2-09-38521/32 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2.3.Haldur on realiseerinud kogu võlgniku kinnisvara. Pandiga koormatud ja tänaseks realiseeritud kinnisvara koosnes 19 kinnisasjast, sh elamumaa, transpordimaa ning ärimaa sihtotsatarbega kinnistud asukohaga Eametsa küla, Sauga vald, Pärnumaa. Kinnisvara arendusprojekt nägi algselt ette nii elamuarenduse (ühepereelamud) kui ka 50meetrise välibasseiniga veekeskuse kompleksi rajamist, mille taolisi leidub Euroopas vaid Horvaatias ning Portugalis. Võlgniku juhatuse liikme kinnitusel oli projekti tasuvusajaks planeeritud 6 aastat. Projekti staadiumis oli võlgnikul väidetavalt saavutatud kokkulepe Eesti Olümpialiiduga, kes soovis valminud keskust Eesti ujujate olümpiakoondise kasutusse saada. Uue välibasseini vastu tundsid väidetavalt huvi ka Soome ja Rootsi spordiliidud ning tippsportlased. Arendusprojekti finantseeris AS Swedbank mitmete investeerimislaenude näol. Arendusprojekti lubas võlgniku sõnul toetada ka Sauga vallavalitsus Euroopa Liidu projektirahadest. Seoses majanduslangusega projekt ei käivitunud. Kuna nimetatud kinnisvaraarendus oli osalt väga spetsiifilise otstarbega, samuti ei olnud elamumaadele rajatud ehitisi ning täielikult väljaehitamata olid ka teed, siis ei õnnestunud pankrotivara müüa kiiresti ja algselt prognoositava hinnaga. Kinnistud müüdi enampakkumistel ja müügist laekus kokku 402 000 krooni (sisaldab käibemaksu), millest pandieseme müügist laekus 376 800 krooni ehk 25 692,48 eurot (sisaldab käibemaksu). Pandieseme müügist laekunud summa käibemaksuta osa moodustab seega 314 000 krooni. Lisaks suurenes pankrotivara pangaintresside näol kokku summas 70,65 eurot. 2.4 Võlgniku sõidukid Maanteeameti liiklusregistri info kohaselt võlgniku nimele sõidukeid või muid liiklusvahendeid registreeritud ei ole. Vastutavaks kasutajaks on võlgnik märgitud ATV Kawasaki, reg. aasta 2007, osas. Ühtlasi on mootorratta omanik Danske Bank teatanud liisingulepingust tulenevast nõudest OÜ Restvik vastu. Mootorratas sõideti kasutuskõlbmatuks Fred Martensi poolt, kes teadis, kus on ATV võtmed ja võttis ATV oma kasutusse omavoliliselt. Peamiselt oli ATV Ilmar Laan kasutuses. Ilmar Laan kinnitab, et ei tea, kuhu avariist järelejäänud ATV osad on jäänud. Liisinguandjale kuulunud vara (sõiduauto) on enne pankrotiavalduse esitamist võlgniku poolt pangale tagastatud. Kokku on seisuga 31.08.2012.a pankrotipessa laekunud 25 763,13 eurot.

