Elion Ettevõtted AS-i hagi Intertakso OÜ vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. detsembri 2011. a. otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
972, 95 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Intertakso OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) Intertakso OÜ (registrikood 11332337, asukoht Mooni 24, Tallinn), seaduslik esindaja Hanoglan Salimov, lepinguline esindaja Peeter Malve Vastustaja (hageja) Elion Ettevõtted Aktsiaselts (registrikood 10283074, asukoht Endla 16, Tallinn), lepinguline esindaja Monika Paade
Kohtuistungi toimumise aeg
18.06.2012
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. detsembri 2011. a. otsus Elion Ettevõtted AS-i hagis Intertakso OÜ vastu võla ja viivise saamiseks.
2.Teha asjas uus otsus, millega Elion Ettevõtted AS-i hagi Intertakso OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud jätta hageja Elion Ettevõtted AS-i kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta Elion Ettevõtted AS-i kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
1(10)
S e l g i t u s e d:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
29.detsembril 2008. a. esitas Elion Ettevõtted AS Harju Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse Intertakso OÜ vastu võla, viivise ja menetluskulu saamiseks. Kohus tegi maksettepaneku määruse, millele võlgnik esitas vastuväite. Kohus jätkas asja menetlemist hagimenetluses.
26.oktoobril 2009. a. esitas Elion Ettevõtted AS Harju Maakohtusse hagi Intertakso OÜ vastu ja palus 4. novembril 2011. a. täpsustatud hagiavalduses kostjalt hagejale välja mõista võla 787, 90 eurot, võla sissenõudmiskulu 30, 23 eurot ja viivise 154, 82 eurot, kokku 972, 95 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. augustil 2007. a. kliendilepingu nr. 64666871, mille kohaselt oli kostjal õigus sõlmida lepinguid hageja pakutavate toodete tarbimiseks vastavate tehniliste tingimuste olemasolul. Kliendilepingu p. 2 kohaselt kohustusid pooled omavahelistes suhetes juhinduma Elioni üldtingimustest.
10.mail 2007. a. esitas kostja avalduse lühinumbri saamiseks, 21. juunil 2007. a. teatas kostja telefoni paigaldamise aadressi, 26. juunil 2007. a. valis kostja lühinumbriks 1425, 26. juunil 2007. a. teavitas hageja Tehnilise Järelevalve Ametit lühinumbri taotlemisest. Hageja tasus 3. juulil 2007. a. lühinumbri eest riigilõivu 24.000 krooni. Numbriluba väljastati 5. juulil 2007. a. lõpptähtajaga 5. juuli 2008. a. Kostja ei edastanud hagejale enne 12. detsembrit 2007. a. informatsiooni, millise alusnumbriga tuleks lühinumber siduda, mistõttu sõlmiti teenuse osutamise leping alles detsembris.
12.detsembril 2007. a. sõlmisid pooled tootelepingu fikseeritud tasuga teenusnumbri 1425 kasutamiseks perioodiks 21. detsembrist 2007 kuni 5. juulini 2008. a. Tootelepingu p. 4 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale tasu vastavalt tootetingimustele ja hageja hinnakirjale. Kostja sai 12. detsembril 2007. a. väljavõtte hinnakirjast. Hinnakirja p. 7. 1. 2
2(10)
sätestab teenusnumbri hinna 4-kohalisele lühinumbrile 24.000 krooni aastas. Hinnakirja p.
7.2. 1. 2 kohaselt on lühinumbri aktiveerimistasu 2500 krooni korra eest. Hageja üldtingimuste p. 6. 11 kohaselt on viivise määraks 0, 15% päevas. Hinnakirja punktis 2. 8. 2 on sätestatud võla sissenõudmise kulutused. Hageja üldtingimuste p. 6. 10 kohaselt on kostja kohustatud tasuma võla sissenõudmise kulud.
