Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-09-70649

Vara müügiga tegeles Ekso AS, kellele õnnestus lõpuks liisinguese müüa 28.11.2011 summas 15 000 eurot (käibemaksuta). Liisinguese oli avalikult müügis olnud alates 25.04.2009 portaalis www.mascus.com. Vara müügiga sai hageja kasu summas 4 417.86 eurot, summa arvestab hageja osaliste liisingumaksete võlgnevuse katteks. Hageja lõplik nõue kostjate vastu on 6051.30 eurot. Vastavalt liisingulepingule oli viivisemääraks 0,25%. Hageja on arvestanud viivist alates 01.02.2009 – 30.11.2011 summas 6 051.30 eurot. Kostja Irina Konstantinova ei tunnistanud hagi. Kostja ei ole saanud hagejalt 19.01.2009 liisingulepingu lõpetamise teadet. Liisingueseme väärtus tagastamise hetkel oli 475 512.23 krooni ehk 30 390.77 eurot. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7 võib saadetud teate korral rikkumise administreerimise, teate koostamise ja postitamise eest tasu nõuda kuni seitse eurot. Põhjendamata on OÜ Reeborn kulud, kuna hageja on rikkunud üldtingimuste punkti 7.5 ega ole teavitanud liisinguvõtjat kohustusest tagastada liisinguese. Liisinguese ei ole müüdud turuhinnaga. Müük ei toimunud vabaturu tingimustes ja läbipaistavalt, kuna liisinguese müüdi liisingueseme hoiustajale Ekso AS-ile, mistõttu varjati tegelikku müügihinda. Hageja ei reageerinud ostjale, kes oleks olnud nõus tasuma liisingueseme eest 26 000 eurot. OÜ Rolltrans arvest nr 9010097 ei nähtu, et teenus on osutatud seoses liisinguesemega. Üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, kes demonteerimistööd teostas. Kostja Aleksandr Kolodi ei tunnistanud hagi. Liisingueseme väärtus tagastamisel pidi olema 30 391.91 eurot. Hageja ei ole reageerinud kostja I ja kostja II teadetele, et neil on ostjad liisinguesemele. Kostja Vitali Drozdov ei tunnistanud hagi. 27.01.2009 viis hageja liisingueseme liisinguvõtja valdusest ära, mille kohta on vormistatud üleandmise-vastuvõtu akt. Seadme väärtust tagastamise hetkel ei tuvastatud. Arvestades amortisatsiooni normi 10% aastas ja lugedes amortisatsiooni kuluks 20%, oli kostja hinnangul liisingueseme väärtus hagejale tagastamise hetkel 30 391.94 eurot, mitte aga 15 000 eurot nagu on hinnanud liisingueseme väärtuseks hageja. Hageja realiseeris liisingueset Ekso AS vahendusel, mis ei tegele tööstusseadmete-pinkide müümisega. Hageja esitatud arvetest nähtub, et liisingumaksete hulka kuulub põhimakse, intress, Intrum Justitia AS kulud ja viivised kuni liisingulepingu ülesütlemiseni. Samal ajal puudub hagis põhjendus, miks kostja on kohustatud tasuma Intrum Justitia AS-i teenuste eest. Hagis puudub ka viiviste arvestus, mistõttu ei ole kostja võimalust kontrollida viiviste arvestuse õigsust. Hageja arvestab viivist maksetelt, mis sisaldavad ka intressi nõuet. OÜ Reeborn arvest ei nähtu, millest koosnes tagastusteenus, puuduvad transporditeenuste tariifid, andmed kui kaugele seade viidi. OÜ Rolltrans arvest nr. 9010097 28.01.2009 ei nähtu, mida ja kuhu viidi. Kulud on põhjendamata. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt välja võlgnevuse 3 501.72 eurot hageja Nordea Finance Estonia AS kasuks. Menetluskulud pani kohus 33% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 66% ulatuses hageja enda kanda. Kohus on tuvastas, et 25.04.2007 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik liisingulepingu nr 20072189. Liisingulepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi. 10.05.2007 allkirjastasid kostjad käenduslepingu nr 20072189, mille alusel kostjad võtsid endale kohustuse vastutada hageja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr 20072189 iga käendaja maksimumsummas 31 380 eurot. Lepiti kokku, et leping kehtib 36 kuud ning tähtaja

