Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Tsiviilasi nr 2-11-46631

Tsiviilasi nr 2-11-46631 veel 2-3 meetrit. Seega sõitis A.T juhitud mootorratas vastassuunavööndisse ja põrkas kokku seal paiknenud hageja sõidukiga. A.T rikkus seejuures õnnetuse ajal kehtinud LS § 20 lg 1 keeldu. Esineb põhjuslik seos A.T teo ja liiklusõnnetuse toimumise vahel. Põhjusahel tulenes muuhulgas sellest, et A.T asus juhtima mootorratas ilma, et tal oleks olnud vastav juhiluba. Kui A.T poleks mootorsõidukit juhtinud, ei oleks kahju tekkinud. A. T rikkus ka LE § 126 sätteid sellega, et ületas oluliselt teelõigul lubatud maksimumkiirust ning LE § 110 nõudeid sellega, et ei liikunud päri suunavööndi parema ääre lähedal. Ta ei valinud vastavalt liiklusoludele sobivat ja ohutut sõidukiirust, mistõttu sõitis otsa teel vasakpöörde võimalust ootavale Nissanile. Tsiviilasjas ei saa tõendeid hinnata erinevalt kriminaalkohtust. Kui sündmuskoha talletamine on tehtud puudulikult ja mõõtmistulemuse jälgitavust tagavat mõõteseadet rikkudes kontrollimata mõõtevahenditega, siis ei ole mõõtetulemused hinnatavad. Kostja pole tõendanud, et S.D rikkus LE § 100 ja 156 nõudeid. Hageja sõiduk sai kahjustada sellisel määral, et selle taastamine ei ole enam võimalik ja hageja taotleb selle turuhinna hüvitamist. Sõiduki kahjujuhtumieelne turuhind oli 16 400 eurot. Hageja nõuab viiviste tasumist vastavalt LkindlS § 45 lg-s 4 sätestatule. Hageja loovutas sõiduki jäänuki 1 278.23 euro eest tasulise valvega hoiukohale hoidmiskulude katteks. Hageja nõuab sõiduki sündmuskohalt äratoimetamise kulu (LkindlsS § 34 lg 2) 173.90 eurot, sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks eksperdile makstud tasu 194.89 eurot. Kokku on hageja nõude suurus 16 768.79 eurot. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kostja võtab omaks, et kahju suurus on 16 768,79 eurot (I kd, tl 151). Kostja leidis alternatiivselt, et kindlustushüvitist tuleb vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 alusel nullini, kuna hagejale kuuluva sõiduki juht on rikkunud õnnetuse hetkel kehtinud liikluseeskirja (LE) § 100 ja § 156, kui on vasakpöörde tegemisel takistanud peateel sõitnud mootorratturit. Asjaolul, et S.Di süü ei leidnud kriminaalmenetluses tõendamist, ei oma VÕS § 139 kohaldamisel tähendust. Mootorratas liikus sõidu eesõigusega teel. LE § 100 ja 156 sätestavad vasakpöörajale kohustuse anda teed vastusõitvale juhile, antud juhul S.D ei andnud teed peateel liikunud mootorrattale. Tunnistaja Ü K ütluste ja EKI ekspertiisiga on tõendatud, et S.D ületas ristmikku diagonaalselt. Ekspert L.Teesalu ütlused kinnitavad, et S.D tegi vasakpööret ja oli kokkupõrke hetkel liikunud mootorratta sõidusuunda. Sellega takistas S.D mootorratturi liikumist peateel, rikkus LE § 100 ja 156 ja tema tegu on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Kostja leiab, et S-Di kahjuhüvitist tuleb seega vähendada 100 %. Kolmas isik toetab hagiavalduses esitatud kahjunõuet ja on seisukohal, et see on tõendatud. Kolmas isik leiab, et hageja väited ja põhjendused, et ta on nõude esitanud õigeaegselt, on tõendatud 05.06.2007 esitatud kahjuavaldusega ning õigeks tuleb lugeda hageja väide, et nimetatud avaldus on esitatud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 41 tähenduses kahjunõudena. Kuna pole tõendamist leidnud hageja poolt liiklusnõuete rikkumine, puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ning pani menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja sõidukile on liiklusõnnetuses tekitatud kahju ja selle suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja nõue on aegunud ning juhul kui ei ole, siis kas kostja vastutab liikluskahju tekitamise eest.

