Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hageja esitas 16.04.2012 arvamuse kostja vastusele.

vaielnud, sest hageja nõudele vastuvaidlemiseks ei ole alust. Järelikult on ka kostja esitatud vastuväide hageja nõudele alusetu. Hageja ja võlgniku vahel 31.05.2010 sõlmitud laenulepingu ning laenusumma ülekandmist tõendavad maksekorraldused. Laenulepingus sisaldub ka poolte kokkulepe intressi tasumise kohta. Hageja tugineb VÕS § 396 lg 1. Asjaolu, et laenu ülekandmise maksekorralduste selgituses ei ole viidatud laenulepingu sõlmimise kuupäevale, ei muuda olematuks poolte vahel sõlmitud laenulepingut. Hageja on tõendanud laenulepingu sõlmimist ja raha ülekandmist võlgnikule. Kostja poolt 31.05.2012 kohtuistungil esitatud seisukoht, et hageja on tõendanud raha ülekandmist, mitte aga laenu ülekandmist, ei ole asjakohane. Hageja juhib tähelepanu VÕS § 29 lg-le 4, mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Olukorras, kus pooled on sõlminud lepingu, millega üks isik on kohustatud andma teisele isikule üle rahasumma ning teine isik on kohustatud tagasi maksma sama rahasumma ning tasuma ka kokkulepitud intressi ning ka raha on üle kantud, ei jäta vähematki kahtlust, et pooled on sõlminud laenulepingu, vaatamata sellele, et raha ülekannetel olevates selgitustes ei ole kasutatud sõna laenuleping. Riigikohus on käsitlenud tõendamiskoormust käesoleva kaasusega sarnaste tehioludega asjas 23.01.2006 otsuses nr 3-2-1-146-05. Eelnimetatud otsuse punktis 27 leidis Riigikohus, et: „kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Seega on kohtud asjas õiguseti jaganud tõendamiskoormuse ja kostja pidi tõendama, et tal oli õigus saada vaidlusalune summa.“ Kuna kostja leiab, et tal on õigus hageja nõudele esitada kõiki võlgniku vastuväiteid, tulnuks kostjal tõendada, et võlgnikul oli õigus saada hageja poolt ülekantud rahasumma ilma kohustuseta seda tagastada. Kostja aga seda tõendanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt, on asjakohatud ja arusaamatud kostja väited selle kohta, justkui oleks hageja jätnud lisamata nõudeavaldusele dokumendid, mis tõendaksid hageja nõudele vastava võlgniku kohustuse olemasolu. Kostja vastuväide selle kohta, et tal oli põhjendatud kahtlus, et 31.05.2010 sõlmitud laenuleping võib olla näilik tehing ning seetõttu tühine, on paljasõnaline ning meelevaldne. Kostja väide, et tal on õigus esitada hageja nõudele kõiki võlgniku vastuväiteid, ei vabasta kostjat kohustusest oma väiteid tõendada. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Riigikohus on rõhutanud, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub menetlusosalisel, kes sellise väite esitab (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-137-09, p. 11). Hageja, võlgnik ja FAOy Ab sõlmisid 04.05.2010 AS-i KCF aktsiate müügilepingu. Lisaks sõlmiti 04.05.2010 võlgniku, hageja, FAOy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS-i Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali vahel kokkulepe ja escrow-leping vastastikuste arvelduste teostamiseks. 04.05.2010 sõlmitud lepingute kohaselt täitis hageja 16 199 355,42 krooni (1 035 327,51 eurot) ulatuses võlgniku kohustusi kolmandate isikute ees selliselt, et viidatud summa ulatuses vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda.

