Eeri Savimägi hagi Kaja Õunapu (end Noobel) vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
2 291,23 eurot (35 850 krooni)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eeri Savimägi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. juuni 2012
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Eeri Savimägi (isikukood: XXX)
esindajad
Vastustaja (kostja): Kaja Õunap (isikukood: XXX), esindaja Terje Mikk Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 5. septembri 2011 otsus muutmata.
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 5. septembri 2011 otsus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Eeri Savimägi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Eeri Savimägi esitas hagi Kaja Õunapu (end Noobel) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt külvas hageja 2005 kevadel kostja põllumaale teravilja. Vastavalt kokkuleppele oli viljaseeme hageja oma, teraviljasaagi pidid hageja ja kostja jagama pooleks. 2005 sügisel teraviljakoristuse ajal teatas kostja hagejale keeldumisest vilja anda. Hageja seemnega külvatud põldudel oli teraviljasaak 15 tonni, sellest pidi hageja vastavalt kokkuleppele saama 7,5 tonni teravilja. Hageja sai reaalselt kätte 2 tonni kaera, saamata jäi 5,5 tonni teravilja (1,2 tonni kaera ja 4,3 tonni otra). Hageja leidis, et kostja tekitas talle õigusvastaselt varalist kahju. Võttes aluseks kaera ja odra turuhinna, on hageja kahju saamata jäänud kaera eest 2 760 krooni ja 12 900 krooni saamata jäänud odra eest, kokku 15 660 krooni. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5 palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 15 660 krooni. 19.01.2009 muutis hageja oma nõuet ja soovis esitada nõude alusetu rikastumise alusel. Hageja esitas täiendava asjaolu, et 2005 kevadel külvas ta kostja põllumaale 6 ha teravilja oma seemnega ja haris põllu. 2005 sügisel keeldus kostja hagejale vilja andmast. Hageja sai reaalselt kätte 2 tonni kaera, saamata jäi 13 tonni teravilja: 4,5 tonni kaera ja 8,5 tonni otra. Hageja andis kohtuistungil vande all ütlusi selle kohta, et ta külvas 2005 kevadel kostja põldudele vilja eelnevalt nõusolekut küsimata. Hageja arvates on kostja omandanud hageja teravilja hageja nõusolekuta ja alusetult. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõudis hageja kostjalt omastatud teravilja väärtuse hüvitamist summas 35 850 krooni.
2.Kostja K. Õunap vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt elasid pooled koos ja abistasid üksteist majapidamises. Hageja abistas kostjat põllutöödes kostja kinnistul ja kostja käis hagejal abis Võrus hageja kinnistul. 2005 aitas hageja kostjal külvata maha kostjale kuulunud vilja. Kokkulepet viljasaagi jagamise kohta ei olnud. Hageja hakkas omavoliliselt omastama kostjale kuuluvat vilja ja sai 2005 kostja põldudelt koristatud viljast endale 2,5 tonni vilja. Kostja laadis viljakotid hageja traktorikärult maha, kuna juba esimese koormaga oli hageja oma viljaseemne tagasi saanud. Kostja ei tunnistanud ka hageja muudetud nõuet. Hageja nõue ei ole tõendatud. 2005 kogusaak oli 11,4 tonni ja seemne sai hageja tagasi. Hageja külvas seemneid ja koristas teravilja aastal 2005, kuid koristamist kostja ei palunud teha. Teenustasu või vilja saamisest juttu ei olnud.
