Välja mõista HH’ilt, A R’lt ja KM’ilt solidaarselt võlgnevus 11 546,47 (üksteist tuhat viissada nelikümmend kuus eurot ja 47 senti) eurot Swedbank Liising AS kasuks.
3.Välja mõista HH’ilt, A R’lt ja KM’ilt solidaarselt viivise protsendina põhinõudest (s.o 7% aastas summalt 11 546,47 eurot) alates hagi esitamisest, s.o 21.06.2010, kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 94% ulatuses solidaarselt HH, A R ja KM kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul
2-10-30047 alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.18.07.2007 sõlmisid hageja ja A OÜ müügilepingu nr XXX, mille alusel omandas hageja A OÜ-lt sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI hinnaga 495 000,01 krooni koos käibemaksuga (tl 1819).
2.18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr XXX, tähtajaga 30.07.2012, intressiga aastas euro kuue kuu euribor, millele lisandub marginaal 2,50%, mille kohaselt andis hageja kostja I kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI ning kostja I kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest liisingu osamakseid koos lisanduva intressiga vastavalt maksegraafikule (tl 416). Vara läks kostja I valdusesse 19.07.2007 (tl 17).
3.18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kostja II võttis kohustuse vastutada kostjaga I solidaarselt kostjaga I sõlmitud lepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuse täitmise eest maksimumsummas 519 912,27 krooni (tl 57-58).
4.18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja III käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kostja II võttis kohustuse vastutada kostjaga I solidaarselt kostjaga I sõlmitud lepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuse täitmise eest maksimumsummas 519 912,27 krooni (tl 63-64). Hageja nõue ja põhjendused
5.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 12 243,56 eurot (191 570,03 krooni) ja viivise protsendina põhinõudest (so 7% aastas summalt 12 243,56 eurot (191 570,03 krooni)) alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, § 155 lg 1 § 367 lg 1 ja
6.18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu kindlustusleppe (tl 20-22), mille kohaselt oli kostja I kohustatud tasuma vara vabatahtliku kindlustuslepinguga seotud maksed igakuiselt hagejale kalendrikuu 30. kuupäeval. Kindlustusandjaks oli Hansa Varakindlustuse AS (praegune Swedbank P&C Insurance AS), kes väljastas ka poliisi AK XXX (tl 23-24).
7.18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja I lisaks lepingu teenuste lisa (tl 25-26), mille kohaselt andis hageja kostja I kasutusse kütuse krediitkaardi, millega kostjal I oli võimalus teostada oste vastavalt teenuste lisale. Kaardi kasutamise eest kohustus kostja I tasuma hagejale iga kuu 0,96 eurot + käibemaks ja samuti tuli kostjal I tasuda kalendrikuu jooksul kaardiga makstud teenuste eest järgmisel kalendrikuul vastavalt hageja poolt väljastatud arvele. Kostja I kohustus hüvitama hagejale kõik teenuste osutamisega seotud kulud, mis ilmnevad pärast lepingu lõppemist, kuid, mis on tekkinud ajal, mil hageja teenust kostjale I osutas.
8.Kostja I rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes kohaselt tasumata perioodi 30.06.200830.08.2008 maksepäevadel liisingu osamaksed, intressi, viivised, kütuse krediitkaardiga seotud maksed ning vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusmaksed, millised hageja tasus kostja I eest, kokku summas 51 735,32 krooni (tl 27-38). Seoses kostja I poolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja kostjale I 19.09.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 53), milles informeeris kostja I võlgnevuse suurusest ja palus kostjal I võlgnevus tasuda andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja I sai teate kätte 24.09.2008 (tl 51 pöördel). Kostja I võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga
2-10-30047 kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 11.12.2008. Lepingu ülesütlemisel oli vara graafikujärgne jääkmaksumus 259 515,76 krooni.
9.Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja I andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja I vara ei tagastanud, tellis hageja vara tagastusteenuse. 08.01.2008 andis vara valduse hageja esindajale üle kolmas isik (tl 40). Vara tagastusteenuse eest tasus hageja OÜ-le R 5 900 krooni käibemaksuta (tl 41-43) ning OÜ-le M 1 200 krooni käibemaksuta (tl 44-45). Pärast Vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle SAAS-ile, mille eest tasus hageja SAAS-ile 10 083,36 krooni käibemaksuta (tl 46-51). Vara õnnestus võõrandada 03.06.2009 hinnaga 136 864,41 krooni (käibemaksuta) (tl 51a). Kuna vara väärtus ei katnud hageja kulusid, mida hageja kandis seoses liisinguesemega ning lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega on hagejal kostja I vastu nõue kokku summas 191 570,03 krooni ehk 12 243,56 eurot (tl 52, 56). Kostja I ei ole vaatamata meeldetuletustele võlgnevust tasunud (tl 55).
