduvad vajalikud asjaolud. Hageja ei ole selliste asjaolude esinemist tõendanud. L P L ei kuulu kostjale ja selline väide on paljasõnaline. Laenu tagastamise tähtaeg saabub alles 2012 aprillis. Äriregistri kanne kostja juhatuse liikmeks olemise kohta oli ebaõige, kuid kostja tegi tehingu teadmatusest. Laenu väljastamise kohta oli laenulepingu sõlmimise ajal olemas osanike otsus ning puudus otsus juhatuse liikmete tagasikutsumise kohta. Hageja väited kahju tekitamise kohta on täielikult tõendamata ning puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kahju tekkimist ei tõenda asjaolu, et nõue võõrandati enampakkumisel 3 000 euro eest. Enampakkumisest ei saa järeldada, et laen jääb tagastamata. Hageja poolt kohtule esitatud nõude loovutamise lepingu alusel on hageja omandanud nõude kostja kui juhatuse liikme vastu, kuid kostja ei olnud laenu andmise ajal OÜ N (likvideerimisel) juhatuse liige. Seetõttu ei saa tema suhtes esitatava nõude aegumise puhul arvesse võtta juhatuse liikmete vastu esitatavate nõuete aegumistähtaega. Kostjal puudub ka võimalus vastutada OÜ N (likvideerimisel) likvideerija tegevuse eest. Kui likvideerija ei oleks esitanud kohtule võlgniku pankrotiavaldust, vaid oleks ära oodanud laenu tagastamise tähtaja saabumise, oleks laen tõenäoliselt tähtaegselt tagastatud. Hageja nõude rahuldamisel ei saa olla aluseks asjaolu, et kostja oli OÜ N (likvideerimisel) osanik. Osanikul ei olnud õigus teha ülekandeid ega äriühingut esindada. Kolmanda isiku seisukoht R. P leidis, et hageja nõude alus kostja vastu jääb arusaamatuks, kuna selgusetu on, kas hagi on esitatud kostja kui OÜ N (likvideerimisel) osaniku või juhatuse liikme vastu. 22.04.2005 osanike koosolekul hääletas laenu andmise poolt lisaks kostjale ka OÜ H. Kui nõude aluseks on ÄS § 187 lg 2, peaksid mõlemad juhatuse liikmed solidaarselt vastutama kahju eest. Kui nõustuda hageja väitega, et 22.04.2005 ning 02.05.2005 ei olnud kostja juhatuse liige, pidi juhatuse liikmeks olema järelikult E. S ehk hageja isa, kes oleks pidanud tarvitusele võtma abinõud, et kõrvaldada asjasse mittepuutuvad isikud äriühingu juhtimisest. Esimese astme kohtu otsus 23.02.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja oli OÜ N (likvideerimisel) üks osanikest ja juhatuse liige, kelle volitused kehtisid 10.04.2000 - 09.04.2003. OÜ N (likvideerimisel) teise juhatuse liikme I. Š volitused kehtisid 08.05.2001 - 07.05.2004. Kostja ja I. Š kutsusid 22.04.2005 kokku OÜ N (likvideerimisel) osanike koosoleku, kus osanikud hääletasid otsuse poolt anda laenu 64 098 eurot välismaisele äriühingule L P L. Harju Maakohtu 25.03.2008 otsusega tunnistati OÜ N (likvideerimisel) 22.04.2005 osanike koosoleku otsus tühiseks koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu. 22.04.2010 nõude loovutamise lepinguga loovutas OÜ N (likvideerimisel) osa nõudest 400 000 krooni hagejale. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal on õigus esitada kostja vastu 400 000 krooni suurune nõue ning kas sellise nõude esitamine on põhjendatud ja tõendatud. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud või mitte. Olukorras, kus juhatuse liige jätkab äriühingu juhatatuse liikmena tegutsemist vaatamata tema volituste tähtaja möödumisele ning osanikud ei vali uut juhatuse liiget ning äriühing ei esita äriregistrile avaldust registrikande muutmiseks, võib senise juhatuse liikme tegevust käsitleda käsundita asjaajamisena. Seega olukorras, kus juhatuse liige tegutseb käsundita asjaajajana,