3.jaanuaril 2008. a. esitas hageja kostjale arve aastatasu ja teenustasu eest summas 30.820 krooni. Kostja arvet ei tasunud ja jättis osaliselt tasumata ka järgmised arved. Osaliselt tasus kostja arved ajavahemikul 2008. a. veebruarist juunini. Kostja on jätnud hagejale tasumata teenuste eest 787, 90 eurot, võla sissenõudmiskulu 30, 23 eurot ja viivise 154, 82 eurot, kokku 972, 95 eurot. 2008. a. märtsis sõlmisid pooled võla tasumise kokkuleppe, millega kostja tunnistas võla tasumist summas 24.656 krooni. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, milles arvestati võlgniku sooviga tasuda võlg osade kaupa. Kostja ei ole tõendanud, et tal tunnustatud võlga ei ole. Kokkulepe, mille kohaselt jäävad kliendi sidevahendid kokkuleppe kehtivuse ajal sisselülitatuks, ei tähenda, et teenusnumbri sulgemisel võlgnevust tasuda ei tule. Kokkulepe on koostatud tüüpvormil ning seda tuleks tõlgendada selliselt, et kui kostjal oleks tulnud tasuda lisaks kokkuleppes märgitud tasudele ka muid arveid ja kui kostja ei oleks seda teinud, oleks hageja olnud õigustatud sideteenuse osutamist ette hoiatamata piirama. Hageja sõlmis kokkuleppe kostjaga tingimusel, et ka siis, kui kostjal oleks olnud teisi sidevahendeid peale lühinumbri 1425 ja alusnumbri 6553199, siis oleksid jäänud need sisse lülitatuks vaatamata sellele, et hagejal oleks olnud õigus hoia need ka välja lülitatud seisus, kuna kostjal esines võlgnevus. Hageja kostjale muid sideteenuseid ei osutanud. Kokkulepe ei loonud uut kohustust, mis oleks muutnud tootelepingu tingimusi tähtaja osas. Hageja teenuse osutamist ei peatanud ning kostja sai lühinumbrit kasutada kuni lepingus kokkulepitud tähtaja lõpuni 5. juulil 2008. a. Kostjal ei olnud alust keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Lepingulise suhte seonduvalt numbriga 6553199 lõpetas hageja ühepoolselt alles 26. septembril 2008. a. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tasus arveid lühinumbri kasutamise eest veebruaris, märtsis, aprillis, mais ja juunis 2008. a., kuid lõpetas arvete tasumise, kui hageja lülitas lühinumbri välja. Kostja ei nõustunud tasuma teenuste eest, mida nõutakse perioodi eest enne
21.detsembrit 2007. a. Lühinumbri tellimisel sai kostja aru, et number broneeritakse, kuid maksma tuleb hakata alles numbri kasutamisel. Hageja ei teavitanud kostjat, millal lühinumbri teenus avatakse. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks ta lasi aktiveerida lühinumbri Sideametis hetkel, millest ta teadis, et kostja ei saa seda veel kasutama asuda. Kostja ei pea maksma teenuse eest, mida ta ei saa kasutada. Teabe alusnumbri kohta edastas kostja hagejale kohe, kui hageja seda küsis. Hageja ei ole teavitanud kostjat sellest, et lühinumbri eest tuleb hakata maksma alates sellest, kui kostja astus sisse, et uurida, mida lühinumbri saamiseks teha tuleb. Kostja eeldas, et ta saab lühinumbrit kasutada ühe aasta jooksul ajast, mil see talle antakse. Hageja puudulikest selgitustest jäi kostjale arusaamatuks, mis põhjusel teenusenumbri saamine venib ja isegi see, et vaja on mingit alusnumbrit. 2008. a. sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppe kohaselt pidid kostja sidevahendid jääma lepingu ajaks sisselülitatuks. Kuna hageja sulges teenusnumbri enne kokkulepitud kuupäeva, ei täitnud kostja lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja ei nõustu hagejaga, nagu oleks selle kokkuleppe mõtteks olnud üksnes anda hagejale võla tunnistamise ja tasumise kohta kirjalik kinnitus. Kokkuleppe sõlmimisel kinnitas hageja kostjale, et teenus jääb avatuks kogu kokkuleppes märgitud aja jooksul, muidu ei oleks kostja kokkulepet sõlminud. Kostja kannatas olulist kahju, kuna hageja deaktiveeris lühinumbri ette hoiatamata. Normaalne oleks olnud, kui hageja enne lühinumbri tähtaja lõppu oleks küsinud kostjalt, kas ta soovib seda pikendada. Kostjat ei puuduta hageja ja Sideameti vahelised kokkulepped, mille sõlmimisest
3(10)