10.Kuna kostja I ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja kostjale II 19.09.2008 ja 24.07.2009 (tl 59-62) ja kostjale III 23.10.2008 ja 24.07.2009 (tl 65-68) võlgnevuse teate, milles palus võlgnevuse tasuda. Kostja II ja III võlgnevust ei tasunud.
11.Tuleneval kostja I seisukohtadest märgib hageja, et kuna hageja oli sunnitud vara valduse taastamiseks kasutama tagastusteenust, siis järelikult puudus hageja ja kostja I vahel kokkulepe vara tagastamise aja ja koha osas ning hageja eeldab, et kostja I sai korralduse viia sõiduk Tartusse OÜ-lt R . Lepingu ülesütlemise teatises on kostjale I selgitatud, et liisingueseme tagastamisel kuulub see võõrandamisele ja juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui hageja poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa ning liisingueseme võõrandmaisega kaasnevate kulutuste kogusumma, kohustub kostja I nimetatud summade vahe hagejale hüvitama. Kostja I sai lepingu ülesütlemisteatise kätte 24.09.2008, seega teadis kostja I, et kui kostja I vara ei tagastada, siis kaasnevad sellega täiendavad kulutused. Hageja märgib, et puksiirteenuse kasutamise vajadus selgus alles siis, kui sõidukit hakati reaalselt Tartust Tallinnasse viima, enne mida sõidukit tangiti ning peale sõiduki tankimist liisinguese enam ei käivitunud, tekkis immobilaiseri tõrge. Kuna hagejal ei õnnestunud enam kostjaga I ühendust saada, siis kasutati puksiirteenust. Sõiduk oli vaja transportida Tartust Tallinnasse, kuna hageja koostööpartneri SAAS müügiplats asus üksnes Tallinnas. Immobilaiseri tõrke tõttu on kasutatud ka puksiirteenust 2009 märts, et transportida sõiduk SAAS müügiplatsilt kontrolli S AS-i. Seega on puksiirteenus põhjendatud.
12.Tõendamata ja paljasõnaline on kostja I väide, et sarnaste sõidukite väärtus on 240 000 – 250 000 krooni. Kostjate poolt esitatud www.auto24.ee väljavõttega ühe sõiduki kohta, ei saa tõendada vaidlusaluse sõiduki väärtust võõrandamise hetkel. Kostja I poolt esitatud tõendil müügis tunduvalt võimsam sõiduk Mercedes-Benz E200 2,2 l (100 kW). Vaidlusaluse sõiduki võimsus on aga 2.0L (90 kW). Tähtsust omab ka läbisõit, mis tõendil esitatud sõidukil on 140 000 km, vaidlusalusel sõidukil aga 308 798 km. Seega ei ole võimalik tõendada kostjate esitatud auto24.ee väljavõttega vaidlusaluse sõiduki väärtust. Kostjate esitatud müügikuulutused pärinevad aastast 2011, mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda 2009 turuolukorraga, mil ka autoturul valitses majanduslikult üliraske periood ning hinnad langesid olulisel määral. Müügikuulutusel märgitu ei näita reaalset tehinguhinda. Lisaks märgib hageja, et asjaolu, et keegi paneb sõiduki müüki näiteks 500 000 krooniga, ei tähenda, et tegemist oleks konkreetse eseme turuhinnaga. Turuhind selgub vara müümisel, kui vara müüakse vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt. Antud juhul võõrandati vara 136 861,41 krooniga käibemaksuta ning müük toimus vabaturul ja läbipaistavalt ning professionaalse kasutatud ja liisinguautode võõrandmaisega tegeleva ettevõtte poolt, siis on hageja seisukohal, et vara võõrandamisest saadud summa oligi konkreetse eseme turuhind selle võõrandamise hetkel.
2-10-30047
13.Tulenevalt kostja III seisukohtadest märgib hageja, et vaidlusaluse liisingueseme valdus õnnestus hagejal taastada 08.01.2009. Kuni vähemalt selle ajani oli hagejal põhjendatud vajadus tagada liisinguesemel kindlustuskaitse olemasolu. Kuivõrd üldiselt teadaolevalt tasutakse kaskokindlustusmaksed etteulatuvalt, siis on hageja hinnangul põhjendatud nõuda kostjatelt ka kaskokindlustusmakse tasumist arve nr XXX alusel, kuna see kindlustusmakse on tasutud ette perioodi 31.12.2008 – 30.01.2009 eest ning osaliselt sel ajal oli liisinguese endiselt kostja valduses. Pärast lepingu ülesütlemist ei olnud hagejale teada, millal õnnestub vara valdus taastada ning seetõttu tuli tagada sõidukil kindlustuskaitse olemasolu, mistõttu tekkis hagejal ka täiendav kulu, mis tuleb lepingu üldtingimuste punkt 6.3.2 kohaselt kostjatel hagejale hüvitada.