kuid asjaajamisele asumine ei vasta soodustatu huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele ning ei ole muul põhjusel avalikes huvides oluline, tuleb asjaajajal tekkinud kahju hüvitada. Lähtuvalt hageja poolt esile toodud asjaoludest, tuleb hageja nõuet kvalifitseerida kui mittenõuetekohasel asjaajamisel põhinevat kahju hüvitamise nõuet VÕS § 1024 lg 1 alusel. Alternatiivselt ei ole välistatud nõude esitamine kostja vastu deliktilisel alusel, kuigi deliktilise nõude rahuldamiseks vajalikud eeldused ei ole selgelt välja toodud. VÕS § 1024 lg-l 1 põhinev nõue on seadusest tulenev nõue, mille puhul ei ole seaduses sätestatud lühemat aegumistähtaega. Deliktiliste nõuete puhul näeb TsÜS § 150 lg 1 ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik kahjus ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väidetele, mille kohaselt sai ta võimalikust kahju hüvitamise nõude aluseks olevatest asjaoludest teadlikuks juba 02.05.2005. Ülekandest tulenev deliktiline nõue oleks aegunud seega 02.05.2008. Kuna OÜ N (likvideerimisel) likvideerija esitas kostja vastu tsiviilhagi kriminaalasjas, siis peatus hagi aegumine kuni kriminaalasja menetlust lõpetava määruse jõustumiseni 10.02.2009. TsÜS § 160 lg 3 sätestab, et nõude aegumise peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga. Vastavalt TsÜS § 168 lõikele 1 ei arvestata aega, mille kestel oli aegumine peatunud, aegumistähtaja hulka. Nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul (TsÜS § 168 lg 2). Seaduses pikemat aega ette nähtud ei ole ja deliktiline nõue kostja vastu aegus kahe kuu möödumisel pärast kriminaalasja menetlus lõpetava lahendi jõustumist 10.02.2009. R. P esitas uuesti tsiviilhagi kohtusse kostja vastu aga alles 06.04.2010 ning selleks ajaks oli deliktiline nõue kostja vastu juba aegunud. Hageja viited nõude mitteaegumisele TsÜS § 150 lg 2 alusel ei ole põhjendatud. Hageja väitis üksnes paljasõnaliselt, et kostja rikastus saadu arvelt ning äriühing L P L on kostja kontrolli all, kuid väidete tõendamiseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Hageja poolt viidatud Põhja Politseiprefektuuri kriminaalasja lõpetamise määruses ei ole tuvastatud äriühingu kuulumist kostjale või kostja kontrolli all olekut. Määrusest nähtub üksnes, et tunnistajana üle kuulatud kostja sõnade kohaselt oli L P L I. Š „tuttavate firma“. TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud, seda asjaolu hageja tõendanud ei ole. Samuti on asjakohatud hageja väiteid selle kohta, et tema nõude aegumine oli TsÜS § 165 alusel peatunud ajal, mil OÜ-l N (likvideerimisel) puudus seaduslik esindaja. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 165 on analoogia korras kohaldatav olukorras, kus juriidilisel isikul ei olnud õigusvõimet (RK 3-2-1-45-10). Samas ei vasta hageja väited OÜ-l N (likvideerimisel) seadusliku esindaja puudumise kohta tõele. Äriregistri väljavõtte kohaselt oli kostjal alates 02.05.2005 kuni 17.06.2006 ning 10.10.2008 kuni 15.09.2009 seaduslik esindaja olemas. Kohus leidis, et hageja väited selle kohta, millest tuleneb tema nõue kostja vastu, on vastuolulised ning tõendamata ning neid ei saa lugeda usutavateks. Ühelt poolt heitis hageja kostjale ette hoolsuskohustuse täitmata jätmist laenu summa ülekandmisel, mis on juhatuse liikme kohustus. Teisalt väitis hageja, et kuna kostja ei olnud 02.05.2005 ülekande tegemise ajal juhatuse liige, puudusid tal volitused ülekande tegemiseks. Samuti väitis hageja, et 25.04.2005 sõlmitud laenuleping on tühine, kuid vaatamata sellele on nimetatud laenulepingust tulenevat nõuet OÜ N (likvideerimisel) poolt korduvalt loovutatud ning hageja leidis, et kostja on tekitanud kahju, kuna laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine L P L poolt ei ole tõenäoline.

Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, milles seisnes kostja poolt tahtlik hoolsuskohustuse rikkumine laenu summa ülekandmisel 02.05.2005. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nimetatud ajaks olid kostja kui OÜ N (likvideerimisel) juhatuse liikme volitused lõppenud ning seega võis kostja äriühingu juhtimisel edasi tegutseda käsundita asjaajamise sätete alusel. Juhatuse liikmete tegevust reguleeriv TsÜS § 35 ei olnud kostja suhtes kohaldatav. Kuidas rikkus kostja oma kohustusi OÜ N (likvideerimisel) osanikuna ning milline oli kostja roll kohtu poolt tühiseks tunnistatud 22.04.2005 üldkoosoleku läbiviimisel, ei ole hageja välja toonud. OÜ N (likvideerimisel) osanike 22.04.2005 üldkoosoleku otsuse tühisus tuvastati Harju Maakohtu 25.03.2008 otsusega, mistõttu võis kostja ülekande tegemise ajal eeldada, et laenusumma ülekandmiseks on olemas vajalik osanike otsus. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, millest tulenevalt pidi kostja juba ülekande tegemise ajal olema teadlik koosoleku otsuse tühisusest või milline roll oli kostjal endal koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisel. Laenulepingu tühisuse või kehtivuse osas on hageja väited samuti vastuolulised. Hagiavaldusest ega hageja väidetest ei nähtu, et OÜ N (likvideerimisel) oleks nõudnud L P Llt tühise tehingu järgi saadu tagastamist. Vastupidi, hageja väidetest ning sellele lisatud tõenditest nähtub, et OÜ N (likvideerimisel) on pidanud laenulepingut kehtivaks tehinguks, kuna laenulepingust tulenevaid nõudeid on loovutatud suisa kaks korda. Esmalt hagejale 22.04.2010, teist korda enampakkumisel, mille tulemusena loovutati laenulepingust tulenev nõue tervikuna OÜ N (likvideerimisel) seadusliku esindaja poolt 11.10.2011. Seega pidas OÜ N (likvideerimisel) laenulepingut kehtivaks tehinguks, kuna pidas võimalikuks loovutada laenulepingust tulenevaid nõudeid kolmandatele isikutele. Hageja küll väitis, et laenulepingust tuleneva nõude täitmine laenu saaja poolt ei ole tõenäoline, kuid väite tõendamiseks ei ole hageja ühtegi tõendit esitanud. Laenulepingu kohaselt saabub laenu tagastamise tähtaeg alles 2012 aprillis. Kohus leidis, et ainuüksi Eesti Posti kirjast E. S-le 03.11.2010 ei saa teha järeldust, et L P L ei kavatse laenulepingust tulenevat kohustust täita. Hageja ei ole esile toonud neid asjaolusid, millest tulenevalt oleks laenuleping olnud tühine selle vastuolu tõttu heade kommete või avaliku korraga. Hageja ei ole põhistanud, et laenuleping oleks näilik tehing või et see oleks olnud sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, millest tulenevalt oleks lepingu pool saanud selle tühistada. OÜ N (likvideerimisel) ei ole esitanud teisele lepingupoolele TsÜS § 98 alusel tehingu tühistamise avaldust. OÜ N (likvideerimisel) heakskiit laenulepingule nähtub äriühingu nendest toimingutest, mis on olnud seotud laenulepingust tulenevate nõuete loovutamisega. Tühisest tehingust tulenevat nõuet ei oleks OÜ N (likvideerimisel) saanud ühelegi isikule loovutada. Seega on esindatav OÜ N (likvideerimisel) sisuliselt laenulepingu sõlmimise heaks kiitnud, mistõttu ei saa laenulepingut lugeda tühiseks tehinguks. Isegi juhul, kui tegemist oleks tühise tehinguga, ei saaks OÜ N (likvideerimisel) ega omakorda hageja esitada sellest tulenevat nõuet kostja vastu, kuna kostja ei ole laenulepingut OÜ N (likvideerimisel) esindajana sõlminud. TsÜS § 130 lg 1 alusel vastutab ilma esindusõiguseta tehtud tehingust tulenevate tagajärgede eest esindatava ees see isik, kes tehingu esindajana sõlmis. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et nimetatud isikuks oli I. Š, mitte kostja. Isegi juhul, kui OÜ N (likvideerimisel) tegevust laenulepingust tulenevate nõuete loovutamisel kolmandatele isikutele ei saaks pidada soodustatud isiku heakskiiduks laenu summa ülekandmisele VÕS § 1024 lg 1 mõistes, ei ole hageja tõendanud, millist kahju tekitas kostja ülekande tegemisel OÜ-le N (likvideerimisel). Kahju hüvitamise üldiseks eelduseks on VÕS § 127 lg 4 alusel põhjusliku seose olemasolu. Olukorras, kus laenu tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud, ei saa OÜ-le N (likvideerimisel) olla laenulepingust või laenusumma