kostja midagi ei tea, suhtes kostjaga ei ole oluline ka see, kui palju hageja Sideametile ise maksis. Vahepeale menetluse käik Harju Maakohus rahuldas 14. veebruari 2011. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 787, 90 eurot, viivise 399, 81 eurot ja menetluskulud 255, 65 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuli 2011. a. otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 30. detsembri 2011. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 972, 95 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Otsuse kohaselt on tuvastatud, et pooled sõlmisid 7. augustil 2007. a. kliendilepingu ja
12.detsembril 2007. a. tootelepingu (tl. 25 - 27). Tooteleping sõlmiti tähtajaga 21. detsembrist 2007. a. kuni 5. juulini 2008. a. ning selle kohaselt kasutas kostja fikseeritud tasuga teenusnumbrit 1425. 3. jaanuaril 2008. a. esitas hageja kostjale arve teenusnumbri aastatasu maksmiseks ja teenustasu aktiveerimistasu maksmiseks kokku summas 1969, 76 eurot, millest kostjal on tasumata 787, 90 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist 399, 81 eurot ja võla sissenõudmiskulu 30, 23 eurot. Hageja lõpetas kostjaga sõlmitud tootelepingu tähtaja lõppemisel ega pikendanud lepingut enam uueks perioodiks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsundi järgi kohustus hageja korraldama kostjale telefoni teenusnumbri 1425. Käsund tulenes tootelepingust, mis kehtis 21. detsembrist 2007. a. kuni 5. juulini 2008. a. Teenusnumber pidi olema aktiveeritud 21. detsembril 2007. a. Puudub vaidlus, et hageja korraldas kostjale teenusnumbri, kostja kasutas seda ja tasus arveid veebruarist juunini 2008. a. Hageja selgitas kohtuistungil, et nõuab aastatasu maksmist, mille hageja tasus Tehnilise Järelevalve Ametile (tl. 33). Aastatasu tuleb tasuda sõltumata teenusnumbri kasutamise ajast aasta eest. Hageja nõuab aastatasu 2008. a. jaanuari arves järgneva 12 kuu eest (tl. 24). See aastatasu määr sisaldub ka hageja hinnakirjas: 4-kohalise teenusnumbri aastatasu 28.320 krooni ning teenusnumbri aktiveerimistasu 2500 krooni, kokku 30.820 krooni (tl. 40). VÕS § 628 lg. 2 järgi peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka käsunduslepingut sõlmimata. Kuna hageja tasus aastatasu kolmandale isikule, on tegemist käsundisaaja kuluga. Kuna tasud sisalduvad hageja hinnakirjas, on tegemist kuludega, mis kaetakse käsundisaaja tasust. Nõustuda tuleb hagejaga, et aastatasu tuleb maksta sõltumata teenusnumbri kasutamise ajast selle aasta jooksul. Nimetatud summa maksmise kohustus vastavalt riigilõivuseadusele (RlvS) ning kostja jaoks hageja hinnakirjale tekkis teenuse aktiveerimise hetkest. Puudub vaidlus, et teenusnumber aktiveeriti ja kostja seda kasutas. Hageja nõue tasu väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostja vastuväide, et ta ei pea aastatasu tasuma, kuna kasutas teenusnumbrit pool aastat, ei ole põhjendatud, kuna seadusest tulenevat aastatasu tuli tasuda sõltumata teenuse kasutamise ajast. Aastatasu tasumise küsimus ei sõltu ka teenuse kvaliteedist ja sellega seotud lepingu kehtivuse ajast. Aastatasu tasumise põhjendatus võiks kõne alla tulla siis, kui kostja hagejast sõltuvatel asjaoludel ei saanud üldse teenusnumbrit kasutada. Antud juhul see nii ei olnud. Aastatasu tasumise kohustus ei tulene hageja suvast, vaid seadusest. Seetõttu ei muuda kohtu järeldust kostja käsitlus alusnumbri kasutamise võimalikkusest.
4(10)
