Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-11-26543 mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja esitas 07.06.2011 Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju summas 1500 eurot hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja 14.03.2011 kella 07:35 paiku tööülesandeid ning toimetas kostja eramu aadressil Tulimulla 11, Tallinn postkasti postisaadetisi. Kuna nimetatud majaga külgnev maa-ala ei olnud nõuetekohaselt hooldatud ja kõnnitee ei olnud töödeldud libedatõrje vahendiga, siis hageja libastus, kukkus selili ja sai trauma (6 selgroolülimurru). Kukkumine toimus 3 meetri kaugusel maja seina külge kinnitatud postkastist. Pärast arstiabi saamist suunati hageja saadud trauma tõttu ambulatoorsele ravile. Hageja kandis raviga seotud kulutusi, kannatas füüsilist valu ja piinu ning hagejal puudus võimalus töötada ja sellest kasu saada. Hageja kahjuks on tulude vähenemine 540 eurot ning mittevaraline kahju 960 eurot. Tekitatud trauma mõjutab hageja terviseseisundit käesoleva ajani. Lisaks lülisamba kompressioontraumale (6. selgroolüli murrule) tekkis hagejal trauma tagajärjel õhkrind, õhk satub läbi vigastatud pleura kopsust väljapoole – kopsukelmeõõnde. Seoses haigusest põhjustatud kannatustega, valuatakkide kestvusega ja terviseseisundi järsu halvenemisega peab hageja õiglaseks mittevaralise kahju suuruseks 960 eurot. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et tema kukkumine leidis aset kostjale kuuluva kinnistu territooriumil. Kostja on oma kinnistut ja piirnevat tänavat hooldanud. Kostja kohta ei ole tehtud ühtegi hoiatust ega ole algatatud ühtegi väärteomenetlust munitsipaalpolitseis. Kostja ei ole rikkunud kinnistu omaniku kohustusi, hageja poolt viidatud Tallinna Linnavolikogu määruses või heakorraeeskirjades sätestatut ega ka ühtegi muud õigusnormi. Juurdepääs postkastile oli igati tagatud. Sellisel kellaajal, mis on märgitud hagis kukkumise ajaks, ei olnud enam kinnistul pargitud sõiduautosid, millest hageja väidetavalt möödus. Hagile lisatud fotod ei tõenda hageja kukkumist vastaval kinnistul. Fotodelt nähtub, et postkastile on ligipääs tagatud ning teeolud on normaalsed. Selliselt hooldatud teel või kõnniteel kukkumine on isiku enda hooletus. Ka hagile lisatud töövõimetusleht ja tööõnnetuse teatis ei tõenda hageja kukkumist kostja kinnistul, vaid tõendavad vigastuse kui sellise olemasolu. Hageja on viidanud, et mõistlik mittevaraline kahju oleks 960 eurot, kuid kuidas hageja on sellisele seisukohale jõudnud, ei ole hagis ega seisukohtades märgitud. AS-is Express Post töötamine ei ole hageja põhitöökoht, vaid täiendav töökoht lisaks põhitööle. Seega oli Express Postis töötamine hageja enda valik ning seal töötamisest saadavat raha saab pidada hageja täiendavaks sissetulekuks. Põhisissetuleku ajutine kaotus on aga kompenseeritud hagejale Haigekassa poolt. Kostja leiab, et kostja tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos ning seega ei ole kostja vastutav hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi. Esitatud kirjalike tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - Maksu-ja Tolliameti õiendi kohaselt on hageja alates 02.01.1998 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks;

Tsiviilasi nr 2-11-26543 -

-

-

-

Pangakonto väljavõtte nähtuvalt hageja sai 2011 veebruaris ja märtsis rahalist sissetulekut (palka) AS-st Express Post; Eesti Haigekassa õiendi kohaselt hageja 2010. maksustatud tulu ühe päeva kohta oli keskmiselt 153,85 krooni, st 9,83 eurot; OÜ Järve Perearstikeskuse arsti dr. Merle Ansperi 30.03.2011 tööõnnetuse teatisest tulenevalt A C 14.03.2011 kella 7.35 ajal libises ja kukkus seljale posti kandes Kakumäel Tulimulla 11 maja ees. Tugeva seljavalu tõttu pöördus samal päeval perearstile. Vigastuseks luumurd, lülisamba torakaalosas