Tsiviilasi nr 2-11-46631

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. LKindlS § 42 lg-st 1 tuleneb, et aegumistähtaeg on kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku suhtes esitatava nõude aegumise tähtaeg. Aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 03.06.07, mil toimus liiklusõnnetus, kuna õigustatud isik sai sellel päeval kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada või vähemalt pidi teada saama. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p-i 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine kohtueelses menetluses. LKindlS § 42 lg 2 kohaselt aegumine peatub nõude esitamisega kindlustusandjale kuni otsuse tegemiseni. LKindlS § 38 lg 1 kohaselt peab kannatanu esimesel võimalusel isiklikult või esindaja kaudu teatama liiklusõnnetusest mis tahes Eestis liikluskindlustusega tegelevale kindlustusandjale või Garantiifondile. LKindlS § 38 lg 4 kohaselt peab liiklusõnnetuse teate saanud kindlustusandja edastama vastuvõetud teate liiklusõnnetuse pooltele, kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile. Kuna nõude sai esitada mistahes kindlustusandjale sai ka iseseisva nõudeta kolmandale isikule nõude esitamisel lugeda aegumistähtaeg peatatuks. Teatada võib suuliselt või kirjalikult. Hageja on esitanud 05.06.07 kirjaliku kahju hüvitamise nõude ning seega oli nõude aegumistähtaeg LKindlS § 42 lg 2 kohaselt peatunud kuni 04.04.2011, st ajani, mil kindlustusandja tegi hüvitise kohta otsuse. Seega kohus leiab, et hageja nõue selle esitamise ajal ei olnud aegunud ja nõude põhjendatuse üle on võimalik teha sisuline otsus. Kohtule esitatud Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusest nr 1-10-4566 nähtub, et 03.06.2007 toimus Harjumaal Kuusalu vallas Vana-Narva mnt-l liiklusõnnetus ning S D mõisteti KarS § 423 lg 1 (s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest) süüdistuses õigeks. Asjaolu, et mitmed tõendid jäid arvestamata kriminaalmenetluses, ei tähenda, et neid tõendeid ei saaks kasutada tsiviilkohtumenetluses. Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusest nr 1-10-4566, liiklusõnnetuse aktist, sündmuskoha vaatlusprotokollist, skeemist ja fototabelitest tuleneb, et mootorrattas liikus sõidu eesõigusega teel. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 2 p 5 kohaselt mõistetakse eesõiguse all liikleja õigust liikuda enne teisi liiklejat. LE § 100 kohaselt peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi. LE § 156 kohaselt peab pöörates vasakule või tagasi rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Seega sätestavad LE § 100 ja § 156 vasakpöörajale kohustuse anda teed vastusõitvale juhile. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole S D andnud teed peateel liikunud mootorratturile tulenevalt kriminaalmenetluses antud Ü K ja ekspert Lembit Teesalu ütlustest ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi liiklustehnilisest ekspertiisit nr LL-293-09/4786. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et S D on rikkunud LE nõudeid § 100 ja § 156. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja kindlustatul A.T puudusid mootorratta juhiload. Samuti nähtub kriminaalasjas ja tsiviilasjas kogutud tõenditest A T tervisliku seisundi kohta, et ta ei olnud tarvitanud alkoholi. Argumendiks ei ole see, et mootorratta juht oleks saanud vältida liiklusõnnetuse toimumist. Oluline ei ole mitte asjaolu, kas mootorrattur oleks liiklusõnnetust saanud vältida, vaid see, kas ta rikkus oma tegevuses mingit liikluseeskirja normi ja seda ei ole tuvastatud. Kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju ainult selles ulatuses, mille tekitamise eest on kindlustatu vastutav. Seega on käesolevas asjas oluline välja