2008. a. jaanuaris oli kostja alusnumber olemas. Hageja nõuab jaanuari 2008. a. arves aastatasu järgneva 12 kuu katteks, s. o. aja eest, mil kostja teenust kasutas. 2008. a. kokkuleppega (tl. 59) tunnistab kostja võlgnevust summas 24.656 krooni, mille kohustub tasuma 8 kuu jooksul. Kokkuleppes on märgitud, et kostja sidevahendid jäävad kokkuleppe kehtivuse ajal sisselülitatuks. Hageja märgib, et võla tasumise kokkulepe oli seotud 2008. a. jaanuari arve osalise tasumata jätmisega. Kostja ei ole seda väidet ümber lükanud. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning selle kokkuleppe sisuks on võla tasumise maksegraafikus kokkuleppimine. Võlatunnistuse aluseks olev kohustus tekkis siis, kui kostja asus teenusnumbrit kasutama. Hageja selgitas, et kokkuleppes märgitud punkt sidevahendite sisselülitatuks jäämise kohta tähendas seda, et hageja ei lülita kostja sidevahendeid vaatamata võlale välja, vaid jätab sisselülitatuks. Elektroonilise side seaduse (ElSS) § 98 lg. 1 p. 1 järgi võib sideettevõtja lõppkasutajale sideteenuse osutamist piirata üksnes juhul, kui lõppkasutaja on hilinenud temale osutatud teenuse eest tasumisega üle 14 päeva. Kokkuleppes on märgitud, et kui kostja maksegraafikust kinni ei pea, on hagejal õigus sideteenuse osutamine peatada või seda piirata. See deklaratiivne võlatunnistus ei muuda aga poolte tootelepingut, mille tähtaja saabumisel leping lõpeb. Tootelepingu tähtaeg saabus
5.juulil 2008. a. Teenusnumbri kasutamisele asumisel oli kostjal kohustus tasuda aastatasu ning liitumistasu ning hagejal on õigus seda kostjalt nõuda. Tuvastamist ei leidnud vaidlusalusel perioodil hagejapoolne käsundi rikkumine, mis tingiks kostja õiguse keelduda aastatasu maksmisest. Argument ei ole ka see, et kostja ei tunne internetti või eesti keelt. Hinnakiri, kus aastatasu ja liitumistasu kirjas olid, oli tootelepingu lahutamatu osa. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja lõpetas teenuse osutamise seoses lepingu tähtaja saabumisega. Seega ei saa hagejale teenuse osutamise lõpetamist ette heita. Võla tasumise graafik (deklaratiivne võlatunnistus) ei muuda pooltevahelist lepingut ega selles sisalduvat tähtaega. Hageja võlanõue 787, 90 eurot on põhjendatud. Hageja on saatnud kostjale võlanõudeid (tl. 25 - 27). Pooltevahelise lepingu osaks oleva hinnakirja järgi on kohtumenetluse sissenõudmise kulu 473 krooni (tl. 29). Seega on pooled lepingus kokku leppinud sellises sissenõudmise kulu suuruses. Kostja on jätnud lepingujärgsed tasud maksmata ning sellega kaasa toonud vajaduse võla sissenõudmiseks. Need kulud on põhjendatud. Kui võlgnik maksetega viivitab, on võlausaldajal VÕS § 113 lg. 1 järgi õigus viivist nõuda. Hageja nõuab üldtingimuste p. 6. 11 alusel viivist 0, 15% tasumata summalt päevas summas 154, 82 eurot. Hageja nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus ei ole vaatamata ringkonnakohtu juhistele välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid, märkides vaid, et ei tuvastanud vaidlusalusel perioodil hagejapoolset käsundi rikkumist, mis tingiks kostja õiguse keelduda aastatasu maksmisest. Otsusest ei selgu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus leidis, et teenusnumbri kasutamisele asumisel oli kostjal kohustus tasuda aastatasu ning liitumistasu ja hagejal oli õigus seda kostjalt nõuda. Kohtule oli teada, et teenusnumbri kasutamisele asumine leidis faktiliselt aset alles pärast teenuselepingu sõlmimist detsembris. Lühinumber oli kostja teadmata aga juba juulist alates aktiivseks tehtud. Kohus ei analüüsinud, millise hoolsusega hageja kostjalt saadud käsundit täitis. Kohus keskendus liigselt deklaratiivsele võlatunnistusele, kuid ei selgitanud, mille alusel ta 2008. a. kokkuleppe võlatunnistuseks luges ning milline oli poolte tahe sellise kokkuleppe sõlmimisel. Kostja kinnitas, et kui ta oleks teadnud kõike järgnevat, ei oleks ta sellist kokkulepet kunagi
5(10)
