3.Välja mõista XXXOÜ-lt põhivõlg 105 794.99 eurot, seisuga 14.12.2011 viivitusintress 3787.02 eurot ja alates 15.12.2011 viivitusintress kuni põhinõude (105 794.99 eurot) täitmiseni Saksa Tsiviilseadustiku § 288 lg 2 sätestatud määras XXX kasuks.
Menetluskulude jaotus Menetlusosaliste menetluskulud jätta hageja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (26.09.2012). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.XXXOÜ (hageja) esitas 15.06.2011 Harju Maakohtule hagi XXX(kostja) vastu, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlg summas 40 092.06 eurot, viivis 5 513.82 eurot ja lisanduv viivis hageja kasuks. Hageja on Eesti äriühing, kes toodab ja müüb suu- ja hambahooldusvahendeid, toidulisandeid jms (kaubamärgid R.O.C.S., SmokAsept ja Whiteech). 10.07.2009 sõlmisid pooled lepingu, millega hageja kohustus kostjale müüma hageja poolt toodetavaid ja turustatavaid kaupu ning kostja omakorda kohustus hagejalt ostetavaid kaupu müüma edasi Saksamaal ja Austrias. Lisaks sellele kohustus kostja korraldama kaupade turustamisega seotud teenuseid. Hageja hinnangul on tegemist eksklusiivse distributsiooni lepinguga ja hageja täitis lepingut nõuetekohaselt. Kostja rikkumiste tõttu ütles hageja lepingu üles 28.10.2010 kostjale saadetud ülesütlemisteatega. Ülesütlemise põhjused on järgmised. Kostja oli (ja on) Saksamaal käibemaksukohustuslane ja hageja on Eestis käibemaksukohustuslane. Kostja lisas hagejale esitatud arvetele igakordselt käibemaksu Saksamaal kehtivas määras 19 %. Kokku on hageja tasunud kostjale käibemaksu 67 680.92 eurot. Kostja on käibemaksu lisanud ebaõigesti. Hagejale on alusetult saadud käibemaks osaliselt 27 588.86 eurot tagastatud, kuid tagastamata on 40 092.06 eurot. Hageja on kostjalt korduvalt nii suuliselt kui kirjalikult nõudnud lepingu rikkumise lõpetamist ja summade tagasisaamist. Kostja ei täitnud lepingu p 3.2 ja 3.8.6 tulenevat kohustust informeerida ja varustada apteeke hageja kaubaga, sh tagada 400 stardipaketi müümise Saksamaa turul hiljemalt 31.03.2010.
Kuna pooled pidasid läbirääkimisi 2010.a aprillist kuni oktoobrini, siis analoogselt hagi aegumise tähtaja peatamise põhimõttega peaks pikenema ka lepingust taganemiseks ette nähtud mõistliku aja vahemik. Kostja ei täitnud regulaarselt lepingu p 3.2 jj kindlaksmääratud müügieesmärke. Seejuures peatas kostja aprillis 2010.a ootamatult toodete väljapaneku ning nõudis meediakulutuste suurendamist. Kostja ise prognoosis prooviperioodi alusel tulevasi müügikäibeid ning kui ta ei suutnud neid täita, oli tegemist kostja enda planeerimis- või tegevusveaga. Hageja sõlmis lepingu sellistel tingimustel, kuna ta pidas kostjat usaldusväärseks, professionaalseks ja turgu tundvaks äriühinguks. Kostja ei kasutanud meediatoeks ettenähtud rahalisi vahendeid efektiivselt. Hageja täitis 2010.a esimeses pooles ettenähtud turunduseelarve 104 % ulatuses (382 779 eurot), samas kui kostja täitis müügieesmärke 17-27 % ulatuses. Hageja ei pidanud panustama suuremaid summasid ebaefektiivsesse müügitegevusse. Kostja rikkus lepingu p 3.8.5 ega esitanud lepingu täitmise käigu (kõnekeskuse tegevuse) kohta aruandeid. Kostja jättis hageja ettevõtte ümberkujundamisest ja staatuse muutumisest teavitamata, kasutades pärast ettevõtte ümberkujundamist hagejaga suhtlemisel vanade andmetega blankette. Kostjal oli lepingu p 2.4 kohaselt kohustus lepingu kehtivusajal mitte reklaamima teisi suu- ja hambahooldusvahendeid, v.a Sunstari kaubamärki kandvad tooted. Kostja rikkus seda tingimust ja tekitas huvide konflikti. Eeltoodud rikkumiste tõttu kaotas hageja kostja suhtes usalduse ning ei saanud mõistlikult eeldada, et hageja jätkab lepingulist suhet. Hoiatuse esitamine lepingu p 9.2 kohaselt ei olnud kohustuslik. Täiendava tähtaja andmata jätmine ei tähenda ülesütlemise tühisust. Selleks tuleb analüüsida poolte suhteid laiemalt, lähtudes heas usus tegutsemise nõudest. Kostja käitus pahauskselt, mis seisnes koostöö puudumises, soovimatuses esitada aruandeid rahaliste vahendite kulutamise ja müügi edendamise arendamise kohta, mis tõi kaasa usalduse kaotuse äripartneri suhtes ning kogumis viis koostööst keeldumiseni (BGB § 314). Alates 2010.a aprillist kuni 2010.a juulini pidi hageja iseseisvalt hankima informatsiooni turunduse ülesannete täitmise ja stardipakettide levitamise kohta. Hageja nõuab kostjalt 40 092.06 eurot ja sellelt arvestatud viivist kuni kohustuse täitmiseni. Hageja arvestab viivist alates 08.06.2010 kuni 10.07.2012 vastavalt BGB § 288 lg 2 summas 6 860.05 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis protsendina 8 % kuni kohustuse täitmiseni. Hageja vaidleb vastu kostja tasaarvestusele ja leiab, et see ei ole kehtiv. Kostja ei ole teenuseid, mille eest ta tasu nõuab, hagejale osutanud. Hageja leiab, et vaidluse lahendamisel kohaldub Eesti õigus. Hageja viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta art 10 p 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta art 4 p 1, mille kohaselt reguleeritakse müügilepingut selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht. Eesti õiguses ei ole sellist lepinguliiki nagu „turustusleping“. Lepingu põhiliseks eesmärgiks p 2.3 kohaselt oli toodete müük. Pooled on otsustanud lepingu täitmisest tulenevad vaidlused allutada Eesti Vabariigi kohtule, millest saab järeldada, et pooled mõtlesid selle all ka vaidlusele Eesti õiguse kohaldamist. Kostja vastus
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Poolte vahel on 10.07.2009 kuupäevaga sõlmitud ainuõiguslik turustusleping (edaspidi leping). Leping on jõustunud 10.08.2009, kuna see on kostja esindaja