3.Tartu Maakohus jättis 15. veebruari 2010 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. novembri 2010 otsusega Tartu Maakohtu 15. veebruari 2010 otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 5. septembri 2011 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud E. Savimägi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt kvalifitseeris Tartu Ringkonnakohus oma
1.novembri 2010 otsuses poolte suhte käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, mille raames toimub kulutuste ja tasu maksmine VÕS § 1023 lg-te 1 ja 3 kohaselt. Maakohtul ei ole võimalik kõrvale kalduda ringkonnakohtu poolt kohaldatud õigusnormist ja juhistest ning asi tuleb lahendada käsundita asjaajamise instituuti reguleerivate sätete alusel. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja külvas 2005 kevadel kostja põldudele kaera ja otra ja 2005 sügisel koristas võrsunud saaki ning 2005 viljasaagist sai hageja endale 2500 kg kaera. Maakohus tuvastas, et hageja tegutses kostja majapidamises kooselu ja kooselule järgnevate heade suhete alusel. Samade suhete alusel abistas kostja hagejat tema majapidamises Võru maakonnas. Nende suhete raames tegi hageja põllutöid oma tehnikaga kostjale kuuluvatel põldudel, koristas saaki. 2004 ja 2005 nii teravilja külvamisel kui ka saagi koristamisel ei peetud arvestust koristatud saagi ja hiljem maha külvatud seemne koguste ja päritolu üle. Töid telliti, tehti ja kulusid kanti mõlema poole poolt. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et aastatel 2004-2005 tegutsesid hageja ja kostja vilja külvamisel, koristamisel ja töötlemisel sellisel viisil, et ei tehtud vahet ega peetud arvestust selle üle, kes ja millises ulatuses teeb kulutusi või kellele ja millises koguses kuulub vili või kus see asub. Oluline on, et teravilja näol on tegemist liigitunnustega piiritlemata asjaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 51 lg 1 mõttes. Liigitunnustega piiritlemata asja puhul tulnuks isikul, kes soovib selle asja koguse või hinna kindlaksmääramist, asi ehk teravili mõõta või kaaluda. Käesolevas vaidluses on ilmne, et pooled ei teinud vähemalt kahe aasta kestel külvamise ja koristamise käigus toiminguid viljakoguste kindlaksmääramiseks ega pidanud arvestust selle üle, kellele kuuluv vili, millises koguses on pandud mingisugusesse salve. See tähendab, et pooled oma vastastikuse abistamise käigus ei pidanud silmas kavatsust asuda hiljem nõudma tehtud kulutuste hüvitamist või tasu maksmist tehtud töö eest. Puudub vaidlus selle üle, et kostja oli nõus sellega, et hageja teeb põlluharimistöid ja külvab 2005 kevadel kostja põllule XXX vallas XXX külas viljaseemne nii, nagu ta oli seda teinud ka eelmisel aastal. Sellega on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega, mis oli kooskõlas kostja tahtega. Kostja kinnitusel puudus tal soov, et hageja hakkaks vilja koristama. Hageja kohtuistungil kinnitas oma kavatsust, et külvab kostja põllud ära, et kostja vajadus loomasöödaks saaks rahuldatud. Sellega kinnitas hageja kavatsust tegutseda kostja huvides. Maakohus leidis, et vaatamata kostja tahte hilisemale muutumisele ei tule hageja tegutsemist teravilja koristamisel 2005 koristusperioodil käsitada õigustamatu asjaajamisena, kuna kostja oma käitumisega jättis mulje, et ta nõustub sellise tegevusega. Õigustatud käsundita asjaajamise raames on selle isiku, kelle asja aetakse, tähtsaim kohustus asjaajaja poolt tehtud kulutuste hüvitamine, arvestades seejuures VÕS § 1023 lg-t 3. Pooltevahelised suhted olid head ja käidi läbi kuni sügiseni 2005. Ilmne on, et asjaajamisele asumisel, s.o 2005 kevadel külvama asudes ja põldu harides, ei olnud hagejal kui käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult, s.o kostjalt kulutuste hüvitamist ega tasu maksmist. Pooled ise kinnitasid kohtuistungitel, et nad ei olnud leppinud kokku tasu eest töö tegemist ja hageja ei teinud kostja põllumaadel teenust. Pooltel kavatsuse puudumist asuda hiljem tehtud kulutuste hüvitamist või tasu maksmist nõudma tõendab kogu varasem käitumine, sh vajaliku arvepidamise puudumine. Seetõttu põhineb ka hageja kulutuste hüvitamise nõue keskmistel