allkirjastanud, sest mõistlik isik ei võta endale kohustust maksta arveid, mille eest ta teenust ei hakkagi saama. Kostja tellis lühinumbri üheks aastaks, kuid sai kasutada seda vaid pool aastat. Pooled vaidlesid selle üle, kuidas see nii juhtuda sai, kuid kohus ei pidanud seda oluliseks. Vaidlus oli ka selles, millal kostja teenust tellis ja millal ta võis mõistlikult oodata selle teenuse aktiveerimist. Kostja pöördus hageja poole sooviga saada endale lühinumber ning tal ei olnud aimu, mismoodi seda üldse antakse. Kostja pigem eeldas, et kuni teenuslepingu vormistamiseni on tegemist pakkumisega lepingu sõlmimiseks. Kostja ei osanud arvatagi, et soovitud koodiga lühinumber aktiveeriti praktiliselt kohe peale seda, teda sellest informeerimata ja hoiatamata, et maksta tuleb kohe. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja teadmatuses olekut pikendas ka teenuselepingu sõlmimisega venitamine hageja poolt ca pool aastat, millest kostja mõistlikult järeldas, et soovitud teenust veel ei saa. Kostja ei ole kunagi viivitanud vajalike andmete esitamisega, nagu hageja väitis. Selgusetu on, millele tuginedes maakohus järeldas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning selle kokkuleppe sisuks on võla tasumise maksegraafikus kokkuleppimine. Ringkonnakohtu lahendis midagi sellist tuvastatud ei ole, tehes selle tuvastamise ülesandeks maakohtule. Arusaamatu ja üllatav on kohtu väide, et võla tasumise kokkulepe oli seotud jaanuari 2008. a. arve osalise tasumata jätmisega, mida kostja ei ole ümber lükanud. Kuna kostjal ei olnud võimalik jaanuari arvele märgitud suurt summat korraga maksta, tegi ta hagejale ettepaneku võimaldada arve tasuda osamaksetena lühinumbri kasutamise ajal. Kostja ei oleks sellist ettepanekut teinud, kui hageja oleks teda informeerinud, et lühinumber suletakse juba 6 kuu pärast. Kokkulepe oli kahepoolne, selle kohaselt pidi lühinumber olema kasutatav 12 kuu kestel ja jaanuari arve osas lepiti kokku, et see saab tasutud hiljemalt lühinumbri lõppemise perioodiks. Kostja tõlgendab kokkuleppest hageja osa samuti kui deklaratiivset võlatunnistust, millega ta kohustus lühinumbrit hoidma aktiivsena kogu 2008. a. kokkulepitud maksegraafiku kehtivuse kestel. Kostjat ei peagi huvitama, kuidas talle see teenus organiseeritakse, sest selles oli kokku lepitud ja teenus peab olema kättesaadav, kui kostja on selle eest tasunud. Kostja ei ole kunagi avaldanud nõusolekut maksta hagejale aastatasu ka juhul, kui ta saab lühinumbrit kasutada kokkulepitust poole vähem. Samuti ei vääri hageja mingit tasu lohaka käsunditäitmisega seoses selle perioodi eest, mil ta vastavalt tellimusele lühinumbrit kättesaadavaks ei teinud. Kohus leidis lühinumbri aastatasu (riigilõiv) osas, et selle maksmise kohustus tuleneb seadusest. Kohus ei selgitanud, miks seda lõivu peaks maksma kostja ja kellele üldse tulenes seadusest selle maksmise kohustus. Seaduse järgi tuli sellist riigilõivu maksta riigile, mitte hagejale. Selle tasu maksmise kohustus sai tuleneda vaid isikule, kes lühinumbri sideametilt tellis. Kohtule oli teada, et lühinumbri tellijaks oli hageja, kes tasus selle eest ise sideametile
3.juulil 2007. a. 24.000 krooni. Hageja selgitas, et lühinumbrit oleks kostja võinud sideametilt ka hageja vahenduseta taotleda. Kostja andiski hagejale käsundi seetõttu, et ei osanud ise seda taotleda. Hageja on käitunud käsundit täites äärmise hooletusega, sest ta tellis sideametilt lühinumbri aktiveerimise enne seda, kui oli selgitanud välja lühinumbri kasutamiseks kõigi vajalike eelduste olemasolu, mis lubaks kostjal seda kohe alates aktiveerimisest kasutama hakata. Kohus teadis, et kostja sai kasutada lühinumbrit vaevalt pool aastat, kuid ei süvenenud, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Hageja väide, et see oli kostja enda süü, ei kõla professionaalse käsunditäitja suust tõsiseltvõetavana, pealegi puudus hagejal mõistlik selgitus selle kohta, miks teenuseleping sõlmiti alles detsembris, kui see oleks tulnud sõlmida enne käsundi täitmisele asumist. Kohus ei hinnanud käsundi täitmise kvaliteeti vastavalt VÕS §-le 620 ega ole arvestanud käsunduslepingusuhte regulatsiooniga.
6(10)