N B ütlustest nähtuvalt läks tunnistaja maja nr 11 juurde ja nägi, et hageja oli maja ees pikali ja üritab püsti tõusta. Ta oli umbes 3 m kaugusel majast ja temast vasakul veidi eemal seisis sõiduauto. Sõidutee, kuhu nad jätsid auto, oli kõrgemal ja maja asus allamäge. Teekate oli kaetud õhukese jääkihiga ja sõidutee oli asfalteeritud; tee mis läks sõiduteelt maja poole oli 3-5 m ulatuses samuti asfalteeritud ja edasi kuni majani 3-5 m ulatuses kivisillutisega kaetud. Enamus allamäge teekattest oli kaetud jääga. Hageja oli kukkunud kivisillutisel, mis oli horisontaalne, asfalteeritud teeosa oli kaldu. Hageja kukkumist tunnistaja pealt ei näinud. 5-7 m kauguselt oli näha, et kivisillutis oli tume ja märg. Hageja oli umbes 7 m kaugusel kui ta lamas. Lamamiskoht oli hall, seal oli väga õhuke jääkate. Küsimusele, et kas on abi vaja, andis hageja käega märku, et ei ole vaja ja tõusis püsti, pani posti postkasti ja tuli tagasi auto juurde. Tema liikumine oli vaevaline ja natuke küürakil. Kui ta istus auto juhiistmele, siis jalad jäid tal esialgu autost välja ja ta hingas raskelt suu kaudu. Hageja ei soovinud kiirabi kutsuda, ütles et ta kukkus selili, selg valutab, sellepärast on raske hingata. Hageja pakkus välja, et viib tunnistaja esimese bussipeatuseni ja läheb ise puhkama, kuna tunneb ennast halvasti. Kui hageja auto juurde tuli, siis tema selg oli kuiv, seega võis see olla jää, millele ta kukkus, mitte vesi. Tunnistaja ei näinud, et kukkumiskohal oleks mingit killustikku või soola olnud. Tunnistajate V T ja E Pi ütluste kohaselt on kostja kinnistu alati kõige korralikumalt hooldatud ning kostja on tänaval kõige eeskujulikum koristaja. Kohus loeb dr. Ansperi teatise ja tunnistaja B ütluste alusel piisavalt ja usutavalt tõendatuks, et hageja tervisekahjustusega kaasnenud kukkumine (6.selgroolüli murd) toimus 14.03.2011 kl 7.35 ajal hageja poolt AS Express Post postiljoni ülesandeid täites kostjale kuuluva Tulimulla 11, Tallinn kinnistu territooriumil asuval kivisillutisel 3 meetri kaugusel majaseina külge