kuludel ja hindadel ja OÜ Voore Agroteenuse näitlikel hindadel. Sellisena ei ole hageja tegelikud kulud tõendatud. Hageja väitel külvas ta kostja põllumaadele 2005 kevadel oma viljaseemne ja arvestas, et saab saagi. Käsundita asjaajamine seisneb selles, et pooled selle suhte raames tegutsesid vastastikku üksteise majapidamises, leppimata iga tehtava töö puhul kokku, kes saab sellest tööst tuleneva põllumajandusliku tulemi. Käsundita asjaajamise puhul toimib eeldus, et soodustatuks on omanik. Pooled olid põllumajandusettevõtjad. Põllumajandusettevõtlus põhineb maa kasutusõigusel, st kas maaomandil või kasutusõigusel muul alusel, nt rendisuhtel. Hagejal puudus kostja maa suhtes maaomand ja puudus ka maa rentimise suhe. Seetõttu saab ta sellel maaomandil kasvanud viljasaagi endale vaid sellekohase kokkuleppe olemasolul. Pooltel selline kokkulepe puudus. Kostja kinnisasjal kasvav vili on kostja kinnisasja oluline osa TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Kostja kinnisasjal kasvav vili ehk kinnisasjast saadav kasu kuulub kostjale. Õige on hageja väide, et põllumehe tasu ongi see, mis ta põllult saab. Kuid selle eelduseks ongi maaomand või kokkulepe maa kasutamise kohta. Hagejal puudus kostja suhtes nii maaomand kui ka maa rentimise suhe. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja on saanud 2005 võrsunud saagist endale umbes 2 500 kg kaera. Kostja ei ole selle suhtes tagasinõuet esitanud ja on väljendanud, et sellega on hageja saanud tagasi viljaseemne. Maakohus oli seisukohal, et teravilja kui liigitunnusteta (asendatava) asja puhul on põhjendatud lugeda, et külvatud vili koguses umbes 1 590 kg on tagastatud (asendatud) saagist saadud 2 500 kg viljaga. Sellega on juba enne hagi esitamist korvatud hageja võimalikud kulud ja kostja ei ole midagi säästnud hageja asjaajamise tõttu. Muud alused hagi rahuldamiseks puuduvad, kuna asjas on tõendamist leidnud, et kostja põldudel tegutsema hakates puudus hagejal kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist ja kostjal kui soodustatul puudus ka kavatsus neid hüvitada. Seetõttu puudub vajadus käsitleda detailselt hageja poolt esitatud kulude ja tasu nõude tõendatust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.E. Savimägi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 5. septembri 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendsute kohaselt: 1) ei nõustu E. Savimägi maakohtu järeldusega, et hagejal puudus kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja jätnud osa tõendeid tähelepanuta. Hageja on kogu aeg väitnud, et soovis ja pidi endale saama 2005 sügisel koristatava viljasaagi. 07.09.2005 omastas kostja osa viljasaagist ja keeldus seda hagejale andmast. Hageja pöördus politsei poole ja asja materjalides on Riigiprokuratuuri 11.01.2006 määrus, millest ka nähtub, et hageja pöördus 31.10.2005 kuriteokaebusega Lõuna Politseiprefektuuri. Kuid kuna hageja on kogu aeg nõudnud endale viljasaaki, on saak põllumehe „tasu“ ja ka „kulutuste hüvitus“. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja on kogu aeg soovinud ja ka nõudnud kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist; 2) ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kirjalikud tõendid tõendavad kütte ja õlide soetamist kostja poolt. Hageja on maakohtus väitnud, et mootorkütuse ja -õli tšekid ja tšekk aku kohta ei ole asjakohased tõendid. Kuludokumendid on M. V. nimele. M. V. ei ole menetlusosaline ja kui ta on teinud mingeid kulutusi, siis ei ole need seotud käesoleva vaidlusega. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks ostetud kütust andnud hagejale. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik arvestada kuludeks bensiinitšekke, kui hageja poolt kasutatud traktor ja