14.Hageja on seisukohal, et ta on antud juhul teinud kõik endast oleneva selleks, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on müügiprotsessi kaasanud ka kõik kostjad. Lepingu ülesütlemise teatisele, mille hageja edastas kostjale I, oli lisatud ka liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus. Samasugune kirjeldus oli lisatud ka kostjatele II ja III saadetud teatistele. Liisingueseme müügiprotseduuris on muuhulgas märgitud, et liisinguvõtjal on igas liisingueseme müügiprotseduuri etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotseduuris aidates kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Kõik eeltoodud liisinguvõtja õigused ja kohustused laienevad ka käendajatele. Seega hageja kaasas kõik kostjad müügiprotsessi ning neil olid kõik võimalused selleks, et kaasa aidata liisingueseme parimale ning kiireimale võõrandamisele. Paraku ei ole kostjad aga midagi teinud selleks, et liisingueseme võõrandamisele kaasa aidata.
15.Hageja esitab täiendava tõendina ka SAAS-i poolt koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti, mille kohaselt oli liisingueseme vasakpoolsel tagauksel kriimdefekt, esistangel kriimdefekt, parempoolsel tahavaate peeglikorpusel mõra (tl 241). Ka nimetatud tõend kinnitab seda, et tagastatud liisinguesemel esines mitmeid puuduseid/vigastusi, mis vähendasid selle turuväärtust. Täiendavalt esitab hageja tõendid ka selle kohta, et liisingueseme müügiga tegeleti aktiivselt. Liisinguese suunati müüki 23.01.2009 hinnaga 13 811,42 eurot ilma käibemaksuta. Kuna esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leitud, langetati hinda 1 354,06 euro võrra ning seega uueks hinnaks määrati 27.02.2009 12 457,36 eurot. Kuna ka alandatud hinnaga liisinguesemele ostjat ei leidnud, langetati selle hinda veel kolmel korral, esmalt 27.03.2009 1 083,25 euro võrra, 24.04.2009 veel 595,79 euro võrra ning 26.05.2009 veel 1 570,71 euro võrra (tl 242-243). Lõpuks õnnestus liisinguese võõrandada 03.06.2009 hinnaga 8 747,23 eurot (136 864,41 krooni) ilma käibemaksuta. Eeltoodu kinnitab, et liisingueseme võõrandamisega tegeleti aktiivselt, selle müügihinda korrigeeriti pidevalt, kuid kõrgema hinnaga sellele ostjat ei leidunud, järelikult ei vastanud kõrgemad hinnad konkreetse sõiduki turuväärtusele, arvestades selle tehnilist ning visuaalset seisukorda ning läbisõitu. Hageja on seisukohal, et liisingueseme müük viie kuu jooksul nn majanduslikult raskel perioodil ei olnud ebamõistlikult pikk. On üldiselt teadaolev asjaolu, et nn masu ajal nõudlus sõidukite turul langes märkimisväärselt. Samuti vähenesid potentsiaalsete ostjate võimalused sõidukite soetamiseks, mistõttu nõudlus vähenes oluliselt ja seetõttu kasvas sõidukite müügiperiood. Eelpool toodut arvestades on hageja seisukohal, et liisingueseme võõrandamisest saadu vastas selle tegelikule turuväärtusele. On üldiselt teadaolev asjaolu, et suurema läbisõiduga autod vajavad ka enam teatud varuosade vahetamist ning remonti ning see omakorda vähendab sõiduki turuväärtust.
16.Hageja ei nõustu kostja III seisukohaga, mille kohaselt tuleb vaidlusaluse liisingueseme tagastamise hetke väärtuseks lugeda 24 813,38 eurot. Kostja III ei ole oma sellekohaseid väiteid hageja hinnangul kuidagi põhjendanud ega ka tõendanud. Kostja I HH vastuväited
17.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2-10-30047
18.Kostja selgituste kohaselt sai kostja lepingu lõppemisel korralduse toimetada sõiduk Tartusse, kus hageja poolt volitatud isik vormistas sõiduki vastuvõtmise kohta 08.01.2009 akti (aktil ilmselt ekslikult märgitud aastaarvuks 2008). Sõiduk oli sõidukorras ning sõidukiga oli võimalik sõita Tallinnasse. Kui kostja oleks saanud nõudmise toimetada sõiduk oleks kostja sõiduki sinna toimetada, et vältida kulutusi puksiiriteenusele. Lisaks ei nähtu puksiiriteenuse vajadus ka märtsis 2009. Kostjale jääb seega puksiiriteenuse kasutamine ebaselgeks.