poolt sellel kuupäeval allkirjastatud. Leping on sõlmitud kolmes versioonis ning pooled on p 12.2 kokku leppinud, et õiguslike küsimuste ja vaidluste lahendamisel tuleb aluseks võtta inglise keelne versioon. Leping sisaldab lisaks turustusteenuseid reguleerivatele sätetele ka turundusteenuste osutamist ning vähesel määral kaupade müüki puudutavaid sätteid. Lepingul on enim turustuslepingule ja teenuse osutamise lepingule iseloomulikke tunnuseid. Poolte lepingueelsetel läbirääkimistel on kasutatud ning allkirjastatud versioonis on lepingut nimetatud „Alleinvertriebsvertrag“, mis eesti keeles tähendab „ainuõiguslik turustusleping“. Kostja leiab, et on lepingut täitnud. Kostja märkis ekslikult osadele arvetele käibemaksu. Tegemist ei olnud kostja tahtliku käitumisega. Selle välja selgitamiseks suhtles kostjat esindanud audiitor- ja maksunõustamisbüroo XXXpädeva Müncheni maksuametiga. Pärast kontrollimist saadud seisukohta parandas kostja hagejale väljastatud arved. Ekslikult oli kostja arvestanud käibemaksu summas 67 680.92 eurot. Tagasi on sellest hagejale 16.12.2010 makstud 27 588.86 eurot. Kostja väljastas hagejale osutatud teenuste eest 07.09.2010 arve nr 11030 summas 20 000 eurot, 01.10.2010 arve nr 11049 summas 20 000 eurot, 15.11.2010 arve nr 11091 summas 20 000 eurot, 03.02.2011 arve nr 11190 summas 20 000 eurot, 03.02.2011 arve nr 11191 summas 20 000 eurot. Kostja on tasaarvestanud kostja poolt hagejale 07.09.2010 väljastatud arves nr 11030 ja 01.10.2010 väljastatud arves nr 11049 nimetatud 2010.a augusti ja septembri turundusteenuste osutamisega seotud nõuded kogusummas 40 000 eurot hageja käibemaksu tagastamise nõudega 40 000 euro ulatuses. Nõue 92.06 eurot lõppes samuti tasaarvestusega, mille kostja tegi lepingu lõpetamisel. Hageja ei esitanud vastuväiteid 2010.a augusti ja septembri arvetele. Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele. 2010.a teises pooles rikkus hageja lepingust tulenevaid kohustusi ja keeldus käbemaksustamise probleemi tõttu lepingu täitmisest. Hageja saatis kostjale 28.10.2010 kuupäevaga kirja lepingu ülesütlemise avaldusega. Kuni 2010.a septembrini otsisid mõlemad pooled võimalusi lepingu täitmise jätkamiseks, misjärel asuti rääkima lepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel. Hageja 28.10.2010 ülesütlemisavaldus oli kostjale üllatav. Kostja leidis, et ülesütlemine ei ole kehtiv ja jätkas lepingu täitmist. 17.03.2011 kirjaga nõudis kostja hagejalt lepingu täitmist. Hageja rikkumiste tõttu ütles kostja lepingu üles 27.04.2011. Hageja sai nimetatud avalduse kätte. Turustuslepingu lõpetamise alused ja kord on sätestatud p 9.2 ja 9.3. Kui lepingu ülesütlemise alused ja kord on reguleeritud lepinguga, tuleb Saksa õiguse kohaselt lähtuda lepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamisel lepingus fikseeritud ülesütlemise alustest ja korrast. Reguleerimata küsimustes kohaldub seadus. Lepingu p 9.2 tuleb seaduses sätestatu (BGB § 314) suhtes kohaldada eelisjärjekorras. Lepingu p 9.2 kohaselt on lepingu ülesütlemisel kaks materiaalset eeldust: a) lepingu olulise sätte rikkumine teise lepingupoole poolt, eriti p 2.1 teises lauses sätestatud rikkumine ja b) asjaolu esinemine, et lepingu olulist sätet rikkuv lepingupool ei ole kõrvaldanud rikkumist 30 päeva jooksu pärast sellekohase kirjaliku teatise saamist lepingut ülesütlevalt poolelt. Lepingu p 9.2 ja p 9.3 on lepingu ülesütlemise kaheks formaalseks eelduseks: a) lepingut ülesütlev lepingupool peab olema enne lepingu ülesütlemist saatnud teisele lepingupoolele kirjaliku teatise (avalduse) lepingu olulise rikkumise kõrvaldamise nõudmiseks ja b) lepingu ülesütlemise avaldus peab olema tehtud kirjalikult. Saksa tsiviilseadustiku (BGB) § 127 lg 2 järgi võib vorminõude järgmiseks olla ka elektronpost või telefaks. Täiendava tähtaja andmine rikkumise heastamiseks on Saksa õiguse kohaselt oluline
ning selle nõude rikkumise tagajärjeks on lepingu ülesütlemise tühisus. Kui hageja leidis, et kostja rikkus lepingut, oleks pidanud ta saatma kostjale kirjaliku teate ja andma teada rikkumine ning selle kõrvaldamiseks/heastamiseks vähemalt 30-päevase tähtaja. Hageja 28.10.2010 avaldusega ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud, kuna formaalsed ja materiaalsed eeldused on täitmata. Kostja ei rikkunud ühtegi lepingu olulist sätet ning hageja ei olnud enne lepingu ülesütlemist andnud kostjale väidetava lepingurikkumisega seonduvalt tähtaega lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Arvetel käibemaksu märkimine ei ole lepingu oluline rikkumine. Muus osas ei anna hageja 28.10.2010 ülesütlemisavaldus alust leida, et tegemist oli kostja lepingu mõne olulise sätte rikkumisega. Lepingu p 3.8.6 sätestas ühe lepingu ülesütlemise aluse, mille kohaselt mõlemal poolel oli õigus lepingu ülesütlemiseks, kui hiljemalt 31.03.2010 ei ole turule viidud vähemalt 400 stardipaketti. Hageja oli ülesütlemisavalduse tegemise ajal 28.10.2010 minetanud õiguse sellel alusel leping üles öelda, kuna seda õigust ei kasutanud hageja mõistliku aja jooksul BGB § 314 lg 3 tulenevalt. Ligi 7 kuud (hagejale pidi see asjaolu teada olema 31.03.2010) pärast ülesütlemise aluseks olnud asjaolus teadasaamist on ebamõistlik. Kostja ei nõustu ka lepingu p 3.2.jj rikkumiste etteheidetega. Kostja ei võtnud lepinguga kohustust täita konkreetseid müügieesmärke. 2010.a aprillis tekkis apteekide sissemüügil raskusi. Kuigi pooled olid 2009.a novembris kokku leppinud eelarveplaanis, siis hageja seda ei täitnud. 2010.a pidi hageja reklaamieesmärkideks kostja kasutusse andma 668 000 eurot, kuid seda ei tehtud. Kõik meediategevused olid hageja esindajatega kooskõlastatud ja ebaõige on hageja väide nende ebaefektiivselt kasutamisest. Lepinguga ei olnud kostjale ette nähtud kohustust esitada kõnekeskuse tegevuse kohta eraldi aruandeid ning lepingu p 3.8.5 sätestas kohustuse esitada kvartaalne koondaruanne, mida kostja tegi. Muud hageja lepingu ülesütlemise põhjused on otsitud. XXX XXXmuutus alates 30.11.2009 äriühingu vormimuutuse tulemusel XXXja astus õigusjärglasena XXX XXXasemele, millega läksid üle õigused ja kohustused. Pädev Saksa maksuhaldur määras XXX uue käibemaksukohustuslase numbri 2010.a märtsis. Selle ajani tuli Saksa õiguse järgi kasutada enne ümberkujundamist määratud käibemaksukohustuslase numbrit. Seetõttu ei olnud otstarbekas trükkida uusi kirja- ega äridokumentide blankette. Kostjal puudus vajadus ja põhjus nimetatud asjaolu hageja ees varjata. Kostja ei ole rikkunud lepingu p 2.4 ega reklaaminud ega müünud teisi suu- ja hambahooldusvahendeid. Kostja ei vastuta internetilehtedel avaldatud info eest ning need väljatrükid on tehtud pärast hageja lepingu ülesütlemise avaldust. Hageja on tuginenud lepinguliste kohustuste vahekorra muutmise alusele (BGB § 313) alles käesolevas kohtumenetluses. Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise eeldusi ei esine. Isegi kui seda eeldada, siis see oli hagejale teada juba 2010.a maikuus ning sellel alusel ülesütlemiseks oli möödunud mõistlik aeg. Hageja 26.07.2010 ja 10.08.2010 kirjades ei soovinud lepingu lõppemist. Alternatiivselt teeb kostja tasaarvestuse juhuks, kui kohus hagi rahuldab ja leiab, et kostja tehtud tasaarvestused ei ole neile kohaldatava õiguse kohaselt kehtivad. Kostja tasaarvestab 07.09.2010 arves nr 11030 ja 01.10.2010 väljastatud arvest nr 11049 nimetatud 2010.a augusti ja septembri turundusteenuste osutamisega seotud nõuded kogusummas 40 000 eurot hageja käibemaksu tagastamise nõudega 40 000 euro ulatuses ja 15.11.2010 väljastatud arves nr 11091 nimetatud 2010.a oktoobri turundusteenuste osutamisega seotud 20 000 euro