ülekandmisest tulenevat kahju. Ebaselge on ka see, kellele on OÜ N (likvideerimisel) tegelikult loovutanud laenulepingust tuleneva nõude. 22.04.2010 nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe kohaselt on OÜ N (likvideerimisel) loovutanud hagejale muuhulgas osaliselt nõude L P L vastu, mis tuleneb laenusumma ülekandmisest koos kõrvalnõuetega. Samas on enampakkumisel 11.10.2011 loovutatud kogu laenulepingust tulenev nõue L P L vastu. Kohus leidis, et kuna sisuliselt on OÜ N (likvideerimisel) laenulepingu heaks kiitnud, on laenulepingust tulenevat nõuet korduvalt loovutanud ning laenulepingu täitmise tähtaeg ei ole veel saabunud, puudub 02.05.2005 laenu summa ülekandmisest tulenev kahju, mille väljanõudmist saaks hageja nõuda kostjalt. Seetõttu tuleb hageja nõue kostja vastu jätta rahuldamata. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud OÜ N (likvideerimisel) osanike koosoleku otsus 02.12.2005 on tühine. Koosoleku protokollist nähtub, et kostja vastu nõude esitamise poolt andis oma hääled hageja, kuid otsuse vastu hääletas OÜ H. Kostja ise selles küsimuses hääletada ei saanud, kuigi ta hääletas otsuse vastuvõtmise vastu. Tulenevalt OÜ N (likvideerimisel) põhikirja punktist 6.3. oleks otsus olnud vastu võetud siis, kui selle poolt oleksid andnud oma hääled kõik need osanikud, kes otsuse tegemisel hääletada said – ehk nii hageja kui ka OÜ H. Kuna otsuse protokollija, hageja isa E. S, põhikirja olulist nõuet ei järginud ning luges otsuse vastuvõetuks vaatamata OÜ H vastuhäältele, on tegemist olulise otsuse vastuvõtmisele sätestatud nõude rikkumisega. Eeltoodu alusel puudub OÜ N (likvideerimisel) osanike otsus nõude esitamise kohta kostja vastu, millest tulenevalt ei olnud nõude loovutamine hagejale õiguspärane. Apellatsioonkaebus S. M palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja hagi uue otsusega rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et vaidlusalune laenuleping on kehtiv. Sellist järeldust tehes jättis kohus kohaldamata TsÜS § 86 lõike 1, mille alusel tulnuks laenu andmine lugeda tühiseks seetõttu, et laenu andmise eesmärgiks ja tagajärjeks oli ühe osaniku kahjustamine. Likvideerija poolt laenulepingust tuleneva nõude loovutamisele tehingu heakskiidu tähenduse andmist kohus pooltega ei arutanud ning kumbki pooltest sellisele asjaolule menetluses ei tuginenud. Seega rikkus kohus TsMS § 436 lõiget 4. Kohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et vastustaja poolt OÜ N (likvideerimisel) nimel raha ülekandmisega ei ole OÜ-le N (likvideerimisel) kahju tekkinud. Hageja ei ole kordagi väitnud ning ühestki tõendist ei tulene, et laenulepingust tulenevat nõuet on OÜ N (likvideerimisel) loovutanud korduvalt. Laenulepingust tulenevat nõuet on loovutatud vaid ühel korral, likvideerija poolt avalikul enampakkumisel 11.10.2011 hinnaga 3 000 eurot. Apellandile nõude loovutamisel 22.04.2010 ei loovutatud laenu tagastamise nõuet, vaid kahju hüvitamise nõue laenu andmist korraldanud isikute vastu ning alusetust rikastumisest tulenev nõue laenusaaja vastu. Laenusaaja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude tulemuslik maksmapanemine on komplitseeritud, kuna apellandi andmetel puudub laenusaajal registreeritud vara ning temaga ei ole õnnestunud senini saada kontakti isegi mitte kirja teel. Nõude maksmapanemise muudab väheperspektiivikaks ka asjaolu, et nõude apellandile loovutamise ajaks oli see juba aegunud ning laenusaajal oli õigus keelduda raha tagastamisest. Laenuleping on tühine, kuna OÜ N (likvideerimisel) esindajal puudus volitus lepingu alla kirjutamiseks. Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et OÜ N (likvideerimisel) on