Tsiviilasi nr 2-11-46631 selgitada, kas kostja kindlustatu põhjustas kogu kahju, mis tekkis hageja sõidukile Nissan XTrail 03.06.2007 liiklusõnnetuse tagajärjel. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et 03.06.2007 toimunud liiklusõnnetuse põhjustas ainult mootorratta juht, mistõttu peaks kostja viimati mainitud sõiduki kindlustusandjana hüvitama kogu hagejale tekitatud kahju. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-26-05 tuleneb, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise korral omab suurema ohu allika valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Süü suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada seisukohaga, et liiklejad peavad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekkimist. Muuhulgas tuleb ka arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Peateel sõitjale tee andmise kohustus prevalveerib mootorratta juhi võimaliku hoolsuskohustuse rikkumise ees. Seega pole õigust nõuda kahju hüvitamist ja kohus jätab hagi rahuldamata. Kuna kostjal puudub kohustus tasuda hagejale kindlustushüvitist, tuleb ka hageja viivisenõue kostja vastu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja vaidlustas maakohtu otsuse hüvitise ja viivise väljamõistmata jätmise osas. Maakohus lähtus S.Di süüst ja viimase poolt LE §de 100 ja 156 nõuete väidetavast rikkumisest. Seda tehes ei ole maakohus sisuliselt käsitlenud hagiavalduses ja hageja poolt esitatud kirjalikes seisukohtades käsitlust leidnud riskivastutust puudutavaid seisukohtasid. Arvestada tuleb Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-29-11, mille kohaselt vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Kuivõrd S.Di poolt juhitud auto liikumiskiirus oli nullilähedane, siis ei ületanud autost lähtuv risk mingil juhul mootorrattast, kui väiksemast sõidukist tulenevat riski, vaid oli pigem isegi väiksem. Seega vastutab A.T VÕS § 1056 lg 1 ja 1057 tähenduses hagejale tekitatud kahju eest igal juhul, sõltumata enda või hageja sõiduki valdaja süüst. Maakohus ei põhjendanud seisukohta, et samad tõendid, mida kriminaalkohtud pidasid ebausaldusväärseteks, on tsiviilkohtumenetluses käsitletavad usaldusväärsete tõenditena. Maakohus ei ole oma sellekohast seisukohta põhjendanud. Kostja ei ole lisaks kriminaaltoimikus olevatele tõenditele esitanud muid tõendeid, mis võimaldaksid tõenditele anda kriminaalkohtutest erinevat hinnangut. Hageja leiab seetõttu, et ka tsiviilasjas puuduvad tõendid, mille alusel tuvastada S.Di poolt LE § 100 ja 156 nõuete rikkumine. Puudub alus vähendada hagejale maksmisele kuuluvat hüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel ka S.Di poolt võimalike LE nõuete rikkumiste tõttu või muul põhjusel. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale A.T poolt tekitatud liikluskahju LkindlS § 7 lg 1 alusel hüvitama täies ulatuses ning tasuma hüvitamisega viivitamise eest ka viivised. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi seoses menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamisega maakohtu poolt (TsMS § 657 lg 1 p 2 ). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Tsiviilasi nr 2-11-46631 Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kuigi maakohus ei ole viidanud, millise VÕS sätte alusel suurema ohu allikat valitsenud A.T kostja ees vastutab, saab ringkonnakohus nimetatud puuduse kõrvaldada. Maakohus tuvastas, et tegemist oli kahe suurema ohu allika poolt tekitatud kahjuga, seega vastutab A.T hageja ees riskivastutuse alusel (VÕS § 1056 lg 1 ja 2, § 1057). Kahju tekitaja süüd ja kahju tekitamise õigusvastasust sellisel juhul ei hinnata. Kannatanu peab tõendama üksnes põhjusliku seose suurema ohu allika valitsemise ja kahju vahel. