Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

Hagi rahuldada osaliselt.

Mõista välja Hilja Aasalt leppetrahv 4364.37 € (neli tuhat kolmsada kuuskümmend neli € ja 37 senti) AS Oilseeds Trade kasuks.

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Hageja alternatiivsed nõuded on esitatud eelmenetluse käigus kohtu määratud tähtajaks 02.06.2011. a (tl 127, 129-134). Kohus leidis, et esitatud alternatiivsete nõuete menetlusse mittelubamiseks puuduvad alused. Protsessiökonoomika ja kohtukulude kandmise seisukohalt oleks ebamõistlik, kui hageja peaks esitama kahju hüvitamise hagi uuesti (teises menetluses). Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et hageja AS Oilseeds Trade ja M.A. Hilja Aasa Kooli Talu nimel sõlmisid alljärgnevad lepingud: 1) 14.04.2010. a ostu-müügileping nr L5-1/83 (tl 11), millega kostja kohustus hagejale müüma 50 tonni suvirapsi; 2) 27.04.2010. a ostu-müügilepingu nr L5-1/92 (tl 15), millega kostja kohustus hagejale müüma 25 tonni suvirapsi; 3) 28.04.2010. a ostu-müügilepingu nr L5-1/94 (tl 19), millega kostja kohustus hagejale müüma 25 tonni suvirapsi. Ostu-müügilepingud on kostja Hilja Aasa Kooli Talu nimel allkirjastanud M.A. . Kostja Hilja Aasa väitel puudus M.A. l volitus lepingute allkirjastamiseks tema nimel. Kohus leidis, et antud juhul tuleb lugeda, et Hilja Aasa on andnud M.A. le volituse hagejaga ostu-müügilepingute sõlmimiseks. Tegemist on nn talumisvolitusega TsÜS § 118 lg 2 järgi. TsÜS § 118 lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. M.A. on kostja Hilja Aasa poeg. M.A. poolt kohtuistungil antud ütlustest (tl 201-202) nähtuvalt töötab ta Hilja Aasa Kooli Talus. Hageja esindajatega on põhiliselt suhelnud M.A. . Ta teeb kostja juures talutöid, kuid on ka lepinguid allkirjastanud. Rapsi ostmise asjus suhtles hageja esindaja O.S. ga M.A. . Lepinguid tuli hageja esindaja sõlmima kohapeale Hilja Aasa Kooli Tallu. M.A. sõnul oli ka Hilja Aasa kodus, kuid ta oli kas aiamaal või toas ning lepingutele kirjutas alla tema. Hageja esindaja tunnistaja O.S. selgitas kohtuistungil (tl 126127), et kahel korral oli kostja juures lepingute sõlmimise ajal ka Hilja Aasa. Hilja Aasa ise lepinguid ei allkirjastanud, neile kirjutas alla M.A. . M.A. on ka varem kostja nimel hagejaga lepinguid sõlminud. Pooled on allkirjastanud 14.08.2008. a rapsiseemne ostu-müügilepingu (tl 80), 14.04.2010. a ja 28.04.2010. a ostu-müügilepingud (tl 81 ja 86), mille alusel on hageja müünud kostjale teraviljaseemet. Lepingute alusel esitatud arvetele on kostja poolt alla kirjutanud Hilja Aasa (tl 87 ja 88). Sellest võib järeldada, et Hilja Aasa Kooli Talu majandustegevuses oli tavapärane, et M.A. töötajana sõlmis müügilepinguid ja Hilja Aasa oli sellest teadlik. Hilja Aasa ei ole vaidlustanud lepingute sõlmimist ega takistanud seda, seega ta talus esindaja M.A. poolt tehingute tegemist hagejaga. Pooled on allkirjastanud ostu-müügilepingute lisadena hinnafikseeringu kokkulepped alljärgnevalt: 1) 23.04.2010. a ostu-müügilepingu nr L5-1/83 lisa nr 1 (tl 24); 2) 27.04.2010. a ostu-müügilepingu nr L5-1/92 lisa nr 1 (tl 25); 3) 29.04.2010. a ostu-müügilepingu nr L5-1/92 lisa nr 2 (tl 23). Nimetatud hinnafikseeringu kokkulepetes on määratud kindlaks kauba kogus, hind ja tarneaeg. Kostja väitel ei ole nimetatud hinnafikseeringu kokkulepped pooltele siduvad. Kohus möönis, et hinnafikseeringute kokkulepetes (tl 23, 24, 25) on peale hinna, koguse ja tarneaja fikseeringut märgitud trükitud kirjas: hinna fikseerimise minimaalne kogus on 100 tonni ja edasi toimub fikseerimine 100 tonnise sammu kaupa. Kohtu hinnangul on

