Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Kaupo Paal, Reet Allikvere 12.11.2012 Tallinnas 2-12-1706 KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) hagi OÜ Ahtri Maja vastu nõude 7 551 456,90 euro tunnustamiseks AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetluses Harju Maakohtu 20.06.2012 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus 16.10.2012, avalik kohtuistung Kohtuistungi toimumise aeg Hageja KCF Valdus OÜ (likvideerimisel, registrikood Menetlusosalised ja nende 11901315), esindaja adv. Ilo-Hanna Hõrrak-Nõmm esindajad Kostja OÜ Ahtri Maja (OÜ VS Inkasso üldõigusjärglane, registrikood 11140158), esindaja v.adv. Anton Sigal 1595 eurot Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Jätta Harju Maakohtu 20.06.2012 otsus tsiviilasjas nr. 2-12-1706 muutmata, hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud KCF Valdus OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise, s.o. vandeadvokaadi vahenduseta, esitada Riigikohtule menetluslikke taotlusi ja vastuväiteid. Menetlusosaline võib esitada maakohtule taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust ette nägeva kohtulahendi jõustumisest arvates.
Asjaolud Harju Maakohtu 19.04.2011 määrusega kuulutati välja AS Luterma pankrot. Kostja vaidlustas 12.12.2011 nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõude summas 7 849 036,64 eurot. KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) esitas Harju Maakohtule 11.01.2012 hagi OÜ Ahtri Maja vastu 7 849 036,64 euro suuruse nõude tunnustamiseks AS Luterma (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses II rahuldamisjärgus.
Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 31.05.2010 laenulepingu, mille kohaselt hageja võimaldas võlgnikule laenu saamist kuni 100 miljonit krooni. Vastavalt laenulepingu p-le 1.4 kohustus võlgnik laenu tagastama kolme aasta jooksul arvates laenusumma väljamaksmisest. Laenulepingu p-s 1.5 sätestati, et laenusaaja kohustus tagastama laenusumma hagejale. Võlgniku kasutuses olevalt laenusummalt arvestatud intressi kohustus võlgnik tasuma koos laenusumma tagastamisega. Tagasimaksmata laenusummalt tasumisele kuuluva intressi määr on 8% aastas. Hageja maksis võlgnikule laenuna laenulepingu alusel osade kaupa välja 99 900 000 krooni (6 384 773,69 eurot). Võlgnik ei ole kogu laenusummat hagejale tagasi maksnud. Võlgnik võlgneb laenulepingu alusel hagejale põhivõlana 6 303 286,34 eurot. Võlgniku pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga arvestas hageja tagasimaksmata laenusummalt tasumisele kuuluvaks intressisummaks 436 219,59 eurot. Lähtuvalt PankrS § 42 võlgneb võlgnik hagejale 19.04.2011 seisuga laenulepingu alusel põhivõla ja intressidena kokku 6 739 505,93 eurot. Hageja, võlgniku ja võlgniku pankrotihaldurite vahel puudub vaidlus hageja nõude suuruse osas, samuti ei vaidlustanud võlgnik oma laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja, võlgnik ja Felix Abba Oy Ab sõlmisid 04.05.2010 AS Kalev Chocolate Factory (KCF) aktsiate müügilepingu (müügileping). Lisaks sõlmisid 04.05.2010 võlgnik, hageja, Felix Abba Oy Ab, Bank DnB NORD A/S, Marfin Pank Eesti AS, Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaal kokkuleppe ja escrowelepingu vastastikuste arvelduste teostamiseks. 04.05.2010 sõlmitud lepingute kohaselt täitis hageja 16 199 355,42 krooni (1 035 327,51 eurot) ulatuses võlgniku kohustusi kolmandate isikute ees selliselt, et viidatud summa ulatuses vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Hageja ja võlgnik leppisid kokku, et võlgnik võlgneb 16 199 355,42 krooni hagejale laenuna ning pooled arvestavad võlausaldajale tagasimaksmata rahasummalt intressi arvestusega 8% aastas, mis on tavapärane intress poolte praktikas. Võlgnik ei tagastanud hagejale eelmärgitud rahasummat, samuti ei tasunud võlgnik rahasummalt arvestatud intressi 74 203,20 eurot. Hageja, võlgniku ja võlgniku pankrotihaldurite vahel puudub vaidlus hageja nõude suuruse osas, samuti ei vaidlustanud võlgnik raha tagastamise ja intressi tasumise kohustusi. Seega võlgneb võlgnik hagejale 19.04.2011 seisuga tulenevalt hageja poolt võlgniku eest täidetud kohustustest põhivõlana ja intressidena kokku 1 109 530,71 eurot. Hageja tugines VÕS § 396 lg-le 2.
