Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

AS SEB Pank esitas 09.05.2011 maksekäsu kiirmenetluse avalduse MP võlgnevuse saamiseks. Seoses võlgniku poolt tähtaegselt esitatud vastuväitega andis kohtunikuabi nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. AS SEB Pank esitas 13.09.2011 hagi MP vastu 1 817,73 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmimised pooled 11.08.2009 laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 4 999,74 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma osade kaupa annuiteetmaksena alates 11.08.2009 kuni laenutähtpäevani iga kalendrikuu 25. kuupäeval. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt lepiti intressimääraks kokku 16% aastas. Põhjusel, et kostja lepingust tulenevat laenu tagastamise ja intresside tasumise kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, saatis hageja kostjale 29.12.2010 võlgnevuse teatise, milles palus kostjal tasuda kogu võlgnevus kolme kalendripäeva jooksul. Kostja nimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasunud. 20.01.2011 saatis hageja kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 07.02.2011. Vastavalt lepingu p. 21.2 kohaselt loetakse teade adressaadiks oleva poole (kostja) poolt kätte saaduks, kui teate postitamisest on möödunud 3 (kolm) tööpäeva. 09.02.2011 võttis kostja hagejaga ühendust ja lubas kogu võlgnevuse tasuda hiljemalt 13.02.2011. Hageja pikendas ülesütlemise tähtaega ja saatis 09.02.2011 kostjale uue laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 14.02.2011. Kostja lepingu erakorralise ülesütlemise teates nimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasunud, mille tulemusena hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 15.02.2011. Kostja võlgnevus 25.01.2012 seisuga on kokku 1 904,83 eurot, mis moodustub põhiosa summast 1461,48 eurot, intressi võlgnevusest kuni lepingu ülesütlemiseni 15.02.2011 summas 186,71 eurot ning viivisest summas 256,64 eurot. Hageja esitas 01.12.2012 vastuse kostja vastuväidetele viivise nõudele. Hageja leiab, et kostja väide vähendada viiviste määra seaduses sätestatud määrani on asjakohatu, kuna vastavalt VÕS § 113 lg 1 lausele 3, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja leiab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kostja vastuväited MP esitas 07.11.2011 vastuse hagile. Vastuse kohaselt tunnistab kostja hageja põhinõuet. Kostja ei tunnista viivise nõuet, kuna kostja hinnangul ei vasta viivise arvestus ja kord võlaõigusseaduses sätestatule. Kostja soovib tasuda võlgnevuse, v.a viivise, maksegraafiku alusel kaheteistkümne osamaksena. Kohtuotsuse põhjendused Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 41 täiendab kohus kirjeldava ja põhjendava osaga 01.02.2012 kohtuotsust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS SEB Pank ja MP sõlmisid 11.08.2009 laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 4 999,74 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma osade kaupa annuiteetmaksena alates 11.08.2009 kuni laenutähtpäevani iga kalendrikuu 25. kuupäeval. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt lepiti intressimääraks kokku 16% aastas. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 15.02.2011. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja viivise nõue on põhjendatud.

Hageja nõuab kostjalt laenulepingu p 4.1 alusel viivist perioodi 25.10.2010 kuni 25.01.2012 eest summas 256,64 eurot ning lähtudes TsMS §-st 367 alates 26.01.2012 kuni põhinõude tasumiseni 16% aastas põhinõudest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 4.1 kohaselt leppisid pooled intressimääraks kokku 16% aastas. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest on hageja seega õigustatud nõudma kostjalt viivist määraga 16% aastas. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Hageja poolt esitatud viivise arvestusest (hagi lisa nr 5, t lk 39) nähtub, et hageja on arvestanud viivist alates 25.10.2010 kuni 14.02.2011 kostja poolt sellel perioodil tasumata osamaksetelt. Kuivõrd kostja on alates 25.10.2010 jätnud tasumata maksegraafikujärgsed osamaksed, siis oli hageja õigustatud nõudma nimetatud osamaksete tasumist, s.o alates 25.10.2010 tasumata osamaksed olid muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt sellest oli hageja õigustatud arvestama sissenõutavaks muutunud tasumata osamaksetelt viivist. Eelnimetatud viivise arvestusest nähtub, et alates laenulepingu ülesütlemisest 15.02.2011 on hageja arvestanud viivist kogu võlgnevuse jäägilt. Kooskõlas VÕS § 195 lg-tega 1 ja 5 muutus lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks kogu võlgnevuse jääk. Seega oli hageja õigustatud arvestama alates lepingu ülesütlemisest viivist kogu selleks ajaks võlgnetavalt summalt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu viivise saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja seisuga 25.01.2012 sissenõutavaks muutunud viivise summas 256,64 eurot ja alates 26.01.2012 kuni võlgnevuse tasumiseni 16% aastas arvestatuna põhivõlgnevuselt. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulu summas 383,46 eurot menetluses tasutud riigilõivu näol. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuluna menetluses tasutud riigilõiv 383,46 eurot. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.