lepingute lisade puhul tegemist hagejapoolsete teravilja ostu-müügilepingute lisade blanketiga, kus on konkreetsete tingimuste jaoks jäetud lüngad käsikirjaliselt poolte poolt täidetud. Kuna pooled on kokku leppinud blanketil märgitud tüüptingimusest teistsuguses koguses ja hinnas ning selle ka omakäeliselt fikseerinud, siis on selline kokkulepe pooltele siduv. Arvestades lepingute lisades fikseeritud tarneaega, pidi kostja täitma kohustuse hiljemalt 2010. a novembrikuu lõpul, seega muutus kohustus sissenõutavaks alates 01.12.2010. a. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel Vaidlustamata asjaoluna tegi kohus kindlaks, et kostja hagejale kokkulepitud rapsi kokkulepitud tähtajaks ei tarninud. Seega rikkus kostja lepinguid. Kostja väitel oli lepingute rikkumine vabandatav vääramatu jõu tõttu. Kostja on toonud põhjenduseks ebasoodsad ilmastikutingimused (erakordselt kõrge temperatuur), mistõttu oli rapsisaak oodatust palju väiksem. VÕS § 103 lg 2 näeb ette, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leidis, et kohustuse rikkumine kostja poolt ei ole vabandatav vääramatu jõu tõttu. Vääramatuks jõuks saab olla loodusjõud, mida inimene ei saa ette näha ega vältida. Kostja on toonud välja, et 2010. a suvel olid Eestis kuumarekordid, mida pole viimasel sajandil Eestis esinenud, kolme suvekuu keskmine õhutemperatuur oli EMHI andmetel 18,1 kraadi, samas kui pikaajaline norm oli Eestis 15,5 soojakraadi. Kostja on tõendina esitanud TÜ Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu teatise (tl 67), mille põhjal tulenevalt 2010. a ebasoodsatest ilmastikutingimustest oli Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu liikmete ja koostööpartnerite teraviljasaak ca 30-40 % madalam eelmise 5 aasta keskmisega võrreldes ja rapsisaak ca 50 % madalam varasema perioodiga võrreldes. Lisaks on kostja esitanud tõendina Jõgeva Sordiaretuse Instituudi hinnangu suvirapsi kasvutingimustele 2010. a (tl 68). Eeltoodust võib järeldada, et ilmastikutingimused mõjutasid suvirapsi saagikust kostjal. Kuna kostja kohustus oli seotud põllumajandustootmisega, siis lähtus kohus vääramatu jõu mõiste sisustamisel üldisest põllumajanduspoliitikast. Vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 66 l-le 3 lähtutakse vääramatu jõu mõiste määratlusel Euroopa Komisjoni määruse 817/2004 EÜ sätetest. Euroopa Komisjoni määruse 817/2004 EÜ artikli 39 p 1 kohaselt - ilma, et see piiraks üksikjuhtudel arvessevõetavaid tingimusi, - võivad liikmesriigid vääramatu jõuna käsitada eriti järgmisi juhtusid: a) põllumajandustootja surm; b) põllumajandustootja pikaajaline töövõimetus; c) põllumajandusettevõtte olulise osa sundvõõrandamine, kui kohustuse võtmise päeval ei olnud sellist sundvõõrandamist ette näha; d) raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajandusettevõtte põllumajandusmaad; e) põllumajandusettevõtte loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel; f) kogu või osa põllumajandustootja karja kahjustav loomataud. Kohus oli seisukohal, et erakordselt kuum suvi ei ole käsitletav vääramatu jõuna raske loodusõnnetuse tähenduses, mis vabandaks põllumajanduslike tegevuste tegemata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Lisaks väitis ja tõendas kostja (saatelehed tl.155-156), et ta sai 2010. a kokku 78,6 tonni rapsi, mille ta müüs AS-ile Werol Tehased. Kostja oleks osaliselt saanud vältida kohustuse rikkumist hageja ees ja müüa 78,6 tonni rapsi hagejale. Sellisel juhul oleks jäänud kostjal lepingud täitmata vaid 21,4 tonni osas (lepingute järgi kohustus kostja müüma hagejale