19.Kostja on seisukohal, et hageja on sõiduki realiseerinud turuhinnast tunduvalt odavamalt ning sõiduki tegelik väärtus oleks katnud enamuse kostja võlgnevusest. Sõiduk oli sõidukorras, maksimaalse lisavarustusega ja läbinud regulaarselt tehnilise hoolduse kvalifitseeritud töökodades. Kostja leiab, et taoliste sõidukite turuhind on 240 000 – 260 000 krooni. Lisaks ei ole hageja lisanud müügilepingut sõiduki müügi kohta.
20.Eeltoodust tulenevalt ei saa nii sõiduki transportimisele kui ka müügile tehtud kulutusi ning nõuet tervikuna lugeda põhjendatuks VÕS § 367 lg 4 mõttes.
21.Tulenevalt hageja seisukohtadest märgib kostja, et müügilepingu lisast ei nähtu, millise hinnaga sõiduk müüdi. Kohaseks tõendiks ei saa pidada ka hageja konto väljavõtet 161 500 krooni tasumise kohta, kuna nimetatud dokumendi põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes ja mille eest on nimetatud ülekande teinud ja kas on tegemist kogu ostuhinna tasumisega. Kostja on esitanud tõendid, millest nähtuvalt on samaväärsete sõidukite turuhind tunduvalt kõrgem, mistõttu on konkreetse sõiduki müügihinda võimalik tuvastada vaid ostu-müügilepingu alusel. Seega ei ole hageja tõendanud sõiduki müügihinda ning seetõttu tuleb vastav nõue jätta rahuldamata.
22.Hageja esitatud e-kiri, millest nähtuvalt olevat kostja poolt üle antud sõidukil tekkinud pärast tankimist tehniline rike, mis ei võimaldanud sõita Tallinnasse, ei ole käsitletav kohase tõendina ning see ei kinnita hageja põhjendatud vajadust transpordile kulutuste tegemiseks. E-kirja on koostanud keegi Taavi Puusepp, kes selgitab, et viga tekkis pärast tankimist: „mingisugune immo probleem tekkis“. Eeltoodud informatsiooni põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas viga oli olemas enne seda, kui kostja andis auto liisinguandja esindajale üle või oli rike tingitud liisinguandja esindaja tegevusest (nt mittekvaliteetse kütuse tankimine vms). Tähelepanuta ei saa seejuures jätta asjaolu, et teadaolevalt ei ole sõidukile enne müümist tehtud remonti, mistõttu võib eeldada, et autol tegelikult mingit riket ei olnudki ja tegemist võis olla sõiduki kasutaja oskamatusega, mida aga liisinguvõtja ei pea kompenseerima. Samuti oleks liisinguandja võinud lasta kostjal endal toimetada auto Tallinnasse ning sel viisil hoida ära lisakulude tekkimise. S AS väljatrükist andmebaasist nähtub, et sõiduk on läbinud regulaarselt tehnohoolduse ning seega oli tegemist heas seisukorras autoga, mille realiseerimine hageja poolt näidatud hinna eest ei ole usutav. Kostja ei saa nõustuda sellega, et kostja peaks hüvitama hagejale viimase poolt väidetavalt kantud kahju ilma, et sellise kahju tekkimist kinnitaksid tõendid. Kostja II A R vastuväited
23.Kostja ei ole kohtule kirjalikke vastuväiteid esitanud. Kostja III KM vastuväited
24.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
25.Kostja ei tunnista hageja nõudeid remondikulude 3 824 krooni ehk 244,40 eurot osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakulud, mistõttu ei kuulu need liisinguvõtja poolt hüvitamisele. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu
2-10-30047 hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestatakse auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt.
