Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-11-12 Tartu, 5. märts 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Swedbank Liising AS-i hagi Kaupo Kostabi vastu 1012 euro 68 sendi saamiseks; apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-10226 Kaupo Kostabi määruskaebus Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248) Kostja Kaupo Kostabi (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo 14. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-10226.
2.Saata Kaupo Kostabi apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
Swedbank Liising AS (hageja) esitas 26. mail 2011 hagi Kaupo Kostabi (kostja) vastu 1012 euro 68 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohasel sõlmisid hageja ja Tehnikakeskus OÜ 4. jaanuaril 2008 liisingulepingu, mille esemeks oli tarbesõiduk Ford Ranger 2.5. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, sest ei tasunud makseid nõuetekohaselt. Lepingu üldtingimuste p 7.1.3 järgi on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud kolm üksteisele järgnevat liisingu osamakset või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Kuna 30. juunil 2009 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot, esitas hageja nõude käendaja (kostja) vastu. Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt lepingu üldtingimuste p 7.5 alusel ja liisinguvõtja kohustus andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja vara ei tagastanud ning hageja oli sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Hageja sai vara valduse 8. juulil 2009 ning ta andis vara võõrandamiseks üle Valoor AS-ile. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 15 494 eurot 18 senti, mis koosneb vara jääkmaksumusest 14 671 eurot 59 senti (käibemaksuta), vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 701 eurot 85 senti ning viivisemaksete võlgnevusest 120 eurot 74 senti. Vara müüdi 14 116 euro 49 sendi eest (käibemaksuta). Hageja on saanud 365 eurot 1 senti. 15 494 eurot 18 senti 14 116 eurot 49 senti - 365 eurot 1 sent = 1012 eurot 68 senti. Seega oli liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 1012 eurot 68 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vara oleks saanud müüa selliselt, et müügisumma oleks katnud kõik hageja nõuded kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta müüs liisingueseme kohaliku keskmise müügihinnaga, mis oleks vastavuses ka liisingueseme tegeliku väärtusega. Seda et sõiduk oli väga heas korras, tõendab ka hageja liisingueseme müügikuulutus portaalis www.auto24.ee. Kostja leidis, et isegi kui hind, millega hageja auto Eestis müüs, olekski olnud nii madal, oleks hageja pidanud püüdma liisingueset müüa ka naaberriikides või vähemalt selgitama välja sealsed turuhinnad. Hageja ei kaasanud kostjat müügiprotsessi. Lisaks liisingueseme müügikuulutusele on kostja lisanud oma vastusele teisegi müügikuulutuse, milles müüakse ühte täpselt samasugust sõidukit. Nimetatud kuulutusest on näha, et kuigi viimasel masinal on näiteks suurem läbisõit kui liisinguesemel, on vaatamata sellele kahe sõiduki hinnavahe müügikuulutustes vägagi suur - liisinguesemel kõigest 17 831 eurot, samas kui teisel masinal 22 816 eurot, kusjuures viimane on veel märgitud eraldi soodushinnana. Kostja on seisukohal, et hageja oleks liisingueseme korrektse müügi korral suutnud kindlasti nimetatud summa võrra kõrgemat hinda saada, mis omakorda oleks probleemideta kustutanud ka kostja võlgnevused hageja ees.
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. septembri 2011. a otsusega hagi. Pooled vaidlevad nõude suuruse üle. Kostja arvates oleks saanud liisingueseme võõrandada kõrgema hinna eest, mis oleks võimaldanud täielikult katta hageja nõude. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki summasid, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale tasuma, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja nõuab kostjalt 1012 eurot 68 senti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud lahendis leidnud järgmist: "Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses." Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 on Riigikohus jäänud selle seisukoha juurde ja lisanud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahju sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest saadud summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Kohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1
kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldada VÕS § 367. Hageja on seisukohal, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning võõrandas liisingueseme turuhinnaga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7708 otsuse p-s 16 märkinud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Praegusel juhul ei teavitanud hageja kostjat ei liisingueseme võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et liisinguese müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses. AS INFO-AUTO kodulehel oli auto väärtus 22 816 eurot ja hageja võõrandas liisingueseme 16 939 euro 78 sendiga. Erinevus on rohkem kui 6000 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, milline oli auto turuhind. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi hind, millega vara müüdi, vaid liisingueseme väärtus. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Kostja esitas kohtule samasuguste autode müügikuulutused, mis aga ei näita, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses esitatud hinna eest. Seega ei ole kostja esitatud müügikuulutustega tõendatud, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind. VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma, et liisinguvõtja hüvitaks liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, milleks on nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Maakohus leidis, et lisakulu ei ületa müügiteenuse tavapärast tasu.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja leidnud, et samasuguste autode müügikuulutused ei näita seda, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses esitatud hinna eest. Selline maakohtu seisukoht on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 232. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11009 leidnud, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Seega oleks maakohus pidanud käsitlema ASi INFO-AUTO kodulehel olnud müügikuulutust tõendina liisingueseme turuhinna tõendamisel.