100 tonni suvirapsi). Kohustuse rikkumine oli osaliselt ka kostja poolt välditav. Seega ei saa kostja kohustuste rikkumist vabandada vääramatu jõu tõttu. Hageja on esitanud kohtule alternatiivsed nõuded. Esmane nõue on esitatud VÕS § 135 lg 1 alusel hinnavahe hüvitamiseks. Hinnavahe hüvitamise nõude aluseks on lepingust taganemine. Seega nõude lahendamisel tuleb teha selgeks, kas lepingutest taganemine on üldse toimunud. VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohuse rikkumise korral õiguskaitsevahendina lepingust taganeda. VÕS § 117 lg 1 näeb ette, et kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine pool lepingust taganeda. Kohus tegi kindlaks, et pooltevaheliste lepinguliste suhete raames on aset leidnud järgmised sündmused: 1) pooled on rapsi ostu-müügi lepingutes kokku leppinud suvirapsi tarnimise tähtaja „esimesel võimalusel peale koristust ja viljakuivatamist, kuid mitte hiljem kui 15.10.2010. a“ (lepingu p 2 kõigis lepingutes tl 13,17,21); 2) hinnafikseeringu kokkulepetes on lepitud kokku rapsi tarnimine tarnetähtajaga oktoobernovember (tl 23-25); 3) 2010. a septembrikuu teisel poolel teatas M.A. telefonivestluses AS Oilseeds Trade müügijuhile O.S. le, et Hilja Aasa Kooli talu rapsi ei tarni (tunnistaja O. S ütlused kohtuistungil tl 127); 4) 30.09.2010. a saatis AS Oilseeds Trade H. Aasale kirja, milles selgitas lepingu rikkumise tagajärgi, sh seda, et hageja nõuab lepingu täitmist või lepingu p 7.1. kohaselt leppetrahvi ja asenduskauba hinnavahe hüvitamist. Kiri tl 123 on esitatud tõendina kostja poolt; 5) M.A. vahendusel sai AS Oilseeds Trade teada, et Hilja Aasal ei ole võimalik rapsi müüa (tunnistaja M. A ütlused kohtuistungil tl 202); 6) 19.10.2010. a teatas hageja kostjale kirjaga (tl 28), et nõuab kostjalt hinnavahe hüvitamist ja leppetrahvi tasumist, kuna Hilja Aasa Kooli talu on teatanud, et ei täida lepingulisi kohustusi; 7) 08.11.2010. a saatis hageja kostjale pretensiooni (tl 29-30), nõudes kohustuste täitmist vastavalt lepingule, sh lepingu p 7.1. alusel hinnavahe ja leppetrahvi tasumist; 8) hageja esitas hagi kohtule 01.12.2010. a ja selleks ajaks ei olnud kostja hagejale rapsi tarninud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja hagejale rapsi ei tarninud. Kohus oli seisukohal, et 30.09.2010. a kostjale saadetud kiri (tl 123), mis sisaldab nõuet täita tarnekohustust, andis kostjale piisavalt selge informatsiooni hageja ootustest: et kostja täidaks rapsi tarnimise kohustuse. Kuna pooltevahelise lepingu p 2 nägi ette tarnida raps hiljemalt 15.10.2010. a (hinnakokkulepetes oktoobris-novembris), tulnuks kostjal - kui ta kavatses lepingut täita - sellise kirja saamise järel oma kohustust täitma asuda või vähemalt hagejat edaspidisest täitmisest teavitada. Kostja seda ei teinud ja teatas hagejale telefonivestluses teistkordselt, et ta kaupa ei tarni. Seetõttu oli õigustatud hageja poolt ühe õiguskaitsevahendi asendamine teisega - kohustuse täitmise nõude asendamine lepingust taganemisega VÕS § 117 lg 3 korras ja sellest tulenevalt lepinguliste sanktsioonide rakendamise nõude esitamine. Kohus oli seisukohal, et kostjale, kes oli alates 2010. a septembrikuust selgelt ja arusaadavalt teatanud korduvalt hagejale, et ta lepingut ei täida, oli samuti arusaadav, et hageja esmalt nõudis rapsi tarnimist ehk lepingu täitmist ja seejärel loobus sellest nõudest ehk taganes