Tsiviilasi nr 2-09-70649 möödumisel vastutavad käendajad liisingufirma ees edasi enne tähtaja möödumist tekkinud liisinguvõtja kohustuste eest. Kohus ei nõustunud arvetel näidatud võlateatiste saatmise tasuga summas 129.80 krooni ja lepingu ülesütlemise tasuga summas 5 900.04 krooni. Kuna vastavalt lepingu tingimuste punktile 7.4 on hagejal õigus nõuda iga saadetud teate korral rikkumise administreerimise, teate koostamise ja postitamise eest tasu kuni seitse eurot, siis on põhjendatud kaheksa võlateatise ja lepingu ülesütlemise teatise eest küsida tasu koos tolleaegse käibemaksuga kokku 74.34 eurot (9 kirja x 7 eurot x 18%). Kohus ei nõustunud Intrum Justitia teenustasuga summas 11 776.25 krooni. Intrum Justitia on liisinguvõtjale saatnud kolm allkirjastamata võlateadet ja viis e-kirja. Kaheksa teate eest kokku 11 776.25 krooni küsimine on alusetu ja liialdatud. Kohus lähtus keskmisest teenusehinnast 1 682.32 krooni ehk 107.52 eurot (11 776.25 / 7). Teenustasu summas 1 682.32 krooni koos käibemaksuga ehk 107.52 eurot on piisav kaheksa teate saatmise eest. Seega põhjendatud kulud arvete alusel on 7 919.58 eurot (139 783.77 – 1 038.40 krooni (võlateatiste saatmine) – 5 900.04 (lepingu ülesütlemise tasu) – 11 776.25 (Intrum Justitia teenustasu)) = 121 069.08 krooni + 1 682.32 krooni (põhjendatud teenustasu) = 122 751.40 krooni ehk 7 845.24 eurot + 74.34 eurot (võlateatiste saatmine) = 7 919.58 eurot). 19.01.2009 liisingulepingu ülesütlemise teatisest ei nähtu, et hageja oleks teavitanud kirjalikult liisinguvõtjat, kuhu liisinguvõtja on kohustatud liisingueseme tagastama, milline kohustus tulenes hagejale üldtingimuste punktist 9.4. Liisinguese on tagastatud 27.01.2009 liisinguvõtja volitatud esindaja poolt liisinguandja volitatud esindajale OÜ-le Reeborn. OÜ Reeborn on esitanud 30.01.2009 hagejale arve nr A 01-113 käsunduslepingu 27.09.2004 alusel seoses lepinguga nr 20072189 transporditeenuse eest summas 12 358,50 krooni + vara tagastusteenus 8 000 krooni, kokku koos käibemaksuga 24 023.03 krooni, millise arve hageja on tasunud. Transporditeenuse aluseks on OÜ Rolltrans 28.01.2009 arve nr 9010097 OÜ-le, mille alusel on OÜ-le Reeborn teostatud transpordi teenust summas 8 308.50 krooni ja laadimise ja abitööjõud summas 4 050 krooni, kokku ilma käibemaksuta 12 358.50 krooni. Vara tagastusteenuse ja transporditeenuse kulud on põhjendamata. OÜ Rolltrans arvest ei nähtu, et teenust oleks osutatud seoses liisinguesemega, samuti ei nähtu ühestki teisest kohtule esitatud tõendist, et OÜ Rolltrans on osutanud liisingueseme osas transporditeenust ning laadimise ja abitööjõudu. Samuti on põhjendamata vara tagastusteenus, kuna hageja oli kohustatud kirjalikult teatama liisinguvõtjat, kuhu liisinguese tuleb tagastada. Hageja ei ole tõendanud, et on liisinguvõtjat nimetatust kirjalikult teavitanud, mistõttu on põhjendamatu kostjatelt sisse nõuda vara tagastusteenuse tasu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest summas 7 919,58 eurot. AS Nava 27.09.2011 ekspertarvamusega on tõendatud, et liisingueseme väärtuseks jaanuar 2009 oli ca 20 000 eurot käibemaksuga ehk 16 400 eurot käibemaksuta. Asjaolu, et tegemist ei ole riiklikult tunnustatud eksperdi poolt teostatud ekspertarvamusega, ei tähenda, et ekspertarvamus ei tõenda liisingueseme hinda jaanuaris 2009. Kostjad ei ole taotlenud kohtult ekspertiisi teostamist. Ostu-müügilepingu nr 20072189 kohaselt müüs hageja liisingueseme Ekso AS-ile 15 000 euro eest käibemaksuta. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid, et müügihind oli teistsugune või liisingueseme turuhind oli kõrgem. Järkamissae dokumendid ei tõenda liisingueseme hinda. Tõendatud ei ole, et kostjatel oli liisinguesemele ostja hinnaga 27 000 eurot. Hageja on edastanud kostjatele liisingueseme müüja andmed ja pildid juba 01.04.2011. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et kostjate ostjad on müüjaga ühendust võtnud

Tsiviilasi nr 2-09-70649 ning soovinud reaalselt liisingueset osta. Hageja on müünud liisingueseme 28.11.2011, so üle poole aasta hiljem, kui hageja on andnud kostjatele andmed müüja kohta, seega oli kostjatel piisavalt aega liisingueseme müümiseks enda ostjale. Põhjendamata on väide, et hageja ei ole aktiivselt tegelenud liisingueseme müügiga. Hageja on andnud koheselt liisingueseme valduse taastamisel liisingueseme realiseerimiseks Ekso AS-ile, kes on pannud liisingueseme müüki aadressil www.mascus.ee. Antud liisingueseme puhul ei ole tegemist sõiduautoga, mida inimesed kasutavad igapäevaselt ja ostavad tihedamini. Liisingueseme puhul on tegemist spetsiifilise tööks vajaliku saega, mida inimesed ei osta sageöo ning arvestades majanduslikku olukorda aastal 2009, siis võis liisingueseme müük võttis rohkem aega. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja on müünud liisingueseme ligilähedaselt turuhinnale. Kuna liisingueseme jääkväärtus oli 10 582.14 eurot käibemaksuta ja hagejal õnnestus liisinguese müüja 15 000 euroga käibemaksuta, siis sai hageja kasu müügist 4 417.86 eurot, milline kuulub tasaarveldamisele hageja tõendatud nõudega summas 7 919.58 eurot. Ülaltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus 3 501.72 eurot (7 919.58– 4 417.86). Kuna hageja ei ole käitunud heas usus ning on viivist arvestanud nõudelt, mis sisaldab ka viiviseid, siis on viivisenõue põhjendamata ja ei vasta seadusele, mistõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja viivis 6 051.30 eurot. Apellatsioonkaebus Vladimir Garašin, Aleksandr Kolod ja Vitali Drozdov vaidlustasid maakohtu otsuse. Kohus ei andnud hinnangut Vitali Drozdovi väitele, et Intrum Justitia AS-i kulud ja viivised, mis on märgitud hageja poolt esitatud arvetes, on põhjendamatud. Liisinguvõtja teavitas hagejat kirjalikult liisingulepingu tingimuste täitmise võimatusest rahaliste raskuste tõttu. Esitatud arvetelt ei nähtu, millistelt summadelt arvestati viivist, viivitatud periood või päevade arv. Kohus on valesti hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid, leides, et AS Nasva 27.09.2011 arvamusega on tõendatud, et liisingueseme väärtuseks jaanuaris 2009 oli ca 16 400 eurot (käibemaksuta). Ekspertarvamuses on selgelt märgitud, et seadme ülevaatuse hetkel polnud seade komplektne. Arvestades seadme väljalaskeaastat - 2006, amortisatsiooni 10% aastas ja lugedes amortisatsiooni kuluks 30% (jaanuar 2006 - jaanuar 2009), siis komplektse seadme turuväärtus tagastamisel moodustas ca 28 000 eurot, aga mitte 16 400 eurot. Seda kinnitab ka Ekso AS-e kuulutus www.mascus.ee portaalis, mille kohaselt müüdi seadet sel ajal 23 328 euro eest. Kostjatel oli tegelikult ostja, kes oli huvitatud