Tsiviilasi nr 2-11-26543 kinnitatud postkastist. Samuti loeb kohus dr Ansperi teatise, EMHI õiendi ja tunnistaja B ütluste alusel usutavaks, et hageja oli tingitud hageja libisemisest kivisillutisel oleval jääkattel. Kuigi kohus nõustub tunnistajate Tja Pi ütlustest nähtuvalt, et kostja on oma kinnistut talvetingimustes reeglina hästi hooldanud, loeb kohus siiski mittetõendatuks kostja vastuväite, et hageja võimalik kukkumine tema krundil võis olla tingitud ainult hageja enda hooletusest. Kostjapoolsest talvistest hooldustöödest on tunnistajad kinnitanud vaid lumelabidaga lume lükkamist, kuid pole tõendatud, et kostja oleks teinud ka libedusetõrjet. 14.03.2011 kehtinud redaktsioonis Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrusega nr 45 kehtestatud Tallinna linna heakorra eeskirja (KO 2006, 139, 1602) § 5 lg 1 p 1 kohaselt kinnistu ja ehitise omanik on kohustatud hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia ning rakendama meetmeid talle kuuluva kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks. Kohus leiab, et kostjapoolne käibekohustuse rikkumine oma kinnistu korrashoidmisel, mis seisnes selles, et kostja olukorras, kus postiljon peab kostja postkastini jõudmiseks tulema kostja kinnistu territooriumile kivisillutisega kaetud alale, ei teinud 14.03.2011, st kevad/talve tingimustes eelnevalt vajalikku libedusetõrjet vältimaks postiljoni võimalikku kukkumist libeduse tõttu, mis omakorda oli põhjuslikus seoses hageja kukkumisega ja tervisekahjustuse saamisega , millest tulenevalt hageja viibis 58 tööpäeva haiguslehel. Hageja arvestuste kohaselt kaotas ta kostja süül tekkinud tervisekahjustuse tõttu võimaluse teenida AS-is Express Post postiljonina lisatasu summas 548 eurot (58 x 9.45). Kohtu hinnangul on hageja varalise kahju hüvitise nõue seadusega kooskõlas ja põhjendatud (VÕS § 128 lg 4). Asjaolu, et hageja põhisissetuleku kaotus FIE-na oli hagejale hüvitatud Haigekassa poolt, ei välista hageja õigust nõuda lisasissetuleku vähenemisest tingitud kahju hüvitamist. Hageja on mittevaralise kahju hüvitise 960 eurot põhjendusena toonud välja, et tervisekahjustuse tõttu ta ei tohi tõsta raskusi ega teha järske kehaliigutusi, samuti tekkis tal trauma tüsistusena õhkrind ja vähenenud on kopsude maht. Kohus leiab, et hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitis on vastav VÕS § 134 lg 5 tingimustele ja kohtupraktikale. Kohus võtab arvesse, et kostja ei reageerinud põhjendatamatult hageja ettepanekule lahendada kahjujuhtum kohtuvälises korras. Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, kuivõrd kohus on refereerinud vaid poolte ütlusi, istungi protokollides kirjeldatut ning seaduse sätteid. Kohtu analüüs käesoleva kaasuse kohta praktiliselt puudub. Selgusetuks jääb, mida konkreetselt kohus on loetletud kirjalike tõendite alusel tuvastanud. Kohus oleks pidanud iga otsuses märgitud tõendit ka analüüsima. Kostja on menetluse jooksul esitanud vastavate tõendite kohta oma seisukohad, mida kohus ei ole käsitlenud. Ei nähtu ka, et kohus oleks tunnistajate ütlusi analüüsinud ja arvestanud kostja poolt kohtukõnes väljatoodud tähelepanekutega tunnistaja N B ütluste vastuolulisusest. Näiteks on kostja esitanud vastuväite, et OÜ Järve Perearstikeskuse 30.03.2011 teatis on antud välja tööõnnetuse kohta, s.o hagejaga juhtus tegelikkuses õnnetus tööajal, seega on kostja tõstatanud küsimuse, kas hagi ei ole antud kohtusse sisse vale kostja vastu. Vastav asjaolu on jäetud kohtu poolt tähelepanuta. Samuti on kostja esitanud vastuväited EMHI õiendi kohta.

Tsiviilasi nr 2-11-26543 Kostja leiab, et ei ole tõendatud kostja süü hagejale tervisekahjustuse tekkimises ega põhjuslik seos kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejale kahju tekkimise vahel, mis on kahju hüvitamise põhialuseks. Kohus on antud asjas praktiliselt pööranud tõendamiskoormuse ümber, leides et kuna kostja ei ole piisavalt tõendanud, et ta lisaks lumelükkamisele ka libedusetõrjet tegi, siis on automaatselt tuvastatud kostja süü hooletuse näol. Samas on tegelikkuses tuvastamata, kas kostja kinnistul oli üldse libe, kas libedus oli hageja kukkumise aluseks või kas hageja kukkus enda hooletuse tõttu. Mittevaralise kahju kohta leiab kostja, et esiteks puuduvad dokumentaalsed tõendid, et hagejal leitud õhkrind on seotud 14.03.11 asetleidnud traumaga. Arstitõendil on märgitud, et see võib olla õnnetuse tagajärg, kuid see on pelgalt oletus. Antud asjas ei ole hageja taotlenud ekspertiisi ning pole esitatud muid asjakohaseid arstitõendeid. Samuti pole antud asjas tõendatud, et trauma oleks tekitanud hagejale nii suuri üleelamisi, et mittevaralise kahju hüvitamine nimetatud summas oleks põhjendatud. Mis puudutab varalist kahju summas 540 eurot, jääb kostja seisukoha juurde, et AS-is Express Post töötamine oli hageja täiendav sissetulek ning põhitöökohalt eemalviibimise eest on saanud hageja hüvitist haigekassalt, seega on tegelikkuses hagejale varaline kahju kompenseeritud. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning panna menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 ). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja on hagejale tekitatud tervisekahju eest eest vastutav ja peab seetõttu kandma hageja varalise ja mittevaralise kahju. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus on selgelt märkinud otsuse punktis 9, millised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud loeb ta tõendatuks. Järeldused nimetatud tõenditest on kohus teinud hiljem. Maakohus tuvastanud ilmastikuolud EMHI õiendi kohaselt hageja kukkumise päeval p-s 9, hinnangu nimetatud tõendile koosmõjus dr Ansperi teatise ja tunnistaja B ütlustega andnud aga otsuse p-s 13. Nõustuda saab apellandi väitega, et nimetatud viisil koostatud otsus võib muuta otsuse põhjenduste jälgimise keerukaks, kuid see ei muuda otsust ebaõigeks. Mis puudutab apellandi poolt vaidlustatud EMHI tõendit, siis selles osas ei ole kohus esitanud oma järeldust piisavalt selgelt. Kohus luges p-s 13 tõendatuks, et hageja kukkumine oli tingitud hageja libisemisest kivisillutisel oleval jääkattel. EMHI meteoandmete tabelist ja kaaskirjast (tl 33-34) tulenevalt saab teha järelduse, et ajavahemikul 10.-22.03.2011 esinenud positiivne õhutemperatuur muutis jää või lumega kaetud teed libedaks. Iseenesest on õige kostja väide, et tõend üksinda ei tõenda kostja kinnistu olukorda, kuid kohus on teinud oma järelduse kinnistu libeduse kohta koosmõjus teise tõendiga, so tunnistaja B ütlustega. Tunnistaja N.B ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolulised. Tunnistaja on kinnitanud, et nägi 5-7 m kauguselt, et kivisillutisel oli väga õhuke jääkate. Et tunnistaja mäletas maja numbrit, kuid ei mäletanud tänava nime, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Kui tunnistaja mäletas, et sillutis, kus hageja kukkus oli märg, kuid hageja selg kuiv, ei saa sellest teha järeldust, et tunnistaja ei näinud märja jääkatte olemasolu. Kostjal oli võimalik taotleda kohtult paikvaatluse läbiviimist, et hinnata juhtunu asjaolusid ja tunnistaja