lepingust. Hageja tegevus on kvalifitseeritav konkludentse taganemisena lepingust ja taganemine on kehtiv. Kostja esindaja väitel on hageja taganemine enne kohustuse sissenõutavaks muutumist võtnud kostjalt võimaluse leping täita – kasvõi rapsi ostmise teel kolmandalt isikult. Asjaolu, et kostja seda tegelikult ei teinud, tõendab, et kostja sai hageja 19.10.2010. a kirjast aru nii nagu hageja soovis - et hageja taganeb lepingust. Olukorras, kus kostjal tegelikult oli raps olemas, kuid ta ei müünud seda hagejale, vaid AS-le Werol Tehased (tl 155-156) ja seda juba enne, kui hageja esitas hinnavahe hüvitamise ja leppetrahvi nõude, oli kostja oma tegudega näidanud, et ta rikub lepingut ega kavatse seda täita. Hageja on hagis esitanud VÕS § 135 lg 1 põhineva nõude mõista kostjalt välja hinnavahe summas 8104 eurot ja leppetrahv 4364,36 eurot. Hagiavalduses ja kohtuistungil käsitletu järgi oli asendustehinguks, mille hageja tegi kostjaga ära jäänud tehingu asemel, hageja ja Getreide AG vahel 01.10.2010. a sõlmitud lepingu (tl 26, tõlge tl 98-99) alusel tehtud tehing. Hageja arvutuskäik (tl 130) põhineb asjaolul, et kostja pidi lepingu kohaselt hagejale müüma 100 tonni rapsi hinnaga 29 095,78 eurot, millest tuleneb ühe tonni rapsi hinnaks 290,96 eurot. Asendustehingu raames ostis hageja Getreide AG-lt rapsi, mille ühe tonni hind oli 372 eurot. Kohus leidis, et hageja ja Getreide AG vahel toimunud osutatud rapsi ostu-müügitehingut ei saa lugeda asendustehinguks, mida saaks VÕS § 135 lg 1 tähenduses võtta aluseks lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumise nõudmisel. VÕS § 135 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuste turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud. Hageja nõude esimeses alternatiivis on tuletatud kahju suurus EURONEXT-i börsil noteeritud vilja futuuri hinna alusel, saades selliselt kahjunõude suuruseks 9579 eurot (alternatiivses nõudes märgitud siiski kahju 8104 eurot). Kohus leidis, et VÕS § 135 lg 2 sõnastus ei võimalda kahjuhüvitise aluseks võtta börsi futuuride sulgemishindasid. Futuur on pooltevaheline leping ehk väärtpaber, mis kohustab tulevikus ostma või müüma varem kokkulepitud alusvara varem kokkulepitud ajal ja varem kokkulepitud kohas kindla hinnaga (Eesti keele sõnaraamat, Tallinn 2006). Hageja esitatu on Pariisi börsi (MATIF) hind, mis näitab novembriks 2010, veebruariks 2011 jne kokku lepitud tulevikuhindu. VÕS § 135 lg 2 järgi tuleb aluseks võtta lepingust taganemise aja turuhind, kui see on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas. Pooltevahelise lepingu täitmise koht on Tamsalus, Rakveres, Keilas, Valgas, Vahenurmes ja AS-s Werol Tehased (pooltevahelise lepingu p 2), st Eestis. Kuna raps on Eesti põllumehe poolt laialdaselt kasvatatav põllukultuur ja Eestis on olemas ka selle põllukultuuri kokkuostjad ehk toimiv turg, on lepingu täitmise kohas ehk Eestis selgelt välja kujunenud selle põllukultuuri turuhind. Selliseks hinnaks on kohalik keskmine turuhind ehk Eesti Konjunktuuriinstituudi andmete alusel kujunenud kokkuostuhind, mis on 321.70 eurot tonni rapsi kohta (tl 141). Kahjuhüvitise suuruseks selle alusel (321.70 miinus ühe tonni rapsi hind lepingute kohaselt 290,96 eurot= 30.74 eurot) on 3074 eurot. Sellise summa mõistis kohus kostjalt välja hageja nõutud kahju hüvitisena ehk rahuldades kolmanda alternatiivse nõude. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et hageja nõue on tõendamata oktoobris 2010 kehtinud turuhindade osas.