Hageja nõue on tõendatud võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmisest tuleneva nõude osas hagiavaldusele lisatud Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali 05.05.2011 kinnitusega, millest nähtub, et Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaal on FAOy Ab, kes oli AS-i KCF aktsiate ostja arvelt kandnud viidatud lisas märgitud summas Marfin Bank Eesti AS-ile ja advokaadibüroole Glikman & Partnerid. Kõnealuses summade hulgas on ka võlgniku kohustused summas 762 109,63 eurot Marfin Bank Eesti AS-i ees. Samuti on hageja nõude tõendamiseks 12.03.2012 menetlusse esitanud hageja poolt võlgniku kohustuste ülevõtmise tõendamiseks 03.05.2010 sõlmitud lepingu, millest nähtub, et hageja võttis üle võlgniku 762 109,63 euro suuruse kohustuse Marfin Bank Eesti AS-i ees. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja võlgniku kohustused üle võtnud. Samas leiab kostja, et hüvitise maksmise kohustust ei ole. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja ja võlgnik on kokku leppinud, et võlgnik võlgneb eelmärgitud rahasumma hagejale laenuna ning pooled arvestavad võlausaldajale tagasimaksmata rahasummalt intressi arvestusega 8% aastas, mis on tavapärane intress poolte praktikas. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 397 lg 2 järgi, kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Hageja on tõendanud mh 31.05.2010 laenulepinguga, et hageja ja võlgniku vahel oli varasemas praktikas intressimääraks 8% aastas. VÕS § 25 lg 1 järgi on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. VÕS 78 lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Hageja nõue võlgniku eest võlgniku kohustuse täitmisest tuleneb VÕS § 78 lg 4 mõttes alusetu rikastumise erialusena VÕS §-st 1041. Hageja tugineb VÕS § 1027, mille kohaselt isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Mittesoorituskondiktsiooni erijuhuks käesolevas asjas VÕS §-st 1041 tulenev regressikondiktsioon, mis kujutab endast seadusest tulenevat alust, mida VÕS § 78 lõikes 4 silmas peetakse. Nii sätestab VÕS § 1041, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohtuistungil vähendas hageja oma võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmisest tulenevat nõuet 297 579,74 euro võrra 811 950,97 euroni, millest 762 109,63 eurot on põhivõlg ning 49 841 eurot on intressivõlg. Kostja vastuväited

kostjal hageja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudele vastu vaieldes võlgnikuga samad õigused ning kostja võib esitada nõudele kõiki vastuväiteid, mida võlgnikul oleks õigus esitada. Hagejal on tagasinõue võlgniku vastu tõendamata. Kostja vaidleb vastu 04.05.2010 sõlmitud lepingute alusel tekkinud nõudele summas 1 109 530,71 eurot. Hageja väidete kohaselt on tekkinud nõude aluseks hageja poolt võlgniku kohustuste täitmine kolmandate isikute ees. Vastava tagasinõude on pooled hageja väidete kohaselt kujundanud ümber laenuks. Kostja viitas VÕS § 78 lg 4. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja võlgniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja omandas tagasinõude õiguse võlgniku vastu. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma, leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Laenuks ümberkujundamise eelduseks on asjaolu, et poolte vahel on juba teatud võlasuhe. Kuna antud juhul ei ole hageja tõendanud tagasinõude olemasolu võlgniku vastu, siis on tõendamata ka võlasuhe, mida oleks saanud laenuks ümber kujundada. Seega on hageja nõue võlgniku vastu 1 109 530,71 euro ulatuses esitatud asjaoludel alusetu. Hagejal puudub alus dokumentide väljaandmisest keelduda. TsMS § 281 lg 2 kohaselt ei pea kohtu nõudmisest sõltumata dokumenti välja andma: (i) advokaat, kui ta on dokumendi saanud seoses õigusteenuse osutamisega; (ii) kui dokument sisaldab andmeid, mille suhtes ei või dokumendi valdajat tunnistajana üle kuulata või mille suhtes on valdajal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest; (iii) isik, kes võib dokumendi väljaandmisest keelduda muul seadusest tuleneval põhjusel. Hageja ei ole oma 16.04.2012 vastuses põhistanud ühegi eelnimetatud aluse olemasolu, mistõttu hagejal ei ole õigust keelduda nõutud dokumentide väljaandmisest. TsMS § 279 lg 3 kohaselt võib kohus dokumendi aluseta esitamata jätnud isikut trahvida. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, AS L (pankrotis) ja FAOy Ab 04.05.2010 AS KCF aktsiate müügilepingu. Lisaks sõlmiti 04.05.2010 hageja, AS L (pankrotis), FAOy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali vahel escrow-leping. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja 04.05.2010 sõlmitud lepingute alusel 16 199 355,42 krooni (1 035 327,51 euro) ulatuses AS-i L (pankrotis) kohustusi kolmandate isikute ees ning AS L (pankrotis) ei ole nimetatud rahasummat hagejale tagastanud. Eeltoodust tuleneb, et kostja nõutud lepingud on ilmselgelt vajalikud selleks, et tuvastada hageja nõue või selle puudumine võlgniku suhtes, kuid sellest hoolimata keeldub hageja aluseta nõutud lepingute esitamisest. Kohtuistungil osundas kostja, et laenuandja peab tõendama laenu ülekandmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik andma teisele isikule rahasumma, viimane aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. 31.05.2010 laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus hageja laenusumma üle kandma AS-i L arvelduskontole vastavalt AS-i L taotlustele. Laenulepingu p 1.2.3 kohaselt loetakse laenusumma või osa sellest AS-i L kasutusse antuks laenu väljamaksmisese kuupäevast arvates. Erialakirjanduses on ühemõtteliselt leitud, et laenu tagastamise kohustuse eelduseks on laenu väljamaksmine. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks laenulepingu kehtivus ning laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib otseselt laenuandjapoolsele laenu väljamaksmise kohustusele. Kuna kostja, kellel on menetluses kõik võlgniku õigused, (RTKo 3-2-1-93-07 p 21) ei võtnud omaks, et 31.05.2010 laenulepingu alusel kanti laenusumma üle, siis tuli hagejal seda kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada.

Hageja esitas laenu ülekandmise tõendamiseks maksekorraldused, millest nähtub, et hageja tegi AS-ile L mitu ülekannet selgitusega „vastavalt lepingule“. Hageja ei ole kuidagi tõendanud nimetatud ülekannete seost 31.05.2010 laenulepinguga, ehkki tal oli selleks eelmenetluses nii võimalus kui kohustus. Ainuüksi asjaolu, et ülekanded on tehtud pärast laenulepingu sõlmimist ja laenulepingu poolte vahel, ei tõenda, et tegemist oleks laenulepingu alusel tehtavate väljamaksetega. Kostja esitas alternatiivse selgituse hageja maksetele. Kostja osundas, et vahetult enne 31.05.2010 laenulepingu sõlmimist toimus hageja ja AS-i L vahel tehing, mille käigus AS L võõrandas hagejale osaluse AS-is KCF (edaspidi KCF). Hageja võttis kohtuistungil omaks, et omandas KCF-i osaluse AS-ilt L enne laenulepingu sõlmimist, kuid keeldus esitamast lepingut, millest nähtuksid tehingu tingimused. Kohus tegi 09.02.2012 määruse, millega rahuldas kostja taotluse nimetatud lepingu ja teatud teiste dokumentide väljanõudmiseks ning kohustas hagejat lepingut esitama. Kohus kohustas hagejat teistkordselt väljanõutud dokumente esitama oma 04.04.2012 kirjaga, kuid hageja eiras kohtu korraldust ning jättis kohtumääruse täitmata ja dokumendid esitamata. Seega puudus kostjal menetluses võimalus kontrollida kostja versiooni sellest, et hageja tehtud ülekannete puhul oli tegemist tasumisega KCF osaluse eest või muu maksega, mis ei olnud seotud 31.05.2010 laenulepinguga. Kostja esitas hageja nõudele ka tühisuse vastuväite, kuna leidis, et KCF-i võõrandamine AS-ilt L hagejale vahetult enne KCF-i müüki