26.Kostja ei tunnista hageja nõudeid kindlustusmaksete 3 696 krooni ehk 236,22 euro osas, kuivõrd hagejal puudub alus nõude esitamiseks. Tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-29-06 leidnud, et seega peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud). Seega ei nõustu kostja hageja esitatud nõudega kaskokindlustuse makseid puudutavas osas. Swedbank Varakindlustuse AS on kinnitanud, et Swedbank Liising AS on tasunud liisingulepingu nr XXX kohaselt tasumisele kuuluvad kaskomaksed ajavahemikult 01.07.2008 kuni 30.01.2009, poliis nr AK XXX, sõiduauto Mercedes Benz E200 CDI eest, kokku 13 049 krooni ehk 833,98 eurot, tagamaks kindlustuskaitse kuni liisingulepingu ülesütlemiseni. Lepingu öeldi Swedbank Liising AS-i poolt ülesse 11.12.2008, mistõttu on vastav nõue alusetu detsembri ning jaanuari osas.
27.Samuti ei tunnista kostja hageja ülejäänud nõudeid, kuna liisingulepingu ülesütlemise korral esitatavate nõuete suuruse määramisel arvestatakse sõiduki väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Antud asjas on hagejal tõendamata sõiduki väärtus. Võttes aluseks TsÜS § 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind. Sõiduki väärtuse hindamisel ei pea lähtuma selle müügihinnast. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud otsuses 3-2-1-118-08 seisukohale, et auto väärtuse tõendamiseks on lubatavad ka sarnaste autode müügipakkumised, kuid sealjuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivad defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Antud juhul on esitatud müügihinna tõendamiseks müügilepingu lisa, millest ei nähtu müüdud eseme hind. Samuti ei saa müügihinda pidada sõiduki väärtuseks liisinguandjale tagastamise ajal seetõttu, et tagastamise ja müügi vahele jääv periood oli kuue kuu pikkune. Ka 2011 novembris müügil olevate 2006-2007 aasta Mercedes Benz E200 hind jääb vahemikku 12 000-17 000 eurot (tl 217-220). Eeltoodust lähtuvalt ei saa hageja poolt esitatud müügihind olla sõiduki väärtuseks liisinguandjale tagastamise ajal. Kuigi liisingueseme läbisõit oli võrdlemisi suur, oli selle läbisõit suurenenud vaid 100 000 km võrra perioodil, mil see oli liisinguvõtja kasutuses, mistõttu ei saa pidada mõistlikuks sõiduki väärtuse langemist 1,5 aasta jooksul 3,5 korra võrra. Hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid, mis näitaksid sõiduki väärtust tagastamise hetkel. Võttes arvesse kindlustuslepet, mille kohaselt vähenes sõiduki kokkuleppeline väärtus kindlustusperioodi alguspäevast 1% kuus, oli sõiduki kokkuleppeline väärtus jaanuaris 2009 umbes 388 245 krooni ehk 24 813,38 eurot. Kuivõrd kostja loeb sõiduki väärtuseks kokkuleppelise 388 245 krooni ehk 24 813,38 eurot, ei teki hagejal täiendavaid nõudeid kostja vastu. Kohtu põhjendused
28.Kohus, arvestades kostja I ja II taotlust vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ning ära kuulanud hageja esindaja ja kostja III esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
29.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
30.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
2-10-30047 Kohus on tuvastanud, et 18.07.2007 sõlmisid hageja ja A OÜ müügilepingu nr XXX, mille alusel omandas hageja A OÜ-lt sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI hinnaga 495 000,01 krooni koos käibemaksuga (tl 18-19). 18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja I liisingulepingu nr XXX, tähtajaga 30.07.2012, intressiga aastas euro kuue kuu euribor, millele lisandub marginaal 2,50%, mille kohaselt andis hageja kostja I kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz E200 CDI ning kostja I kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest liisingu osamakseid koos lisanduva intressiga vastavalt maksegraafikule (tl 4-16). Vara läks kostja I valdusesse 19.07.2007 (tl 17).
31.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohus on tuvastanud, et 18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kostja II võttis kohustuse vastutada kostjaga I solidaarselt kostjaga I sõlmitud lepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuse täitmise eest maksimumsummas 519 912,27 krooni (tl 5758). 18.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja III käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kostja II võttis kohustuse vastutada kostjaga I solidaarselt kostjaga I sõlmitud lepingust ning selle lisadest tulenevate kohustuse täitmise eest maksimumsummas 519 912,27 krooni (tl 63-64). Seega on kostjad II ja III kohustatud vastutama tekkinud võlgnevuse eest kostjaga I solidaarselt.