2-09-38521 Seega on käesolevalt pankrotivaralt ettenähtud halduri tasu alammäär 3503,03 eurot. Halduri tasule lisandub sotsiaalmaks 33% ehk tasu koos sotsiaalmaksuga kokku 4659,03 eurot. Halduri esialgne tasu tasaarvestatakse halduri lõpliku tasuga. Seega täiendavalt kuuluks haldurile väljamaksmisele 3271,79 eurot (3503,03 - 231,24) ning tasumisele täiendav sotsiaalmaks 33% ehk 1086,74 eurot. OÜ Restvik (pankrotis) pankrotimenetluses on haldur võõrandanud võlausaldaja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistud kokku summas 314 000 krooni ehk 20 068,26 eurot (käibemaksuta summa). Tulenevalt PankrS § 153 lõikest 2 tohib pankrotihaldur teha PankrS 146 lõikes 1 nimetatud väljamakseid pandieseme müügist laekunud raha arvelt maksimaalselt 15% ehk käesoleval juhul 314 000* 15% = 47 250 krooni ehk 3019,83 eurot. Ülejäänud pandieseme müügist saadud summa kuulub pandipidajale väljamaksmisele ehk 314 000- 47 250 = 266 750 krooni, s.o 17 048,43 eurot. Käesoleval juhul ei kata 15% pandieseme müügist saadud raha, millele lisanduvad muud laekumised pankrotivarasse, isegi kohtumäärusega kinnitatud ajutise halduri tasu ning halduri tasu alammääras ja tasumisele kuuluvaid makse, rääkimata olulisest osast menetlusega seotud kuludest ja massikohustustest. Vastavalt PankrS § 66 lg-le 1 on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Oluline on arvestada, et pankrotivarast, mille koosseisu kuuluvad kinnistud, tuleb tasuda maamaks. Pankrotivara moodustamise kohustuse täitmiseks ja enampakkumise teadete avaldamiseks tuleb samuti kanda kulusid, kanda tuleb ka igakuised raamatupidamiskulud, halduri ülekannete teostamisega lisandub pangakulu. Seoses asjaoluga, et haldur tegutseb läbi oma büroo, kaasnevad ka bürookulud (sisaldab muuhulgas kantseleitarvete, ruumide kasutamise, kontoriseadmete kulu). Seoses teises maakonnas asuva pankrotivara valitsemisega on haldur kandnud ka transpordikulusid. Seega jäävad käesolevas menetluses pankrotihalduril saamata või tema enda kanda märkimisväärne summa pankrotimenetluse kuludest alljärgnevalt: Halduri lõplik tasu alammääras 3271,79 Sotsiaalmaks halduri lõplikult tasult 1086,74 Puudujääv summa 4358,53 Vaatamata sellele, et pankrotitoimkond ja kohus on kinnitanud halduri esialgse tasu summas 20 000 krooni, mis moodustab alla poole halduri lõplikust tasust alammääras, ei ole sedagi olulises ulatuses võimalik raha puudumise tõttu välja maksta. Halduri töö tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks on käesolevas menetluses saanud tasustatud ei rohkem ega vähem kui 231,24 euro ehk 3618,12 eesti krooni (brutotasu) suuruses summas. Seega jääb halduril ligi 3 aastat kestnud menetluse läbiviimise eest tasu enamuses saamata. Raha puudumise tõttu on võrreldes jaotusettepanekuga osaliselt muutunud ka väljamakstud kulude koosseis, kuna pandipidajale väljamakse tegemise tõttu tuli osa kohtumäärusega kinnitatud halduri esialgsest tasust tagastada. Haldur leiab, et asjaolu, et pankrotivara hulgas ei ole pankrotimenetluse kulude täitmiseks piisavalt vara, ei ole risk, mida haldur kui kohtu poolt määratud ning seadusest tulenevaid ülesandeid täitev ametiisik peaks kandma. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei või PankrS § 153 lg 2 sätestatud nõue jääda täitmata, vaatamata asjaolule, et selle tõttu väheneks haldurile seadusega ettenähtud tasu (alammääras) ning kulude hüvitis. Haldur leiab, et selline olukord, kus kohtutäitur saab hüpoteegiga koormatud kinnistute võõrandamise eest tasu kõigepealt enne pandipidaja nõuete rahuldamist ja haldur sama menetluse läbiviimise eest tasu ei saa, pole kooskõlas põhiseadusega ning kohtleb sarnaste õiguselukutsete esindajaid ebavõrdselt. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-71-11 tehtud määruse punktis 12 märkinud, et halduri õigus saada tehtud töö eest õiglast tasu on üldtunnustatud põhimõte ja sätestatud PankrS § 65. PankrS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. PankrS § 65 lg 5 esimene lause

