Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.09.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-30047
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi Heili Hobolaineni, Andrus Rästa ja Kalle Mensi vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 546.47 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.03.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Heili Hobolaineni apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia t 8 Tallinnas), volitatud esindaja Külli Reinfeld Kostja/apellant Heili Hobolainen (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx t xx-xx xxxxx xxxxxx xxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar Kostja Andrus Rästa (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx xx-xx xxxxxxxx) Kostja Kalle Mens (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx xxxx xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa
Menetluse liik Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.05.2012 otsus tühistada osaliselt Heili Hobolaineni osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Heili Hobolainenilt solidaarselt teiste kostjatega välja Swedbank Liising AS-i kasuks põhivõlgnevus 6482.28 eurot ja viivisvõlgnevus 7% aastas põhivõlgnevusest perioodi eest alates 21.06.2010 kuni
kohustuse täieliku täitmiseni. Samuti muuta Heili Hobolaineni osas menetluskulude jaotust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses, arvestades, et Harju Maakohtu 30.03.2012 otsus on Andrus Rästa ja Kalle Mensi suhtes jõustunud: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista Heili Hobolainenilt, Andrus Rästalt ja Kalle Mensilt solidaarselt välja Swedbank Liising AS-i kasuks põhivõlgnevus 6482.28 (kuus tuhat nelisada kaheksakümmend kaks eurot 28 senti) eurot ja viivis 7% aastas põhivõlgnevuselt perioodi eest alates 21.06.2010 kuni rahalise kohustuse täieliku tasumiseni; 3) Mõista Andrus Rästalt ja Kalle Mensilt solidaarselt välja Swedbank Liising AS-i kasuks põhivõlgnevus 5064.19 (viis tuhat kuuskümmend neli eurot 19 senti) eurot ja viivis 7% aastas põhivõlgnevuselt perioodi eest alates 21.06.2010 kuni rahalise kohustuse täieliku tasumiseni; 4) Menetluskulud maakohtus jäävad 53% ulatuses solidaarselt Heili Hobolaineni, Andrus Rästa ja Kalle Mensi kanda, 41% ulatuses solidaarselt Andrus Rästa ja Kalle Mensi kanda ning 6% ulatuses hageja kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Swedbank Liising AS-i ja Heili Hobolaineni menetluskulud apellatsioonimenetluses jäävad nende endi kanda, välja arvatud riigituludesse väljamõistmisele kuuluv riigilõiv.
5.Mõista Swedbank Liising AS-lt välja riigituludesse 562.42 eurot, see on riigilõiv võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga, mille tasumisest oli apellant ringkonnakohtu 15.05.2012 määrusega vabastatud.
6.Mõista Heili Hobolainenilt välja riigituludesse 715.81 eurot, see on riigilõiv võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldamata jäänud osaga, mille tasumisest oli apellant vabastatud ringkonnakohtu 15.05.2012 määrusega.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
8.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (sama sätte lg 9). Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks.
Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.21.06.2010 esitas Swedbank Liising AS hagi Harju Maakohtusse Heili Hobolaineni, Andrus Rästa ja Kalle Mensi vastu võlgnevuse 12 243.56 euro ja viivise protsendina põhinõudest suuruses 7% aastas kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni saamiseks.
