Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kohtunikud Mare Merimaa, Gaida Kivinurm, Margo Klaar
Määruse tegemise aeg ja koht
15.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-36380 SM hagi VL (L) vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.11.2013 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SM määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja SM (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ahti Kuuseväli Kostja VL (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel RP (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX X-X
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
26.03.2013 esitas kostja maakohtule puudustega taotluse menetlustähtaja ennistamiseks ja menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kostja palus hagejalt välja mõista kostja lepingulise esindaja kulu 8300 eurot (sisaldab käibemaksu) ja tõlkekulu 1000 eurot. 06.05.2013 esitas kostja täiendatud menetluskulude nimekirja, milles oli detailselt ära näidatud kulude koosseis arvete kaupa, milles õigusabikulu kokku 8300 eurot ja tõlkekulu 24 eurot. Maakohus jättis 30.08.2013 määrusega kostja menetlustähtaja ennistamise rahuldamata. 18.10.2013 määrusega rahuldas maakohus kostja määruskaebuse ja tühistas 30.08.2013 määruse. Kohus rahuldas kostja taotluse menetlustähtaja ennistamiseks ja luges kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegselt esitatuks. Hageja leidis, et kostja allkirjastas määruskaebuse 18.09.2013 kell 00:01:24, seega ei esitanud ta määruskaebust tähtaegselt. Kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja oli tähtaja ületamise tõttu juba märtsis 2013 kaotanud õiguse taotleda menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. Seetõttu palus hageja jätta kostja avalduse läbi vaatamata. Hageja leidis, et kostja poolt tehtud kulutused on põhjendamatult suured, arvestades asja keerukust ja mahtu. Kostja 19.09.2011 menetlusdokumendist nähtub, et kostjal on tema esindamiseks leping Advokaadibürooga Pärn, kuid menetluskulu tõendamiseks on esitatud sellest varasema perioodi kohta arve Advokaadibüroo Naur & Pärn poolt (näiteks arve nr 176 spetsifikatsioon). Põhjendamatu on kostja taotlus hüvitada kassatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulusid. Kuigi kostja nõuab tõlkekulude hüvitamist 1000 euro ulatuses, ei ole kostja sellise kulu kandmist tõendanud ega ka põhjendanud. Maakohtu määrus 21.11.2013 määrusega mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 8028 eurot ja viivise protsendina menetluskulult alates määruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus rahuldas 18.10.2013 määrusega kostja määruskaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 30.08.2013 määruse tsiviilasjas 2-10-36380, millega kohus jättis rahuldamata VL taotluse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Sama määrusega rahuldas kohus kostja taotluse menetlustähtaja ennistamiseks ja luges kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegselt esitatuks. Et määruskaebuse rahuldamine ja tähtaja ennistamine on kohtu poolt lahendatud küsimused, siis menetluskulude kindlaksmääramisel ei saa kohus arvestada vastuväidetega, mis ei puuduta menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, sellega kaasnevat menetluskulude nimekirja või tõendeid. Hagejal oli menetluses võimalik esitada oma seisukohti tähtaja ennistamise ja määruskaebuse rahuldamise kohta, seega ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel asjakohased hageja täiendavad vastuväited, mis puudutavad määruskaebuse rahuldamist ja tähtaja ennistamist. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1 kohaselt hagihinna 25 564,66 eurot osas on teiselt menetlusosaliselt sissenõutava kulu piirmääraks 8310 eurot. Kostja nõutav lepingulise esindaja kulude hüvitis jääb alla nimetatud piirmäära. Kohus leidis, et ei saa eeldada, et kui menetluskulud jäävad allapoole lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud.
