Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.26.mail 2011 esitas Swedbank Liising AS (hageja) Tartu Maakohtule hagi Kaupo Kostabi (kostja) vastu 1012,68 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Tehnikakeskus OÜ (liisinguvõtja) 4. jaanuaril 2008 liisingulepingu nr 0187448L, mille esemeks oli tarbesõiduk Ford Renger, 2.5, ehitusaasta 2008. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Hageja ütles lepingu üles. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, pöördus hageja tagastusteenust pakkuva OÜ Reeborn poole. Liisingueseme valdus taastati 8. juulil 2009, pärast mida andis hageja sõiduki võõrandamiseks üle Valoor AS-ile. Liisingueseme realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu ning liisinguvõtjal on kohustus hüvitada hagejale 1 012.68 eurot. Hageja nõude suuruseks oli 15 494.18 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seonduvad kulud olid 701.85 eurot ja viivismaksete võlgnevus 120.74 eurot. Sõiduk realiseeriti hinnaga 14 671.59 eurot ning eelnevalt oli hagejale laekunud 365.01 eurot. Seega on võlgnevuse suuruseks 1012.68 eurot. Kuna põhivõlgniku osas kuulutati 30. juunil 2009 välja pankrot, esitas hageja nõude kostja kui käendaja vastu. Kostja võlgnevusi hagejale ei tasunud ega võtnud hagejaga ühendust võimalike kokkulepete sõlmimiseks. Kostja oli lepingust tulenevalt teadlik, et pärast liisingueseme tagastamist liisinguvõtja poolt, kuulub see võõrandamisele ning tal on kogu aeg olnud õigus ja võimalus otsida liisinguesemele ise ostja. Kostja poolt kohtule esitatud müügikuulutuses on märgitud kõigest pakkumishind. Pakkumishind aga ei näita teatavasti sõiduki turuhinda ehk teisisõnu hinda, millega sõiduk tegelikult võõrandada õnnestuks. Samas ei nähtu, kas tegemist on samal ajal müügis olnud autoga. Kui tegemist oli samal ajal ehk 26. septembril 2009 müügis olnud autoga, siis ei selgu siit, millise hinnaga õnnestus auto võõrandada. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-st 18 tulenevalt võetakse arvesse just liisingueseme võõrandamisest saadud summa, mitte aga liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Liisingueseme võõrandamine toimus vabaturu tingimustes ning igati läbipaistvalt ja asjatundlikult, mistõttu liisingueseme võõrandamisest saadud summa oli sel hetkel ka selle turuväärtus. Antud juhul ei oma tähtsust see, milline oli liisingueseme turuväärtus selle tagastamisel hagejale, vaid see, mis oli eseme turuhind selle võõrandamise ajal. Kui kostja leiab, et liisingueseme väärtus on kõrgem, kui liisingueseme reaalne müügihind, peab ta seda tõendama. Vara tagastamise ning võõrandamise periood jäi nn majandussurutise aega, mil üldiselt teadaolevalt (üldteada asjaolu) sõidukite turul ostuhuvi langes oluliselt. Kogu müügiperioodi, mis kujunes 53 päevaks, oli sõiduk kõigile vabalt nähtav nii müügiplatsil, kui ka autoportaalis auto24.ee, kus leiduv info on kättesaadav ka naaberriikides.