Tsiviilasi nr 2-11-26543 ütluste tõepärasust. Kostja ei ole tõendanud, et 5-7 m kauguselt ei ole võimalik õhukest märga jääkatet näha, mistõttu puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et toimikus olevatelt hageja poolte tehtud fotodelt nähtub, et postkasti juurde viiv tee oli kuiv ja ilma jääta, kahel esimesel fotol on selgelt näha jääkatte olemasolu sillutisel ja sillutis ei ole kuiv. Tunnistaja ütluste kohaselt asus maja allamäge, mistõttu ei ole tunnistaja ütlused vastuolus hageja seletustega, et tee, kus hageja kukkus, oli maja poole kaldu, sinna oli öösel kogunenud ja jäätunud vesi. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus käibekohustust. Käibekohustus ei tulenenud Tallinna linna heakorraeeskirjadest, kuna sealt tulenevad kostja kohustused avaliku võimu ees. Kostja teadis aga, et postiljon toob tema postkasti posti ja kasutab tema kinnistul asuva postkastini jõudmiseks vastavat teed. Seega oli kostja kohustatud objektiivselt tarvitusele võtma mõistlikult vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta hagejat kinnistul kukkumise ja sellega kaasneva tervisekahju eest. Libedusega kukkumisel võivad olla ulatuslikud kahjulikud tagajärjed, kahju tekkimine on tõenäoline ja samas ei ole vajalikud kulutused libeduse vältimiseks suured. Õigusteoorias on leitud, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem objektiivselt vaev ja kulu kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et kostjal eksisteeris käibekohustus võtta tarvitusele abinõusid ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Käibekohustuse rikkumise puhul peab VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt eeldama, et kostja on hageja poolt eelnevalt tõendatud objektiivset käitumisstandardit rikkunud ning kostja peab selle tõendeid esitades ümber lükkama. Maakohus ei ole sellest tulenevalt tõendamiskoormust valesti jaganud. Kuna kostja välise hoolsuse järgimist või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tõendanud, järeldas maakohus õigesti, et kostja rikkus oma hoolsuskohustust ning tema käitumine oli õigusvastane ja süüline. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevusetuse vahel. Käibekohustuse rikkumise puhul on põhjendatud kasutada asendamismeetodit, mille puhul asendatakse kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollitakse, kas õiguspäraselt käitudes oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Kui kostja kinnistul oleks libedustõrje tehtud olnud, poleks hageja libeduse tõttu kukkunud. Seega esineb põhjuslik seos hagejale tekkinud tervisekahju ja kostja tegevuse vahel (VÕS § 127 lg 4). Eeltoodud käibekohustuse eesmärk on ringkonnakohtu hinnangul hoida ära kannatanule tervise kahjustamisest tekkida võiv varaline ja mittevaraline kahju. Esineb vastutust täitev kausaalsus, kuna hageja on ilma jäänud oma täiendavast sissetulekust 540 eurot AS-s Express Post. Apellandi väited, et kahju ei tuleks hüvitada, kuna Express Postis töötamine oli hageja jaoks täiendav sissetulek ning põhitöökohalt eemalviibimise eest on hageja saanud hüvitist Haigekassalt, mistõttu on varaline kahju kompenseeritud, ei ole põhjendatud. Hüvitamisele kuuluva varalise kahju üldine ulatus sõltub põhjuslikust seosest (VÕS § 127 lg 4) tuletatud ja VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See põhimõte aitab praktikas eristada, kas tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Käesoleval juhul tekkis hagejal kahju, kuna ta ei saanud terviserikke tõttu töötada FIE-na lisatööl ja teenida täiendavat tulu. Maakohus pidas asjas esitatud tõendeid hageja tervisekahju ja selle tekkimise asjaolude kohta usaldusväärseks. Hageja esitas tema käsutuses olevad tõendid. Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et hagejal palju hiljem juhtunust leitud õhkrind ei oleks seotud 14.03.2011