Kohus kontrollis esitatud arvete vastavust tsiviilasja materjalidega ja leidis, et arvetel nr 1-VL, nr 2-VL, nr 3-VL, nr 4-VL, nr 5-VL, nr 104, nr 118, nr 153, nr 198 ja nende spetsifikatsioonides välja toodud toimingud olid kostja õiguste kaitseks menetluses vajalikud ning toimingutele kulutatud aeg mõistlik ja seetõttu põhjendatud. Arvel nr 176 ja selle spetsifikatsioonis välja toodud kulud ei olnud täies ulatuses põhjendatud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-158-12 leidnud, et lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud kassatsioonkaebusele vastamisega, ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus kostjad ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama. Seega ei ole põhjendatud ega vajalik kostja esindaja ajakulu 2 tundi SM 01.11.2012 kassatsioonkaebuse ja selle 22.11.2012 muudatuse koos lisadega analüüsimiseks ja vastustaja seisukoha kujundamiseks. Eelnevast tulenevalt arves nr 176 on kostja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud 1152-2*144=864 eurot. Kostja selgitas, et õigusteenused osutati kostjale advokaat Martin Pärna poolt ajal, mil ta töötas veel Advokaadibüroos Pärn (s.t septembris 2011). Kostja selgitas, et Martin Pärn avastas selle, et mainitud teenuste eest on kostjale jäänud arve esitamata detsembris 2012 ja osapooled (kostja ja 2 advokaadibürood) leidsid, et mõistlik on, kui septembris 2011 esitatud õigusteenuse eest esitab tagantjärele arve uus advokaadibüroo. Kostja esindaja märkis, et ta asus tööle Advokaadibüroosse Naur & Pärn 2011.a oktoobris. Kohus leidis, et asjaolust, et arve nr 176 spetsifikatsiooni p-des 1-3 osutatud teenuste eest esitas kostjale arve uus advokaadibüroo, kuhu kostja esindaja Martin Pärn tööle läks, ei tulene, et tegemist on põhjendamatute või ebavajalike lepingulise esindaja kuludega. Välja toodud toimingud olid kostja õiguste kaitseks menetluses vajalikud ning toimingutele kulutatud aeg oli mõistlik ja seetõttu põhjendatud. Kohus leidis, et kostja ja 2 advokaadibürood võisid kokku leppida, et arve nimetatud toimingute osas esitab Advokaadibüroo Naur & Pärn. Kohus leidis, et kostja esindaja tunnihind 120 eurot (lisandub käibemaks) on asja materjale arvestades mõistlik tunnihind. Kostja esindaja tunnihind koos käibemaksuga on 120*1,2=144 eurot. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kostja lepinguliste esindajate kulud arvete nr 1-VL, nr 2VL, nr 3-VL, nr 4-VL, nr 5-VL, nr 104, nr 118, nr 153, nr 176 ja nr 198 osas olid põhjendatud ja vajalikud 1224+432+432+396+504+648+936+2304+864+288 = 8028 eurot, seega 282 eurot alla hagejalt väljamõistetava lepingulise esindaja kulu piirmäära. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus lepingulise esindaja kulud mõistetakse hagejalt välja maksimaalses määras. Kostja lepingulise esindaja kulud on kooskõlas tsiviilasja hinna, asja mahu ning keerukusega. Asjaolu, et kostja esindaja on pidanud menetluses tegema võrdlemisi palju erinevaid toiminguid, on olnud seotud vajadusega vastata hageja seisukohtadele ja reageerida kohtu korraldustele. Kohus leiab, et õigusabikulusid ei saa pidada põhjendamatuks üksnes lähtudes õiguslikest alustest, millele kostja hagile vastu vaieldes tugineb. Hageja ei ole üheski osas konkreetselt välja toonud, miks ei vasta õigusabikulude suurus asja keerukusele. Kohus on ise kontrollinud kõiki kostja lepingulise esindaja kulusid ja ühtlasi käsitlenud kõiki hageja vastuväiteid kostja lepingulise esindaja kulude suurusele. Kohus leidis, et kostja tõlkekulu 24 eurot oli põhjendamatu menetluskulu, mida kohus hagejalt välja ei mõista.