Kohtuistungil vähendas hageja oma võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmisest tulenevat nõuet 297 579,74 euro võrra, s.o. 811 950,97 euroni, millest 762 109,63 eurot on põhivõlg ning 49 841 eurot intressivõlg.
Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal on tagasinõue võlgniku vastu tõendamata. Kostja vaidles vastu 04.05.2010 sõlmitud lepingute alusel tekkinud nõudele summas 1 109 530,71 eurot. Hageja väidete kohaselt on tekkinud nõude aluseks hageja poolt võlgniku kohustuste täitmine kolmandate isikute ees. Vastava tagasinõude kujundasid pooled hageja väidete kohaselt ümber laenuks. Hageja ei tõendanud, et tema ja võlgniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja omandas tagasinõude õiguse võlgniku vastu. VÕS § 396 lg 2 kohaselt on laenuks ümberkujundamise eelduseks asjaolu, et poolte vahel on juba teatud võlasuhe. Kuna hageja ei tõendanud tagasinõude olemasolu võlgniku vastu, siis on tõendamata ka võlasuhe, mida oleks saanud laenuks ümber kujundada. Seega on hageja nõue võlgniku vastu 1 109 530,71 euro ulatuses esitatud asjaoludel alusetu. Laenuandja peab tõendama laenu ülekandmist (VÕS § 396 lg 1). Laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus hageja laenusumma üle kandma võlgniku arvelduskontole vastavalt võlgniku taotlustele. Laenulepingu p 1.2.3 kohaselt loetakse laenusumma või osa sellest võlgniku kasutusse antuks laenu väljamaksmisese kuupäevast arvates. Laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib otseselt laenuandjapoolsele laenu väljamaksmise kohustusega. Kuna kostja ei võtnud omaks, et laenulepingu alusel kanti laenusumma üle, siis tuli hagejal seda kooskõlas TsMS § 230 lgga 1 tõendada. Hageja esitas laenu ülekandmise tõendamiseks maksekorraldused, millest nähtub, et hageja tegi võlgnikule mitu ülekannet selgitusega „vastavalt lepingule“. Hageja ei tõendanud nimetatud ülekannete seost laenulepinguga, ehkki tal oli selleks eelmenetluses nii võimalus kui kohustus. Ainuüksi asjaolu, et ülekanded tehti pärast laenulepingu sõlmimist ja laenulepingu poolte vahel, ei tõenda, et tegemist oleks laenulepingu alusel tehtavate väljamaksetega. Kostja esitas alternatiivse selgituse hageja maksetele. Kostja osundas, et vahetult enne laenulepingu sõlmimist toimus hageja ja võlgniku vahel tehing, mille käigus võlgnik võõrandas hagejale osaluse KCF-s. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et omandas KCF osaluse võlgnikult enne laenulepingu sõlmimist, kuid keeldus esitamast lepingut, millest nähtuksid tehingu tingimused. Kohus kohustas 09.02.2012 ja 04.04.2012 hagejat nimetatud lepingu ja teatud teiste dokumentide väljaandmiseks, kuid hageja eiras kohtu korraldust ning jättis kohtumääruse täitmata ja dokumendid esitamata. Seega puudus kostjal menetluses võimalus kontrollida kostja versiooni sellest, et hageja tehtud ülekannete puhul oli tegemist tasumisega KCF osaluse eest või muu maksega, mis ei olnud seotud laenulepinguga. Kostja esitas hageja nõudele ka tühisuse vastuväite, kuna leidis, et KCF võõrandamine võlgnikult hagejale vahetult enne KCF müüki kolmandale isikule, ja seejärel müügist saadud raha laenamine tagasi võlgnikule oleks igal juhul näilik. Hageja ei esitanud ka nimetatud versioonile ühtegi sisulist vastuväidet ega tõendit, millega saaks ülalviidatud kahtlused kõrvaldada. Hageja rikkus asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Kostja esitas põhjendatud kahtluse, et hageja nõue ei ole tekkinud või tuleneb näilikust tehingust. Kuna hageja ei esitanud palutud dokumente ega põhistanud ühegi TsMS §-s 281 lg 2 sätestatud aluse olemasolu dokumentide väljaandmisest keeldumiseks, siis hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub
seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Hageja rikkus kohustust esitada kohtu poolt nõutud dokumendid ja seega ka kohustust aidata kaasa asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele, mistõttu oli hageja ise kohustatud tõendama, et nõude aluseks olev tehing ei ole näilik. Kuna hageja keeldus vastavaid tõendeid esitamast, siis tuleks tõendamiskoormise ümberpööramisel asuda seisukohale, et väidetav laenutehing on näilik ja tühine. Sama põhimõte kehtib ka nõude aluseks olevate maksete eesmärgi osas, kuna kostja ei saa ise lõplikult tõendada, et maksed tehti muul kui laenulepingu alusel. Laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja esitas nõude tõendamiseks vaid umbmäärase makseselgitusega „vastavalt lepingule“ tehtud maksekorraldused ja keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja võlgniku vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. Puudub vaidlus, et hageja võttis kohustuste ülevõtmise lepinguga üle võlgniku kohustuse Marfin Pank Eesti AS ees summas 708 423,84 eurot. Hageja nõustus kohtuistungil, et võlgniku kohustuste ülevõtmise korral võis tal tekkida nõudeõigus võlgniku vastu kas tulenevalt alusetust rikastumisest või tulenevalt kokkuleppest. Hageja avaldas kohtuistungil ja kirjalikes dokumentides, et tema ja võlgniku vahel sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt võlgnik kohustus tasuma hagejale ülevõetud kohustuse summa, millele lisandub intress 8% aastas. Hageja ei esitanud alternatiivset nõuet alusetu rikastumise sätete alusel ja jäi kohtuistungil selle juurde, et nõue tekkis lepingu alusel (välistades seega alusetu rikastumise nõude), kuid tunnistas, et leping sõlmiti suulises vormis. Seega tuli hagejal tõendada suulise lepingu sõlmimist kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1, kuid hageja ei teinud seda. Hageja ei taotlenud ühegi tunnistaja või poole esindaja ülekuulamist ega esitanud ühtegi muud tõendit, millest nähtuks, et võlgnik kohustus tasuma hagejale kohustuste ülevõtmise eest hüvitist. Sellist kokkulepet ei nähtu ka kohustuste ülevõtmise lepingut, mis ei näe hüvitise tasumise kohustust ette. Kohustuste ülevõtmise leping viitab selgelt, et hageja võtab võlgniku kohustused üle koos KCF aktsiatega ehk saab võlgnikult lisaks kohustustele ka vara (lepingu p 5 kohaselt jõustub leping siis, kui hageja saab KCF aktsiate omanikuks). Seega on usutav, et võlgnik ei pidanud kohustuste ülevõtmise eest midagi tasuma. Hageja keeldus esitamast muid lepinguid, millele ise viitas seoses kohustuste ülevõtmisega ning mille esitamiseks kohus teda kohustas. Kohustuste ülevõtmisest tulenev nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei esitanud oma nõude tõendamiseks ühtegi tõendit ning keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja võlgniku vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks, tuleb kohustuste ülevõtmisest tulenevat nõuet lugeda tõendamatuks ja jätta seega rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus, kas laenulepingu alusel võlgnikule ülekantud 99 900 000 krooni, millele lisanduvad intressid summas 436 219,59 eurot, on näilik tehing, kas hageja täitis 04.05.2010 sõlmitud KCF aktsiate müügilepingust ning kokkuleppest ja escrowe-lepingust vastastikuste arvelduste teostamiseks võlgniku tulenevaid kohustusi summas 762 109,63 + intressid 49 841 eurot kolmandate isikute ees selliselt, et viidatud summa ulatuses vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Poolte vahel on