laenulepingu nõude loovutamisega heaks kiitnud. Sellist väidet ei ole menetluses esitanud kumbki pooltest. Ka ei ole kohus juhtinud menetlusosaliste tähelepanu võimalusele anda enampakkumisele selline tähendus. Apellant ei nõustu maakohtuga, et ainuüksi enampakkumise toimumisest võiks üheselt järeldada, et ühing on laenulepingu heaks kiitnud. Apellandile ei ole teada, millisel ajendil korraldas likvideerija laenulepingust tuleneva nõude loovutamise 11.10.2012 enampakkumisel. Olukorras, kus ühing on laenulepingu tühisusele tuginedes pöördunud kahjunõudega kohtu poole, puudub likvideerijal pädevus laenulepingu heakskiitmiseks. Selline tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna ühing oli laenulepingu tühisusele tuginedes varasemalt loovutanud kahjunõude apellandile ning laenulepingu heakskiitmine seab ohtu apellandi nõude maksmapaneku. Ka muud kohtuasjas kogutud tõendid ei toeta väidet, et OÜ N (likvideerimisel) ise oleks pidanud laenulepingut kehtivaks. Isegi kui laenuleping oleks heaks kiidetud nõude loovutamisega enampakkumisel, on laenuleping tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 86 lg 1). Vastustaja kinnitas kriminaalmenetluses, et laenu andmise eesmärgiks oli raha välja viimine OÜ N (likvideerimisel) kontrolli alt ning seda tehti selleks, et raha ei oleks kättesaadav OÜ N (likvideerimisel) osanikuks olevale apellandile. Selline tegevus on ühemõtteliselt TsÜS §-st 32 tuleneva kohustuse rikkumine ning vastuolus hea usu põhimõttega. Seega oleks laenuleping tühine ainuüksi vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, sõltumata selle heakskiitmisest nõude loovutamisel. Apellandi hinnangul on raha ülekandmine põhjustanud OÜ-le N (likvideerimisel) kahju, kuna raha anti üle ilma õigusliku aluseta (tühise tehingu alusel) ning selle tagasisaamine ei ole millegagi tagatud. Apellant on oma 28.10.2011 menetlusdokumendis (p 2.3) toonud välja vastustaja hoolsuskohustuse rikkumise asjaolud, mis ühtlasi kinnitavad laenu tagastamise vähest tõenäosust. Need asjaolud on järgmised: laenu andmine ei olnud OÜ N (likvideerimisel) igapäevaseks majandustegevuseks, laen anti tagatiseta, OÜ-l N (likvideerimisel) puudusid laenu saajaga varasemad ärisuhted, laenu saaja on Ühendkuningriikides registreeritud ettevõtja, kellel puudub Eestis registreeritud vara. Vastustaja kahju tekitamise tahtluse põhistamisel osutas apellant ka kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-05-18737, millest nähtub, et vastustaja saatis apellandile üldkoosolekule kutsumiseks tühja ümbriku, milles koosoleku kutset sees ei olnud. Seega tegutses vastustaja kahju tekitamise tahtlusega. Isegi kui oletada, et laenusaaja poolt laenu tagastamine 7-aastase laenuperioodi möödudes võib olla reaalne, puudub selle raha tagasisaamise võimalus laenuandjal, kuna laenulepingust tulenev nõue on loovutatud enampakkumisel. OÜ-l N (likvideerimisel) ei olnud nõude võõrandamisel võimalik saada kõrgemat tasu nõude eest, sest laenu tagastamine ei olnud ühegi tagatisega (hüpoteek, käendus, garantii vm) tagatud. Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et ta oleks laenu väljamaksmisel kontrollinud raha saaja usaldusväärsust ja kindlustanud mõne tagatisega laenu tagastamise. Seega on raha väljamaksmisega tekkinud olukord, kus OÜ N (likvideerimisel) on välja andnud üle 64 098 euro ning on selle eest tagasi saanud vaid 3 000 eurot. Seega on OÜ-le N (likvideerimisel) tekkinud kahju suuruseks 61 098 eurot. Praeguse nõude esitamise eesmärgiks on võimalikult lähedase olukorra loomine, milles OÜ N (likvideerimisel) oleks siis, kui vastustaja ei oleks OÜ N (likvideerimisel) arvelt raha ülekandmist teostanud. Eeltoodust tulenevalt on ilmne põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ja OÜ-le N (likvideerimisel) kahju tekkimise vahel. Vastustaja seisukoht