32.Lepingu üldtingimuste (tl 9-14) punkti 7.1.2 (tl 12-13) kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Kostja I rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes kohaselt tasumata perioodi 30.06.2008-30.08.2008 maksepäevadel liisingu osamaksed, intressi, viivised, kütuse krediitkaardiga seotud maksed ning vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusmaksed, millised hageja tasus kostja I eest, kokku summas 51 735,32 krooni (tl 27-38). Seoses kostja I poolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja kostjale I 19.09.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 53), milles informeeris kostja I võlgnevuse suurusest ja palus kostjal I võlgnevus tasuda andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja I sai teate kätte 24.09.2008 (tl 51 pöördel). Kostja I võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 11.12.2008. Lepingu ülesütlemisel oli vara graafikujärgne jääkmaksumus 259 515,76 krooni ehk 16 586,08 eurot. Samuti teavitas hageja kostjat II ja III võlgnevusest ja lepingu ülesütlemisest (tl 59-62, 65-68).
33.Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.5 (tl 13) lepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kuna kostja I vara ei tagastanud, pöördus hageja vara tagasisaamiseks OÜ R poole, kes taastas vara valduse 08.01.2009 (tl 40). Kohtu hinnangul on aktis ekslikult märgitud kuupäevas 08.01.2008 aastaarv, kuna leping lõpetati alles 11.12.2008, siis ei ole võimalik, et akt sõlmiti 08.01.2008. Tagastusteenuse eest tasus hageja OÜ-le R 5 900 krooni käibemaksuta (tl 41-43) ja OÜ-le M 1 200 krooni (tl 44-45). Peale vara valduse taastamist anti vara 23.01.2009 võõrandamiseks üle SAAS-ile. SAAS esitas hagejale osutatud teenuste (DAS Test S s, Vara müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, õli ja vedeliku vahetus, sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) eest arved kokku summas 10 083,36 krooni käibemaksuta, mis on hageja poolt tasutud (tl 46-51). 03.06.2009 võõrandati vara hinnaga
2-10-30047 136 864,41 krooni (käibemaksuta) (tl 51a, 101, 244). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja palub välja mõista kahju, mis koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest 328 434,44 krooni, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa 136 864,41 krooni (käibemaksuta) kokku summas 12 243,56 eurot (191 570,03 krooni) (tl 52, 56).
34.Lepingu üldtingimuste punkti 7.3 kohaselt, kui liisinguandja ütleb lepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega (tl 13). VÕS § 367 lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
35.Poolte vahel on vaidlus puksiiriteenuste, liikluskindlustusmaksete ja remonttööde maksumuse osas ning vara turuväärtuse osas.
36.Esmalt annab kohus hinnangu hageja kulude osas. Puudub vaidlus, et vara jääkmaksumus lepingu lõppemise hetkel oli 259 515,76 krooni ehk 16 586,08 eurot, debitoorne võlgnevus (liisingu osamaksed, intress, viivis ja kütusekaardiga seotud maksed) 38 686,32 krooni ehk 2 472,51 eurot. Kohtule esitatud OÜ R 15.01.2009 arvest nr A 01-35 nähtub, et hageja on OÜ-le R tasunud vara tagastusteenuse eest 2 500 krooni käibemaksuta, 09.01.2009 arvest nr XXX puksiirteenuse eest Tartu-Tallinn 3 400 krooni käibemaksuta (tl 41-43) ning OÜ M 31.03.2009 arvest nr XXX nähtub, et hageja on tasunud puksiirteenuse eest märtsis 2009 1 200 krooni käibemaksuta (tl 4445). Kohus leiab, et arved puksiirteenuse eest on põhjendamata. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on vara tagastatud 08.01.2009 (tl 40) OÜ-le R ning vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et varal oleks olnud selline viga, mis takistas vara käivitamast ja vara transportimast ilma puksiirita Tartust Tallinnasse. Kohtu hinnangul ei pea kostjad vastutama selle eest, kui kostjad on vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga tagastanud ning hiljem peale kütuse tankimist vara ei käivitu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et tegemist oli varasema veaga. Kostja I poolt esitatud S AS Tartu esinduse auto ajaloo väljavõttest (tl 88) nähtub, et auto on käinud korraliselt hooldusest ning ei ole toodud märkeid, et sõidukil on probleeme käivitumisega ning tehtud eelnevalt remonttöid. Samuti ei tõenda hageja poolt esitatud e-kiri (tl 240), et tegemist oli kostja I poolse veaga auto mittekäivitumisel. Viga võis tekkida ka hageja poolt volitatud isiku