suuruse nõude 92.06 euro ulatuses hageja käibemaksu tagastamise nõudega 92.06 eurot, mis on tekkinud 31.12.2009 arve nr 9242 alusel käibemaksu maksmisest. Kostja tasaarvestab hagejale 31.10.2010 väljastatud arves nr 11091 nimetatud 2010.a oktoobri turundusteenuste osutamisega seotud 20 000 euro suuruse nõude jäägi kohtu poolt hageja kasuks väljamõistetava viivise tasumise nõudega. Kostja leiab, et hageja nõudele tuleb kohaldada Saksa õigust. Kostja viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta art 10 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta art 4 lg 1 p b ja f sätetele. Kostja on teenuse osutaja ja turustaja ning tema harilik viibimiskoht on Saksamaa Liitvabariik. Kõrvalnõuded on lahutamatult seotud põhinõuetega, siis kohaldub kõrvalnõuete osas põhinõudele kohaldatav õigus. Viivisenõudele ei kohaldu TsMS § 367 säte. Vastuhagi ja selles sisalduvad asjaolud
3.14.12.2011 esitas kostja vastuhagi, milles nõuab hagejalt 105 794.99 eurot ja sellelt arvestatud viivist. Kostja nõuab hagejalt viivist BGB § 286 lg 3 ja § 288 lg 2 sätestatud määras. Lepingu p 3.8.3 järgi hageja pidi tasuma kuni 31.12.2010 kostjale igakuist tasu 20 000 eurot kuus. Lepingu p 3.8.3 kohaselt tuli maksta kostjale „komisjonitasu“ vähemalt 20 000 eurot kuus, sõltumata sellest, kas ja milliste konkreetsete teenuste osutamist kostja hagejale tõendab. Kuni 2011.a aprilli lõpuni hoidis kostja müügiüksuse tegevuse toimivana ja osutas turundusteenuseid. Tasu on nimetatud komisjonitasuks, kuid see oli suunatud müügitöötajate ning kõnekeskuse tegevuse, e turundustegevuse finantseerimisele. Saksa keelses versioonis on tasu osas kasutatud väljendit „mindesterlös“, mis eesti keeles tähendab „miinimumtasu“. Hageja tasus 2009.a detsembrist kuni 2010.a juulini esitatud arveid. Alates 2010.a augustist hakkas hageja arvete tasumisest hoiduma selgitusega, et ei tasu arveid enne, kui kostja tagastab ebaõigesti tasutud käibemaksu ning hiljem sellega, et leping on üles öeldud ning turundustegevust pole toimunud. Müügitulemilt kasumiosa saamisel arvestati selle vastav summa igakuiselt maksmisele kuuluvast tasust maha. Kostja pärast 2010.a teist kvartalit kvartaalseid kasumiaruandeid ei koostanud, kuna käive oli negatiivne. Halbade müügitulemuste põhjuseks oli ebapiisav reklaamimeetmete finantseerimine. Mahaarvamised toimusid kvartaliaruannete alusel. Hageja on jätnud tasumata 15.11.2010 arve nr 11091 summas 20 000 eurot, 03.02.2011 arve nr 11190 summas 20 000 eurot ja 03.02.2011 arve nr 11191 summas 20 000 eurot. Kuna 15.11.2010 arvest nr 11091 on 92.06 euro ulatuses kostja teinud tasaarvestuse, siis on tasu nõue kokku 59 907.94 eurot. Lepingu ülesütlemise päeva 27.04.2011 seisuga oli kostjal laos kaupa 118 241.25 euro väärtuses. 26.03.2012 seisuga on kaupa väärtuses 121 139.95 euro väärtuses. Kostja tegi hagejale lepingu p 10.2 avalduse kauba tagasimüümiseks ja väljastas 27.04.2011 arve nr 11264 summas 118 241.25 eurot. Hageja kaupa vastu ei võtnud ja keeldus toimingute tegemisest. Lepingu p 4.4 oli hagejal kohustus hüvitada tagastatavate kaupade hind üldises korras lepingu kehtivusajal ning see ei kohaldu lepingu p 10.2 alusel kaupade tagastamisele. Ühtki lisatingimust p 10.2 tagastavatele kaupadele ei sätesta. Kaupade tagasivõtmisest keeldumisega sattus hageja vastuvõtuviivitusse ning kannab kohustuste täitmise riisikot. Kostja tasaarvestas 27.04.2011 arvest nr 11264 tuleneva nõude 72 354.20 euro ulatuses
4.Hageja vaidleb vastuhagis esitatud nõudele vastu. Kostjal puudub lepingu p 3.8.3 alusel tasunõue seetõttu, et leping lõppes hageja ülesütlemise tõttu 28.10.2010. Perioodil 2010.a oktoober kuni detsember kostja hagejale turundusteenuseid ei osutanud. Hageja on 2010.a suvel palunud kostjal lõpetada turundusteenuste osutamine. Kostja on p 3.8.3 sisu ebaõigesti tõlgendanud. Lepingu p 1.1 eesmärgiks oli kostjale kauba müügi- ja edasimüügiloa andmine. Lepingu p 3.2 kohaselt oli kostjal kohustus kaupa reklaamida. Lepingu p 3.8.1 kohaselt oli kostja vahendustasuks 25 % hageja toodete müügil saavutatud käibelt, kusjuures nimetatud vahendustasust kaetakse lepingu kehtivusajal kõik müügimeeskonna ja kõnekeskuse tegevuskulud. Hageja pidi tagama, e garanteerima, kostjale 20 000 euro suuruse minimaalse vahendustasu müügipersonali ja kõnekeskuse eest. Kostjal oli õigus saada 20 000 eurot kuus, kuid nimetatud summa pidi laekuma kostja vahendustasu arvel ja kui sellest ei piisanud, pidi vahe hüvitama hageja. Sellist tõlgendust toetab ka lepingu p 3.8.4 ja 3.8.5 sätted. Kostja pidi esitama hagejale perioodilisi aruandeid, kuid kostja seda kohustust ei täitnud. Lepingu p 3.2 fikseeris müügiplaani ja kui kostja oleks seda täitnud, oleks ta teeninud igakuist vahendustasu 25 % käibest e 25 000 eurot. Kostja lepingu rikkumiste tõttu jäi käibeplaan realiseerimata. Kostja käivet ei saavutanud ja teenuseid ei osutanud ning kuna ta on sellest tulenevalt esitanud vastuhagi, on ta rikkunud õiguste heas usus kasutamise nõuet BGB § 248 tulenevalt. Hagejal oli õigus olukorras, kus kostja ei täitnud endale võetud kohustusi, nõuda lepingusse muudatuste sisseviimist eesmärgiga taastada pooltevaheline kohustuste vahekord. On ebamõistlik eeldada, et üks lepingupool pidi jätkama suuremahulise turustamise finantseerimist, kui teine pool lepingut ei täitnud. Seega ei pidanud hageja kostjale teenuse eest alates 2010.a juulist tasuma. Hageja vaidleb vastu kaupade tagastusõiguse tasu nõudele. Kostja on esitanud nõude hilinenult ja on tõendamata, et kostjal on sellises mahus tagastatav kaup ning et see kaup vastab tagastamise eeltingimuseks olevale seisukorrale. Tagastamise taotlus tuli saata hagejale 30 päeva jooksul pärast lepingu lõpetamist. Kuna leping lõppes hageja ülesütlemisega 28.10.2010, on nõue esitatud lepingu p 10.2 sätestatud tähtaega rikkudes. Kui leping lõppes kostja ülesütlemisega, ei kuulu nõue rahuldamisele, sest nõude rahuldamise eelduseks peab olema selgus kostja valduses oleva kauba koguses ja kvaliteedis. Kostja on 27.04.2011 kirjaga informeerinud, et kavatseb kaupa realiseerida. Lepingu p 4.4 kohaselt on hagejal kohustus hüvitada kaupade hind üksnes juhul, kui kaup on väliselt ideaalses seisukorras. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi tuleb rahuldada.
