2-10-51398/42 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leidis oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kostja võttis hageja nõude võlgnevuse osas õigeks ja ei vaielnud vastu selle suurusele. TsMS § 4 lg 3 kohaselt võivad pooled lõpetada hagimenetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg-st 1 tuleneb, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 444 lg 4 esimese lause kohaselt võib kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta ka tagaseljaotsusest ja kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest, sõltumata hagihinnast. Lähtudes ülatoodust rahuldas kohus hagi lepingust nr 08-065997-VL tuleneva võlgnevuse summas 1 715,63 eurot ja lepingust nr 10-043259-KE tuleneva võlgnevuse summas 304,06 eurot väljamõistmise osas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, jättes välja otsuse põhjendava osa selle nõude kohta. Hageja palus välja mõista Ülle Saharovilt Swedbank AS kasuks lepingu nr 08-065997-VL viivis protsendina põhinõudelt (1 319,19 eurot) alates 17.02.2011. a kuni põhinõude täitmiseni hinnakirjaga sätestatud määras 0,061% päevas ning lepingu nr 10-043259-KE viivis protsendina põhinõudelt (283,89 eurot) alates 17.02.2011. a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Kostja vaidles sellele vastu, selgitades, et sattus rahalistesse raskustesse 2009. a, sest oli võtnud lisaks AS-ilt Swedbank laene ka mitmetelt teistelt võlausaldajatelt (SMS-laen, Krediidipanga laen). 2009. a vähenesid kostja sissetulekud oluliselt, samal ajal laenude ning intresside ja viiviste summad kuhjusid. Ülle Saharov palus kohtul jätta tsiviilasja kohtulikul läbivaatamisel rahuldamata hageja nõue kostjalt viiviste ja intresside sissenõudmiseks. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt määratakse kohustused kindlaks lepingus või seaduses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlausaldajal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

ümberlükkamiseks. Samas kohus leidis, et iga mõistlik inimene peab aru saama, et laenu võtmisega tekib finantskohustus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus pööras tähelepanu, et mõlemad lepingu pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt VÕS § 7 lg-st 1 loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lg 2 järgi arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus nõustus, et arukate otsuste tegemiseks on vaja taustateadmisi. Paljud finantsteenused on omavahel läbi põimunud ja neist arusaamine eeldab üha enam erinevate osade omavaheliste seoste mõistmist. Selleks on finantsinspektsioon käivitanud tarbijaveebi XXXX, kust mõistlik inimene saaks leida vajaliku informatsiooni ja vajadusel nõu küsida. TsMS § 231 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kohus luges üldtuntuks, et mõistliku laenamise korral kostjal oli võimalus saada vajalik informatsioon laenu võtmise, selle kulukuse, võimalike riskide jne kohta menetlusvälistest allikatest. Kohus leidis, et hageja õigus nõuda kostjalt viiviseid kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest on otseselt ette nähtud seaduses ja poolte vahel sõlmitud lepingutes, kuid lähtudes hea usu põhimõttest ja väljakujunenud kohtupraktikast, ei saa viiviste suurus ületada põhinõuet. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 kohaselt 50% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 50% kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 190 lg 5 1. lause kohaselt, kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kohus leidis, et kuna hagi on rahuldatud, tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja riigi õigusabikulud, mille tasumisest ta oli vabastatud ja mis moodustavad Viru Maakohtu 23.11.2011. a määruse kohaselt 306,81 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.