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on oma nõude aluseks olevate asjaolude ja nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas olnud ebajärjekindel ja vastuoluline. Maakohus on kõiki hageja poolt esiletoodud asjaolusid hinnanud ja leidnud, et hageja poolt esitatud nõude rahuldamiseks ei ole alust. Kolleegium nõustub enamuses maakohtu otsuses tooduga, kuid arvestades apellatsioonkaebuses märgitut tuleb maakohtu otsuses tuvastatut täpsustada. Apellatsioonimenetluses kinnitas hageja, et ta nõuab kostjalt mittenõuetekohase asjaajamisega tekkinud kahju hüvitamist, kuna kostja kandis 02.05.2005 üle äriühingule L P L 64 098 eurot ilma õigusliku aluseta. Hageja on 22.04.2010 omandanud OÜ-lt N (likvideerimisel) kahjunõude kostja vastu summas 400 000 krooni (25 564,66 eurot), mis tulenes OÜ N (likvideerimisel) poolt äriühingule L P L raha ülekandmisest. Vaidlust ei ole, et raha ülekandmise ajaks olid kostja OÜ N (likvideerimisel) juhatuse liikme volitused lõppenud. ÄS § 184 lg 2 järgi valitakse juhatuse liige tähtajaliselt kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole sätestatud teisiti. OÜ N (likvideerimisel) põhikirjast ei tulene erinevat tähtaega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja juhatuse liikme volitused kehtisid kuni 10.04.2000 - 09.04.2003. Seega äriühingule L P L raha ülekandmisel olid kostja volitused juhatuse liikmena lõppenud. Asjaolu, et äriregistri kohaselt lõppesid kostja volitused OÜ N (likvideerimisel) juhatuse liikmena 14.10.2005, ei mõjuta OÜ N (likvideerimisel) ja kostja vahelist õigussuhet. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et esitatud asjaolude põhjal tuleb hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 1 järgi, mille kohaselt, kui käsundita asjaajajal puudus VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. Seega oli oluline nõude üle otsustamisel tuvastada, kas OÜ-le N (likvideerimisel) oli tekkinud kahju, kas kostjal puudus VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kas soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks ning kas kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja tegevuse tõttu tekkis OÜ-le N (likvideerimisel) kahju. Hageja selgituse kohaselt oli OÜ-le N (likvideerimisel) tekkinud kahjuks äriühingule L P L ülekantud summa 64 098 eurot, millest on maha arvatud nõude loovutamisel saadud 3 000 eurot ja millest 25 564,66 eurot oli loovutatud hagejale. Kostja poolt 02.05.2005 äriühingule L P L raha ülekandmine toimus 25.04.2005 sõlmitud laenulepingu alusel. Hageja väidetel oli tegemist tühise laenulepinguga ja raha maksmise nõude esitamine L P L vastu oli hageja nägemusel perspektiivitu. Samas on OÜ N (likvideerimisel) poolt laenulepingust tulenev nõue 11.10.2011 võõrandatud V. M-le, kes võõrandas nõude A. R-le. Laenu tasumise tähtaeg saabus 02.05.2012 ja ringkonnakohtule esitati tõendid, et nõue on L P L poolt A. R-le tasutud. Hageja väide, et laenulepingust tuleneva nõude tasumine A. R-le ei ole usutav, on paljasõnaline. Hageja poolt esitatud OÜ N (likvideerimisel) ajutise pankrotihalduri P. A 17.05.2010 koostatud maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta esitatud arvamusest ei ole alust teha teistsugust järeldust. Eeltoodud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja tegevus raha ülekandmisel tekitas OÜ-le N kahju. Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, tekkis hageja poolt esiletoodud asjaoludel pigem laenulepingust tuleneva nõude võõrandamisest. Juhul, kui nõuet ei oleks võõrandatud, oleks