6.Kohus peab esmalt tuvastama, millise riigi õigus kuulub hagile ja vastuhagile kohaldamisele. Poolte esitatud nõuded tulenevad ainuõigusliku turustuslepingu täitmisest (inglise k. „Exclusive Distribution Contract“, saksa k. „Alleinvertriebsvertrag“, II kd tl 12-30, 31-44, 46-65). Lepinguga ei ole kokku lepitud kohaldatavas õiguses. Lepingu p 11 järgi on kokkulepe, et vaidlused kuuluvad lahendamisele Tallinnas, Eestis. See ei ole poolte õiguse kohaldamise kokkulepe. Lepingu p 9.1 tulenevalt jõustub leping allkirjastamise kuupäevast ning kehtib esialgu kolm aastat. Lepingu on kostja esindaja allkirjastanud 10.08.2009 ning seega on 10.07.2009
kuupäevaga leping jõustunud 10.08.2009 (II kd tl 25). Lepingu p 12.2 järgi on leping sõlmitud kolmes versioonis (inglise, saksa ja vene keeles) ja pooled on kokku leppinud, et õiguslike küsimuste ja vaidluste lahendamisel tuleb aluseks võtta inglise keelne versioon (II kd tl 12-30, eesti k tõlge II kd tl 31-44).
7.Lepingupoolteks on Eestis asuv äriühing ning Saksamaa Liitvabariigis asuv äriühing. Hageja nõuab alusetult kostjale tasutud käibemaksu tagastamist. Kuna sündmus toimus pärast 11.01.2009, siis kuulub kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 864/2007, 11.07.2007, lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II määrus), mille art 10 lg 1 sätestab, et kui alusetust rikastumisest, sealhulgas alusetult saadu maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale suhtele, mis on kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust. Seega tuleb tuvastada, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingulisele suhtele.
8.Sellele lepingulisele suhtele ei kohaldu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008, 17.06.2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, kuna selle määruse art 28 järgi kohaldub määrus lepingutele, mis on sõlmitud pärast 17.12.2009. Kohus on sellele tähelepanu juhtinud 03.04.2012 istungil (V kd tl 48). Seega kohaldub 19.06.1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (Rooma konventsioon).
9.Kohtu hinnangul on tegemist teenuse osutamise lepinguga, mis sisaldab ka müügilepingu tingimusi. Lepingu eesmärgiks oli anda kostjale toodete müügi- ja turustusluba. Kostja kohustus oli turundus-, müügi- ja reklaamitegevus ning hageja tasus selle eest. Rooma konventsiooni art 4 lg 1 järgi kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole artikli 3 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Lepingu eraldatava osa suhtes, mis on tugevalt seotud mõne teise riigiga, võib erandina kohaldada kõnealuse teise riigi õigust.
10.Lepingus on nii teenuse osutamise kui ka müügilepingu sätted. Poolte vaidlus ei tõusetu kaupade müügilepingust vaid turustamise teenuse osutamisest. Rooma konventsiooni art 4 lg 2 esimese lause alusel kui käesoleva artikli lõike 5 sätetest ei tulene teisiti, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle poole elukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, või juriidilise isiku või organiseeritud isikute ühenduse puhul selle juhtorgani asukoht. Lepingu põhisisuks, e lepingule iseloomulik kohustus, on turundus-, müügi- ja reklaamitegevuse osutamine kostja poolt (lepingu p 1-3). Kostja kohustus hagejalt ostetava kauba müüma Saksamaal ja Austrias ning korraldama kaupade turustamist. Lepingule iseloomuliku kohustuse täitis kostja, kelle asukohaks on Saksamaa Liitvabariik. Kuna tegemist ei ole kaupade müügilepinguga, siis ei tule kohaldamisele Viini 1980.a konventsioon. Selle konventsiooni art 1 p 1.a) järgi rakendatakse konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid. Seega kohaldub hagile ja vastuhagile Saksa Tsiviilseadustik (BGB).
11.Poolte vahel sõlmitud leping on vaadeldav käsunduslepingu laadse võlasuhtena (BGB § 662 jj). Vaidlus on selles, kas leping on lõppenud hageja või kostja ülesütlemisega. Hageja leiab, et leping on lõppenud 28.10.2010 avalduse tegemisega (II kd tl 85-87, tõlge 88-90).
Puudub vaidlus, et kostja on nimetatud avalduse kätte saanud ja BGB § 349 sätestatud eeldus on täidetud. Kostja leiab, et hageja ülesütlemine ei ole kehtiv. Selleks et tuvastada, kas hagis esitatud nõue kuulub rahuldamisele, peab kohus hindama hageja lepingu ülesütlemise kehtivust. Hageja lepingu ülesütlemise alused on: • Kostja esitas hagejale lepingu täitmise käigus arved, millele oli ebaseaduslikult lisatud käibemaks. Kostja viis hageja eksitusse ja hageja arvas, et tal on käibemaksu tasumise kohustus. Kui selgus, et kostja lisas arvetele käibemaksu ebaõigesti, ei tagastanud kostja, vaatamata hageja korduvatele nõudmistele, alusetult saadud käibemaksu. See tekitas hagejale suurt rahalist kahju; • Kostja ei täitnud lepingu p 3.2. e) ja 3.8.6. tulenevat kohustust informeerida ja varustada apteeke hageja kaubaga, sh tagada 400 stardipaketi müümise Saksamaa turul hiljemalt 31.03.2010; • Kostja ei täitnud regulaarselt lepingu p 3.2. jj kindlaks määratud müügieesmärke. Kostja peatas aprillis 2010.a ootamatult toodete väljapaneku ning nõudis meediakulu suurendamist; • Kostja ei kasutanud meediatoe rahalisi vahendeid efektiivselt; • Kostja ei esitanud hagejale lepingu täitmise käigu (kõnekeskuse tegevuse) kohta aruandeid (lepingu p 3.8.5. rikkumine); • Kostja ei informeerinud hagejat enda ettevõtte ümberkujundamisest ja muutunud staatusest. Kostja kasutas pärast ettevõtte ümberkujundamist hagejaga suhtlemisel vanade andmetega blankette, varjates teadlikult toimunud muutusi; • Kostja rikkus lepingu p 2.4 ja reklaamis lepingu kehtivuse ajal teisi, v.a Sunstar kaubamärgiga tooted, suu- ja hambahooldustooteid.