vaidlus, kas kohustuste ülevõtmise lepingus märgitud kohustuste ülevõtmise korral võis hagejal tekkida nõudeõigus võlgniku vastu. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 7 849 036,64 eurot ja lisana laenulepingu, maksekorraldused laenu väljamaksete kohta, võlgniku nõude arvestuse ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 05.05.2011 kinnituse. Nõudeavalduses kinnitas hageja, et 04.05.2010 sõlmiti KCF aktsiate müügileping ja 04.05.2010 kokkulepe ja escroweleping vastastikuste arvelduste teostamiseks. 04.05.2010 sõlmitud lepingute kohaselt täitis hageja 16 199 355,42 krooni ulatuses võlgniku kohustusi kolmandate isikute ees selliselt, et viidatud summa ulatuses vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Kohus nõudis 09.02.2012 ja 04.04.2012 hagejalt kostja taotluse alusel nõude või selle puudumise võlgniku suhtes tuvastamiseks: lepingu, mille alusel võlgnik andis üle KCF aktsiate omandiõiguse hagejale; 04.05.2010 KCF aktsiate müügilepingu ja 04.05.2010 escrow-lepingu. Hageja eelmärgitud kohtu korraldusi ei täitnud ega esitanud nõutud lepinguid. Hageja ei põhistanud ühegi TsMS § 281 lg-s 2 nimetatud aluse olemasolu, mistõttu hagejal puudus alus keelduda dokumentide väljaandmisest. Asjakohane on kostja seisukoht, et kohustuste ülevõtmise lepingu p 5 kohaselt jõustub kokkulepe lepingute ülevõtmise kohta tingimusel, et KCF aktsiate, mis koormati panga kasuks finantstagatisega, omanikuks saab ülevõtja ja seatud finantstagatis jääb püsima panka rahuldavatel tingimustel. Kokkulepe jõustumise tähtpäevaks loetakse eelnimetatud aktsiate ülevõtja poolt omandamise päeva. Kuna hageja kohtu nõutud dokumente ei esitanud, siis on eluliselt usutav, et võlgnik ei pidanud kohustuste ülevõtmise eest hagejale midagi tasuma. Hageja ei tõendanud, et tema ja võlgniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja omandas tagasinõude õiguse võlgniku vastu (VÕS § 396 lg 2). Laenuks ümberkujundamise eelduseks on asjaolu, et poolte vahel on juba teatud võlasuhe. Kuna hageja ei tõendanud tagasinõude olemasolu võlgniku vastu, siis on tõendamata ka võlasuhe, mida oleks saanud laenuks ümber kujundada. Seega on hageja nõue võlgniku vastu 762 109,63 euro ulatuses esitatud asjaoludel alusetu. Hageja võttis kohtuistungil õigeks, et Nordea Bank Finland Plc 05.05.2011 kiri ei kinnita, et hageja tasus võlgniku eest kokkuleppest tuleneva võla 762 109,63 eurot. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta tasus kokkuleppele tuginedes ülevõetud võlgniku võlga. Kohustuste ülevõtmise leping ei sisalda intressimäära ja hageja väide poolte lepingupraktikast ei anna alust hagi rahuldada nii võla summas 762 109,63 eurot kui ka intresside 49 841 euro tunnustamise osas. VÕS § 1023 lg 2 sõnastusest tulenevalt peab asjaajamiseks puuduma seadusest või tehingust tulenev alus. Kuna hageja kinnitas, et tegutses suulise laenulepingu alusel, siis ei saa tal olla võlgniku vastu tasu saamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. VÕS § 1041 esmane eeldus on, et isik täidaks teise isiku kohustuse. Vastav eeldus on täidetud, kui isiku poolt tehtud toimingu tulemusena lõpeb teise isiku kohustus täitmise tõttu. Kuna hageja ei tõendanud kohustuste ülevõtmise kokkuleppe alusel kohustuse täitmist võlgniku eest, siis puudub alus hagi rahuldada alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tuleneva VÕS § 1041 ja § 1023 lg 1 alusel. Kuna hageja põhinõue 762 109,63 eurot on alusetu, siis tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõudelt summas 49 841 eurot. Arvestades hagiavalduses toodud asjaolusid, on kostja nõutud lepingud vajalikud selleks, et tuvastada hageja nõue või selle puudumine võlgniku suhtes, kuid sellest hoolimata keeldus hageja aluseta nõutud lepingute esitamisest. Ainetu on hageja väide, et 04.05.2010 KCF aktsiate müügiga seotud lepinguid ei saa hageja esitada, kuna nende lepingute tingimused on lepingute osapoolte kokkuleppega konfidentsiaalsed ning tingimuste avaldamine kostjale ei