2.18.07.2007 sõlmisid hageja ja H.Hobolainen liisingulepingu nr 0170808L tähtajaga 30.07.2012, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI ning kostja kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest osamakseid koos lisanduva intressiga vastavalt maksegraafikule. Vara läks kostja valdusesse 19.07.2007. 18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja Andrus Rästa ning hageja ja kostja Kalle Mens käenduslepingud, millede kohaselt võtsid kostjad kohustuse vastutada H.Hobolaineniga solidaarselt liisingulepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest kumbki maksimumsummas 519 912.27 krooni. 18.07.2007 sõlmisid hageja ja H.Hobolainen kindlustusleppe, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma vara vabatahtliku kindlustuslepinguga seotud maksed igakuiselt hagejale kalendrikuu 30. kuupäeval. Kindlustusandjaks oli Hansa Varakindlustuse AS (praegune Swedbank P&C Insurance AS). 18.07.2007 sõlmisid hageja ja H.Hobolainen ka teenuste lisa lepingu, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse kütuse krediitkaardi, millega kostjal oli võimalus teostada oste vastavalt lepingu lisale. Kaardi kasutamise eest kohustus kostja tasuma hagejale iga kuu 0,96 eurot + käibemaks ja samuti tuli kostjal tasuda kalendrikuu jooksul kaardiga makstud teenuste eest järgmisel kalendrikuul vastavalt hageja poolt väljastatud arvele. Kostja kohustus hüvitama hagejale kõik teenuste osutamisega seotud kulud, mis ilmnevad pärast lepingu lõppemist, kuid mis on tekkinud ajal, mil hageja teenust kostjale osutas.
3.Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes kohaselt tasumata perioodil 30.06.2008-30.08.2008 liisingu osamaksed, intressi, viivise, kütuse krediitkaardiga seotud maksed ning vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusmaksed, kokku 51 735.32 krooni. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 11.12.2008. Lepingu ülesütlemisel oli vara graafikujärgne jääkmaksumus 259 515.76 krooni.
4.Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, tellis hageja vara tagastusteenuse. 08.01.2008 andis vara valduse hageja esindajale üle kolmas isik. Vara tagastusteenuse eest tasus hageja OÜ-le Reeborn 5900 krooni (käibemaksuta) ning OÜ-le Moneklar 1200 krooni (käibemaksuta). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-le, mille eest tasus 10 083.36 krooni (käibemaksuta). Vara võõrandati 03.06.2009 hinnaga 136 864.41 krooni. Kuna vara väärtus ei katnud hageja kulusid, mida hageja kandis seoses liisinguesemega, on lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega hagejal kostja vastu nõue kokku 191 570.03 krooni (12 243.56 eurot).
5.Puksiirteenuse kasutamise vajadus selgus alles siis, kui sõidukit hakati reaalselt Tartust Tallinnasse viima, enne mida sõidukit tangiti ning pärast sõiduki tankimist liisinguese enam ei käivitunud, tekkis immobilaiseri tõrge. Kuna hagejal ei õnnestunud enam kostjaga ühendust saada, siis kasutati puksiirteenust. Sõiduk oli vaja transportida Tartust Tallinnasse, kuna hageja koostööpartneri Saksa Auto AS-i müügiplats asus üksnes Tallinnas. Immobilaiseri tõrke tõttu kasutati ka puksiirteenust 2009. aasta märtsis, et transportida sõiduk Saksa Auto AS-i müügiplatsilt kontrolli Silberauto AS-i. Seega on puksiirteenus põhjendatud.
6.Kostja poolt esitatud tõendil oli müügis tunduvalt võimsam sõiduk Mercedes-Benz E200 2,2 l (100 kW). Vaidlusaluse sõiduki võimsus on aga 2,0L (90 kW). Tähtsust omab ka läbisõit, mis tõendil esitatud sõidukil on 140 000 km, vaidlusalusel sõidukil aga 308 798 km. Seega ei ole võimalik tõendada kostjate esitatud auto24.ee väljavõttega vaidlusaluse sõiduki väärtust. Kostjate esitatud müügikuulutused pärinevad aastast 2011, mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda 2009. aasta turuolukorraga, mil ka autoturul valitses majanduslikult üliraske periood ning hinnad langesid olulisel määral. Müügikuulutusel märgitu ei näita reaalset tehinguhinda. Turuhind selgub vara müümisel, kui vara müüakse vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt.