seadme ostmisest 26 000 euro eest. Seadme omandamisest olid huvitatud kaks ostjat: Trekken OÜ ja Lespromservice. Esimene pakkumine seadme ostmise kohta tehti I. Konstantinovale 09.03.2011. Samal päeval pöördus kostja hageja poole e-kirjaga ja palus teatada sae asukoht, saata sae viimased pildid ja seerianumber. Sama palvega pöördus kostja hageja poole ka 24.09.2011. Alles augustis esitas hageja Ekso kuulutuse, millest selgus seadme asukoht. Hageja ei edastanud andmeid 01.04.2011. Kostjad olid ise sunnitud muretsema seadme tehnilise dokumentatsiooni koopia. Hageja ei esitanud piisavat informatsiooni seadme tehnilise seisukorra kohta. Seetõttu polnud kostjate poolt leitud reaalsetel ostjatel võimalust seadet osta ja maksta selle eest mõistlikku hinda. Kostjatel ei olnud piisavalt aega liisingueseme müümiseks enda poolt valitud ostjale. Seade oli müügis alates 25.04.2009 kuni 28.11.2011, s.o 2,5 aastat, millest järeldub, et hageja ise ei tegelenud seadme müümisega aktiivselt. Kohus on ka rikkunud poolte võrdsuse printsiipi, leides, et hageja võib müüa seadet 2,5 aastat, kostjad peavad aga seadme saama müüdud poole

Tsiviilasi nr 2-09-70649 aastaga. Ekso ei tegele puidutööseadmete müümisega. Juhul, kui hageja oleks müünud seadme õige portaali kaudu, näiteks www.nasva.ee kaudu, siis oleks see müüdud veel 2009. aastal mõistliku hinna eest, mis kindlasti ületaks 20 000 eurot. 2011 sügisel oleks olnud võimalik müüa komplektne seade 25 000-26 000 euro eest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu väljamõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebuses on apellandid vaidlustanud maakohtu otsuse Intrum Justitia vahendusel sissenõutud võlgnevuse teenustasu, viiviste ja liisingueseme väärtuse osas. Maakohus leidis, et kuivõrd liisinglepingu p 7.4 kohaselt oli hagejal õigus nõuda iga saadetud teate korral rikkumise administreerimise, teate koostamise ja postitamise eest tasu kuni seitse eurot, siis on põhjendatud kaheksa teatise ja üleütlemise teate postitamise eest küsida tasu koos käibemaksuga 74.34 eurot (9 x 7 x 18%). Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud Intrum Justitiale arvete alusel nõutud teenustasu maksmise aluseid. Hageja tugines seejuures Liisinglepingu p-dele 8.1. ja 8.2., mille kohaselt „kannab liisinguvõtja kõik kulud seoses lepingu sõlmimise ja täitmisega. Muuhulgas võivad sellised kulud koosneda ostu-müügi lepingu sõlmimisega, vara registreerimisega, kasutamise ja remondiga seotud kuludest, samuti varaga seotud riiklikest ja kohalikest maksudest (sh mootorsõidukimaks), trahvidest, täituritasudest, täitekuludest ja tsiviilvastutusest seoses vara kasutamisel toimunud sündmustega ja teistest lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud kuludest. Kui selle kulu on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud selle liisinguandjale täies ulatuses liisinguandja poolt esitatud arve alusel hüvitama.“ Hageja tõi oma 01.03.2012 lõplikus nõudeavalduses (IV kd, tl 36-37) esile, et liisinguvõtja Ecodeck Grupp OÜ hilines korduvalt arvete tasumisega ning hageja edastas tasumata arved sissenõudmiseks Intrum Justitia AS-le. Intrum Justitia saatis võlgnevuse sissenõudmiseks liisinguvõtjale võlateatisi (IV kd, tl 76-78), pidas võlgnevuse sissenõudmise teemal e-kirjavahetust (IV kd, tl 79-85). Nimetatud ekirjavahetusest nähtub, et kostja informeeris 29.09.2008 liisinguandjat makseraskustest (IV kd, tl 83). Eelnevalt on liisinguvõtjale 25.01.2008 