2-09-38521 sätestab, et kohus määrab haldurile tasu PankrS § 651 lg 1 nimetatud alammääras. PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause järgi võib kohus alammäärast väiksema tasu määrata siis, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Vastavalt PankrS § 651 lg 4 ei või tasu suurus olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. PankrS § 65 lg 1 ja lg 5 ning § 651 koosmõjust tuleneb, et halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest, mille suurus ei saa ühelgi juhul olla väiksem kui 1% halduri tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Seda on eraldi rõhutanud ka Riigikohtus kohtuasjas nr 3-2-1-7111 tehtud määruse punktis 12 osundades, et PankrS § 651 lg 4 sätestab kohtu diskretsiooni piiri, millest väiksemat tasu ei või haldurile määrata. Lisaks tasule on halduril PankrS § 66 tulenevalt õigus nõuda ka oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Arvestades asjaolu, et pankrotiseadus sätestab halduri õiguse tasule ja halduri tasu suuruse sätestab seadus (st halduril puudub õigus saada oma ülesannete täitmise eest seaduses sätestatud erinevat tasu) ning halduri õiguse kulude hüvitamisele, peab seadus tagama ka halduri õiguse seaduses sätestatud tasu reaalselt saada. See tähendab, et pankrotiseaduse erinevate sätete kohaldamise tulemusena ei saa tekkida olukorda, kus haldurile määratakse tasu ja kohus kinnitab ka halduri poolt tehtud kulutused, kuid seda tasu ja kulutuste hüvitist haldurile reaalselt (nt PankrS § 153 lg 2 tuleneva piirangu tõttu) välja ei maksta. Olukord, kus halduril jääb pankrotiseaduses sätestatud tasu ja kulutuste hüvitis reaalselt kätte saamata, rikub ebaproportsionaalselt halduri PS § 29 ja § 32 tulenevaid põhiõigusi. Kuigi see PS § 29 sõnaselgelt ei tulene, hõlmab PS § 29 sätestatud põhiõigus ka õigust õiglasele töötasule. Seda kinnitavad muuhulgas (a) Euroopa sotsiaalharta art 4 lg 1, mis sätestab õiguse töötasule, mis tagab töötajale ja ta perekonnale rahuldama elustandardi, (b) Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 23, mille kohaselt on igal töötajal õigus õiglasele ja soodsale töötasule, mis tagab temale ja tema perekonnale inimväärse elamise ning (c) ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 7 punkt a alapunkt II, mille järgi on töötajatel õigus õiglastele ja soodsatele töötingimustele, sealhulgas õigus töötasule, mis tagab rahuldava elamise neile endile ja nende perekondadele. PS § 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki tulu saamise eesmärgilt toimuvaid tegevusi3, sh ka tegutsemist pankrotihaldurina. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtluspiiranguks on piirangud isiku tegevuseks, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimise vms. Haldur on seisukohal, et PS § 31 tagatud ettevõtlusvabaduse õigusvastaseks piiranguks tuleb lugeda ka seda, kui halduril jääb pankrotiseadusega ette nähtud tasu saamata pankrotiseadusest endast tulenevate piirangute tõttu. See tähendab, et pankrotiseaduse erinevate sätete kohaldamine nende koosmõjus ei tohi kaasa tuua olukorda, kus halduril jääb õiglane tasu saamata. Haldur on seisukohal, et PankrS § 153 lg 3 tulenev piirang rikub halduri PS § 29 ja 32 tulenevaid põhiõigusi