2.Kostja ei vaidlustanud oma käenduslepingust tulenevat vastutust hageja ees, kuid leidis, et vara oleks saanud realiseerida summas, mis oleks katnud kõik hageja nõuded kostja vastu. Hageja on käitunud liisingueseme realiseerimisel pahatahtlikult ning on müünud selle olulisel
määral alla tegeliku keskmise turuhinna. Sõiduk oli väga heas korras, mida tõendab ka hagejapoolne liisingueseme müügikuulutus portaalis XXXX. Teise samasuguse, kuid suurema läbisõiduga, sõiduki müügihind on kuulutuses 22 816 eurot, kuid liisinguesemel kõigest 17 831 eurot, kusjuures teise sõiduki hind on veel märgitud eraldi soodushinnana. Isegi kui sõiduki turuhind Eestis olekski olnud nii madal, oleks hageja pidanud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-7708 tulenevalt püüdma liisingueset müüa ka naaberriikides või vähemalt selgitama välja sealsed turuhinnad. Reaalseid müügihindu arvestades tuleb hageja nõuet vähendada 1012,68 euro võrra ehk teisisõnu on hageja nõue alusetu. Hageja ei ole käitunud käendaja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt, kuna pole liisingueset püüdnudki müüa viisil, mis kataks võlgnevuse võimalikult suures ulatuses. Samuti pole hageja kaasanud kostjat müügiprotsessi. Hageja oleks liisingueseme realiseerimise korrektse ja õige läbiviimise korral suutnud kindlasti kõrgemat hinda saada, mis omakorda oleks probleemideta kustutanud ka kostja võlgnevused hageja ees.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. septembri 2011 otsusega hagi täielikult ning mõistis K. Kostabilt AS Swedbank Liising kasuks välja 1012.68 eurot. Menetluskulud jäid K. Kostabi kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et poolte vahel on vaidlus nõude suuruse üle. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 15 494.18 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 14 671.59 eurot (käibemaksuta), vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 701.85 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 120.74 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 14 116.49 eurot (käibemaksuta). Hagejale on laekunud 365.01 eurot. Juhindudes eeltoodust oli liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 15 494.18 – 14 116.49 – 365.01 = 1 012.68 eurot. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (tl 22). Lepingu üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Maakohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kui tüüptingimused kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367. Hageja ei teavitanud kostjat ei liisingueseme võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et liisinguese müüakse odavamalt kui on märgitud müügikuulutuses. AS Infoauto kodulehel oli auto väärtus 22 816 eurot ja hageja võõrandas liisingueseme 16 939,78 euroga. Erinevus on rohkem kui 6000 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, mida Riigikohus on korranud hilisemates lahendites, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav
hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, milline oli auto turuhind. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Antud juhul on kostja esitanud kohtule samasuguste autode müügikuulutused, mis aga ei näita, et need autod müüdi ka reaalselt kuulutuses esitatud hinna eest. Seega ei ole kostja esitatud müügikuulutustega tõendatud, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind. VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid. VÕS § 367 lg 4 järgi on lisakuludena käsitletav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Kohus leidis, et kostjale esitatud lisakulu ei ületa müügiteenuse tavapärast tasu ning kohus peab hageja poolt nõutud lisakulu mõistlikuks kuluks. VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Antud juhul vastutab käendaja 1 012.68 euro ulatuses, mis ei ületa tema suurimat võimalikku käenduslepingujärgset vastutust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Kostabi esitas Tartu Maakohtu 19. septembri 2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) tuleks Riigikohtu praktikast lähtuvalt liisingueseme väärtuse hindamisel arvestada ka lähimate naaberriikide hindu; 2) ei ole vastustaja täitnud Riigikohtu praktikaga ettenähtud kõrgeima tasu saamise nõuet. AS Info-Auto koduleheküljel oli sarnase auto väärtuseks 22 816 eurot, kuid vastustaja võõrandas liisingueseme 16 939,78 euroga. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-33-08 tulenevalt võib hinnaerinevus olla kuni 10%; 3) tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-110-09 oleks esimese astme kohus pidanud käsitlema AS Info-Auto koduleheküljel olnud müügikuulutust tõendina liisingueseme turuhinna tõendamisel; 4) pidanuks maakohus TsMS § 230 lg 2 tulenevalt tegema poolele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, kui maakohus leidis, et müügikuulutus ei ole asjakohane tõend. Kuna esimese astme kohus ei juhtinud apellandi tähelepanu täiendavate tõendite esitamise vajadusele, siis tuli kohtu järeldus, et müügikuulutus ei tõenda liisingueseme turuväärtust, apellandile ka üllatusena. Seega on jäänud täitmata TsMS 392 lg 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded; 5) pole maakohus põhjendanud, miks ei saa müügikuulutusega tõendada auto turuväärtust.