7.Liisingueseme valdus õnnestus hagejal taastada 08.01.2009. Kuni vähemalt selle ajani oli hagejal põhjendatud vajadus tagada liisinguesemel kindlustuskaitse olemasolu. Kuivõrd üldiselt teadaolevalt tasutakse kaskokindlustusmaksed etteulatuvalt, siis on põhjendatud nõuda kostjatelt ka kaskokindlustusmakse tasumist arve nr 8531063440 alusel, kuna see kindlustusmakse on tasutud ette perioodi 31.12.2008 – 30.01.2009 eest ning osaliselt sel ajal oli liisinguese endiselt kostja valduses. Pärast lepingu ülesütlemist ei olnud hagejale teada, millal õnnestub vara valdus taastada ning seetõttu tuli tagada sõidukil kindlustuskaitse olemasolu, mistõttu tekkis hagejal ka täiendav kulu, mis tuleb lepingu üldtingimuste p 6.3.2 kohaselt kostjatel hagejale hüvitada.
8.Hageja tegi kõik endast oleneva selleks, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on müügiprotsessi kaasanud ka kõik kostjad. Liisingueseme müügiprotseduuris on muuhulgas märgitud, et liisinguvõtjal on igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris, aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Kõik eeltoodud liisinguvõtja õigused ja kohustused laienevad ka käendajatele.
9.Saksa Auto AS-i poolt koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt oli liisingueseme vasakpoolsel tagauksel kriimdefekt, esistangel kriimdefekt, parempoolsel tahavaate peeglikorpusel mõra - seega esines tagastatud liisinguesemel mitmeid puudusi, mis vähendasid selle turuväärtust. Liisinguese suunati müüki 23.01.2009 hinnaga 13 811.42 eurot (käibemaksuta). Kuna esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leitud, langetati hinda 1354.06 euro võrra. Kuna ka alandatud hinnaga liisinguesemele ostjat ei leidnud, langetati selle hinda veel kolmel korral - 27.03.2009 1083.25 euro võrra, 24.04.2009 veel 595.79 euro võrra ning 26.05.2009 veel 1570.71 euro võrra. Lõpuks õnnestus liisinguese võõrandada 03.06.2009 hinnaga 8747.23 eurot (käibemaksuta). Eeltoodu kinnitab, et liisingueseme võõrandamisega tegeleti aktiivselt. Liisingueseme müük viie kuu jooksul majanduslikult raskel perioodil ei olnud ebamõistlikult pikk. Kostjate vastuväited
10.Kostja H.Hobolainen hagi ei tunnistanud. Kostja sai lepingu lõppemisel korralduse toimetada sõiduk Tartusse, kus hageja poolt volitatud isik vormistas sõiduki vastuvõtmise kohta 08.01.2009 akti. Kostjale jääb seega puksiiriteenuse kasutamise vajadus ebaselgeks.
11.Hageja on sõiduki realiseerinud turuhinnast tunduvalt odavamalt ning sõiduki tegelik väärtus oleks katnud enamuse kostja võlgnevusest. Sõiduk oli sõidukorras, maksimaalse lisavarustusega ja läbinud regulaarselt tehnilise hoolduse kvalifitseeritud töökodades. Taoliste sõidukite turuhind on 240 000 – 260 000 krooni. Hageja ei ole lisanud müügilepingut sõiduki müügi kohta. Eeltoodust tulenevalt ei saa nii sõiduki transportimisele kui müügile tehtud kulutusi ning nõuet tervikuna lugeda põhjendatuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 mõttes.
12.Müügilepingu lisast ei nähtu, millise hinnaga sõiduk müüdi. Kohaseks tõendiks ei saa pidada hageja konto väljavõtet 161 500 krooni tasumise kohta, kuna nimetatud dokumendi põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes ja mille eest on nimetatud ülekande teinud ja kas on tegemist kogu ostuhinna tasumisega. Esitatud tõenditest nähtuvalt on samaväärsete
sõidukite turuhind tunduvalt kõrgem, mistõttu on konkreetse sõiduki müügihinda võimalik tuvastada vaid ostu-müügilepingu alusel.
