Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Kohus tuvastas, et hageja sõlmis kostjaga 07.08.2007 kliendilepingu nr 64666871, mille kohaselt oli kostjal õigus sõlmida lepinguid hageja pakutavate toodete tarbimiseks. Hageja ja kostja sõlmisid 12.12.2007 tootelepingu fikseeritud tasuga teenusnumbri 1425 kasutamiseks perioodiks 21.12.2007 - 05.07.2008. 2008. aastal sõlmisid hageja ja kostja võlgnevuse tasumise kokkuleppe, mida kostja on täitnud osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid teenusnumbri kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kostja tunnistas võlgnevust summas 24 656 krooni ja kohustus võlgnevuse tasuma perioodil 10.03.2008 - 10.10.2008. Kokkuleppest ei nähtu, et tegemist oleks tasuga alles osutatavate teenuste eest või et teenusnumbri sulgemisel võlgnevust tasuda ei tule. Kostjal ei olnud seega võimalik teenusnumbri sulgemise korral VÕS § 111 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tuleb eeldada, et võlgnevuse tasumise kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine selliselt, et kostja on kohustatud tõendama, et võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei ole võla puudumise kohta tõendeid esitanud ning on tunnistanud, et kokkuleppest tulenev maksegraafik on osaliselt täitmata. Kostja ei esitanud vastuväiteid viivise arvestusele ega määrale. VÕS § 113 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt välja viivise 6 255,70 krooni ehk 399,81 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja Intertakso OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellant leiab, et 2008. (dateerimata) aastal sõlmitud kokkuleppele jättis kohus suures osas hinnangu andmata, sest otsuse tegemisel arvestas ta kokkuleppest üksnes p-des 1 ja 2 väljendatud apellandi deklaratiivset võlatunnistust, mis oli ebapiisav ja viis poolte õigussuhte puudliku kvalifitseerimiseni. Kohus ei ole põhjendanud otsuses, miks ta ei arvestanud kõigi apellandi vastuväidetega võlale, mille järgi on vastustaja enda osa kokkuleppest täitnud vaid poolikult ega taganud lühinumbri kasutamist maksegraafiku täitmise ajal. Apellant täitis kokkulepet täpselt seni, kuni vastustaja enda osa kokkuleppest täitis. Apellant leiab, et antud kokkuleppest tuleneb selgelt ka vastustaja kohustus tagada lühinumbri toimimine kogu maksegraafiku ajal. Kokkulepet tuli tõlgendada tervikuna ning kohus oleks pidanud arvestama, et osapoolte kohustused on omavahelises seoses. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millist õiguslikku tähtsust omab võlatunnistuse olemusliku küljega kaasas käiv nn „ümberpööratud“ tõendamiskoormis. Vastustaja ei vaidlustanud apellandi väidet lühinumbri sulgemisest enne kokkuleppe kehtivuse lõppu. Asjaolu, et apellant lubas maksta lühinumbri saamisel ühe aasta eest, mis pidi kokkuleppe järgi olema sisselülitatud vähemalt kuni maksegraafiku lõpuni, ei anna põhjust arvata, et apellant oleks sellise lubaduse andmisega loobunud omapoolsetest vastuväidetest võlale ka siis, kui vastustaja oma kohustust ei täida. Apellandi poolt antud deklaratiivne võlatunnistus ei saa tuua kaasa kohustusi vaid temale, sest sama kokkulepe sisaldab vastustaja poolt apellandile antud siduvaid lubadusi. Kohus kohaldas valesti materiaalõigust ja tegi ebaõige otsuse, sest ei arvestanud VÕS §-st 109 tulenevaga. Samast lepingust tulenesid mõlemale osapoolele üksteisest lahutamatud ja samaaegselt ka vastastikused kohustused (hageja kohustus osutada teenust ja kostja kohustus

maksta selle eest). Apellant väitis, et vastustaja poolt lepingu rikkumise tõttu võis ta VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda omapoolselt kohustuse täitmisest ning kohus pidi andma sellele väitele otsuses hinnangu. Kuna vastustaja ajas segi Sideametile lühinumbri eest makstud riigilõivu enda tasuga ning esitas apellandile need ühes arves, siis apellant ei pidanudki teadma kõikidest üksikasjadest, kuidas lühinumbri taotlemine käib. Apellant ei teadnud, et ilma vastustaja vahenduseta otse Sideametilt lühinumbri taotlemine tuleks tunduvalt odavam. Hiljem selgus, et kui apellant vastustaja juures lühinumbri saamiseks „maad kuulas“, asus vastustaja kiirustades ilma lepinguta Sideametilt lühinumbrit tellima ning selle tulemusel avati lühinumber enne, kui keegi seda kasutada sai. Apellant ei pea maksma aja eest, kui tema teenust ei saanud. Kuivõrd apellant vaidles maakohtus põhivõlale tervikuna vastu, on ta vaidlustanud ka viivise, mille kohus otsuses välja mõistis. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja nõude aluseks olid asjaolud, mille kohaselt hageja ja kostja vahel sõlmiti 07.08.2007 kliendileping ja 12.12.2007 tooteleping. Tooteleping sõlmiti tähtajaga 21.12.2007 kuni 05.07.2008 ning selle kohaselt kasutas kostja fikseeritud tasuga teenusnumbrit 1425. 03.01.2008 esitas hageja kostjale arve teenusnumbri aastatasu maksmiseks ja teenustasu aktiveerimistasu maksmiseks kokku summas 30 820 krooni (1 969,75 eurot), millest kostjal on tasumata 12 328 krooni (787,90 eurot). Lisaks nõuab hageja viivist 6 255,70 krooni (399,81 eurot) ja võla sissenõudmiskulu 473 krooni (30,23 eurot). Hageja lõpetas kostjaga sõlmitud tootelepingu tähtaja lõppemisel ega pikendanud enam uueks perioodiks lepingut. Maakohus rahuldas hagi, leides, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid teenusnumbri kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks 2008. aasta kokkuleppe, millest nähtub, et kostja tunnistas võlgnevust summas 24 656 krooni ja kohustus võlgnevuse tasuma perioodil 10.03.2008 – 10.10.2008. Kohus leidis, et kokkuleppest ei nähtu, et tegemist oleks tasuga alles osutatavate teenuste eest või et teenusnumbri sulgemisel võlgnevust tasuda ei tule. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal seega teenusnumbri sulgemise korral VÕS § 111 alusel õigust keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsMS § 5 lõikega 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Hageja esitas 21.12.2009 kohtule täiendava tõendina hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe, millele maakohus otsuses tugines. Hageja ei ole esitatud menetlusdokumentides oma nõuet 2008. aastal sõlmitud kokkuleppega seostanud. Kolleegium leiab, et kohus ei saa TsMS § 5 lõikest 1 tulenevalt tugineda otsuses asjaoludele, mida hageja ei ole esile toonud. Kohus ei saa esitatud tõenditest ise asjaolusid tuvastada, vaid hagejal tuleb asjaolud selgelt välja tuua. Hoolimata sellest, et hageja pole kokkuleppele tuginenud, on maakohus selle otsuse tegemisel aluseks võtnud.