12.Eeltoodud alused on sätestatud ka ülesütlemise avalduses. Lisaks sellele on hageja menetluses tuginenud täiendavatele ülesütlemise alustele. Hageja väidab, et 2010.a keskel poolte lepinguliste kohustuste vahekord oluliselt muutus. Kostja ei täitnud müügieesmärke, kuid nõudis hagejalt kohustuste täitmist. BGB § 313 lg 3 näeb kohustuste vahekorra muutumisel ette võimaluse, et kahjustatud lepingupool võib lepingu üles öelda, kui lepingu muutmine pole võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik. Lisaks tugineb hageja kostjapoolse hea usu põhimõtte rikkumisele.
13.Lepingu lõpetamise tingimustes on pooled kokku leppinud lepingu p 9.2, et säilib õigus leping põhjusega üles öelda. Seega tuleb lähtuda poolte individuaalsest kokkuleppest mitte BGB § 314 sätestatud üldisest ülesütlemise korrast (BGB § 314 kommentaarid VI kd tl 6-19). Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et BGB § 314 lg 1 alusel oli hagejal õigus leping üles öelda täiendavat tähtaega andmata. Pooled on lepinguga kokku leppinud lepingu ülesütlemise tingimustes ning ülesütlemisel tuleb sellest lähtuda. Hageja üldine kokkuvõte, et ta kaotas usalduse lepingupartneri vastu, ei kõrvalda ülesütlemise formaalsete eelduste puudumist. 28.10.2010 ülesütlemise avalduses tuginetud lepingu ülesütlemise ühegi aluse osas ei andnud hageja kostjale tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks. Lepingu p 9.2 alusel on lepingupoolel õigus leping ilma etteteatamiseta üles öelda, kui teine pool rikub lepingu olulist sätet, eelkõige punkti 2.1 teises lauses sätestatut, ning ei kõrvalda rikkumist 30 päeva jooksul arvates rikkumise kõrvaldamise nõuet sisaldava kirjaliku teate saamisest. Kohus leiab, et kirjalikus vormis teate all tuleb mõista olulise lepingurikkumise kohta teisele poolele saadetavat avaldust, milles nõutakse rikkumise lõpetamist. Nimetatud tingimuse eesmärk on juhtida võlgniku tähelepanu lepingust tuleneva kohustuse rikkumisele ja teavitada lepingu rikkumise jätkamise tagajärgedest. Lepingu p 9.2 põhimõte on sätestatud
ka BGB § 314 lg 2 sättes. Hoiatuses peab ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid selgitama ja lepingu rikkumisele tuleb konkreetselt viidata. Lepingu p 9.3 järgi peab lepingu lõpetamise avaldus olema vormistatud kirjalikult, vastasel juhul on see kehtetu.
14.Seega peab lepingu ülesütlemiseks esinema materiaalse eeldusena: a) lepingu olulise sätte rikkumine, eelkõige p 2.1 teises lauses sätestatu rikkumine, ja b) lepingu olulist sätet rikkuv lepingupool ei ole kõrvaldanud rikkumist 30 päeva jooksu pärast sellekohase kirjaliku teatise saamist lepingut ülesütlevalt poolelt. Formaalse eeldusena: a) lepingut ülesütlev lepingupool peab enne lepingu ülesütlemist saatma teisele lepingupoolele kirjaliku teatise (avalduse) lepingu olulise rikkumise kõrvaldamise nõudmiseks ja b) lepingu ülesütlemise avaldus peab olema tehtud kirjalikult.
15.BGB § 127 lg 2 esimene lause sätestab, et kui ei ole põhjust järeldada teistsuguse tahte esinemist, piisab tehinguga ettenähtud kirjaliku vorminõude järgimiseks teabe edastamisest telekommunikatsioonivahendi abil ja lepingu puhul kirjavahetusest. Seega on järgitud kirjalikku vorminõuet ka siis, kui avaldused ja teated on saadetud elektronposti või faksi teel. Käesolevas asjas oli tavaline, et pooled suhtlesid elektronposti vahendusel.
16.Kohtu hinnangul on hageja ülesütlemine 28.10.2010 avaldusega tühine järgmistel põhjendustel (II kd tl 85-87, 88-90).
17.Asjas puudub vaidlus, et kostja lisas arvetele ebaõigesti käibemaksu ja hageja tasus kostjale alusetult käibemaksuna 67 680.91 eurot (I kd tl 52-77, II kd tl 243-244). See oli ka hageja lepingu ülesütlemise alus. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja lisas arvetele tahtlikult käibemaksu. Käibemaksu osas oli pooltel kirjavahetus (II kd tl 265-274). Arvestades toimikutes olevate elektronkirjade hulka ja nende sisu, hindab kohus neid tõendina TsMS § 232 lg 1 tulenevalt kogumis ning TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuigi hageja on kostjale saadetud kirjades ebaõige käibemaksu lisamisele viidanud, ei ole hageja kordagi kostjat hoiatanud, et selle arvestamise jätkamisel öeldakse leping üles (II kd tl 243244, 251-252, 258, 263-264). Kostja esitatud tõendid tõendavad, et kostja ei teadnud, et käibemaksu hageja tasuma ei pea. Esitatud tõendist nähtuvalt sai kostja mittemaksustamisest teada 22.11.2010 (II kd tl 253254). Sellel viitab ka XXXOÜ 15.12.2010 kiri kostjale (II kd tl 152). Asjaolude selgitamiseks on kostja esindaja audiitor- ja maksunõustamisbüroo XXXsuhelnud pädeva Müncheni maksuametiga (22.11.2010 kiri, 01.02.2011 kiri, II kd tl 66-75). Kostja edastas kõik käibemaksuna saadud summad pädevale Saksa maksuhaldurile. Pärast pädeva maksuhalduri käibemaksu vajalikkuse kontrolli parandas kostja hagejale väljastatud arved (arve nr 11030, arve nr 11049, II kd tl 76-77, 79-80). 09.12 2010 elektronkirjaga on kostja hagejat teavitanud, et kuna arved nr 11030 ja 11041 on maksmata, siis need summad võetakse tagastatavast käibemaksust maha (II kd tl 82-83). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale 16.12.2010 makstud käibemaksust tagasi 27 588.86 eurot.
18.16.12.2010 on hageja saatnud kostjale elektronkirja, milles viitab, et on juba 2009.a ja 2010.a juhtinud kostja tähelepanu käibemaksule ning nõuab kogu tasutud käibemaksu tagastamist (II kd tl 158,159). Samas ei viita ükski tõend sellele, et kostja oli enne 22.11.2010 teadlik, et käibemaksu hageja tasuma ei pea (II kd tl 201, 206).
19.Hinnates poolte lepingulist suhet, selle eesmärki ja asjaolu, et kostja lisas arvetele käibemaksu ekslikult ning vea ilmsiks tulekul tegi vastavad parandused, ei ole tegemist lepingu olulise tingimuse rikkumisega. Lisaks sellele on täitmata ülesütlemise formaalne eeldus, mille kohaselt pidi hageja enne lepingu ülesütlemist kirjaliku teatega (avaldusega) andma kostjale lepingu rikkumisega seonduvalt tähtaja rikkumine 30 päeva jooksul kõrvaldada. Puudub vaidlus, et pooled suhtlesid käibemaksu arvestamise teemal, kuid ühestki hageja pöördumisest ei nähtu, et tegemist on lepingu ülesütlemise hoiatusega lepingu p 9.2 teise lause alusel.
20.Üheks oluliseks lepingu rikkumiseks, mis poolte kokkuleppe kohaselt annab aluse lepingu kehtivas korras lõpetada, on sätestatud lepingu p 3.8.6. Poolte koostöö jätkamise tingimuseks on 400 stardipaketi turule viimine 31.03.2010. Hageja on tuginenud sellele rikkumisele 28.10.2010 avalduses (kostja ei täitnud regulaarselt lepingu p 3.2 jj kindlaksmääratud müügieesmärke).