13.Hageja esitatud e-kiri, millest nähtuvalt olevat üleantud sõidukil tekkinud pärast tankimist tehniline rike, mis ei võimaldanud sõita Tallinnasse, ei ole käsitletav kohase tõendina ning see ei kinnita hageja põhjendatud vajadust transpordile kulutuste tegemiseks. E-kirja on koostanud keegi Taavi Puusepp, kelle informatsiooni põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas viga oli olemas enne seda, kui kostja andis auto liisinguandja esindajale üle või oli rike tingitud liisinguandja esindaja tegevusest (nt mittekvaliteetse kütuse tankimine vms). Teadaolevalt ei ole sõidukile enne müümist tehtud remonti, mistõttu võib eeldada, et autol tegelikult mingit riket ei olnudki ja tegemist võis olla sõiduki kasutaja oskamatusega, mida aga liisinguvõtja ei pea kompenseerima. Silberauto Eesti AS-i andmebaasist nähtub, et sõiduk on läbinud regulaarselt tehnohoolduse ning seega oli tegemist heas seisukorras autoga, mille realiseerimine hageja poolt näidatud hinna eest ei ole usutav.
14.Kostja Andrus Rästa ei esitanud kohtule kirjalikke vastuväiteid.
15.Kostja Kalle Mens ei tunnistanud hageja nõudeid remondikulude 3824 krooni osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus otsuses nr 3-2-1-52-11 seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakulud, mistõttu ei kuulu need liisinguvõtja poolt hüvitamisele. Kostja ei tunnistanud nõudeid kindlustusmaksete osas, kuivõrd hagejal puudub alus nõude esitamiseks. Swedbank Varakindlustuse AS kinnitas, et Swedbank Liising AS tasus kaskomaksed 01.07.2008 - 30.01.2009, kokku 13 049 krooni ehk 833.98 eurot, tagamaks kindlustuskaitse kuni liisingulepingu ülesütlemiseni. Leping öeldi Swedbank Liising AS-i poolt üles 11.12.2008, mistõttu on nõue alusetu detsembri- ja jaanuarikuu osas.
16.Samuti ei tunnistanud kostja hageja ülejäänud nõudeid, kuna liisingulepingu ülesütlemise korral esitatavate nõuete suuruse määramisel arvestatakse sõiduki väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Hagejal on tõendamata sõiduki väärtus. Sõiduki väärtuse hindamisel ei pea lähtuma selle müügihinnast. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud otsuses nr 3-2-1-118-08 seisukohale, et auto väärtuse tõendamiseks on lubatavad ka sarnaste autode müügipakkumised, kuid sealjuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivad defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Esitatud müügilepingu lisast ei nähtu müüdud eseme hind. Samuti ei saa müügihinda pidada sõiduki väärtuseks liisinguandjale tagastamise ajal seetõttu, et tagastamise ja müügi vahele jääv periood oli kuue kuu pikkune. Ka 2011. aasta novembris müügil olevate 20062007 aasta Mercedes Benz E200 hind jääb vahemikku 12 000 - 17 000 eurot Kuigi liisingueseme läbisõit oli võrdlemisi suur, oli selle läbisõit suurenenud vaid 100 000 km võrra perioodil, mil see oli liisinguvõtja kasutuses, mistõttu ei saa pidada mõistlikuks sõiduki väärtuse langemist 1,5 aasta jooksul 3,5 korra võrra. Hageja ei esitanud piisavalt tõendeid, mis näitaksid sõiduki väärtust tagastamise hetkel. Võttes arvesse kindlustuslepet, mille kohaselt vähenes sõiduki kokkuleppeline väärtus kindlustusperioodi alguspäevast 1% kuus, oli sõiduki kokkuleppeline väärtus jaanuaris 2009 umbes 388 245 krooni ehk 24 813.38 eurot. Esimese astme kohtu otsus
17.30.03.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 11 546.47 eurot ning viivise 7% aastas põhinõudelt alates 21.06.2010 hageja kasuks kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 94% ulatuses kostjate kanda.
18.Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et 18.07.2007 sõlmisid hageja ja H.Hobolainen liisingulepingu nr 0170808L, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI ning kostja kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest liisingu osamakseid koos lisanduva intressiga vastavalt maksegraafikule. Kohus tuvastas, et 18.07.2007 sõlmis hageja kostjate A.Rästa ja K.Mensiga
käenduslepingud, millede kohaselt kostjad võtsid kohustuse vastutada H.Hobolaineniga solidaarselt sõlmitud lepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest. Seega on kostjad kohustatud vastutama tekkinud võlgnevuse eest solidaarselt. Seoses H.Hobolaineni võlgnevusega hagejale, saatis hageja 19.09.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta.