Kuna hageja on läkitanud kostjale kirja 19.10.2010. a ja kostja on selle kätte saanud 21.10.2010. a, on piisava täpsusega tõendatud lepingust taganemise aegne turuhind Eesti Konjunktuuriinstituudi kodulehel (tl 141) seisuga 21.10.2010. a. Kohus leidis, et põhjendatud on hageja leppetrahvi nõue. Hageja ja kostja vahel sõlmitud ostu-müügilepingute punkt 7.1. sätestab, et juhul, kui müüja ei täida oma lepingulisi kohustusi lepingus või lepingu lisades kokkulepitud koguste ja tähtaegade suhtes, on ostjal õigus nõuda leppetrahvi 15 % täitmata lepingu mahust ja asenduskauba hinnavahe hüvitamist. Sellega on pooled lepingu sõlmimisel leppinud kokku nii leppetrahvi arvutamise aluses kui ka hinnavahe hüvitamises, realiseerides sellega VÕS § 5 dispositiivsuse põhimõtte. Kohus on eespool näidanud, et kohustuse täitmatajäämine ei ole vääramatu jõu põhjendustel vabandatav ja leppetrahvi nõue ei ole seetõttu alusetu. Kohus mõistis leppetrahvi välja lepingus kokku lepitud alusel ja hageja taotletud summas 4364,36 eurot. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib muu hulgas kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas on hageja esitanud ja kohus menetlenud kolme alternatiivset nõuet, millest kohus jätab rahuldamata esimese järjestatud ehk primaarse nõude. Nii saab hagi rahuldatud osaliselt ja seda tuleb arvestada menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 163 lg 1 kohaselt. Kaaludes primaarse nõude ja rahuldatud nõude vahel, saab hagi rahuldatud 60% ulatuses. Seetõttu määras kohus, et kohtukuludest (TsMS § 138 lg 2) 60% jääb kostja kanda ja 40% hageja kanda. Kohtuvälised kulud (TsMS § 144), sh menetlusosaliste esindajate kulud (§ 144 p 1) jättis kohus poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