21.Lepingu p 3.8.6 sätestas lepingu ülesütlemise aluse. Kohtu hinnangul on hageja kaotanud õiguse lepingu ülesütlemiseks sellel tingimusel. Puudub vaidlus, et nimetatud kohustus jäi kostja poolt täitmata, kuid see asjaolu pidi hagejale teada olema 31.03.2010 (II kd tl 201). Samas jätkasid mõlemad pooled lepingu täitmist ja kuni 2010.a septembrini näitas hageja üles lepingu täitmise tahet. BGB § 314 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Rikkumisest möödunud 7 kuud ei saa kohtu hinnangul lugeda mõistlikuks ajaks. Kohus ei nõustu hagejaga, et seda tähtaega pikendas poolte läbirääkimised. Pigem näitavad läbirääkimised seda, et vaatamata sellele rikkumisele ei soovinud hageja lepingu lõpetamist.
22.Teiste ülesütlemise aluste osas märgib kohus järgmist. Puudub vaidlus, et 2010.a tekkis kaupade apteekidele sissemüügil raskusi. Kostja põhjendab seda asjaoluga, et puudus reklaamivormis väljamüügitugi. Kohus leiab, et lepingu p 3 sätestatud müügieesmärke ei saa käsitleda kui kostja kohustust. Nimetatud müügieesmärgid olid sätestatud turunduseelarve määramiseks. Lisaks sellele on kostja välja toonud, et edasimüügi raskused tekkisid sellest, et puudusid vajalikud reklaamimeetmed. Sellele on kostja viidanud 08.07.2010 kirjas hagejale (IV kd tl 237-240). Pooled leppisid 2009.a novembris kokku eelarveplaanis, millest tulenevalt kohustus hageja 2010.a reklaamieesmärgina kostja kasutusse andma 668 000 eurot, sh 2010.a esimeseks poolaastaks 368 000 eurot (II kd tl 203-204, III kd tl 7, 9, kostja poolt esitatud arved V kd tl 139-163). Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja seda kohustust ei täitnud ja tasus u 200 000 eurot. Hageja on esitanud koondtabeli tehtud maksetest ja välismaksekorraldused (V kd 196-224, 226-230, 233-241), samas on kostja pangakonto väljavõtetega tõendatud kostjale tegelikult laekunud maksed (IV kd tl 213-228). Puudub vaidlus, et XXX, kelle kaudu hageja osa makseid kostjale teostas, esindas hagejat ning seega jäi kohustuse täitmise risk hageja kanda. Väide, et XXX kandis kõik summad edasi kostjale, on ümber lükatud kostja pangakonto väljavõttega.
23.Hageja leiab, et meediakulusid võis tasuda ka selliselt, et hageja tellis ise vajalikud reklaamimaterjalid. Hageja hinnangul tuleb meediakuluna arvestada 17 934.30 eurot (arved, V kd tl 243-263). Kohus leiab, et nimetatud arved ei tõenda hagejapoolse meediakulude tasumise kohustuse täitmist. Nimetatud dokumentidest ei nähtu, et need on seotud
pooltevahelise lepingu täitmisega. Selliseid kulusid ei ole kajastatud kokku lepitud eelarveplaanis. Seega saab lugeda põhjendatuks kostja väidet, et müügieesmärke ei saanud täita, kuna hageja jättis oma kohustuse täitmata.
24.Tõendamata on hageja väide, et kostja kasutas meediatoeks ettenähtud rahalisi vahendeid ebaefektiivselt. Hageja põhistab seda väidet asjaoluga, et kostja ei saavutanud müügitulemust (IV kd tl 89). Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud asjaolu meediatoe rahaliste vahendite ebaefektiivset kasutamist.
25.Kohtu hinnangul on tõendamata kostja lepingu p 3.8.5 rikkumine. Nimetatud tingimuse järgi pidi kostja kindlatel aegadel koostama koond-kvartaliaruanded. Kostja on seda teinud (IV kd tl 231-235). Eraldi kõnekeskuse tegevuse kohta kostja aruandeid esitama ei pidanud.
26.Puudub vaidlus, et lepingu kehtivuse ajal toimus kostja ettevõtte ümberkujundamine. XXX XXX muutus alates 30.11.2009 äriühingu vormimuutuse tulemusel XXX. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole olulise lepingu rikkumisega ning samuti on täitmata lepingu p 9.2 ülesütlemise kord. Hageja on ettevõtte ümberkujundamisele viidanud 06.10.2010 elektronkirjas, kuid pole teinud kostjale ülesütlemise hoiatust selle rikkumise osas (II kd 256257, 261-262). Hageja ei ole välja toonud, kuidas nimetatud asjaolu saab lugeda oluliseks rikkumiseks. See ei saanud kuidagi mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist ning kostja on sellist käitumist hagejale põhjendanud (II kd tl 266, 271). Uus käibemaksukohustuslase number määrati äriühingule alles 2010.a märtsis. Kuni selle ajani tuli kasutada enne ümberkujundamist määratud käibemaksukohustuslase numbrit ja kasutati olemasolevaid blankette.
27.Kohtu hinnangul on tõendamata kostja lepingu p 2.4 rikkumine ja täitmata on lepingu p 9.2 ülesütlemise kord. Lepingu p 2.4 järgi kohustub kostja lepingu kehtivuse ajal mitte reklaamima muid suu- ja hambahooldustooteid, va on Sunstar kaubamärgiga tooted. Hageja ei ole enne ülesütlemist kordagi sellele rikkumisele viidanud ega täiendavat tähtaega rikkumise kõrvaldamiseks andnud. Samuti on tõendamata, et kostja reklaamis ja müüs konkureerivaid tooteid. Hageja on esitanud interneti väljavõtted, mis on tehtud pärast lepingu ülesütlemise avalduse tegemist (III kd tl 21-37). Kostja on selgitanud, et kostja ei vastuta internetis avaldatud ebaõige informatsiooni eest ning kostja ei ole lepingu p 2.4 rikkumist toime pannud. Esitatud tõendid ei tõenda lepingu p 2.4 rikkumist.
28.17.03.2011 kirjaga annab kostja hagejale teada, et ei tunnista 29.10.2010 lepingu ülesütlemist ega lepingu rikkumisi. Selles kirjas annab kostja hagejale lepingu rikkumise kõrvaldamiseks tähtaja ning on esitanud kokkuvõte 15.03.2011 seisuga poolte vastastikustest nõuetest (II kd tl 92-96, 97-100). Hageja ise on 04.05.2011 elektronkirjas kostja ülesütlemisavaldusele vastanud, et on valmis jätkama R.O.C.S toodete kostjale tarnimist ettemaksu tingimusel (II kd 145, 146). Seega on hageja käitunud vastuoluliselt. BGB § 242 alusel peab võlgnik soorituse tegema nii, nagu hea usu põhimõte käibetavasid arvestades seda nõuab. Väidetavate lepingu rikkumiste toimumise ajal on hageja üles näidanud tahet lepingu jätkamiseks ning läbirääkimiste pidamiseks, andmata hoiatusi võimalikust lepingu ülesütlemisest.
29.Hageja leiab, et tal oli õigus leping üles öelda lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise tõttu BGB § 313 lg 3 alusel. Puudub vaidlus, et pooled pidasid 2010.a suvel ja
sügisel, sh oktoobris, nii kirjalikult kui suuliselt läbirääkimisi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks (II kd tl 255, 260, 265-266, 271-272, IV kd tl 237-240, 242-252). Kirjavahetusega on tõendatud, et hageja oli jätkuvalt huvitatud koostöö jätkamisest, kuid ei olnud rahul olemasoleva koostöö ja müügitulemustega (V kd tl 77, 80-82, 83, 92). Kuigi hageja toob kirjades välja väidetavad rikkumised, siis on hageja kinnitanud, et ükski see asjaolu ei too kaasa lepingu lõpetamist (nt V kd tl 77-90).