19.Pooled vaidlesid puksiiriteenuste, liikluskindlustusmaksete ja remonttööde maksumuse osas ning vara turuväärtuse osas. Puudus vaidlus selles, et vara jääkmaksumus lepingu lõppemise hetkel oli 259 515.76 krooni ehk 16 586.08 eurot, debitoorne võlgnevus (liisingu osamaksed, intress, viivis ja kütusekaardiga seotud maksed) 38 686.32 krooni ehk 2472.51 eurot.
20.Kohus leidis, et arved puksiiriteenuse eest on põhjendamata. Vara üleandmisevastuvõtmise aktiga on vara tagastatud 08.01.2009 OÜ-le Reeborn ning aktist ei nähtu, et varal oleks olnud selline viga, mis takistas vara käivitamast ja vara transportimast ilma puksiirita Tartust Tallinnasse. Kostjad ei pea vastutama selle eest, et pärast vara tagastamist ja kütuse tankimist vara ei käivitunud. Kohtule ei esitatud tõendeid, et tegemist oli varasema veaga. Silberauto Eesti AS-i Tartu esinduse auto ajaloo väljavõttest nähtub, et auto on käinud korraliselt hoolduses ning ei ole toodud märkeid, et sõidukil on probleeme käivitumisega ning tehtud eelnevalt remonttöid. Samuti ei tõenda hageja poolt esitatud e-kiri, et tegemist oli kostja veaga auto mittekäivitumisel. Viga võis tekkida ka hageja poolt volitatud isiku oskamatusega autot käsitleda. Lisaks oli hagejal võimalus puksiiriteenuse kasutamise vältimiseks kohustada kostjat transportima sõiduk Tallinnasse, seda enam, kui hageja teadis, et koostööpartneri müügiplats asub Tallinnas. OÜ Moneklar 31.03.2009 arvest ei nähtu, millise sõiduki osas on üldse puksiiriteenust kasutatud.
21.Põhjendatud on vara tagastamisteenus 2500 krooni ehk 159.78 eurot (käibemaksuta), kuna kostja ei tagastanud vara koheselt pärast lepingu lõpetamist vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 7.5. Seega on tegemist põhjendatud lisakuluga VÕS § 367 lg 4 tähenduses.
22.Saksa Auto AS arved osutatud teenuste (DAS Test Silberautos, vara müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, õli ja vedeliku vahetus, sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) eest ei ole asjakohased. Kohtule ei esitatud tõendeid, milles seisnes DAS Test Silberautos ning mis oli selle sisu. Seega ei ole esitatud tõendeid, et tegemist oli põhjendatud kuluga VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Seega tuleb jätta rahuldamata Saksa Auto AS-i 11.03.2009 arve nr 292601148 ja 27.02.2009 arve nr 292600872 alusel nõutavad summad. Põhjendatud on Saksa Auto AS 04.06.2009 arve nr 292602394 6843.22 krooni ehk 437.36 eurot sõiduki realiseerimise eest.
23.Hageja tasus kostja eest Swedbank Varakindlustuse AS-le kaskomaksed perioodi 01.07.2008-30.01.2009 eest kokku 13 049 krooni. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-129-06, et ka liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramisel saab VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda veel tasumata liisingumaksetest, millest tuleb maha arvestada intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamise kulutustega. Seega peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (näiteks kindlustuskulud). Seega tuleb kostjatel tasuda kindlustusmaksed kuni liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemiseni, see tähendab perioodi 01.07.2008-11.12.2008 eest. Hageja on tasunud kindlustusmaksed seitsme kuu eest kokku 13 049 krooni, mis teeb kuumakseks 1864.14 krooni. Kostjatel tuleb tasuda kindlustusmaksed täies ulatuses 5 kuu eest 9320.71 krooni ja perioodi 01.12.200811.12.2008 ehk 11 päeva eest 661.47 krooni (1864.14 kuutasu/31 päeva) x 11). Kokku tuleb kostjatel tasuda kindlustusmakseid 9982.18 krooni ehk 637.98 eurot. Asjaolu, et
hageja tasub kaskokindlustusmaksed etteulatuvalt, ei tähenda, et kostjad on kohustatud pärast lepingu lõppemist tagama kindlustuskaitse.