Lisaks leidis kostja, et kui tema esitas tõendi autohinna kohta, siis läks tõendamiskoormus üle teisele poolele. Seega lasus hagejal kohustus tõendada, et kostja esitatud tõend ei kajasta sõiduki tegelikku turuväärtust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et müügikuulutusega ei ole võimalik tõendada liisingueseme turuväärtust. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta mitmed kostja väited selle kohta, et hageja ei ole püüdnud müüa liisingueset naaberriikides ning hageja ei teavitanud kostjat müügihinna alandamisest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 3. novembri 2011. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle kostjale. Ringkonnakohus leidis, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik, vaid väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, st seadus tähistab lihtmenetlusena kõiki menetlusi, mille esemeks on TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõuded. Lihtmenetluses lahendatud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. Nii sätestab TsMS § 637 lg 21, et lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsus edasi kaevata. Nimetatud luba tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga. Kuna maakohus ei ole sellist luba andnud, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine tsiviilasjas aluseid, mis annaksid aluse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu otsusega ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt ning samuti hindab tõendeid erinevalt maakohtust, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Ringkonnakohus tagastas apellatsioonkaebuse TsMS § 638 lg 4 alusel ning TsMS § 638 lg 10 alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja arvates on ringkonnakohus valesti leidnud, et praeguses asjas ei esine aluseid, mis annaksid õiguse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid. Nimelt on maakohus ekslikult hinnanud tõendeid, leides, et samasuguste autode müügikuulutused ei näita seda, et need autod müüdi ka tegelikult kuulutuses esitatud hinna eest. Maakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta nimetatud tõendit ei arvesta. Samas on maakohtu selline seisukoht vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09 tehtud lahendis, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Järelikult oleks maakohus pidanud AS-i INFO-AUTO kodulehel olnud müügikuulutust käsitlema tõendina liisingueseme turuhinna tõendamisel. Ringkonnakohtul ei olnud alust TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda kostja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna maakohus oli kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse normi ning hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis tõi kaasa väära kohtulahendi. Ringkonnakohus on jätnud ekslikult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
7.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ning kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
9.Maakohus on lahendanud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Lihtmenetluses esitatud kaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel menetlema, kui maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või kui see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39;
1.detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). See aga ei tähenda, et ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. Seda, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et täidetud ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust lahendades (TsMS § 638 lg 9).
10.Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb eelviidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide
järgimise kontrollimiseks. Seetõttu leiab kolleegium, et Riigikohus saab ringkonnakohtu määrust menetlusse võtmisest keeldumise kohta kontrollida ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Seega saab Riigikohus kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones sellega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 17).
11.Pooled vaidlevad menetluses nõude suuruse üle. Kostja vaidleb vastu hageja nõude suurusele põhjusel, et liisinguese oleks saadud võõrandada kõrgema hinna eest ja selliselt juhul ei oleks hagejal üldse nõuet kostja vastu. Maakohus rahuldas hagi ja märkis, et kostja ei ole tõendanud, milline oli auto turuhind, ning esitatud müügikuulutus ei näita, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind. Ringkonnakohus ei võtnud kostja apellatsioonkaebust menetlusse.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest. Maakohus on jätnud poolte esitatud ja asjas olulise tähtsusega väidete kohta seisukoha võtmata, samuti ei ole maakohtu otsuse põhjendus selge. Maakohus on õigesti leidnud, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja esitas asjaolu, et liisingueseme väärtus oli suurem kui selle müügihind, tõendamiseks liisingueseme müügikuulutuse ja samasuguse auto (st AS INFO-AUTO kodulehel oleva vähekasutatud esindusauto) müügikuulutuse. Selle põhjal väitis kostja, et liisinguandja tegutses autot müües pahatahtlikult, kui müüs liisingueseme oluliselt alla tegeliku keskmise turuhinna. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid ei tõenda sõiduki harilikku väärtust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09 tehtud otsuses asunud seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud korteriomandi väärtuse tõendamine ka samas piirkonnas asuvate sarnaste kinnisasjade müügikuulutustega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei pidanud hageja, arvestades kostja esitatud tõendeid, tõendama, et sõidukit ei olnud võimalik müüa müügikuulutustes näidatud hinnaga. Maakohus rikkus sellega TsMS § 232 lg-t 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, milliseid hageja esitatud tõendeid liisingueseme väärtuse kohta on kohus hinnanud, kui rahuldas hageja nõude kostja vastu. VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hagejal menetluses tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Siinkohal märgib
kolleegium, et hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja vastu esitatud nõudest üks osa on liisingueseme jääkmaksumus 14 671 eurot 59 senti (käibemaksuta). Lisaks märkis hageja, et vara müüdi 14 116 euro 49 sendi eest (käibemaksuta). Kuna asjas on oluline kindlaks teha, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, tuleb ringkonnakohtul võtta asja sisulisel lahendamisel seisukoht ka hagiavalduses väidetu kohta, et liisinguese müüdi odavamalt, kui oli selle hagis näidatud jääkmaksumus.
13.Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei teavitanud hageja kostjat ei liisingueseme võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat sellest, et liisinguese müüakse odavamalt, kui on märgitud müügikuulutuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16). Samas ei nähtu maakohtu otsusest, millisele seisukohale on maakohus pärast seda järeldust asunud, st kas sellel on hagi rahuldamise seisukohalt tähtsust. Kostja märkis vastuses hagile, et soovis ise liisingueseme müügiprotsessis osaleda.
14.Eelnevat arvestades tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata kostja apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades kontrollima üldisi menetlusse võtmise eeldusi, mis ei ole praeguses menetluses kontrolliobjektiks. Samuti tuleb asja läbivaatamisel ringkonnakohtul kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, arvestades Riigikohtu määruses antud juhiseid.
15.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
16.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.