OÜ N (likvideerimisel) saanud esitada laenulepingu täitmise nõude L P L vastu ja kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, ei oleks tekkinud. Kolleegium leiab, et eeltoodu välistab hagi rahuldamise. Apellant heitis maakohtule ette, et maakohus tuvastas üllatuslikult, et OÜ N (likvideerimisel) on TsÜS § 129 lg 1 järgi 25.04.2005 sõlmitud laenulepingu heaks kiitnud, loovutades sellest tuleneva nõude. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Asjaolu, et OÜ N (likvideerimisel) on laenulepingust tuleneva nõude 11.10.2011 võõrandanud, esitas hageja 31.10.2011 menetlusdokumendis (I kd lk 144). Samuti esitas ta ka enampakkumise akti (I kd lk 151). 31.10.2011 menetlusdokumendis hageja esitatud asjaolu oma nõudega ei seostanud. Hilisemas menetluses on hageja eeltoodud asjaoluga põhjendanud OÜ-le N (likvideerimisel) tekkinud kahju suurust. Kostja on olnud seisukohal, et laenuleping on kehtiv, kuna ainult kehtivast laenulepingust tulenevat nõuet sai ajutine pankrotihaldur loovutada (I kd lk 200). Kostja pidas laenulepingust tulenevat nõuet OÜ-le N (likvideerimisel) kuuluvaks varaks. Hageja oma arvamust laenulepingu kehtivuse ja ajutise halduri poolt nõude loovutamise seose kohta avaldanud ei ole. Arvestades kostja seisukohta, mille kohaselt sai ajutine pankrotihaldur loovutada ainult kehtivast lepingust tuleneva nõude, siis ei ole maakohtu järeldus, et OÜ N (likvideerimisel) on laenulepingust tulenevat nõuet võõrandades selle heaks kiitnud, vastuolus kostja poolt väljendatuga. Maakohus on leidnud, et OÜ N (likvideerimisel) on nõuet võõrandanud kahel korral. Kolleegium möönab, et ajutise pankrotihalduri poolt nõude loovutamist tõendavast 11.10.2011 enampakkumise aktist tuleneb üheselt, et loovutati 25.04.2005 sõlmitud laenulepingu täitmise nõue, kuid 22.04.2010 nõudeõiguse loovutamise kokkuleppest, millega omandas hageja nõude, ei tulene täpselt, milline nõue on loovutatud. 22.04.2010 lepingu p 1.1 järgi loovutab OÜ N (likvideerimisel) hagejale osaliselt summas 400 000 krooni kahjunõuded kostja, I. Š ja /või L P L, OÜ H vastu, mis tulenevad OÜ N (likvideerimisel) poolt 02.05.2005 raha summas 63 843 eurot ülekandmisest L P L-le. Seega on loovutatud mitte laenu tagastamise nõue, vaid kahju hüvitamise nõue. Eeltoodu tõttu on ebatäpne maakohtu järeldus, et OÜ N (likvideerimisel) on kahel korral loovutanud laenulepingust tuleneva täitmise nõude. Selles osas tuleb maakohtu otsust täpsustada. Kolleegiumi arvates ei muuda aga eeltoodu ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium märgib, et ilma vastavat esindusõigust omamata ei teinud 25.04.2005 tehingut mitte kostja, vaid I. Š, kelle vastu nõuet ei ole hageja esitanud. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et 25.04.2005 sõlmitud laenuleping oli tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. Maakohus on hageja sellekohaseid väiteid hinnanud õigesti ja kaebuse väited ei anna alust teha teistsugust järeldust. Apellatsioonkaebuses rõhutas hageja, et kostja on kinnitanud kriminaalmenetluses, et laenu andmise eesmärgiks oli hageja ja OÜ N (likvideerimisel) kahjustamine. Põhja Politseiprefektuuri 06.01.2009 koostatud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusest, mida ringkonnakohus hindab TsMS § 272 lg 1 järgi dokumentaalse tõendina, ei tulene, et kostja oleks avaldanud, et 25.04.2005 laenulepingu eesmärgiks oleks olnud äriühingust raha väljaviimine. Kostja on kriminaalmenetluses selgitanud, et OÜ N (likvideerimisel) osanikud olid pikemat aega omavahel tülis ja äriühingus majandustegevust ei toimunud. Laenu otsustati anda I. Š tuttavate äriühingule tähtajaga 7 aastat, lootuses, et laenu tagastamise ajaks on osanike erimeelsused lahendatud ja võimalik on raha kulutada äriühingu huvides (I kd lk 71). Eeltoodust ei saa järeldada, et laenu andmine oleks olnud äriühingule kahjulik.

Apellant ei ole kaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, kus maakohus leidis, et hageja nõue õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise normide alusel ei kuulu rahuldamisele, kuna see on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Eeltoodud osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti jäetud maakohtu menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi (hageja) kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.