Kohus ei ole miskipärast seostanud aastatasu (lühinumbri riigilõivu) käsundisuhtega, kuigi kostjale arve esitamise aluseks oli leping ja selle esitamise ajaks oli lõiv juba makstud. Jääb arusaamatuks, miks kohus ei ole lugenud aastatasu käsundiga seotud kuluks. Otsuse põhjendustest võib jääda mulje, et selle raha mõistis kohus kostjalt välja mitte lepingu, vaid seaduse alusel, kuigi teadis, et kostja ei ole riigile midagi võlgu. Kohus ei ole lähtuvalt poolte lepingust määratlenud, millises osas on hageja nõude puhul tegemist käsunditäitja kuludega ja tasuga. Sõltuvalt käsundi täitmise kvaliteedist ja kulude ning tasude iseloomust tuli kohtul tuvastada, millises ulatuses nõudes esitatud kulud olid käsundiandjale vajalikud ning mis ulatuses tuleks need hagejale hüvitada. Kui käsundit hoolsalt ja täielikult ei täidetud, võis kohus jätta käsundi kulud proportsionaalselt ka käsunditäitja kanda VÕS 628 lg. 2 alusel. Kohus ei püüdnudki selgitada, kelle juhiste järgi tegutsedes hageja aktiveeris lühinumbri pikka aega enne seda, kui kostja seda kasutama sai hakata. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, uue otsusega tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltevahelisele lepingule tuginedes on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude 972, 96 eurot (15.223, 45 krooni), sealhulgas teenustasu nõue 787, 90 eurot (12.328 krooni), võla sissenõudmiskulu 30, 23 eurot (473 krooni) ja viivis 154, 82 eurot (2422, 45 krooni). Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: 10. mail 2007. a. esitas kostja hagejale avalduse telefoni lühinumbri saamiseks taksoteenuse osutamisel kasutamiseks; 7. augustil 2008. a. sõlmisid pooled kliendilepingu, mis oli eelduseks hageja poolt pakutavate teenuste kasutamisele (hagiavalduse lisa 2, tl. 25); 21. detsembril 2007. a. sõlmisid pooled tootelepingu teenusnumbri 1425 kasutamiseks (hagiavalduse lisa 3, tl. 26 – 27); lepingu kohaselt sõlmiti see tähtajaga 21. detsembrist 2007. a. kuni 5. juulini 2008. a.; hageja üldtingimused ja hinnakiri kui tüüptingimused on tootelepingu osaks; teenusnumbri 1425 aktiveeris hageja 21. detsembril 2007. a.; 3. jaanuaril 2008. a. esitas hageja kostjale arve nr. 01200800217017, milles nõudis 23. jaanuariks 2008. a. 30.820 krooni tasumist, sealhulgas 2500 krooni teenusnumbri aktiveerimistasu ja 28.320 krooni teenusnumbri aastatasu (käibemaksuta 24.000 krooni – hagiavalduse lisa 4, tl. 24); kostja arvet arvel märgitud tähtpäevaks täies ulatuses ei tasunud; 2008. a. märtsis sõlmisid pooled kokkuleppe, milles nägid ette kostja kohustuse tasuda hagejale võlgnevus 24.656 krooni 8 kuu jooksul alates 10. märtsist 3082 krooni suuruste osamaksetena (viimane makse tuli tasuda 10. oktoobril 2008. a.), ühtlasi lepiti kokku, et kostja sidevahendid jäävad kokkuleppe kehtivuse ajaks sisse lülitatuks ning kui kostja võlgnevust kokkuleppe kohaselt ei tasu, on hagejal õigus ette hoiatamata teenuse osutamine peatada või seda piirata (tl. 59); teenusnumber oli aktiivne kuni 5. juulini 2008. a., mil hageja selle välja lülitas; esimesed neli osamakset 10. märtsist 10. juunini 2008. a.) tasus kostja kokkuleppe kohaselt, 10. juuli osamakset keeldus kostja tasumast põhjendusel, et hageja on talle teenuse osutamise lõpetanud. Maakohus pidas pooltevahelist suhet käsundussuhteks, kolleegium nõustub selle õigusliku kvalifikatsiooniga ja ka pooled ei ole selle üle vaidlust tõstatanud. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, millises tasus teenusnumbri kasutamise eest leppisid pooled lepingu kohaselt kokku. Hageja väitel tuli kostjal tasuda hagejale teenusnumbri aastatasu vastavalt tootelepingu osaks olevale hageja hinnakirjale olenemata sellest, millise ajavahemiku jooksul teenuse osutamises kokku lepiti või teenust osutati. Kostja leiab, et teenusnumbri kasutamise eest on hagejal hinnakirja järgi õigus nõuda temalt tasu, arvestades tegelikult osutatud teenust.
7(10)