kolmandale isikule, ja seejärel müügist saadud raha laenamine tagasi AS-ile L oleks igal juhul näilik. Hageja ei esitanud ka nimetatud versioonile ühtegi sisulist vastuväidet ega ühtegi tõendit, millega saaks kõrvaldada ülalviidatud kahtlused. Hageja rikkus asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Kostja esitas põhjendatud kahtluse, et hageja nõue ei ole tekkinud (kuna raha on üle kantud muul alusel, kui 31.05.2010 laenuleping) või tuleneb näilikust tehingust. Hoolimata kohtu ettekirjutusest ei esitanud hageja palutud dokumente ega põhistanud ühegi TsMS §-s 281 lg 2 sätestatud aluse olemasolu dokumentide väljaandmisest keeldumiseks. Riigikohus on asunud seisukohale (RKTKo nr 3-2-1-17-06, p 11), et hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Hageja rikkus kohustust esitada kohtu poolt nõutud dokumendid ja seega ka kohustust aidata kaasa asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele, mistõttu oli hageja kooskõlas ülalviidatud Riigikohtu seisukohaga ise kohustatud tõendama, et nõude aluseks olev tehing ei ole näilik. Kuna hageja keeldus vastavaid tõendeid esitamast, siis tuleks tõendamiskoormise ümberpööramisel asuda seisukohale, et väidetav laenutehing on näilik ja tühine. Sama põhimõte kehtib ka nõude aluseks olevate maksete eesmärgi osas, kuna kostja ei saa ise lõplikult tõendada, et maksed on tehtud muul kui 31.05.2012 laenulepingu alusel. Laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja esitas oma nõude tõendamiseks vaid umbmäärase makseselgitusega „vastavalt lepingule“ tehtud maksekorraldused ning keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja AS-i L vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks (rikkudes sellega seadusest tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust), tuleks laenulepingust tulenevat nõuet lugeda täies ulatuses tõendamatuks ning jätta seega rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja võttis 03.05.2010 kokkuleppega üle AS-i L kohustuse Marfin Pank Eesti AS-i ees summas 11 084 424,53 krooni e 708 423,84 eurot. Hageja

nõustus kohtuistungil, et AS-i L kohustuste ülevõtmise korral võis tal tekkida nõudeõigus AS-i L vastu kas tulenevalt alusetust rikastumisest või tulenevalt kokkuleppest. Hageja avaldas kohtuistungil ning kirjalikes dokumentides, et tema ja AS-i L vahel on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt AS L kohustus tasuma hagejale ülevõetud kohustuse summa, millele lisandub intress 8% aastas. Hageja ei esitanud alternatiivset nõuet alusetu rikastumise sätete alusel ning jäi kohtuistungil selle juurde, et nõue tekkis lepingu alusel (välistades seega alusetu rikastumise nõude), kuid tunnistas, et leping on sõlmitud suulises vormis. Seega tuli hagejal tõendada suulise lepingu sõlmimist kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1. Hageja ei tõendanud lepingu sõlmimist. Hageja ei taotlenud ühegi tunnistaja või poole esindaja ülekuulamist ega esitanud ühtegi muud tõendit, millest nähtuks, et AS-i L kohustus tasuma hagejale kohustuste ülevõtmise eest hüvitist. Sellist kokkulepet ei nähtu ka 03.05.2010 lepingust, mis ei näe hüvitise tasumise kohustust ette. 03.05.2010 kokkulepe viitab selgelt, et hageja võtab AS-i L kohustused üle koos KCF-i aktsiatega ehk saab AS-ilt L lisaks kohustustele ka vara (03.05.2010 lepingu p 5 kohaselt jõustub leping siis, kui hageja saab KCF-i aktsiate omanikuks). Seega on täiesti usutav, et AS L ei pidanud kohustuste ülevõtmise eest midagi tasuma. Hageja keeldus esitamast ka muid lepinguid, millele ise viitas seoses kohustuste ülevõtmisega ning mille esitamiseks kohus teda kohustas. Kohustuste ülevõtmisest tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja ei esitanud oma nõude tõendamiseks ühtegi tõendit ning keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja AS-i L vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks (rikkudes sellega seadusest tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust), tuleb kohustuste ülevõtmisest tulenevat nõuet lugeda täies ulatuses tõendamatuks ning jätta seega rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. Kohtu põhjendused