24.Eeltoodust tulenevalt on hageja kulud lepingu ennetähtaegsest lõppemisest järgnevad: vara jääkmaksumus 259 515.76 krooni ehk 16 586.08 eurot, liisingu osamaksed, intress, viivis ja kütusekaardiga seotud maksed 38 686.32 krooni ehk 2472.51 eurot, tagastusteenus 2500 krooni ehk 159.78 eurot, sõiduki realiseerimiskulu 6843.22 krooni ehk 437.36 eurot ja kindlustusmaksed 9982.18 krooni ehk 637.98 eurot, kokku 317 527.48 krooni ehk 20 293.71 eurot.
25.Vaidlust ei olnud, et hageja sõlmis sõiduki müügiks käsunduslepingu sõidukite müügil pikaajalist kogemust omava Saksa Auto AS-ga, kes seadis sõiduki müügiks vajalikku korda ja müüs sõidukit turul sel ajal tavalisel viisil. 03.06.2009 õnnestus vara võõrandada hinnaga 136 864.41 krooni (käibemaksuta). Vara suunati müüki 23.01.2009 ja müüdi ca 5 kuu pärast. Kohus leidis, et nimetatud perioodi ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Seega on sõiduk müüdud tavapärastel turutingimustel ning sõiduki müügihind ongi eelduslikult sõiduki väärtus. Kostjad ei tõendanud, et vara realiseerimise hetkel oli vara turuväärtus suurem, kui saadud summa. Portaali www.auto24.ee väljavõtted sõidukite Mercedes-Benz kohta ei tõenda vaidlusaluse sõiduki turuhinda, kuna väljavõtetel toodud sõidukid on võimsamad ja oluliselt väiksema läbisõiduga, samuti on esitatud väljavõtted 2011. aasta seisuga, millal oli majanduslik olukord tunduvalt parem, kui aastal 2009. Lisaks oli vaidlusalusel sõidukil Saksa Auto AS-i poolt koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt vasakpoolsel tagauksel kriimdefekt, esistangel kriimdefekt, parempoolsel tahavaate peeglikorpusel mõra. Samuti on kohtule tõendatud, et hageja tegeles liisingueseme müügiga aktiivselt. Kuna vara müügist saadu ei katnud hageja kulusid seoses liisinguesemega ning lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega, on hagejal nõue kokku 11 546.47 eurot (20 293.70–8747.23), mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.
26.Kohus leidis, et kuna kostjad on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis protsendina. Kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista viivis protsendina põhinõudest (7% aastas summalt 11 546.47 eurot) alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Apellatsioonkaebus
27.H.Hobolainen palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
28.Tsiviilasjas ei ole vaidlust selle üle, et Swedbank Liising AS ütles H.Hobolaineniga sõlmitud liisingulepingu üles ning sõiduk tagastati liisinguandjale. Riigikohus on 20.06.2011 otsuses nr 3-2-1-52-11 märkinud, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Seega on hageja nõude hindamisel oluline määratleda, milline oli sõiduauto Mercedes-Benz xxxxxxxx väärtus selle liisinguandjale tagastamisel.