Oma väite alusena aastatasu nõudmise õiguse kohta olenemata teenuse kestusest on hageja tuginenud oma hinnakirjale. Hageja hinnakirja punkti 7. 1. 2 kohaselt on 4-kohalise lühinumbri aastatasu 24.000 krooni käibemaksuta ja 28.320 krooni koos käibemaksuga, samal real on ühiku tulpa märgitud kr/aasta (tl. 40). Enamat hageja hinnakiri ega muud tüüptingimused lühinumbri teenusetasu kohta ei sisalda. Taolisi tingimusi ei sisalda ka poolte vahel eraldi läbi räägitud lepingutingimused. Kolleegium leiab, et hinnakirjas märgitu ei anna alust mõista teenusnumbri kasutamise eest tasu maksmise kohustust selliselt, nagu hageja väidab: ainuüksi asjaolust, et hinnakirjas on ette nähtud aastatasu, ei saa veel järeldada, nagu tuleks aastatasu maksta ka siis, kui teenust aasta jooksul tegelikult ei pakuta. Hinnakirjas märgitut võib mõista ka nii, et ühik kr/aasta tähendab seda, et ühe aasta jooksul pakutava teenuse eest tuleb maksta hinnakirjas märgitud summa. Hinnakiri ei sisalda sätteid, millest sõnaselgelt nähtuks, et teenuse maksumus tegelikult osutatud teenuse ajast ei olene. VÕS § 39 lg. 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi; kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik ei saanud samadel asjaoludel hageja hinnakirja alusel mõista, et olenemata teenuse osutamise ajast tuleb teenuse eest tasuda aastatasu – lisaks hinnakirja sõnastuse eespoolosundatud mitmetimõistetavusele tuleb arvestada sedagi, et käsunduslepingu mõiste (VÕS § 619) kohaselt nähakse käsundi puhul tasu maksmine ette osutatava teenuse eest, mitte olenemata teenuse osutamisest. Selgelt sõnastatud tingimuseta ei saanud mõistlik isik eeldada, et hageja hinnakirjas ei arvestata teenuse eest tasu maksmise üldpõhimõttega. Hageja hinnakirja p. 7. 1. 2 tuleb seega tõlgendada tüüptingimust kasutanud hageja kahjuks ja lepingu osaks olev hinnakiri ei anna alust hageja nõudele kostjalt tasu saamiseks ajavahemiku eest, mil kostjale teenust tegelikult ei osutatud. Et vaidlust ei ole selle üle, et teenust osutas hageja kostjale ajavahemiku eest 21. detsembrist 2007. a. kuni 5. juulini 2008. a., s. o. ca poole aasta eest, siis ei põhine hageja nõue aastatasust maksmata jäänud osa väljamõistmiseks pooltevahelisel tootelepingul. Kolleegium ei nõustu maakohtuga poolte poolt 2008. a. märtsis sõlmitud kokkuleppele (tl. 59) antud hinnangu osas. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjale esitatud 3. jaanuari 2008. a. arves nõudis hageja kostjalt 30.820 krooni tasumist, sealhulgas 28.320 krooni (käibemaksuga) teenusnumbri aastatasu eest (hagiavalduse lisa 4, tl. 24). Osundatud arvele on märgitud, et teenusnumbri aastatasu nõutakse järgneva 12 kuu eest, arve kuupäeva arvestades seega kogu 2008. a. eest. Arve tasumise tähtajaks oli arve kohaselt 23. jaanuar 2008. a., seega nõuti aastatasu tasumist aasta eest ette. Selle üle, et aastatasu tuli maksta ette, ei ole vaidlust tõstatatud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja tasus arvest osa ning kokkuleppe sõlmimise ajaks 2008. a. märtsis oli kostja võlg arves märgitud summat arvestades 24.656 krooni. Kokkuleppe punktis 2 leppisid pooled kokku, et selle summa tasub kostja 8 kuu jooksul võrdsete maksetena. Sama lepingupunkt sisaldab järgmist lõiku: „Kliendi sidevahendid jäävad käesoleva kokkuleppe kehtivuse ajal sisse lülitatuks. Klient on kohustatud tasuma võlgnevuse kokkuleppe p. 2 sätestatud tähtajaks ning Elion Ettevõtted AS poolt esitatud sideteenuste arve vastavalt arvel märgitud maksetähtajaks. Vastasel juhul on Elion Ettevõtted AS-il õigus telekommunikatsiooniteenuse osutamine peatada/piirata ilma ette hoiatamata koheselt, kui ilmneb asjaolu, et Klient ei täida käesoleva kokkuleppe p. 2 ja/või ei ole tasunud sideteenuste eest maksetähtajaks.“ Hageja on selgitanud, et vaidlusalusel ajavahemikul kostjale muid teenuseid peale lühinumbri teenuse ei osutatud ning et kokkuleppe teksti kasutab hageja sarnastes olukordades ning selles ei ole täielikult arvestatud suhtes kostjaga kujunenud olukorda. Seega on sellelgi puhul tegemist tüüptingimusega, mille tõlgendamisel kehtib eespoolosundatud VÕS § 39 lg. 1. Kolleegium leiab, et osundatud lepingutingimusest sai kostjaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõista seda, et hagejal on kohustus osutada kostjale lühinumbri teenust kogu kokkuleppega hõlmatud ajavahemiku jooksul.