antud võimalus tasuda maksegraafiku alusel, kuid kostja ei ole maksegraafiku järgi võlga tasunud (IV kd, tl 79-81). Asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et liisinguvõtja oleks lisaks 29.09.2008 kuupäeva kandvale e-kirjale informeerinud hagejat kirjalikult võimalikest makseraskustest ning pooled oleks saavutanud kokkuleppe maksete hilisema tasumise ja viiviste mittetasumise osas, kostjad maakohtu menetluses ei esitanud. Apellatsioonkaebuses leiavad apellandid põhjendamatult, et kuivõrd liisinguvõtja oma makseraskustest informeeris, ei olnud hageja õigustatud tegema toiminguid võlgade sissenõudmiseks. Võla osalise tasumise järgselt liisinguvõtja poolt esitas Intrum Justitia hagejale arved (IV kd, tl 46-66). Vaidlust ei olnud poolte vahel, et hageja on need arved tasunud (IV kd, tl 67-75). Maakohus vähendas hageja võla sissenõudmiseks tehtud kulutusi Intrum Justitiale. Ühelt poolt on maakohus põhjendanud seda asjaoluga, et kohtule ei olnud teada vastav teenuse hind. Hageja ja Intrum Justitia vahelist lepingut hageja kohtule ei esitanud, samuti ei selgitanud hageja hinna kujunemist. Esmakordselt on hageja nimetatut selgitanud alles vastuses apellatsioonkaebusele. Teiselt poolt on maakohus leidnud ka, et teenustasu on olnud liiga kõrge ja vähendas seda omal algatusel seitse korda. Arvestades eeltoodut, on apellantide väited põhjendamatud.

Tsiviilasi nr 2-09-70649 Liisinglepingu ülesütlemise teate kohaselt oli liisinguvõtja võlgnevus 139 783.68 kr (I kd, tl 52). Hagiavalduse täienduste kohaselt jättis kostja nõuetekohaselt tasumata 21 arvet kokku summas 139 783.68 (I kd, tl 127). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja arvestas viivist ka lepingu ülesütlemiseni arvestatud intressilt. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis tuginenud asjaolule, et viivised kuulusid lepingu ülesütlemisel kajastuva summa 139 783.68 kr hulka. Samas on õige apellantide väide, et hageja ei ole esitanud viivise arvestust ja hageja poolt esitatud arvetel viivis kajastub ( I kd, tl 44-51). Seega sisaldub hageja poolt nõutavas summas ka liisinglepingu esilehel kajastuv viivis 0.25 % kuni lepingu ülesütlemiseni. Nimetatule on tähelepanu juhtinud apellant V.Drozdov 01.09.2011 kohtusse laekunud vastuses (II kd, tl 206). Apellant juhtis maakohtu menetluses hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud andmeid põhivõlgniku võlgnevuselt arvestatud viiviste arvestuse kohta. Maakohus ei selgitanud menetluses välja hageja viivise arvestuse aluseid ja metoodikat. Eeltoodu tõttu määras ringkonnakohus hagejale tähtaja vastata nimetatud esimeses kohtuastmes tõusetunud küsimusele ja selgitada viivise arvestus ehk mitu päeva millise arve tasumisega viivitati ja kuidas on hageja nende päevade eest viivise arvestanud. Hagejal tuli samuti selgitada, millise osa tema lõplikust nõudest moodustas põhimaksete võlgnevus ja millise osa kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud viivis. 17.09.2012 kohtusse laekunud vastuses on hageja selgitanud järgmist: - Liisingueseme võõrandamisest saadud raha arvelt tasaarvestas hageja lepingumaksetes sisalduvad viivised 1 591.27 eurot; - Haginõudes viivised ei sisaldu; - Tulenevalt eeltoodust ei pea hageja vajalikuks esitada viivise arvestust. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise (VÕS § 149 lg 1 esimene lause). Viivise arvestuse esitamine on ringkonnakohtu hinnangul vajalik selgitamaks seda, kas hageja teostas tasaarvestuse liisingueseme võõrandamisest saadud summadest õigesti ja seetõttu ei ole oluline, et hageja hagis esitatud nõudes viivis ei kajastunud. Kuna hageja on pidanud viivise arvestuse väljatoomist mittevajalikuks, kuid siiski toonud välja arvestatud viiviste kogusumma 1 591.27 eurot, on võimalik hageja nõue rahuldada osaliselt nii, et vähendada maakohtu poolt rahuldatud nõudest 3 501.72 eurot 1 591.27 eurot vähem, s.o. 1 910.45 eurot. Edasi vaidlevad pooled liisingueseme turuhinna üle selle tagastamise hetkel. Eseme väärtuse määramisel tuleb lähtuda kohalikust keskmisest hinnast (TsÜS § 65). Vara üleandmise-vastuvõtu aktist (I kd, tl 170) nähtub, et liisinguvõtja tagastas liisingueseme hageja volitatud esindajale 27.01.2009 ilma dokumentatsioonita. Apellantide etteheide, et hageja ei andnud üle seadme dokumentatsiooni, ei ole seetõttu põhjendatud. Käendajad I.K ja V.G on hilisemas 24.11.2011 (II kd, tl 76), 27.05.2011 (II kd, tl 77) ja 29.03.2011 (II kd, tl 85) e-kirjavahetuses viidanud võimalikule ostjale, kuid nimetatud ei ole usaldusväärsed tõendid liisingueseme turuväärtuse ja tegeliku ostja olemasolu kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostjate väited liisingueseme turuhinna 27 000 euro ja potentsiaalse ostja kohta jäid tõendamata. Samuti on tõendamata apellantide väide, et seadme müük apellante rahuldava hinnaga jäi toimumata seetõttu, et hageja ei saatnud I.Konstantinovale liisingumüüja andmeid kohe päringu tegemisel 09.03.2011, vaid alles augustis. Lingid vara müümise kohta on hageja edastanud nähtuvalt e-kirjavahetusest 09.03.2011 (II kd, tl 79), pildid, masina asukoha ja müügiga tegeleva isiku kontaktandmed 28.06.2011 (II kd, tl 172-177) I.Konstantinovale. Apellandid on leidnud põhjendamatult, et hageja pidi kostjatele edastama piisavat informatsiooni seadme tehnilise seisukorra kohta, kuid jättis selle tegemata ja seetõttu ostjat ei

Tsiviilasi nr 2-09-70649 leitud. Hageja on finantsteenuseid osutav asutus ega ole kohustatud seadme tehnilist seisukorda hindama, selline kohustus ei tulene hagejale seadusest ega lepingust. Kuivõrd kostjad ei tõendanud, et liisingueseme turuhind oleks olnud liisingueseme tagastamise hetkel kõrgem kui kostjad oleks saanud täiendava tähtaja potentsiaalsete ostjatega läbirääkimisteks, kui seadet oleks müüdud teiste portaalide kaudu, et sügisel 2011 oleks seadme müügihind olnud 25 000 – 26 000 eurot, jäävad apellantide sellekohased väited oletuslikeks ja nendega ringkonnakohus arvestada ei saa. Maakohus ei ole liisingueseme turuväärtuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on selle õigesti tuvastanud. Hageja nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Seejuures tuleb arvestada, et I.Konstantinova apellatsioonkaebust ringkonnakohus menetlusse ei võtnud ja tema osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja nõude suuruseks maakohtus oli 6 051.30 eurot, millest rahuldada tuleb apellantide suhtes 1 910.45 eurot, seega 32 %. Hageja menetluskulud maakohtus jäävad 32 % ulatuses apellantide kanda solidaarselt. Apellantide menetluskulud maakohtus jäävad 68 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebusest rahuldab ringkonnakohus 55 %. Seega jäävad apellantide ringkonnakohtu menetluskulud 55 % ulatuses vastustaja kanda ja vastustaja menetluskulud 45 % ulatuses apellantide kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 ja 4). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.