kombain kasutavad diislikütust. Samuti on enamus kütusetšekke perioodist, mil põllutöid ei teostatud. Alates 07.09.2005 pooled enam ei suhelnud, mh oktoobris ja novembris, seega ei olnud kostjal võimalik hageja tehnikale kütust osta ja üle anda. Lisaks sellele oli kostja majapidamises ka muid sõite, seega võis tegemist olla tema enda tarbeks tehtud kulutustega. Maakohus ei ole andnud hinnangut ka ETV saate „Pealtnägija“ salvestusele kui tõendile. Salvestuses tunnistab kostja, et 2005 kevadel külvas hageja kostja põllule oma vilja; 3) on vastuolulised kostja andmed põldude suuruse ja kasvatatud teravilja sortimendi kohta. Politseile antud seletuses avaldas kostja, et 2004 viljasaagist läks 1 700 kg otra hageja viljahoidlasse. 2005 kevadel sai toodud hageja viljahoidlast 1 200 kg otra, sellest külvas hageja kostja põllule suurusega 3 ha 750 kg otra. Tartu Ringkonnakohtu istungiprotokollist nähtub, et 2004a kasvatas kostja kaera ja otra. PRIA-le esitatud põldude loetelus on 2004 märgitud 4,4 ha põllumassiivil põllukultuuriks kaer. Otra vastava taotluse kohaselt kostja kasvatanud ei ole. Politsei seletuses väidab kostja, et 2005 tema põllule 6 ha külvati 1500 kg teravilja. PRIA-le esitatud taotluse kohaselt oli 2005 teravilja all 1,5 ha + 3 ha = 4,5 ha põllumaad. Vastuses kohtule 30.09.2009 on kostja avaldanud, et hageja oli juba esimese koormaga oma viljaseemne tagasi saanud. Seega kostja on vastuses võtnud omaks, et tegemist oli hagejale kuuluva viljaseemnega, mis 2005 kevadel maha külvati. Kohtuistungil 14.12.2009 on kostja avaldanud, et kaer oli 2004 maas. 2005 oli 6 hektarit maas (vilja). Kostja ütlused ei ole usaldusväärsed; 4) ei andnud maakohus hagejale võimalust tutvuda 10.08.2011 kohtuistungi protokolliga. Protokollis on kajastamata hageja lõppsõna. Kuigi hageja esitas selle kirjalikult, ei ole protokollis märget selle kohta; 5) on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Kostja omastas enamuse viljasaagist, midagi viljakasvatusse panustamata, lisaks sellele sai ta PRIA-lt nii pindala kui teravilja otsetoetused. kostjal rendileping väimehega 5 ha põllumaale, kust ta sai endale loomakasvatuseks vajaliku teravilja, seega on vale kostja väide, et talle oli hageja poolt kostja maadele külvatud vilja vaja; 6) jääb arusaamatuks maakohtu käsitlus, et hagejal puudub õigus nõuda kulutuste hüvitamist ja õigus tasu saamisele, samas aga jõudis maakohus järeldusele, et hageja võimalikud kulud on hüvitatud. Siinjuures on kohus esitanud arvestuse - hageja külvas 1 590 kg ja sai 2 500 kg (tegelikult sai hageja 2000 kg), seega on tasu 910 kg (tegelikult 410 kg) kaera maksumus (kilohind 2,3 krooni), s.o 2 093 krooni (maakohtu arvestus) või 943 krooni (hageja arvestus). Seega tegi hageja tõsist tööd ja maakohtu arvestuste kohaselt 2 000 kroonist peaks piisama kulude ja tasu hüvitamiseks.
6.K. Õunap vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõudnud asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist ning tasu maksmist. Kostja nõustub maakohtu järeldusega, et puuduvad muud alused hagi rahuldamiseks, kuna asjas on tõendamist leidnud, et kostja põldudel tegutsema hakates puudus hagejal kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist ja kostjal kui soodustatul puudus kavatsus ka neid hüvitada. Hageja alustas nn „sõda“ kostja vastu siis, kui poolte kooselu lõppes. Kuni selle hetkeni ei avaldanud hageja kordagi soovi saada oma tehtud töö eest tasu. Hageja ei ole esitanud ühtegi täiendavat tõendit, mis oleks aluseks esitatud nõuete muutmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
5.septembri 2011 otsus muutmata.
Kuna Tartu Maakohtu 5. septembri 2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks ei saa olla apellandi väide, mille kohaselt ei andnud maakohus talle võimalust tutvuda 10.08.2011 kohtuistungi protokolliga ja protokollis on kajastamata tema lõppsõna. Apellant ei ole märkinud apellatsioonkaebuses, millises osas ta oleks taotlenud protokolli parandamist. Apellandi kohtukõne (nn lõppsõna) on kirjalikul kujul toimikus (II kd tl 4-7) ning asjaolu, et kohtuistungi protokollis puudub viide apellandi kirjalikule kohtukõnele, ei saanud viia asja ebaõigele lahendamisele.