8(10)
Arvestades asjaolu, et aastatasu nõuti arve alusel ette, enne teenuse osutamist, ei saa ka kõnelda kokkuleppes sisalduvast kostja kinnitusest kui deklaratiivsest võlatunnistusest võla kohta, mis ei oleks olenenud hageja poolt teenuse tegelikust osutamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja täitis kokkulepet juunini 2008. a. (k. a.), keeldus osamakseid tasumast aga alates
5.juulist 2008. a., mil hageja kostja lühinumbri välja lülitas. Kokkuleppes märgitud summadest on kostjal tasumata 12.328 krooni (787, 90 eurot), kuid et alates 5. juulist 2008. a. lõpetas hageja kostjale kokkulepitud teenuse osutamise, siis ei saa niisuguses olukorras kerkida küsimust hageja õigusest teenustasu ettemaksele. Kolleegium ei nõustu hageja väitega selle kohta, nagu oleks kostjaga 21. detsembril 2007. a. sõlmitud tooteleping lõppenud tähtaja möödumisega 5. juulil 2008. a. ning nagu oleks hageja sellest tulenevalt olnud õigustatud kostjale teenuse osutamise lõpetama. Taoline seisukoht on vastuolus poolte poolt märtsis 2008. a. sõlmitud kokkuleppega, mida kolleegium on eespool käsitlenud ja millest selgelt nähtub poolte kokkulepe selle kohta, et vähemalt maksete tegemise aja jooksul jäävad kostja sidevahendid, milleks kostja puhul oli üksnes teenusnumber, sisselülitatuks. Hageja taoline käsitlus ei ole aga kooskõlas ka tootelepinguga. Nii on tootelepingu (hagiavalduse lisa 3, tl. 26) üldsätete punktis 7 ette nähtud, et kui kumbki pooltest ei ole teisele poolele teatanud kirjalikult soovist lõpetada leping tähtaja saabumisel vähemalt üks kalendrikuu enne tähtaja saabumist, loetakse lepingu tähtaeg pikendatuks ühe aasta võrra; sellisel viisil lepingu kehtivuse pikendamiste arv ei ole piiratud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja on kostjale teatanud lepingu lõpetamise soovist lepingus ettenähtud korras, ka kostja ei ole taolisest soovist hagejale teatamisele tuginenud. Seega pikenes leping aasta võrra ega lõppenud tähtaja möödumisega, nagu hageja on väitnud. Kumbki pooltest ei ole tuginenud sellele, nagu oleks leping erakorraliselt lõpetatud. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et hageja soovib kostjalt ajavahemikul 21. detsembrist 2007. a. kuni 5. juulini 2008. a. osutatud teenuse eest aastatasu ja kostja poolt tegelikult tasutud teenustasu vahe väljamõistmist. Käsundusleping on vastastikune leping, mille puhul käsundiandja kohustusele tasu maksta vastab käsundisaaja kohustus käsund täita (VÕS § 619), kusjuures lähtutakse reeglist, mille kohaselt kõigepealt osutatakse teenus ja siis makstakse tasu (VÕS § 628 lg. 1). Et hageja on alusetult keeldunud osutamast kostjale teenust alates 5. juulist 2008. a., siis või ta nõuda tasu ajavahemiku eest, mille jooksul teenust tegelikult õigustamatult ei osutatud. Maakohus tugines hagi rahuldamisel muuhulgas VÕS § 628 lõikele 2, leides, et kostjal oli kohustus hüvitada hagejale käsundi täitmisel tehtud kulud, milleks oli Tehnilise Järelevalve Ametile makstud aastatasu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Esmalt ei ole hageja hagis nõudnud käsundi täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, vaid tasu käsundi täitmise eest. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Lisaks sellele nähtub kohtule esitatud 3. juuli 2007. a. maksekorraldusest, et tegelikult on hageja lühinumbri 1425 eest tasunud riigilõivu (tl. 33), mitte tasu eespoolnimetatud ametile. VÕS § 628 lg. 2 lause 1 kohaselt peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Kokkuleppeid selle kohta, millised kulutused tuleks kostjal lisaks tasule hagejale hüvitada, pooled ei sõlminud. Hagis ei ole hageja nõudnudki kostjalt käsundi täitmiseks tehtud kulude hüvitamist. Hagis on hageja nõudnud tasu käsundi täitmise eest, leides, et kokkulepitud tasu peab katma tema poolt käsundi täitmisele tehtud kulutused. Kostja kohustust maksta aastatasu olenemata teenuse osutamise ajast on hageja sisuliselt põhjendanud just oma vajadusega katta käsundi täitmisele tehtud kulutused käsundi täitmisest saadava tasu arvel. Seega tuli hageja käsitluse kohaselt vastavalt lepingule katta käsundi täitmise kulud tasu arvel ja eespoolosundatud säte ei annaks hageja kulude hüvitamisele alust. Isegi kui hagejal oleks aga alus nõuda käsundi täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist lisaks
9(10)
tasule käsundi täitmise eest, tuleks osundatud sätte kohaldamiseks hinnata ka seda, kas kulutused on tehtud käsundi täitmiseks, samuti kulutuste mõistlikkust. Nii tuleks siis muuhulgas hinnata seda, kas enne hageja poolt käsundi saamist tehtud kulutused saavad kuuluda hüvitamisele käsundi täitmiseks tehtud kulutustena, arvestamata käsundi täitmise asjaolusid. Et eespooltoodust tulenevalt ei ole kulutuste hüvitamise nõuet esitatud, ei ole seda vaidluse lahendamiseks vajalik teha. Et hagi jääb rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb menetlusosaliste poolt nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 jätta hageja kanda.
Margo Klaar
Ele Liiv
Malle Seppik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.