29.Apellant on tsiviilasja menetluse käigus korduvalt nõudnud, et hageja esitaks sõiduki müügihinna tõendamiseks ostu-müügilepingu ning ostuhinna tasumist tõendavad algdokumendid. Paraku väitis hageja esindaja, et ostu-müügileping ei ole säilinud ning esitas vaid lepingu lisa nr 1 ning ostuhinna tasumise tõendamiseks väljavõtte hageja pangakontost. Apellandi hinnangul ei ole tegemist kohaste tõenditega, kuna nimetatud dokumente ei ole võimalik seostada konkreetse sõiduki väärtusega. Lisast nr 1 müügilepingule TOL nr 0170808L nähtub, et Swedbank Liising AS on müünud ostjale, kelle isikuandmed on koopialt kustutatud, sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI 2,0 tehasetähisega WDB2110041A951274, registreerimismärgiga 289TGX ning ostja on ostuhinna täielikult ja kohaselt tasunud. Samas ei ole võimalik dokumendi põhjal tuvastada sõiduauto ostuhinda. Swedbank Liising AS-i pangakonto väljavõtte kohaselt on 03.06.2009 laekunud arvele 161 500 krooni selgitusega “arve nr 8545675170”. Hageja ei
ole pidanud vajalikuks esitada ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et laekumine on seotud sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI 2,0 ostuhinna täieliku tasumisega. Sisuliselt on ainsaks dokumentaalseks tõendiks, millel hageja väide vara väärtuse kohta põhineb, vara müügiakt nr 0170808L, mille kohaselt olevat sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI 2,0 müüdud 161 500 krooni eest.
30.Apellant esitas maakohtule dokumendid, mille kohaselt oli sõiduk läbinud regulaarselt tehnohoolduse ning see oli heas korras. Samuti tõendid samalaadsete sõidukite väärtuse kohta. Sõiduauto hageja esindajale üleandmisel koostatud akti kohaselt oli auto tehniliselt korras. Seega ei ole eluliselt usutav, et sõiduk tuli realiseerida turuväärtusest tunduvalt odavamalt. Eeltoodust tulenevalt on põhjus kahelda sõiduauto tegelikus müügihinnas. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja väited, milles seati kahtluse alla sõiduki tegelik müügihind ning on hagi rahuldades lähtunud ebakohasest tõendist. Tulenevalt VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 regulatsioonist sõltub Swedbank Liising AS-i nõude rahuldamine otseselt sellest, milline oli sõiduki väärtus selle tagastamisel. Kuna maakohus on rajanud oma otsuse ebakohasele tõendile, siis ei ole auto tegelik väärtus tuvastatud ning hageja nõue tuleks jätta rahuldamata. Vastustaja seisukoht
31.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks apellandi osas ja seda maakohtu poolt tuvastatud sõiduki turuväärtuse osas. Selles osas rikkus maakohus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse ja rahuldada hagi apellandi osas väiksemas ulatuses. Seoses hagi rahuldamise proportsiooni muutumisega H.Hobolaineni osas tuleb muuta ka maakohtus kantud menetluskulude jaotust tema osas. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse esitas kolmest kostjast üks. Seega on maakohtu otsus teiste kostjate osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4) ja ringkonnakohus saab kontrollida lahendit vaid apellanti puudutavas osas. Otsuse täidetavuse huvides sisaldab ringkonnakohtu lahend resolutsiooni terviklikku sõnastust.