sõlmitud kokkuleppes märgitud kohustuste ülevõtmise korral võis hagejal tekkida nõudeõigus AS-i L vastu (t lk 37-50, 93-98). PankrS § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja on esitanud AS-i L pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 7 849 036,64 eurot ja lisana 31.05.2010 sõlmitud laenulepingu, maksekorraldused laenu väljamaksete kohta, võlgniku nõude arvestuse ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 05.05.2011 kinnituse (t lk 24-26). Nõudeavalduses kinnitas hageja, et hageja, võlgnik ja FAOy Ab sõlmisid 04.05.2010 AS-i KCFaktsiate müügilepingu. Lisaks sõlmisid 04.05.2010 võlgnik, hageja, FAOy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaal kokkuleppe ja escrowe-lepingu vastastikuste arvelduste teostamiseks. 04.05.2010 sõlmitud lepingute kohaselt täitis hageja 16 199 355,42 krooni (1 035 327,51 eurot) ulatuses võlgniku kohustusi kolmandate isikute ees selliselt, et viidatud summa ulatuses vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus nõudis 09.02.2012 ja 04.04.2012 hagejalt kostja taotluse alusel nõude või selle puudumise võlgniku suhtes tuvastamiseks: (i) lepingu, mille alusel AS L (pankrotis) andis üle AS-i KCF aktsiate omandiõiguse KVOÜ-le (likvideerimisel); (ii) KVOÜ (likvideerimisel), AS L (pankrotis) ja FAOy Ab vahel 04.05.2010 sõlmitud AS-i KCF aktsiate müügilepingu ja (iii) KVOÜ (likvideerimisel), AS L (pankrotis), FAOy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali vahel 04.05.2010 sõlmitud escrow-lepingu. Hageja eelmärgitud kohtu korraldusi ei täitnud ega esitanud nõutud lepinguid. Asjakohane on kostja viide TsMS § 281 lg 2, mille kohaselt ei pea kohtu nõudmisest sõltumata dokumenti välja andma: (i) advokaat, kui ta on dokumendi saanud seoses õigusteenuse osutamisega; (ii) kui dokument sisaldab andmeid, mille suhtes ei või dokumendi valdajat tunnistajana üle kuulata või mille suhtes on valdajal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest; (iii) isik, kes võib dokumendi väljaandmisest keelduda muul seadusest tuleneval põhjusel. Hageja ei ole oma 16.04.2012 vastuses põhistanud ühegi eelnimetatud aluse olemasolu, mistõttu hagejal ei onud alust keelduda nõutud dokumentide väljaandmisest.

panka rahuldavatel tingimustel. Kokkulepe jõustumise tähtpäevaks loetakse eelnimetatud aktsiate ülevõtja poolt omandamise päeva. Kuna hageja kohtu nõutud dokumente ei esitanud, siis kohus nõustub kostja seisukohaga, et eluliselt on usutav, et AS L ei pidanud kohustuste ülevõtmise eest hagejale midagi tasuma. Hageja väidete kohaselt on tekkinud nõude aluseks hageja poolt võlgniku kohustuste täitmine kolmandate isikute ees. Vastava tagasinõude on pooled hageja väidete kohaselt kujundanud ümber laenuks. VÕS § 78 lg 4 kohaselt kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kolmas isik, kes on võlgniku asemel kohustuse täitnud, ei omanda VÕS § 78 alusel tagasinõuet võlgniku vastu. Nõuded võivad tuleneda võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest lepingust, mille kohaselt kolmas võib olla omandanud tagasinõude õiguse võlgniku vastu. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja võlgniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja omandas tagasinõude õiguse võlgniku vastu. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma, leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Laenuks ümberkujundamise eelduseks on asjaolu, et poolte vahel on juba teatud võlasuhe. Kuna antud juhul ei ole hageja tõendanud tagasinõude olemasolu võlgniku vastu, siis on tõendamata ka võlasuhe, mida oleks saanud laenuks ümber kujundada. Seega on hageja nõue võlgniku vastu 762 109,63 euro ulatuses esitatud asjaoludel alusetu. Hageja võttis kohtuistungil õigeks, et Nordea Bank Finland Plc 05.05.2011 kiri ei kinnita, et hageja on tasunud võlgniku eest MARFIN PANK EESTI AS-i, AS-i L, AS-i REC Varad, KVOÜ ja OK vahel 03.05.2010 sõlmitud kokkuleppest (edaspidi kokkulepe) tuleneva võla summas 762 109,63 eurot (t lk 51-52). Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta on tuginedes kokkuleppele tasunud ülevõetud võlgniku võlga. Asjakohane on kostja positsioon, et kokkulepe ei sisalda intressimäära ja hageja väide poolte lepingupraktikast ei anna alust hagi rahuldada nii võla summas 762 109,63 eurot kui ka intresside 49 841 euro tunnustamise osas. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. VÕS § 1023 lg 2 sõnastusest tulenevalt peab asjaajamiseks puuduma seadusest või tehingust tulenev alus. Kuna hageja kinnitas, et tegutses suulise laenulepingu alusel, siis ei saa tal olla võlgniku vastu tasu saamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. VÕS § 1041 järgi isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Selle sätte esmane eeldus on, et isik täidaks teise isiku kohustuse. Vastav eeldus on täidetud, kui isiku poolt tehtud toimingu tulemusena lõpeb teise isiku kohustus täitmise tõttu. Hageja ei ole tõendanud 03.05.2010 sõlmitud kokkulepe alusel kohustuse täitmist võlgniku eest, siis puudub alus hagi rahuldada alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tuleneva VÕS § 1041 ja § 1023 lg 1 alusel. Kuna hageja põhinõue 762 109,63 eurot on alusetu, siis tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõudelt summas 49 841 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, AS L (pankrotis) ja FAOy Ab 04.05.2010 AS KCFaktsiate müügilepingu. Lisaks sõlmiti 04.05.2010 hageja, AS L (pankrotis), FAOy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali vahel escrow-leping. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja 04.05.2010 sõlmitud lepingute alusel 16 199 355,42 krooni (1 035 327,51 euro) ulatuses AS-i L (pankrotis) kohustusi kolmandate isikute ees ning AS L (pankrotis) ei ole nimetatud rahasummat hagejale tagastanud. Eeltoodust tuleneb, et kostja nõutud lepingud on vajalikud selleks, et tuvastada hageja nõue või selle puudumine võlgniku suhtes, kuid sellest hoolimata keeldus hageja aluseta nõutud lepingute esitamisest. Ainetu on hageja väide, et hageja poolt 04.05.2010 sõlmitud AS KCF aktsiate müügiga seotud lepinguid ei saa hageja esitada, kuna nende lepingute tingimused on lepingute osapoolte kokkuleppega konfidentsiaalsed ning tingimuste avaldamine kostjale ei ole võimalik, kuna lepingute tingimustest olnuks võimalik selgitada poolte kohustused ja õigused ning hageja on ise kinnitanud, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingutest tulenevalt vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Hageja ja võlgniku vahel sõlmiti ajavahemikus 03.05 31.05.2010 mitmeid lepinguid, siis on ebausutav, et hageja ei tasunud võlgnikule 2 075 300 aktsia eest ja vastuolus ajalehe Äripäeva väljavõtetega, mille kohaselt sai K endine omanik šokolaadivabriku eest ligi 33 miljonit eurot ehk veidi üle poole miljardi Eesti krooni, selgus O majandusaasta aruandest (t lk 83-86). Hageja esitatud laenulepingule lisatud maksekorralduste selgitused „vastavalt lepingule“ ei kinnita sõnaselgelt, missuguse lepingu alusel on toimunud hageja maksed võlgnikule. Kohtuistungil osundas kostja, et laenuandja peab tõendama laenu ülekandmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. 