Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. juuni 2012.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-1489
Tsiviilasi
FTTOÜ hagi VS I OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS L (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
1595 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: FTTOÜ (registrikood XXX asukoht XXX) Hageja esindaja: Harland Paas (AS GoGroup, e-post [email protected]) Kostja: VS I OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindajad: vandeadvokaat Anton Sigal ja advokaat Rutt Värk (Advokaadibüroo Red, e-post [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
28.mai 2012.a.
Hagi rahuldada osaliselt. Tunnustada FTTOÜ nõuet summas 647 794,71 eurot AS L (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud muu tähtaegselt esitatud nõudena. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta 50% ulatuses FTTOÜ kanda ja 50% ulatuses VS I OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue ja põhjendused
FTTOÜ esitas 12.01.2012.a. hagi VS I OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS L (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt otsustas Harju Maakohus 19.04.2011.a. kuulutada välja AS L pankrot ja nimetada pankrotihalduriks Veli Kraavi. Pankrotiteade esitati samal päeval väljaandes Ametlikud Teadaanded. Harju Maakohtu 04.11.2011.a. määrusega nimetati AS L (pankrotis) pankrotimenetluses teiseks pankrotihalduriks Rein Veiksaar. FTTOÜ esitas 03.05.2011.a. AS L (pankrotis) pankrotimenetluses oma nõude võlgniku vastu summas 647 794,71 eurot, paludes nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärku kuuluva nõudena. AS L (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul, mis toimus 12.12.2011.a., esitas hageja nõudele vastuväite kogu nõude osas VS I OÜ. Hageja nõue jäi esitatud vastuväite tõttu AS L (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja ei nõustu VS I OÜ poolt esitatud vastuväitega ning leiab, et see on esitatud põhjendamatult, ilma õigusliku aluseta. Hageja on seisukohal, et tema nõue kuulub AS L (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele 03.05.2011.a. esitatud nõudeavalduses esitatud suuruses, st summas 647 794,71 eurot, PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärku kuuluva nõudena. Hageja on omandanud 522 AS-i L (pankrotis) poolt emiteeritud 1000-eurose nimiväärtusega võlakirja. Hagejale kuuluvate võlakirjade nimiväärtus on 522 000 eurot. Vastavalt AS L (pankrotis) võlakirjade emissioonitingimuste p-le 5.1. saabus võlakirjade lunastustähtaeg 28.08.2010.a. Emissioonitingimuste p 10.1. kohaselt arvestati võlakirjadelt intressi määraga 3 kuu EURIBOR, millele lisandus 10% marginaal. AS L (pankrotis) ei ole pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga võlakirju lunastanud, samuti ei ole tasunud alates 28.02.2009.a. arvestatud intressi. Seega võlgneb võlgnik hagejale võlakirjade nimiväärtuse summa, so 522 000 eurot ning perioodil 29.11.2008-28.08.2010.a. kogunenud intressi, so 99 136,96 eurot. Hageja on arvestanud võlgnevuselt viivist perioodi 29.08.2010.a. kuni 19.04.2011.a. summas 26 657,75 eurot. Võlakirjadest tulenevad nõuded on tagatud pandiga. Võlakirjade emissioonitingimuste punkti
Kostja vastuväited Kostja VS I OÜ vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et nõue ei ole tagatud pandiga hageja kasuks. Võlakirjade punkti 7 kohaselt on võlakirjade emissioonist tulenevate kohustuste tagamiseks seatud pant AS KREC (praeguse
nimega AS RECV) aktsiatele 51% ulatuses. Võlakirjade tingimuste punktide 2.1.13, 7.1 ja 7.6 kohaselt on pandi seadmiseks sõlmitud eraldi tagatisleping võlgniku ja Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ kui pandipidaja ja tagatisagendi kasuks. Tingimuste punkti 7.7 kohaselt kantakse pandi realiseerimisest saadud raha investoritele agendi sellekohase taotluse alusel. Seega on agendi ja investorite vahel üksnes võlaõiguslik suhe, mille alusel investoritel on õigus nõuda agendilt pandi realiseerimisest saadud raha ülekandmist endale, kuid investorite enda kasuks ei ole tingimuste kohaselt seatud ühtegi panti ega muud tagatist. Tingimuste kohaselt on sõlmitud eraldi tagatisleping, mille alusel võlakirjade emissioonist tulenevad nõuded on panditud agendi kasuks, kes vajadusel realiseerib