Samas ei ole maakohus hinnanud kostja vastuväiteid kokkuleppe osas. Kokkuleppe p-des 2 ja 3 on pooled sõlminud kokkuleppe ka sideteenuse lepingu pikendamise osas kuni kokkuleppes toodud tähtaja lõpuni. Maakohus kokkuleppest tulenevaid hageja kohustusi hinnanud ei ole ega tuvastanud, millise ajani pooltevaheline leping kestis ja kas hageja oli seda rikkunud, nagu väitis kostja. Kohus ei ole tuvastanud, millal sõlmiti deklaratiivne võlatunnistus ja millal algas ja lõppes deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olev leping. Välja on selgitamata millise perioodi eest hagis viidatud hinnakirja punktis 7.1.2. sätestatud teenusnumbri aastane tasu kostjal maksta tuli. Kohus ei ole tuvastanud poolte tahet 2008. aasta kokkuleppe (deklaratiivse võlatunnistuse) sõlmimisel. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud üldse lahendamata hageja nõude võla sissenõudmiskulu 473 krooni (30,23 euro) saamiseks, jättes tuvastamata selle nõude aluseks olevad asjaolud ja hindamata tõendid. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevale lepingule andnud VÕS § 635 lõiget 1 kohaldades vale õigusliku hinnangu. Kohus on leidnud, et tegemist on töövõtulepinguga. Ringkonnakohus maakohtu lepingule antud õigusliku hinnanguga ei nõustu ning leiab, et tegemist on VÕS 35. peatükis reguleeritud käsunduslepinguga. Töövõtuleping on teenuse osutamise leping, mille iseloomulikuks tunnuseks on töövõtja kohustus teatava kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks. Nimetatud asjaolu eristab töövõtulepingut eelkõige käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingutest, kus teenuse osutamiseks kohustatud isiku poolt võlgnetavaks soorituseks on teenuse osutamine kui protsess ehk teenuse osutamiseks vajalike toimingute korrektne läbiviimine. Töövõtulepingu ese ehk töövõtja võlgnetav sooritus on vastava teenuse kui protsessi lõpp-produkt ehk tulemus. Käesolevas vaidluses on võlgnetavaks soorituseks teenuse osutamine kui protsess ehk teenuse osutamiseks vajalike toimingute korrektne läbiviimine mitte teenuse tulemus ning seetõttu on tegemist käsunduslepinguga. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus eelmenetluses välja selgitama, kas hageja soovib hagiavalduses esiletoodud asjaolusid täiendada ja tugineb ka 2008. aastal sõlmitud kokkuleppele. Juhul, kui hageja tugineb kokkuleppele, siis tuleb kohtul välja selgitada, mida pidasid pooled silmas kokkuleppes, märkides, et kliendi sidevahendid jäävad kokkuleppe kehtivuse ajal sisselülitatuks. Kohtul tuleb hinnata, kas käsundisaaja on käsundit täitnud vajaliku hoolsusega ja kas kokkuleppest tuleneb vastastikune lepingu täitmise kohustus. Juhul, kui kohus tuvastab, et tegemist on vastastikuse lepingu täitmise kohustusega, siis tuleb hinnata, kas kostjal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest ja mis põhjustel. Eeltoodu tõttu on maakohtu otsus põhjendatud ebapiisavalt, mis on TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mida ei ole ringkonnakohtul võimalik, arvestades apellatsioonimenetluse eripära, kõrvaldada ja mis on aluseks otsuse tühistamisele ning tsiviilasja saatmisele uueks arutamiseks maakohtule. Kuna maakohus ei ole välja selgitanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, siis ei ole kolleegiumil võimalik ilma poolte kaebeõigust rikkumata esmakordselt asjaolusid tuvastada. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegiumi arvates on asjaolude olulises määras tuvastamata jätmise põhjuseks eelkõige ebapiisava põhjalikkusega eelmenetluse läbiviimine maakohtu poolt. TsMS § 392 lg 1 järgi tuleb eelmenetluses määrata kindlaks muuhulgas hageja nõue ja menetlusosaliste seisukohad nõude suhtes, samuti poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Vajadusel peab kohus eelmenetluses arutama pooltega menetluslikku olukorda ja selgitama vajadust tõendite esitamiseks.

Kuna ringkonnakohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.