30.Puudub vaidlus, et 2010.a teises pooles oli käive negatiivne, sest tagastatava kauba väärtus oli suurem kui ostetava kauba väärtus ning hagejat oli sellest informeeritud. 10.08.2010 kirjas on hageja teinud ettepaneku koostöö muutmiseks (II kd tl 245-247, 248250), millele kostja on vastanud (III kd tl 5). Kostja poolt oli koostatud ka lepingu lõpetamise kokkuleppe projekt, mis nägi ette lepingu lõppemise 31.12.2010. Pooled kokkulepet ei saavutanud.
31.Hageja tugines BGB § 313 lg 3 sätestatud ülesütlemise õigusele kohtumenetluse käigus. BGB § 313 lg 3 alusel kui lepingu kohandamine ei ole võimalik või kui seda ei saa ühelt poolelt eeldada, võib halvemasse olukorda sattunud pool lepingust taganeda. Taganemisõigust asendab kestvusvõlasuhete puhul ülesütlemisõigus. Kuna pooled olid lepinguga kokku leppinud ülesütlemise korras, tuli sellest lähtuda. Seega on täitmata ülesütlemise formaalne eeldus. Lisaks sellele puudub ka ülesütlemise materiaalne eeldus, sest hinnates kohtu ette toodud asjaolusid ja lepingu olemust ning eesmärki, leiab kohus, et ei esine alust lepingu ülesütlemiseks seetõttu, et lepingut ei muudetud. BGB § 313 lg 1 järgi kui lepingu aluseks olnud asjaolud on pärast lepingu sõlmimist tugevalt muutunud ja pooled ei oleks lepingut sõlminud või oleksid selle sõlminud teistsuguse sisuga, kui nad oleksid seda muudatust ette näinud, võib nõuda lepingu kohandamist, kui ühelt pooltest ei saa kõiki üksikjuhtumi asjaolusid, eelkõige lepingulist või seaduslikku riisiko jaotust arvesse võttes eeldada lepingust kinnipidamist muutmata kujul. Kohtu hinnangul on BGB § 313 lg 1 eeldused selleks täitmata ning ei esine asjaolusid, mis viitaksid pärast lepingu sõlmimist sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumist, millega kaasnes lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine (BGB § 313 kommentaarid VI kd tl 38-47, 77-85).
32.Rooma konventsiooni art 10 lg 1 d) alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib mh kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise. 09.12 2010 elektronkirjaga on kostja hagejat teavitanud, et kuna arved nr 11030 ja 11041 on maksmata, siis need summad võetakse tagastatavast käibemaksust maha (II kd tl 82-83). Kostja on tasaarvestust kinnitanud 17.12.2010 elektronkirjaga (II kd tl 155, 156). Tasaarvestuse eeldused on sätestatud BGB § 387. Tasaarvestuse olukord on, kui kaks isikut on kohustatud teineteisele täitma samaliigilised kohustused, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada niipea, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist ja oma kohustus täita. BGB § 388 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse avaldus on tühine, kui see on tehtud tingimuslikult või tähtaja määramisega (BGB § 388 kommentaarid VI kd tl 75-76). Tasaarvestuse tahteavalduseks saab BGB § 388 alusel lugeda kostja 09.12.2010 elektronkirja. BGB § 389 järgi tasaarvestuse tulemusena loetakse tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenuks ajast, mil need tasaarvestamiskõlbulikena on tasaarvestamiseks esitatud. Kohtu hinnangul on tegemist kehtiva tasaarvestusega, mille tagajärjel on hageja nõue 40 000 euro ulatuses lõppenud.
Hageja ei ole välja toonud esitatud nõudelt viivise arvestamise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on nimetatud asjaolu palunud hagejal täpsustada ning hageja on vastanud, et 08.06.2010 oli õige aeg viivist nõuda (VI kd tl 87). Kuna viivise nõude põhjendatust ei saa kohus kontrollida, jätab kohus ka selles ulatuses hagi rahuldamata.
33.Kostja on esitanud hageja vastu vastuhagi tulenevalt kostja lepingu ülesütlemisest. Kostja nõude aluseks on lepingu p 3.8.3. Pooled tõlgendavad lepingu p 3.8.3 erinevalt. Kostja leiab, et hageja kohustus nimetatud tingimuse alusel tasuma kostjale kuni 31.12.2010 igakuiselt 20 000 eurot. Hageja on jätnud arved nr 11091, 11190 ja 11191 tasumata (IV kd tl 186a-186).
34.Lepingu p 3.8.3 järgi ajavahemikus 01.12.2009 kuni 31.12.2010 maksab hageja kostjale igakuiselt komisjonitasu vähemalt 20 000 eurot kuus kostja müügitöötajate ning kõnekeskuse tegevuseks territooriumil. Lepingu p 3.8.1 järgi on kostjale makstav komisjonitasu, mis moodustab 25 % Lisas 2 sätestatud korras määratud käibest. Komisjonitasu hõlmab kõiki antud lepingu kehtivuse ajal territooriumil tegutsevaid müügimeeskondi ja kõnekeskust. Lepingu tõlgendamine on sätestatud BGB § 157. BGB § 157 järgi lepinguid tuleb tõlgendada nii, nagu seda nõuab hea usk, arvestades käibetavasid. Poolte käitumine näitab, et lepingu p 3.8.3 tuleb tõlgendada selliselt, et hageja kohustus maksma kostjale müügitöötajate ja kõnekeskuse tegevuseks igakuiselt kindlat tasu, mis pidi olema vähemalt 20 000 eurot. Nimetatud tasu maksmise täiendavad eeldused puuduvad. Asjaolu, et seda tasu nimetati komisjonitasuks (ingli k commission) ei muuda selle tasu tasumise kohustust. See summa oli suunatud müügitöötajate ning kõnekeskuse tegevuse, e turundustegevuse, finantseerimisele ja oli nn miinimumtasu (saksa k Mindesterlös), mille kostja pidi teenuste osutamise eest saama, kui ei saanud selles ulatuses vahendustasu (lepingu p 3.8.1, 15.04.2010 elektronkiri II kd tl 228, 229).
35.Kui käive puudus, siis ei olnud kostjal võimalik saada vahendustasu ning lepingu p 3.8.3 alusel tuli hagejal tasuda kostjale tasu. Vahendustasu kohta on kostja esitanud kvartaliaruanded (IV kd tl 231-235). Hageja on varasemad arved kostjale tasunud ning pole nendele vastuväiteid esitanud (koondtabel IV kd tl 186a-186, arved tl 188-210, pangakonto väljavõte IV kd tl 213-228). Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt 2010.a oktoobri, novembri ja detsembri teenuste eest lepingu p 3.8.3 sätestatud tasu (15.11.2010 arve nr 11091, 03.02.2011 arve nr 11190, 03.02.2011 arve nr 11191, II kd tl 174-179). Kuna kostja on arve nr 11091 osaliselt tasaarvestanud hageja käibemaksu nõudega 92.06 eurot (vt otsuse p 39), siis on hageja võlgnevus kostja ees 59 907.94 eurot.