Tsiviilasi nr 2-11-26543 asetleidnud traumaga, samuti ei ole kostja taotlenud ekspertiisi teostamist või esitanud asjatundja arvamust hageja väidete ümberlükkamiseks. Apellatsioonkaebuses on kostja nimetatud küsimuse maakohtus esitatud tõendite usaldusväärsusest püstitanud. Ringkonnakohus möönab, et perearsti tõend ei pruugi olla usaldusväärne tõend hagejal tekkinud hilisemate tüsistuste seotuse kohta hagis väidetud kukkumisega. Nimetatud osas rikkus maakohus selgitamiskohustust, jättes hagejale selgitamata tõendi ebausaldusväärsuse. Nimetatud puudus on apellatsioonimenetluses kõrvaldatud, kuna hageja on esitanud apellatsioonikohtu palvel asja tundvate isikute arvamused, mille kohaselt haiguse kulu tüsistumine õhkrinnaga on seotud suure tõenäosusega 14. märtsil saadud traumaga. Ringkonnakohus arvestab nimetatud tõenditega ja loeb nendega tõendatuks hagejal tekkinud täiendavate tüsistuste seondumise hagis väidetud kukkumisega (TsMS § 652 lg 3 p 2). Apellandi seisukoht, et hageja peaks tõendama valu suurust, ei ole põhjendatud. Valu ja vaeva ei ole võimalik hinnata ja seda tajuvad isikud subjektiivselt erinevalt. Maakohus tugines hüvitise määramisel mittevaralise kahju eest õigustatult asjaoludele, et hageja ei tohi selgroolüli murru tõttu tõsta raskeid esemeid ja teha järske kehaliigutusi, trauma tagajärjel tekkisid tüsistused (õhkrind ja kopsude mahu vähenemine), kostja ei reageerinud põhjendamatult hageja ettepanekule vaidlus kohtuväliselt lahendada ja hüvitis ei ületa kohtupraktikas väljakujunenud hüvitiste suurust. Ekslik on apellandi seisukoht, et hageja ei ole tõendanud õnnetusega kaasnenud vaevusi. OÜ Järve Perearstikeskuse tõendist (tl 50) nähtub, et hagejal on esinenud 6.torakaallüli kompressioonmurru tõttu vajadus taastusravi järele, korduvalt on esinenud füüsilise koormusega seoses valud paremal rindkeres, hingamine on raskendatud, oktoobris 2011 tekkis õhkrind, hageja viibis PERH-s ravil ja talle on soovitatud õhkrinna kordumisel operatiivset ravi. Nimetatud tõenditest teeb kohus järelduse, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul valud rindkeres füüsilise koormuse korral ja raskendatud hingamine. Nimetatuga on tuvastatud mittevaralise kahju tekkimine hagejal. Hüvitise määr ei ole vastuolus senise kohtupraktikaga ja jääb maakohtute poolt käsitletud kohtupraktika kohaselt varem väljamõistetud kahjuhüvitiste piiridesse. Hüvitise suurus on õiglane arvestades eelkõige kehavigastuste raskust, tööeas olevale inimesele tekkinud piiranguid, samuti kostja suhtumist juhtunusse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.