5.Swedbank Liising AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) sõiduk on võõrandatud turuhinnaga, mida tõendab vara müügiakt. Pole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, et sarnaseid sõidukeid oleks oluliselt kallimalt samal ajaperioodil võõrandatud. Apellandi esitatud müügikuulutus ei tõenda, et selles märgitud hinnaga oleks olnud võimalik ka sõiduk võõrandada;
2) ei nähtu apellandi esitatud kuulutuselt, mis ajast see pärineb. Kui tegemist on aastast 2011 pärineva kuulutusega, siis saab eeldada, et aastal 2009 olid müügihinnad üldise majanduslanguse tõttu madalamad; 3) ei ole apellant kasutanud võimalust sõidukile kõrgema hinnaga ostja otsida; 4) on liisingueseme näol tegemist täiesti tavalise sõidukiga, millele oli Eestis turg olemas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõigusnormi rikkumise tõttu tühistada. Maakohus on jätnud poolte esitatud ja asjas olulise tähtsusega väidete osas seisukoha võtmata, samuti ei ole maakohtu otsuse põhjendus selge. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus arvestab seejuures Riigikohtu 5. märtsi 2012 määruse seisukohtadega käesolevas asjas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: - hageja ja Tehnikakeskus OÜ vahel 4. jaanauril 2008 sõlmitud liisingleping, mille esemeks on tarbesõiduk Ford Ranger (va 2008), on hageja poolt kehtivalt üle öeldud; - hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv; - sõiduk realiseeriti Valoor AS-i vahendusel hinnaga 14 671.59 eurot (ilma käibemaksuta); - sõiduk oli müügis portaalis XXXX 5. augustist kuni 26. septembrini 2009, müügikuulutuses oli
26.augustil 2009 sõiduki hinnapakkumiseks 17 831 eurot (käibemaksuga) ja enne sõiduki müüki hinda alandati; - hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu lepingu ülesütlemise järgselt on 15 494.18 eurot, mis koosnes vara jääkmaksumusest 14 671.59 eurot, sõiduki tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 701.85 eurot, viivismaksete võlgnevus 120.74 eurot. Hagejale on laekunud 365.01 eurot.
8.Maakohus on õigesti leidnud, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust, mille lõige 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus on õigesti leidnud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Pooled vaidlevadki apellatsioonimenetluses selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel.
9.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peavad pooled tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, milline oli auto turuhind ja kostja poolt esitatud müügikuulutus (lk 62) ei tõenda, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on pooltevahelist tõendamiskoormist valesti jaotanud, samuti jätnud põhjendamata, mis ta ei arvesta kostja esitatud tõendiga - müügikuulutusega (lk 61). Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8. Ringkonnakohus leiab, et hageja peab kõigepealt tõendama, et ta müüs sõiduki turuhinnaga, (Riigikohtu praktikast tulenev lubatav kõrvalekalle kuni 10%). Hageja seisukoht, et üksnes müügiaktis kajastatud hind saab tõendada eseme turuväärtust, ei ole õige. Hindamaks müügihinna vastavust turuhinnale on vajalik informatsioon teiste võrreldavate müügitehingute
kohta ligilähedaselt samal perioodil, milliseid tõendeid ei ole hageja esitanud. Toimiku materjalidest nähtub, et sõiduki müüki vahendas AS Valoor, kes pani sõiduki 5. augustil 2009 müüki hinnaga 279 000 krooni ehk 17 831 eurot (koos käibemaksuga). Auto müügikuulutus ilmus internetileheküljel XXXXX ja 26. augustil 2009 oli see sõiduk broneeritud. Auto müüdi odavamalt hinnaga 265 050 krooni. 26. septembri 2009 vara müügiaktist ostja nime ei nähtu (lk 34) ja ostja ei ole kohtule teada. Nimetatu vähendab veelgi müügiakti kui vara turuhinda tõendama pidava tõendi väärtust. Sõiduki hindamist hageja või erapooletu asjatundja poolt enne sõiduki müüki panekut asja materjalidest ei nähtu. Põhjendatud on kostja väited selles, et temal ei olnud võimalik osaleda müügiprotsessis. Maakohus on nimetatud asjaolu tuvastanud, sh selle, et hageja ei teavitanud kostjat, et vara müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, millisele seisukohale on maakohus pärast seda järeldust asunud, st kas sellel asjaolul on hagi rahuldamisel tähtsust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 asunud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks vara turuhinna kohta on müügiakt, hageja ei ole vara müüki suunamisel informeerinud kostjat vara turuväärtusest, müüki paneku hinnast ja kostja ei ole osalenud vara müügiprotsessis, ei ole hageja menetluses suutnud tõendada, et ta on sõiduki võõrandanud turuhinnaga. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ainuüksi kostja teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist liisinguvõtja poolt kuulub see võõrandamisele, tagab kostjale võimaluse osaleda müügiprotsessis. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügiväärtus (turuhind). Hageja ei ole tõendanud sõiduki keskmist müügiväärtust sõiduki üleandmisel talle kui liisinguandjale. Sõiduk müüdi ka odavamalt selle lepingus märgitud jääkmaksumusest, kuid üksnes see asjaolu ei võimalda hinnata sõiduki turuväärtust. Kuna lepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised ja hageja ei ole tõendanud VÕS § 367 lg 3 järgset liisingueseme väärtust, mis on liisinguandja nõude arvestamise eelduseks, siis ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud vara müügil kahju ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kui liisinguandja võtab vara vastu liisinguvõtjalt ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajat hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju jääb tema kanda. Kuna hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid sõiduki turuhinna kohta, võis kostja piirduda üksnes vastuväidete esitamisega selle kohta, et autot oleks saanud müüa kallimalt. Kostja esitatud analoogse sõiduki müügikuulutus (lk 62) on küll tõend, kuid kuna müügikuulutus on dateerimata, siis ei saa selle tõendiga tõendada sõiduki turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Selles osas on vastustaja vastuväited müügikuulutusele kui tõendile põhjendatud, kuid see ei võta hagejalt nõude tõendamise, sh kohaliku keskmise müügiväärtuse (turuhinna) tõendamise, kohustust. Apellant on tuginenud kogu maakohtu menetluse kestel ja apellatsioonkaebuses sellele, et liisingeseme turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada ka lähimate naaberriikide hindu. Vastustaja on seisukohal, et see ei ole vajalik, kuna tegemist on tavalise sõidukiga, millele on Eestis turg olemas. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-77-08 p-s 15 asunud seisukohale, et „vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kokkuvõttes võib mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Maakohus ei ole nimetatud kostja väite osas seisukohta võtnud. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas ei ole kostja esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et mõistlik majanduskäibes osaleja pakuks liisingueset müügiks naaberriikides,
mistõttu ei pidanud hageja seda ka tegema ja sõiduki turuväärtuse hindamisel ei tulnud arvestada lähimate naaberriikide hindu. Iseenesest on loogiline vastustaja järeldus, et kui maakohus rahuldas hagi kogu ulatuses, siis luges maakohus vastustaja poolt esitatud tõenditega piisavalt tõendatuks, et müügist saadu vastas vaidlusaluse liisingueseme tegelikule turuväärtusele. Maakohus ei ole aga otsuse põhjendustes ise selgelt sellisele seisukohale jõudnud, millega on rikkunud otsuse põhjendamise ja tõendite igakülgse hindamise kohustust. Riigikohus on 5. märtsi 2012 määruses, millega saatis apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, märkinud, et maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid hageja esitatud tõendeid liisingueseme väärtuse kohta on kohus hinnanud, kui rahuldas hageja nõude kostja vastu. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et hagi rahuldamist võimaldavaid tõendeid ei ole maakohtule esitatud. Hageja ei ole soovinud esitada maakohtus täiendavaid tõendeid (kohtuistungi protokoll lk 84) ja vaatamata Riigikohtu seisukohale ei ole ta ka vastustajana apellatsioonimenetluses sõiduki turuhinna kohta täiendavaid tõendeid esitanud, kuigi tal oli selleks võimalus.
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda, kuna hagi jääb rahuldamata.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.