9.Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid, asudes seisukohale, et hagejal puudus kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Asjaolu, et hageja väitel on ta soovinud kogu aeg endale saada 2005 sügisel koristatud viljasaagi, ei anna alust järeldada, et pooled leppisid kokku, et hageja tasuks asjaajamise eest ja kulutuste hüvitamiseks on 2005 sügisel koristatud vili. Kostja on sellisele kokkuleppele vastu vaielnud ning hageja ei ole tõendanud tema poolt nimetatud kokkuleppe olemasolu. Kostja vastuväite kohaselt pooled abistasid vastastikku teineteist ning hageja vaid abistas kostjat 2005 kevadel vilja mahapanekul ja sügisel koristusel, kuid kostja ei ole andnud hagejale oma põlde kasutusse selliselt, et hageja külvab nendele vilja ja saab kogu saagi endale. Hageja väidet sellekohta, et ta pidi saama endale 2005 sügisel koristatud vilja, ei tõenda tema poolt kuriteokaebusega Lõuna Politseiprefektuuri pöördumine.
10.Hageja tegutses vilja külvamisel ja saagi koristamisel omamata vastavat lepingut kostjaga ning tema tegevus on vaadeldav käsundita asjaajamisena, mis vastab kostja kui soodustatud isiku huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi. Vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p-le 2 kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 reguleerib käsundita asjaajamise korral kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikuks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulude hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi.
11.Seega õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lg 1 ja lg 3 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
Hageja väite kohaselt omastas kostja enamuse viljasaagist midagi viljakasvatusse panustamata, ning lisaks sellele sai ta PRIA-lt nii pindala kui teravilja otsetoetused. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud seda, et asudes 2005 kevadel kostja põldudele vilja külvama oleks tal olnud kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja puudus kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist. Nimetatud asjaolu kinnitab see, et poolte vahel oli kooselu ning kooselule järgnesid omavahelised head suhted, mis seisnesid teineteise abistamises majapidamistööde tegemisel. Pooltevahelised suhted olid head septembrini 2005, s.o 2005 kevadel vilja külvates ja hiljem põldu harides ei olnud hagejal kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist. Samuti ei ole tõendatud asjas olevate tõenditega see, et hagejal oleks enne vilja koristamist 2005 sügisel olnud kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Asjaolu, et hageja võttis endale 2005 sügisel viljasaagist ligikaudu 2500 kg kuivatatud vilja (kaera) ning kostja ei ole seda tagasi nõudnud, ei tõenda seda, et hagejal oli enne vilja külvama asumist kevadel 2005 või vilja koristamisel 2005 sügisel kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Pigem näitab see asjaolu seda, et kuna poolte suhted 2005 sügisel halvenesid, siis hageja kavatsused muutusid ja ta hakkas nõudma kostjalt kogu põllul kasvanud viljasaaki. Kostja aktsepteeris hageja nõuet osaliselt ulatuses, milline kattis hageja poolt põllule külvatud viljaseemne. Selline kostja käitumine ei tõenda aga seda, et hagejal oli juba algselt kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
12.Tuvastamaks seda, kas hagejal oli 2005 kevadel kostja põldudele vilja külvates ja sügisel vilja koristades kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, ei ole tähtsust asjaolul, kui suured olid põllud, millele hageja vilja külvas ega ka sellel, kui palju maksis vili, mille hageja endale võttis. Samuti ei oma tähtsus nimetatud asjaolu tõendamisel kostja poolt maakohtus esitatud kütte ja õlide ostmise arved (I kd tl 220-231). Hageja väitel ei ole maakohus andnud hinnangut ETV saate „Pealtnägija“ salvestusele kui tõendile, samas aga salvestuses tunnistab kostja, et 2005 kevadel külvas hageja kostja põllule oma vilja. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt nimetatud salvestus ei tõenda seda, millise kavatsusega hageja külvas kostja põllule 2005 kevadel vilja ja koristas selle sügisel.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.