oskamatusega autot käsitleda. Lisaks märgib kohus, et hagejal oli võimalus puksiirteenuse kasutamise vältimiseks, kohustada kostjat I transportima sõiduk Tallinnasse ning seda veel enam, kui hageja teadis, et hageja koostööpartneri SAAS müügiplats asub Tallinnas. Samuti märgib kohus, et OÜ M 31.03.2009 arvest nr XXX ei nähtu, millise sõiduki osas on üldse puksiirteenust kasutatud. Seega on kohtu hinnangul põhjendamata puksiirteenuste eest kokku tasutud 4 600 krooni ehk 293,99 eurot käibemaksuta ning tegemist ei ole lisakuluga, mis tuleks kostjatel hüvitada. Põhjendatud on vara tagastamisteenus summas 2 500 krooni ehk 159,78 eurot käibemaksuta, kuna kostja I ei tagastanud vara koheselt peale lepingu lõpetamist vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.5, seega on tegemist põhjendatud lisakuluga VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et SAAS on esitanud hagejale osutatud teenuste (DAS Test S s, Vara müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, õli ja vedeliku vahetus, sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) eest arved kokku summas 10 083,36 krooni käibemaksuta, mis on hageja poolt
2-10-30047 tasutud (tl 46-51). Kohus leiab, et tõendid ei ole asjakohased. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, milles seisnes DAS Test S ning, mis oli selle sisu, seega, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et tegemist on põhjendtaud kuluga VÕS § 367 lg 4 tähenduses, siis on SAAS 11.03.2009 arve nr 29201148 summas 2 358,06 krooni käibemaksuta (tl 46-47) põhjendamata kulu ning tuleb jätta arvestamata. Põhjendamata on ka SAAS 27.02.2009 arve nr 292600872 summas 882,08 krooni käibemaksuta. Riigikohus on oma tsiviilasja nr 3-2-1-52-11 lahendi punktis 17 selgitanud, et: „Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud valesti VÕS § 367 lg-t 4, mõistes kostjalt hageja kasuks välja pärast liisingulepingu ülesütlemist kantud auto remondikulud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sarnane regulatsioon sisaldub ka liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt.“ Seega tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata SAAS 11.03.2009 arve nr 292601148 ja 27.02.2009 arve nr 292600872 (tl 46-47) aluselt nõutavad summad kokku 3 240,14 krooni ehk 207,08 eurot käibemaksuta. Põhjendatud on SAAS 04.06.2009 arve nr 292602394 summas 6 843,22 krooni ehk 437,36 eurot käibemaksuta (tl 50-51) sõiduki realiseerimise eest. 15.06.2010 Swedbank Varakindlustuse AS kinnitusega (tl 38) on tõendatud, et hageja on tasunud kostja I eest Swedbank Varakindlustuse AS-ile kasko maksed ajavahemiku 01.07.2008-30.01.2009 eest kokku 13 049 krooni. Riigikohus on oma tsiviilasja 3-2-1-29-06 lahendi punkti 24 teises lõikes selgitanud: „Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramisel saab VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda veel tasumata liisingumaksetest, millest tuleb maha arvestada intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamise kulutustega. Seega peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud).“ Seega tuleb kostjatel tasuda kindlustusmaksed kuni liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemiseni. Hageja ütles 19.09.2008 lepingu ülesütlemise teatisega liisingulepingu ennetähtaegselt üles alates 11.12.2008. Seega tuleb kindlustusmaksed tasuda perioodi 01.07.2008-11.12.2008 eest. Hageja on tasunud kindlustusmaksed seitsme kuu eest kokku 13 049 krooni, mis teeb kuumakseks 1 864,14 krooni (13 049 / 7 kuud). Kostjatel tuleb tasuda kindlustusmaksed täiesulatuses 01.07.2008-30.11.2008 ehk 5 kuu eest 9 320,71 krooni ja perioodi 01.12.2008-11.12.2008 ehk 11 päeva eest 661,47 krooni ((1 864,14 kuutasu / 31 päeva) x 11). Kokku tuleb kostjatel tasuda kindlustusmakseid 9 982,18 krooni ehk 637,98 eurot. Asjaolu, et hageja tasub kaskokindlustusmaksed etteulatuvalt, ei tähenda, et kostjad on kohustatud peale lepingu lõppemist tagama kindlustuskaitse.
37.Eeltoodust tulenevalt on hageja kulud lepingu ennetähtaegsest lõppemisest järgnevad: vara jääkmaksumus 259 515,76 krooni ehk 16 586,08 eurot, (liisingu osamaksed, intress, viivis ja kütusekaardiga seotud maksed) 38 686,32 krooni ehk 2 472,51 eurot, tagastusteenus 2 500 krooni ehk 159,78 eurot, sõiduki realiseerimiskulu 6 843,22 krooni ehk 437,36 eurot ja kindlustusmaksed 9 982,18 krooni ehk 637,98 eurot, kokku 317 527,48 krooni ehk 20 293,71 eurot.