pandi investorite kasuks. Seega ei ole pandiga tagatud mitte hageja nõue, vaid agendi nõuded. Hageja ei ole tõendanud ning tingimustest ei tulene, et mõni pant või muu tagatis oleks seatud otseselt hageja kasuks. Seega isegi kui hageja oleks nõue võlgniku vastu, siis ei saaks ta nõuda selle rahuldamist esimeses järjekorras PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel. Kostja leiab, et hageja nõue on tõendamata. Hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping. Tingimuste punkti 9.5 kohaselt on investorid kohustatud kandma võlgnikule üle võlakirjade eest tasumisele kuuluva suma ehk andma võlgnikule laenu. Tingimuste 2.1.7 ja 11.1 kohaselt tuleneb võlakirjadest võlgnikule kohustus tasuda võlakirjade lunastamise tähtpäeval investorile võlakirjade nimiväärtusele vastav summa ja kogunenud intress ehk maksta laen kokkulepitud tähtpäeval investorile võlakirjade nimiväärtusele vastav summa ja kogunenud intress ehk maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale koos intressiga tagasi. Tegemist on seega rahasumma üleandmisele suunatud laenulepinguga, mille puhul hageja kui laenuandja põhikohustuseks on laenu väljamaksmise kohustus ja võlgniku kui laenusaaja põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise kohustus. Kostja leiab, et laenulepingu täitmine hageja poolt on tõendamata. Laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eelduseks on võlgniku poolt laenu väljamaksmise kohustuse täitmine väljamaksmise kohustusele. Laenusumma väljamaksmise kohustuse täitmiseks tuleb reeglina vastav rahasumma üle kanda laenusaaja arvelduskontole. Selline kohustus on sätestatud ka tingimuste punktis 9.5, mille kohaselt on investorid kohustatud võlakirjade eest tasumisele kuuluva summa kandma üle võlgniku pangakontole. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks võlgnikule võlakirjade eest tasunud. Asjaolu, et hageja on kantud EVK-sse võlakirjade omanikuna, ei tõenda iseenesest, et hageja on nende võlakirjade eest ka reaalselt tasunud ehk laenu andnud. Eeltoodut arvesse võttes ei ole tõendatud laenu väljamaksmise kohustuse täitmise hageja poolt, mistõttu ei ole tõendatud ka laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldused. Seega on hageja poolt tõendamata ka võlgniku kohustus tasuda hagejale võlakirjade nimiväärtusele ja kogunenud intresside vastava summa. Hageja on jätnud lisamata nõudeavaldusele dokumendid, mis tõendaksid hageja nõudele vastava võlgniku kohustuse olemasolu, mistõttu hageja nõudeavalduses esitatud nõue on tõendamata. Kuna hageja nõudeavalduses esitatud nõue oli ilmselgelt tõendamata, siis oli võlausaldajal põhjendatud alus esitada hageja nõudele vastuväide. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja FTTOÜ esitas AS L (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 647 794,71 eurot võlgniku võlakirjadest tuleneval alusel ning et kostja esitas võlgniku 12.12.2011.a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Samuti puudub pooltel vaidlus selle üle, et võlakirjade emissiooni korraldas AS
L (pankrotis, endine ärinimi AS K ) ning et hageja on võlgniku 522 võlakirja nimiväärtusega 522 000 eurot omanikuna kantud Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse. Hagejale kuuluvad võlakirjad omandasid võlgnikult algselt AS R CBLS.AC. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on võlakirjadest tulev nõue võlgniku vastu. Samuti vaidlevad pooled hageja nõude rahuldamisjärgu üle. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. VÕS § 24 lg 1 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus asub seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping vastavalt VÕS § 396 lõikele 1 tulenevalt Emissiooni tingimuste punktist 2.1.7, mille kohaselt võlgnik väljastas investoreile võlakirja, mis kinnitab võlgniku tagatud ja allutamata võlakohustust võlakirja nimiväärtuse ja sellelt makstavate intresside ulatuses ja mida hoitakse immateriaalselt Eesti Väärtpaberite Keskregistris ning punktist 11.1, mille kohaselt lunastab võlgnik võlakirjad kustutuspäeval, so 28.augustil 2010.a. lunastamishinnaga, mis vastavalt Emissiooni tingimuste punktile 11.2 kantakse investorite jooksevkontodele, kes registriandmete järgi omavad võlakirju kustutuspäeval. Vastavalt Emissiooni tingimuste punktile 5.6 on