36.27.04.2011 on kostja teinud hagejale avalduse lepingu ülesütlemiseks (II kd tl 101-103, 104-106). On tõendatud, et hageja on nimetatud avalduse kätte saanud (II kd tl 142, 143, 145, 146). Ülesütlemise aluseks on asjaolu, et hageja on kauba tarnimisest keeldunud ning arved nr 11091, 11190, 11191 on maksmata. Hageja on ülesütlemise avaldusele 27.04.2011 kirjaga vastanud ning põhjendanud 2010.a augusti kuni detsembri arvete tasumata jätmist kostja lepingu rikkumistega (II kd tl 147, 148, 149-150, 151-152). Hagejale oli teada kostja seisukoht lepingu kehtivuse osas, kuna kostja korduvalt selgitas, et ei tunnista hageja lepingu ülesültemist (II kd tl 92-96, 97-100).
37.27.04.2011 avalduses tegi kostja lepingu p 10.2 alusel tahteavalduse kauba tagasimüümiseks hagejale. Lepingu p 10.2 järgi on kostjal õigus müüa lepingu lõppemisel hagejale ostuhinnaga tagasi kõik lepingu lõppemise hetkel laos olevad lepingu alusel saadud tooted. Kaupade tagastamise teate on kostja kohustatud hagejale saatma 30 päeva jooksul
pärast lepingu lõppemist. Juhul, kui kostja ei kasuta kaupade tagastamise õigust, on tal õigus hageja tarnitud tooted maha müüa. Kostja on nimetatud õigust kasutanud ning vastavalt lepingu p 10.2 väljastas hagejale 27.04.2011 arve nr 11264 summas 118 241.25 eurot (II kd tl 103, 106). Kohtu hinnangul ei ole p 10.2 sätestatud täiendavaid tingimusi selle õiguse kasutamiseks. Lepingu p 4.4 nägi ette eriregulatsiooni lepingu kehtivusajal kaupade korraliseks tagastamiseks ning käesoleval juhul ei kohaldu.
38.Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et lepingu ülesütlemise ajal oli laojääk 118 241.25 eurot. Seda tõendab laoseisu aruanne, laoväärtuste muutuste liigendtabel, koondaruanne väljastatud kaubaarvete kohta ja ostetud kauba arved (III kd tl 59-213, III kd tl 2-150, 152183). Kauba olukorra tõendamiseks on kostja esitanud fotod (V kd tl 26-28) ning uue laojäägi seisuga 26.03.2012 (V kd tl 29-34). Hageja on esitanud väited, et ta ei saa olla laojäägis ja kauba seisukorras kindel. Samas ei ole hageja ühegi tõendiga kostja esitatud asjaolusid ümber lükanud. Kuna hagejal oli kohustus kaup tagasi osta ning ta seda ei teinud, siis läheb kauba säilimise risk üle hagejale. BGB § 326 lg 2 tulenevalt kui asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta, tekib ajal, mil võlausaldaja vastuvõtmisega viivitab, säilib võlgnikul õigus nõuda vastusooritust, käesoleval juhul hinna tasumist. Siinjuures ei pea kohus vajalikuks väiteid kauba võimaliku säilimise osas täpsemalt hinnata, kuna see ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust (V kd tl 19-21).
39.Lepingu ülesütlemise ajal oli mõlemal poolel teineteise vastu täitmata nõudeid. Ülesültemise ajal oli kostja laos hageja kaupa 118 241.25 euro väärtuses. Kostja kohustuseks hageja ees oli alusetult tasutud käibemaks 92.06 eurot, mis tuleneb 31.12.2009 arvest nr 9242, ja tasumata kauba eest 72 354.20 eurot. 27.04.2011 ülesütlemise avalduses tegi kostja mh ka nõuete osas tasaarvestuse BGB § 387 alusel. Kostja tasaarvestas 27.04.2011 arvest nr 11264 tuleneva 118 241.25 euro nõude hageja nõudega 72 354.20 eurot. Tasaarvestuse tagajärjel on hageja kohustus kostja ees 45 887.05 eurot (II kd tl 96, 100). Samas ei ole nimetatud tasaarvestuses märgitud nõuet summas 92.06 eurot. Kohtu hinnangul ei ole ülesütlemise avaldusega kaasnevas tasaarvestuse avalduses selgelt väljendatud kostja tahe tasaarvestada ka nimetatud hageja nõue. Tasaarvestuse tegemine toimub teisele poolele avalduse tegemisega (BGB § 388) ja sellise avalduse on kostja teinud 12.10.2011 menetlusdokumendis (II kd tl 8). Kohtu hinnangul on tasaarvestuse eeldused täidetud ning vastuhagi kuulub rahuldamisele summas (59 907.94 + 45 887.05) 105 794.99 eurot.
40.Kostja nõuab võlgnevuselt viivist. Viivist reguleerib BGB § 286 lg 3 esimene lause, § 288 lg 1 esimene lause ja § 288 lg 2. BGB § 286 lg 3 esimese lause järgi rahalise kohustuse täitmisega satub võlgnik viivitusse hiljemalt siis, kui ta 30 päeva jooksul arvates arve või samaväärse makseteatise sissenõutavaks muutumisest ja kättesaamisest kohustust ei täida; eeltoodu kehtib võlgniku suhtes, kes on tarbija, üksnes juhul, kui selle tagajärjele on arves või makseteatises eraldi viidatud. BGB § 288 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise aja eest arvestatakse viivitusintressi. Tehingute puhul, mille osaliseks ei ole tarbija, on rahaliste kohustuste täitmise korral viivisemääraks kaheksa protsendipunkti lisaks baasintressimäärale.
41.Baasintress perioodil 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli 0.12 protsendipunkti ning perioodil 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli 0.37 protsendipunkti (VI kd tl 49-56). Seega on perioodil 01.01.2011 kuni 30.06.2011 seadusjärgne intressimäär 8.12 % aastas ja perioodil 01.07.2011 kuni 31.12.2011 8.37 % aastas. Seisuga 14.12.2011 on sissenõutavaks muutunud viivis 3787.02 eurot (kostja viivisearvestus II kd tl 170).
BGB § 291 alusel peab võlgnik rahaliselt võlalt tasuma intresse alates asja menetlusse võtmisest, seda ka juhul, kui ta ei ole viivituses (nn protsessiviivis). BGB § 288 intressimäär kehtib ka protsessiviivistele. Vastavalt Saksa õigusele on kostjal alates asja kohtumenetluses olekust vastavalt BGB § 291 ja BGB § 288 lg 2 õigus nõuda hagejalt viivitusintressi baasintressimääras, millele lisandub kaheksa protsendipunkti (BGB § 291 kommentaarid, VI kd tl 11, 19). Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ZPO) § 253 lg 1 ja BGB § 291 tulenevalt saab protsessiviivist nõuda alates hagi kostjale kättetoimetamisest ning ZPO § 258 tulenevalt saab viivist nõuda kuni kohustuse täitmiseni. Hagejale on vastuhagi kätte toimetatud 14.12.2011 (II kd tl 166).
42.Kostja esindaja esitas 03.09.2012 protokolli parandamise taotluse (VI kd tl 93-98). Kostja esindaja taotleb mitmete lausete parandamist ja sõnade lisamist. Hageja esindaja vaidleb taotlusele vastu. Kohus leiab, et kostja esindaja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli märgitakse p 8 järgi poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides ning p 10 kohaselt istungil tehtud korraldused ja lahendid. 31.08.2012 protokoll sisaldab kostja esindaja istungil avaldatud seisukohti vajalikus ulatuses. Kostja esindaja seisukohad põhisusus vastava sõnastusega on kajastatud kostja esindaja kirjalikes menetlusdokumentides. Ükski parandamist taotletav lause ei kajasta kostja esindaja seisukohti ebaõigesti. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm vaid üksnes kohtuistungil käsitletud oluliste asjaolude lühikokkuvõte. Menetluskulud
43.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab vastuhagi. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.