38.Järgnevalt annab kohus hinnangu vara turuväärtuse osas. Riigikohus on oma tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 lahendi punktis 18 selgitanud, et „lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi
2-10-30047 liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul.“ Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus selgitas oma tsiviilasjas nr 3-2-1-11808 lahendi punktis 21, et „kuna lahendatavas asjas ei olnud pooled tõendanud, kuidas mõjutas auto väärtust konkreetse auto seisund, siis tuleb lahendatavas asjas lähtuda sõiduki väärtuse määramisel sõiduki müügihinnast. Seega võib teha järelduse, et sõiduki väärtuseks tuleb lugeda hindamise hetke või sellele lähedase hetke turutingimustes kujunenud müügihind kui sõiduki seisundist ja sarnaste sõidukite keskmisest müügihinnast ei tulene teisiti.“ VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 kohaselt peab hageja tõendama sõiduki väärtust sõiduki tagastamise hetkel 11.12.2008. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõlmis sõiduki müügiks käsunduslepingu sõidukite müügil pikaajalist kogemust omava SAAS-ga, kes seadis sõiduki müügiks vajalikku korda ja müüs sõidukit turul sel ajal tavalisel viisil. 03.06.2009 õnnestus Vara võõrandada hinnaga 136 864,41 krooni (käibemaksuta) (tl 51a). Vara müügiaktist nr XXX nähtub, et vara suunati müüki 23.01.2009 ja müüdi ca 5 kuu pärast. Kohus leiab, et nimetatud perioodi ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Seega on sõiduk müüdud tavapärastel turutingimustel ning sõiduki müügihind ongi eelduslikult sõiduki väärtus. Kohus loeb sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel 136 864,41 krooni ehk 8 747,23 eurot (käibemaksuta). Hageja on tõendanud eeldused selleks, et pidada sõiduki väärtuseks 11.12.2008 seisuga sõiduki müügihinda, peab kostja tõendama, et sõiduki väärtus oli hindamiskuupäeval tegelikult teistsugune. Kohus leiab, et kostjad ei ole tõendanud, et vara realiseerimise hetkel oli vara turuväärtus suurem, kui realiseerimisel saadud summa. Kohtule esitatud www.auto24.ee väljavõtted sõidukite Mercedes-Benz kohta (tl 90-91, 217-220, 223-226) ei tõenda vaidlusaluse sõiduki (Mercedes-Benz E200 CDI 2.0 (90 kW) (tl 4), läbisõit 308 798 km (tl 40)) turuhinda, kuna väljavõtetel toodud sõidukid on võimsamad (2.2l (100 KW), 2.0l (100KW)) ja oluliselt väiksema läbisõiduga (140 000 km – 180 000 km), samuti on esitatud väljavõtted 2011 seisuga, millal on majanduslik olukord tunduvalt parem, kui aastal 2009. Lisaks oli vaidlusalusel sõidukil SAAS poolt koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt liisingueseme vasakpoolsel tagauksel kriimdefekt, esistangel kriimdefekt, parempoolsel tahavaate peeglikorpusel mõra (tl 241). Samuti on kohtule tõendatud, et hageja tegeles liisingueseme müügiga aktiivselt: liisinguese suunati müüki 23.01.2009 hinnaga 13 811,42 eurot ilma käibemaksuta. Kuna esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leitud, langetati hinda 1 354,06 euro võrra ning seega uueks hinnaks määrati 27.02.2009 12 457,36 eurot. Kuna ka alandatud hinnaga liisinguesemele ostjat ei leidnud, langetati selle hinda veel kolmel korral, esmalt 27.03.2009 1 083,25 euro võrra, 24.04.2009 veel 595,79 euro võrra ning 26.05.2009 veel 1 570,71 euro võrra (tl 242-243). Lisaks oli kostjatel võimalus osaleda müügiprotsessis, mida kostjad ei ole teinud, seega on liisinguese kohtu hinnangul müüdud põhjendatud ja sõidukile vastava hinnaga.
39.Kuna vara müügist saadu ei kata hageja kulusid, mida hageja kandis seoses liisinguesemega ning lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega on hagejal nõue kokku summas 11 546,47 eurot (20 293,70 – 8 747,23), mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele.
40.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi
2-10-30047 esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt viivise protsendina põhinõudest (so 7% aastas summalt 12 243,56 eurot (191 570,03 krooni)) alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina. Kuna kohus rahuldab hagi 11 546,47 eurot ulatuses, siis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina põhinõudest (so 7% aastas summalt 11 546,47 eurot) alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud
41.Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 ja § 165 lg 3 jätab kohus hageja menetluskulud 94% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.