31.05.2010 laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus hageja laenusumma üle kandma AS-i L arvelduskontole vastavalt AS-i L taotlustele. Laenulepingu p 1.2.3 kohaselt loetakse laenusumma või osa sellest AS-i L kasutusse antuks laenu väljamaksmisese kuupäevast arvates. Põhjendatud on kostja osundamine VÕS-i kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt on laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks laenulepingu kehtivus ning laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib otseselt laenuandjapoolsele laenu väljamaksmise kohustusele. Kuna kostja, kellel on menetluses kõik võlgniku õigused, (RTKo 3-2-1-93-07 p 21) ei võtnud omaks, et 31.05.2010 laenulepingu alusel kanti laenusumma üle, siis tuli hagejal seda kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada. Hageja esitas laenu ülekandmise tõendamiseks maksekorraldused, millest nähtub, et hageja tegi AS-ile L mitu ülekannet selgitusega „vastavalt lepingule“. Hageja ei ole kuidagi tõendanud nimetatud ülekannete seost 31.05.2010 laenulepinguga, ehkki tal oli selleks eelmenetluses nii võimalus kui kohustus. Asjaolu, et ülekanded on tehtud pärast laenulepingu sõlmimist ja laenulepingu poolte vahel, ei tõenda, et tegemist oleks laenulepingu alusel tehtavate väljamaksetega. Kostja osundas, et vahetult enne 31.05.2010 laenulepingu sõlmimist toimus hageja ja AS-i L vahel tehing, mille käigus AS L võõrandas hagejale osaluse AS-is KCF(KCF). Hageja võttis kohtuistungil omaks, et omandas KCF-i osaluse ASilt L enne laenulepingu sõlmimist, kuid keeldus esitamast lepingut, millest nähtuksid tehingu tingimused. Kohus tegi 09.02.2012 määruse, millega rahuldas kostja taotluse nimetatud

lepingu ja teatud teiste dokumentide väljanõudmiseks ning kohustas hagejat lepingut esitama. Kohus kohustas hagejat teistkordselt väljanõutud dokumente esitama oma 04.04.2012 kirjaga, kuid hageja eiras kohtu korraldust ning jättis kohtumääruse täitmata ja dokumendid esitamata. Seega puudus kostjal ja kohtul menetluses võimalus kontrollida kostja versiooni sellest, et hageja tehtud ülekannete puhul oli tegemist tasumisega KCF osaluse eest või muu maksega, mis ei olnud seotud 31.05.2010 laenulepinguga. Kostja esitas hageja nõudele ka tühisuse vastuväite, kuna leidis, et KCF-i võõrandamine AS-ilt L hagejale vahetult enne KCF-i müüki kolmandale isikule, ja seejärel müügist saadud raha laenamine tagasi AS-ile L oleks igal juhul näilik. Hageja ei esitanud ka nimetatud versioonile ühtegi sisulist vastuväidet ega ühtegi tõendit, millega saaks kõrvaldada ülalviidatud kahtlused. Asjakohane on kostja viide Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-17-06, p 11, mille kohaselt hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Hageja rikkus kohustust esitada kohtu poolt nõutud dokumendid ja seega ka kohustust aidata kaasa asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele, mistõttu oli hageja kooskõlas ülalviidatud Riigikohtu seisukohaga ise kohustatud tõendama, et nõude aluseks olev tehing ei ole näilik. Kuna hageja keeldus vastavaid tõendeid esitamast, siis tuleb tõendamiskoormise ümberpööramisel asuda seisukohale, et väidetav laenutehing on näilik ja tühine, kuna kostja ei saa ise lõplikult tõendada, et maksed on tehtud muul alusel, kui 31.05.2012 laenuleping, siis tuleb eeldada, et maksed on tehtud muul alusel. AS-i L ajutise pankrotihalduri aruanne ei sisalda võlgniku võlgade ja vara üksikasjalikku analüüsi, mis annaks aluse hagi rahuldamiseks (t lk 53-64). Seega tuleb 31.05.2010 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja esitas oma nõude tõendamiseks vaid umbmäärase makseselgitusega „vastavalt lepingule“ tehtud maksekorraldused ning keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja AS-i L vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks, tuleb laenulepingust tulenevat nõuet lugeda täies ulatuses tõendamatuks ning jätta seega rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud oma nõuet. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.