võlakirjad vabalt võõrandatavad ning koormatavad. Seega on eeltooduga tõendatud, et hageja on laenuandja, kes andis võlgnikule kui laenusaajale märkimispäeval rahasumma ja võlgnik on kohustatud rahasumma laenuandjale kustutuspäeval tagastama. Võlgnik sai investorilt tähtajalist laenu, emiteerides neile võlakirju, samas jättis võlgnik oma kohustuse, laen tagastada ehk võlakirjad kustutada, täitmata. Vaidlust ei ole selles, et võlgnik oma kohustust täitnud ei ole. Kohus leiab, et vaidlusalused võlakirjad on väärtpaberid VÕS § 917 lg 1 mõttes, mille kohaselt on väärtpaber iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Vastavalt VÕS § 918 lg 1 on esitajaväärtpaber väärtpaber, millest tuleneva kohustuse täitmist võib nõuda või millest tulenevat muud õigust võib teostada väärtpaberi omanik. Kohtu hinnangul on vaidlusalused võlakirjad käsitletavad esitajaväärtpaberitena VÕS § 918 lg 1 mõttes, kuna vastavalt Emissiooni tingimuste punktile 11.2 oli võlgnikul kohustus tasuda lunastamishind isikule, kes oli kustutuspäeval võlakirjade omanikuna kantud Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli kantud 28.augustil 2010.a. registrisse 522 vaidlusaluse võlakirja nimiväärtusega 522 000 eurot omanikuna. Hageja on esitanud Eesti Väärtpaberite Keskregistri väljavõtte, mis kinnitab, et hageja on AS L (pankrotis) võlakirjade omanik saldoga 522 000 eurot. Seega on hageja oma nõudeõigust võlgniku vastu tõendanud vastavalt Emissiooni tingimustele. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kas hageja on võlakirjade eest tasunud. Võlgnikul ei ole õigust keelduda hagejale lunastamishinna tasumisest. Võlgnikul oli kohustus vastavalt Emissiooni tingimustele tasuda hagejale lunastamispäeval lunastamishind, mis Emissiooni tingimuste punkti 2.1.9 kohaselt on võlakirjade nimiväärtuse ja märkimispäevast lunastuspäevani kogutud intresside summa. Seega on võlgnikul hagejale tasumata lunastamishind Emissiooni tingimustest tulenevalt 522 000 eurot võlakirjade
nimiväärtuse ulatuses ja perioodil 29.11.2008.a. kuni 28.08.2010.a. kogunenud intresside summas, so 99 136,96 eurot. Nimetatud summasid kostja vaidlustanud ei ole. Hageja nõuab ka viivise tasumist perioodi 29.08.2010.a. kuni 19.04.2011.a., so 233 päeva eest kokku summas 26 657,75 eurot ( 522 000x 8%: 365= 114,41x 233). Kohus leiab, et antud nõue on VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja hageja viivise arvestust vaidlustanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue võlgniku vastu summas 647 794,71 eurot (522 000+ 99 136,96+ 26 657,75). Kohus leiab, et õige ei ole hageja väide, mille kohaselt on hageja nõue tagatud pandiga ja on sellest tulenevalt PankrS § 153 lg 1 punktis 1 nimetatud järgu nõue. PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. AÕS § 5 lg 1 alusel on pandiõigus piiratud asjaõigus. AÕS § 276 lg 1 kohaselt võib asja pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Seega on asjaõigusseaduse kohaselt õigus nõuda nõude rahuldamist seatud tagatise arvel isikul, kelle kasuks tagatis on seatud. Vastavalt Emissiooni tingimuste punktide 2.1.13, 7.1 ja 7.6 on pandi seadmiseks sõlmitud eraldi tagatisleping võlgniku ja Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ vahel, mille kohaselt aktsiate pant on seatud Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ kui pandipidaja ja tagatisagendi kasuks. Tingimuste punkti 7.7 kohaselt kantakse investoritele agendi sellekohase taotluse alusel pandi realiseerimisest saadud raha, arvestades maha finantstagatise lepingu järgsed teenustasud ja enampakkumisega seotud kulutused. Seega nõustub kohus kostja seisukohaga, et agendi ja investorite vahel on üksnes võlaõiguslik suhe, mille alusel on investoritel õigus nõuda agendilt pandi realiseerimisest saadud raha ülekandmist endale, kuid investorite enda, sealhulgas hageja kasuks ei ole panti seatud. Seega ei ole hageja nõue pandiga tagatud ega ole PankrS § 153 lg 1 punktis 1 nimetatud järgu nõue, mistõttu kuulub hageja nõue tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades hageja nõuet võlgniku vastu, kuid nõude rahuldamisjärgu osas nõustus kostja seisukohaga, siis peab kohus põhjendatuks, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse
menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.