33.Apellant vaidlustab maakohtu põhjendusi sõiduki turuväärtuse tuvastamisel. Kolleegium nõustub apellandiga osaliselt. Maakohus on võtnud hagi osalisel rahuldamisel ekslikult aluseks sõiduki turuväärtuse müügi ajal, mitte aga tagastamise ajal. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sõiduk tagastati 08.01.2009 ja asja väärtuses kokku ei lepitud (akt t I kd lk 40). Hageja on võtnud omaks, et 23.01.2009 määrati sõiduki müügihinnaks 13 811.42 eurot, samuti, et nelja ja poole kuu jooksul (kuni müügini 03.06.2009) alandati hinda kokku 36,67%, see on 13 811.42 eurolt 8747.23 euroni (samas lk 236-237, 242244). Kuna kostjate esitatud tõendid teistsugust turuhinda jaanuaris 2009 ei tõenda (selles osas nõustub kolleegium maakohtu vastavate põhjendustega otsuse p-s 26), siis saab ja tuleb võtta konkreetse sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks omaniku poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi konkreetse sõiduki turuhinnaks tol ajahetkel. Et tegemist oli mõistliku ja loogilise hinnaga, nähtub ka sellest, kui vaadata koosmõjus liisingulepingujärgset sõiduki jääkmaksumust (detsembris 2008 16 586.08 eurot) ja sõiduki tehnilist seisundit (kriimdefektid tagauksel ja esistangel, tahavaate peeglikorpusel mõra; t I kd lk 241). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millised põhjendaksid konkreetse sõiduki turuväärtuse langust vastava perioodi jooksul nii suures ulatuses. Kolleegium möönab, et reeglina on omanikul õigus otsustada, millise hinna eest ta oma vara müüki paneb, kuid liisingulepingu ülesütlemise tulemusena tagasi saadud vara müügi puhul tuleb seejuures arvestada ka teise lepingupoole huvide ja õigustega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et lubatuks ei saa pidada olukorda, mis paneb tagastatud
liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa müügiprotsessi mõjutada (lahendid nr 3-2-1-11-12, nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Hageja ei toonud esile, et hinna alandamistest oleks liisinguvõtjat teavitatud. Lepingu ülesütlemisteatistele lisatud müügiprotseduuri kirjeldusest (t I kd lk 54, 60, 66) nähtub samuti, et kuigi selgitati liisinguvõtja õigust ese enne müüki suunamist jääkmaksumusega välja osta, samuti saada infot müügi kohta, siis ainus võimalus müügiprotseduuri mõjutada seisnes ostja leidmises. Lahendis nr 3-2-1-77-08 on Riigikohus selgitanud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et ta teaks määratud hinnaga arvestada ja saaks soovi korral eseme müümisel aktiivselt osaleda.
34.Kolleegium juhib apellandi tähelepanu tema kaebuses sisalduvate seisukohtade vastuolulisusele. Ühelt poolt märgitakse seal asjakohaselt, et arvestada tuleb eseme väärtusega selle tagastamise ajal, teisalt aga heidetakse hagejale ette eseme ostumüügilepingu esitamata jätmist. Kuna esitatud tõendite kogumi alusel ei saa asuda seisukohale, et 03.06.2009 müügihind võrduks turuhinnaga 08.01.2009, siis müügileping kui dokument käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Ka ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, nagu oleks alus jätta hageja nõue täies ulatuses rahuldamata. Kostjate esitatud tõendid ei tõenda, et jaanuaris 2009 oleks konkreetse sõiduki turuväärtus olnud selline, milline oleks katnud kõik need hageja kulutused, millede osas maakohus hagi rahuldas. Vastavalt maakohtu otsuse p-le 25 moodustasid liisingulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevad hageja kulud kokku 20 293.71 eurot ja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb seega apellandil solidaarselt teiste kostjatega hüvitada hagejale 20 293.70 – 13 811.42 = 6482.28 eurot.
35.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu H.Hobolaineni osas tuleb uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud tema osas. Eelpool jõudis ringkonnakohus järeldusele, et hageja nõue kuulub H.Hobolaineni osas rahuldamisele 53% ulatuses (12 243.56 eurost 6482.28 eurot). Seega selles osas kuuluvad temalt solidaarselt teistega välja mõistmisele hageja menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel. Sama sätte alusel jätab kolleegium apellandi ja vastustaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda, välja arvatud riigilõiv, mille tasumisest oli apellant menetlusabi korras vabastatud ja milline kuulub väljamõistmisele riigituludesse otsuse punktis 37 sisalduvatel põhjendustel.
36.Ringkonnakohus vabastas apellandi 15.05.2012 määrusega riigilõivu 1278.23 eurot tasumisest riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel. Maakohus rahuldas hagi summas 11 546.47 eurot ja selle peale kaebas apellant täies ulatuses. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse 11 546.47-6482.28=5064.19 euro ulatuses. Seega rahuldas ringkonnakohus kaebuse 44% ulatuses ja rahuldamata jäi 56%. Apellandilt tuleb võrdeliselt kaebuse rahuldamata osaga mõista välja riigituludesse TsMS § 190 lg 4 alusel 715.81 eurot ja vastustajalt sama sätte lg 3 alusel võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga 562.42 eurot.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.