Määruskaebus
SM palub tühistada maakohtu määruse. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja ei ole põhistanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks menetlustähtaja möödalaskmise mõjuva põhjuse esinemist ning asjas kogutud muude tõendite valguses ei ole usutav kostja esindaja väide, et tema ega kostja isiklikult ei saanud 2012. aasta detsembris teada Riigikohtu määrusest, millega keelduti kassatsioonkaebuse menetlemisest. Kostja esindaja ei ole kordagi tuginenud sellele, et tal oleks interneti kasutamine olnud piiratud Riigikohtu määruse tegemisele järgneva kuu jooksul katkematult. Kostja esindaja ei ole eitanud, et ta oli hageja kassatsioonkaebuse esitamisest teadlik. Arvestades asjaolu, et kõnealust Riigikohtu määrust ei tulnud kostjale kätte toimetada, jõustusid maakohtu ja ringkonnakohtu otsused 20.12.2012 sõltumata Riigikohtu määruse kostjani jõudmise ajast. Arvestades eeltoodut on kostja esindaja väited ebausutavad selle kohta, et tema ega kostja isiklikult ei olnud Riigikohtu määrusest teadlik enne märtsi 2013. Hageja palub jätta kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbi vaatamata. Maakohus jättis 30.08.2013 määrusega kostja taotluse menetlustähtaja ennistamiseks rahuldamata ning kostja menetluskulude kindlaks määramise avalduse läbi vaatamata. Kostja esindaja allkirjastas määruskaebuse määruse peale 18.09.2013 kell 00:01:24. Seega ei esitanud kostja määruskaebust tähtaegselt ning maakohtu 30.08.2013 määrus jõustus 18.09.2013 kell 00:00. Seega kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb jätta läbi vaatamata ka eeltoodud põhjusel. Hageja leiab, et kostja poolt tehtud kulutused on põhjendamatult suured, arvestades asja keerukust ja mahtu. Kostja esitas esialgse menetluskulude avalduse 26.03.2013 ning väitis, et on kandnud menetluskulusid esindajaga seoses 8300 eurot ning tõlkekulusid 1000 eurot. Hageja on sisukohal, et kostja on oma menetluskulude suuruse nimetanud kehtestatud piirmäärast lähtuvalt. Sellist kahtlust süvendab asjaolu, et oma avalduses ei selgitanud kostja, millest esindajakulud koosnevad ning andis sellekohased selgitused alles oluliselt hiljem. Samuti ei põhjendanud kostja oma 26.03.2013 avalduses seda, millest on tekkinud tõlkekulud 1000 euro ulatuses. Nende kulude tekkimise väitest on kostja hiljem üldse loobunud. Kostja selline käitumine annab alust kahtluseks, et kostja on oma menetluskulude nimekirja koostanud pärast seda, kui on selge, et tema vastu esitatud hagi ei rahuldata ning asja menetluse kestel ei ole kostja tegelikult arvetes esitatud kulude eest tasunud. Muuhulgas ei ole kostja esitanud kulude kandmist kinnitavaid tõendeid, mis võiks hageja eelmärgitud kahtluse välistada. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et maksimaalses määras menetluskulude kindlaksmääramine võiks olla õigustatud keskmisest keerukamate vaidluste puhul ning olukorras, kus kohtuvaidlus on läbinud kõik kolm kohtuastet. Käesoleval juhul ei olnud vaidlus keskmisest keerukam ning õigusteenuse suurt mahtu ei saa õigustada tõendite suure mahu ega keerukusega. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel omab tähtsust see, et kostja vastuväited ja tõendid seondusid peamiselt hagi aegumise küsimusega. Kostja ei esitanud kohtumenetluse kestel hageja nõude põhjendustele ühtegi sisulist vastuväidet peale selle, et laenulepingu kohaselt ei ole laenu tagastamise tähtpäev veel saabunud, mistõttu ei ole laenu andmisest laenu andjale kahju tekkinud. Seega, kui kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaks määramise avaldust tuleb menetleda, palub hageja kohtul vähendada kostja menetluskulude suurust mõistliku määrani. Vastus määruskaebusele Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ega korda neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 üle. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajatasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda asja keerukusest ning arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid kaitstud. Õigusabikulu kindlaksmääramisel tuleb hinnata seda, millises ulatuses õigusabikulu oli vaidlusaluses asjas põhjendatud ja vajalik. Sellise hinnangu on maakohus õigusabikulule andnud, on analüüsinud menetluskulu kohta esitatud tõendeid ja on põhjendanud väljamõistetud menetluskulu vajalikkust. Välja mõistetud kulud on vastavuses lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradega. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on põhjendamatud kaebaja väited seoses tõlkekuludega, kuna kohus ei mõistnud menetluskuludena välja tõlkekulusid. Samuti ei oma tähtsust kulude väljamõistmisel teiselt menetlusosaliselt asjaolu, kas kostja on vastavad kulud kandnud. Oluline on, et kulude kandmise kohustus on tekkinud. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõigusnormide rikkumist hageja lepingulise esindaja tasu määramisel ning seega määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RK 3-2-1-171-12). Praeguses asjas ei ole kolleegiumi hinnangul kohus hageja esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi põhjendanud, seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Vastuseks kostja määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on kontrollinud nii menetluskulude avalduse esitamise tähtaega kui ka määruskaebuse esitamise tähtaega. Määruskaebuse on maakohus rahuldanud ja tähtaja ennistanud, maakohtu määrus on jõustunud. Seetõttu leiab kolleegium, et kohtul puudus alus menetluskulude taotluse läbivaatamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole määruskaebuses olevad väited menetlustähtaja ennistamise osas asjakohased.
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Mare Merimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.