olukorras, kus halduril ei ole nimetatud piirangu tõttu võimalik pankrotivara arvel oma kohtu poolt määratud tasu ja kohtu poolt kinnitatud kulutuste hüvitamise nõuet rahuldada. Antud pankrotimenetluses on tegemist just sellise olukorraga. PankrS § 153 lg 3 sätestatud piirangu rakendamise tõttu jääb halduril saamata: 1) Halduri tasu 3271,79 euro ulatuses 2) Riigil sotsiaalmaks 1086,74 euro ulatuses. Eelnevast nähtub, et halduril jääb seadusega tagatud tasu praktiliselt kogu ulatuses saamata ning haldur oli pankrotimenetlus sunnitud käbi viima ebamõistlikult madala tasu eest. Seda vaatamata asjaolule, et OÜ-l Restvik (pankrotis) oli vara ning pankrotihalduri tegevuse tulemusena laekus pankrotivarasse 25 763,13 eurot. Eeltoodut arvestades leiab haldur, et käesolevas pankrotimenetluses tekkinud olukord, kus halduril jääb ajutise halduri tasu, halduri tasu ja hüvitis tehtud kulutuste eest faktiliselt saamata PankrS § 153

9.Maksejõuetuse tekkimise põhjusest Võlgniku poolt koostatud viimasele, 2007.a majandusaasta aruandele tuginedes lõpetas võlgnik 2007. aasta kasumiga üle 400 000,- krooni, võlgniku omakapital moodustas 646 530,- krooni. Seega võib öelda, et ilmselt ei olnud võlgnik 2007.a lõpu seisuga veel muutunud maksejõuetuks. Arvestades pankrotimenetluse ajal tuvastatud vara ning sissenõutavaks muutunud kohustuste mahtu, võib aga väita, et hiljemalt 2009.a alguseks oli võlgnik muutunud maksejõuetuks. 03.12.2008 saatis AS Swedbank Liising võlgnikule teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnikku võlgnevuse suurusest ja laenulepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Võlgnik võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges võlausaldaja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Laenukohustus AS Swedbank ees kuulus vastavalt laenulepingule täies ulatuses täitmisele hiljemalt 16.01.2009.a. vaatamata tagasimaksetähtpäeva saabumisele ei tasunud võlgnik pangale laenupõhiosa makset summas 247 233, 69 EUR ja intressimakset summas 8559,50 EUR (ca 4 002 295,30 Eesti krooni). Põhinõudele lisandus edasistel kuudel ka viivis. Kuna majandustegevus puudus võlgnikul sisuliselt juba 2008.aastast ja 2009.a jaanuaris muutusid peaaegu üheaegselt sissenõutavaks nii AS Swedbank Liising kui AS Swedbank nõue üle 4 miljoni krooni ulatuses, siis oli 2009.a alguseks ilmselgelt välja kujunenud võlgniku maksejõuetus. Võlgnikul olemasolev (kinnis)vara ei katnud ilmselgelt 2009.a alguses sissenõutavaks muutunud kohustusi, mida tõendavad kinnisvara eksperthinnangutega määratud vara turuhinnad ning asjaolu, et täitemenetluses võlgniku varale ostjat ei leidunud. Võlgniku juhatuse liige ei ole olnud pankrotimenetluse ajal kuigi koostööaldis, ei ole esitanud käesoleva ajani korrektset raamatupidamisaruandlust ning väidab jätkuvalt, et kuna tema oma osaluse maha müüs, ei pea ta juhatuse liikme kohustusi täitma ja et tema käes raamatupidamise dokumente pole. Seega oma osa maksejõuetuse tekkimisel oli kindlasti üldisel majanduslangusel, mis tabas raskelt kinnisvarasektorit, kuid oma osa maksejõuetuse tekkimises võis olla ka võlgniku juhatuse liikme Ilmar Laan kuriteotunnustega tegudel, mille uurimiseks on haldur esitanud kuriteokaebuse. Pankrotimenetluses sai haldurile teatavaks, et Ilmar Laan üritas fiktiivsete arvetega ning teadvalt ebaõigete maksudeklaratsioonide esitamisega petta Eesti Vabariigilt välja tagastamisele kuuluvat käibemaksu. Eeltoodule viitab maksu- ja tolliameti 05.10.2009.a kiri, millest nähtub, et Ilmar Laan esitas endaga seotud äriühingu Saarte Majandusarenduse OÜ poolt OÜ-le Restvik 2009.a juulis arve