müügilepingu p-st 7.1. tulenevad võimalikud nõuded, st lepingu täitmise nõuded. Tegemist ei ole kahju hüvitamise nõudega (VÕS § 115 järgi), mis asendaks lepingu täitmise nõuet ning seetõttu ei saa siit lugeda välja lepingust järelduslikku taganemist; 4) on väidetav lepingute rikkumine vabandatav. Apellandi arvates on kohus siinjuures õigustamatult kitsendanud vääramatu jõu mõistet loodusjõu tähenduses. Apellant on seisukohal, et Euroopa Komisjon määrused vääramatu jõu kohta on eelkõige vajalikud näit siseriiklikult põllumeestele ikaldustoetuste määramisel jms. Kohus väidab täiendavalt, et rikkumine oli Hilja Aasa poolt välditav, kuna ta oleks saanud AS-ile Werol Tehas müüdud rapsikogused müüa hoopis hagejale. Selline järeldus on apellandile arusaamatu, sest kohtu pakutud viisil vähese saadud koguse rapsi müümisel hagejale oleksid lepingust tulenevad sanktsioonid tulenenud hageja asemel Werol Tehas ASilt; 5) on leppetrahvi väljamõistmine seadusevastane. Kohus luges hageja lepingust taganenuks VÕS § 117 lg 1 ja 3 järgi enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. See tähendab, et kohtu tõlgenduse kohaselt ei eksisteerinud enam lepingut (see lõppes), kuid leppetrahvi maksmise kohustust ei olnud ka veel sissenõutavaks muutunud. Seega võiks hageja teoreetiliselt nõuda vaid leppetrahvi, mis oleks muutunud sissenõutavaks juba enne lepingust taganemist, kuid antud juhul ei ole mingit vaidlust selles, et taganemise hetkeks ei olnud leppetrahvi kohustus sissenõutavaks muutunud. Lepingust taganemine on vabastanud Hilja Aasa lepinguliste kohustuste täitmisest; 6) on kohus käsitlenud ebaõigesti kahju suurust. Apellant on juba hagi vastuses viidanud, et 2010.a. aprillis vormistatud müügilepingute punkt 1 sätestab selgesõnaliselt, et müüjal on õigus tarnida ostjale suvirapsi +/- 10% tonn. Kohtu seisukohad on müügilepingu (raamlepingu) ja selle lisa vahekorra osas vastuolulised ja hagejat eelistavad; 7) olid müügilepingud sõlmitud esindusõiguseta.

5) jätab apellant tähelepanuta asjaolu, et leppetrahv lepiti kokku puhuks, kui apellant vastustajale rapsi ei tarni; 6) on vastustaja varem kohtule esitatud menetlusdokumentides juba selgitanud, et lisaks lepingutele sõlmisid pooled ka nn fikseeringukokkulepped, millega fikseeriti müüdava rapsi kogus lõplikult; 7) on apellant apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, mis puudutab M.A. ja AS Oilseeds Trade töötaja L.V. telefonivestlust. Apellant leiab, et osundatud telefonivestluses rääkisid lepingupoolte esindajad üldisest saagikusest, kuid M.A. ei teatanud kordagi, et apellant vastustajale rapsi ei tarni. Vastustaja soovib eelkirjeldatud apellandi väited ümber lükata ning palub ringkonnakohtul tunnistajana üle kuulata L.V. (isikukood XXX).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

ka kostja äritegevus. Tunnistajana üle kuulatud M. A kinnitas, et ta on varem kostja nimel kaupa välja andnud, kaupa vastu võtnud ja mõne lepingu sõlminud. M. A kinnitusel teeb ta kõiki töid, mis on kostja äritegevuses vajalikud. Samuti kinnitas M. A, et pani allkirjastatud lepingud lepingute kausta, millega tegeleb H. Aasa. Arvestades, et lepingud sõlmiti 2010 kevadel, siis pidi kostja tavapärase ettevõtja hoolsuskohustuse juures nägema lepinguid ning aru saama võetud kohustustest. Ringkonnakohus märgib, et M. A. väide, et ta töötab kostja juures ning ütlused varasemate tehingute sõlmimise kohta on aluseks lugeda täidetuks nn seadusest tuleneva volituse koosseis TsÜS § 118 lg 2 alusel.

hageja nõuab, kuulub kohaldamisele VÕS § 161 lg 2. Maakohus rahuldas hageja kahjunõude summas 3074 €, mis on väiksem kui leppetrahv (4364.37 €), eeltoodust tulenevalt ei ületa kahju leppetrahvi summat ja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

Andra

Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.