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu poolt viidatud riigikohtu lahendi nr 3-2-1-2605 osas on kohtupraktika muutunud. Oma lahendis 3-2-1-75-07 on riigikohus märkinud, et suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (VÕS § 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. S.Di kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena (VÕS § 139). Seega hindas maakohus ebaõigesti S.Di süüd kahju tekkimisel, mis ei toonud aga kaasa ebaõiget otsust lõppjärelduses. Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada ka suurema ohu allika valdaja tegu kui kahju põhjust. S.Di süü liikluseeskirjade võimalikus rikkumises ei ole seetõttu oluline ja seda ei pidanud maakohus tuvastama. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kui kriminaalasjas ei peetud asjas antud ekspertarvamusi usaldusväärseteks, ei saa neid tõendeid pidada usaldusväärseks ka tsiviilkohtus või vähemalt tuleks tõendite arvestamist põhjendada ja vastavad kahtlused ümber lükata. Kuivõrd aga S.Di teo õigusvastasus ega temapoolne süü kahju hüvitamisel tähendust ei oma, ei ole otsuse tegemisel tähendust ka temapoolsel võimalikul liikluseeskirjade rikkumisel. Nimetatud põhjendused tuleb jätta maakohtu otsusest välja. Maakohtul tuli hinnata kannatanu osa kahju tekkimises ja vähendada sellele vastavalt hüvitist VÕS § 139 alusel. VÕS § 139 lg 1 tuleb tõlgendada viisil, et see on kohaldatav ka käesolevas vaidluses, kuigi autot ei juhtinud mitte hageja auto omanikuna, vaid S.D. VÕS § 139 lg-s 1 sätestatu kohaselt, kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et mootorratta juht liikus peateel (eesõigusega teel) ja autot juhtinud S.D pidi vasakpöörde tegemisel andma mootorrattale teed. Puuduvad tõendid selle kohta, et mootorrattur oleks liikunud lubatust suurema kiirusega, sõitis vastassuunavööndisse, ei liikunud päri suunavööndi parema ääre lähedal ja et S.D oleks liikunud minimaalsel kiirusel. Asjaolu, et mootorratturil puudusid juhiload, ei oma tähendust, kuna maakohus tuvastas, et juhil oli sõidukogemus. Järelikult toimus liiklusõnnetus S.Dist tulenevatel asjaoludel ja seetõttu, et ta ei andnud mootorratturile teed. Põhjendatud on hagejale makstava kindlustushüvitise VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamine nullini ja maakohtu otsus hageja nõude rahuldamata jätmisel on lõppjärelduses õige. Apellatsioonkaebus jääb seetõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohtu otsust tuleb täiendada menetluskulude osas iseseisva nõudeta kolmanda isiku osas. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad tema enda kanda (TsMS § 167 lg 2 I lause). Iseseisva nõudeta kolmanda isiku avalduste tõttu kostjale tekkinud menetluskulud kannab maakohtus ja

Tsiviilasi nr 2-11-46631 ringkonnakohtus kolmas isik (TsMS § 167 lg 3). Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioonimenetlustes sai kostja menetlusabi riigilõivu 700 euro tasumiseks igakuiste võrdsete osamaksetena kümne kuu jooksul Tallinna Ringkonnakohtu 18.07.2012 määrus alusel. Kuivõrd ringkonnakohus teeb käesolevaga asjas otsuse, otsuse tegemise ajaks on apellant jõudnud tasuda ühe osamakse, tuleb apellandilt välja mõista riigilõiv 630 eurot riigituludesse TsMS § 190 lg 2 alusel. Arvestades, et kohtule ei ole teada apellandi majandusliku olukorra paranemine, määrab kohus nimetatud kohustuse täitmise üheksa võrdse osamaksena (TsMS § 190 lg 7).

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

T N hagi Seesam Insurance AS-i vastu 16 768 euro 79 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-46631

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T N kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

16 768 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja T N, esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Kostja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752), esindaja vandeadvokaat Arne Ots Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel BTA Insurance Company SE Eesti filiaal (registrikood 11223507)

Tsiviilasi nr 2-11-46631 Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.