ole võimalik, kuna lepingute tingimustest olnuks võimalik selgitada poolte kohustused ja õigused ning hageja ise kinnitas, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingutest tulenevalt vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Kuna hageja ja võlgniku vahel sõlmiti ajavahemikus 03.05 -31.05.2010 mitmeid lepinguid, siis on ebausutav, et hageja ei tasunud võlgnikule 2 075 300 aktsia eest ja vastuolus ka ajalehe Äripäeva väljavõtetega, mille kohaselt sai Kalevi endine omanik šokolaadivabriku eest ligi 33 miljonit eurot ehk veidi üle poole miljardi Eesti krooni, selgus Orkla majandusaasta aruandest. Hageja esitatud maksekorralduste selgitused „vastavalt lepingule“ ei kinnita sõnaselgelt, missuguse lepingu alusel hageja maksed võlgnikule toimusid. Kohtuistungil osundas kostja, et laenuandja peab tõendama laenu ülekandmist ja pööras tähelepanu VÕS § 396 lg-tes 1 ja 2 sätestatule. Laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus hageja laenusumma üle kandma võlgniku arvelduskontole vastavalt võlgniku taotlustele ja p 1.2.3 kohaselt loetakse laenusumma või osa sellest võlgniku kasutusse antuks laenu väljamaksmisese kuupäevast arvates. Laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Laenu tagasimaksmise kohustus korrespondeerib otseselt laenuandjapoolsele laenu väljamaksmise kohustusele. Kuna kostja, kellel on menetluses kõik võlgniku õigused, ei võtnud omaks, et laenulepingu alusel kanti laenusumma üle, siis tuli hagejal seda kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada. Hageja esitas laenu ülekandmise tõendamiseks maksekorraldused, millest nähtub, et hageja tegi võlgnikule mitu ülekannet selgitusega „vastavalt lepingule“. Hageja ei tõendanud nimetatud ülekannete seost laenulepinguga, ehkki tal oli selleks nii eelmenetluses kui ka kohustus võimalus. Asjaolu, et ülekanded tehti pärast laenulepingu sõlmimist ja laenulepingu poolte vahel, ei tõenda, et tegemist oleks laenulepingu alusel tehtavate väljamaksetega. Kostja osundas, et vahetult enne laenulepingu sõlmimist toimus hageja ja võlgniku vahel tehing, mille käigus võlgnik võõrandas hagejale osaluse KCF-s. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et omandas KCF osaluse võlgnikult enne laenulepingu sõlmimist, kuid keeldus esitamast lepingut, millest nähtuksid tehingu tingimused. Kohus kohustas hagejat 09.02.2012 kui ka 04.04.2012 nimetatud lepingut ja teisi dokumentide kohtule esitama, kuid hageja eiras kohtu korraldust ning jättis kohtumääruse täitmata ja dokumendid esitamata. Seega puudus kostjal ja kohtul menetluses võimalus kontrollida kostja versiooni sellest, et hageja tehtud ülekannete puhul oli tegemist tasumisega KCF osaluse eest või muu maksega, mis ei olnud seotud laenulepinguga. Kostja esitas hageja nõudele ka tühisuse vastuväite, kuna leidis, et KCF võõrandamine võlgnikult hagejale vahetult enne KCF müüki kolmandale isikule, ja seejärel müügist saadud raha laenamine tagasi võlgnikule oleks igal juhul näilik. Hageja ei esitanud ka nimetatud versioonile ühtegi sisulist vastuväidet ega ühtegi tõendit, millega saaks kõrvaldada ülalviidatud kahtlused. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust. Hageja rikkus kohustust esitada kohtu poolt nõutud dokumendid ja seega ka kohustust aidata kaasa asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele, mistõttu oli hageja ise kohustatud tõendama, et nõude aluseks olev tehing ei ole näilik. Kuna hageja keeldus vastavaid tõendeid esitamast, siis tuleb tõendamiskoormise ümberpööramisel asuda seisukohale, et väidetav laenutehing on näilik ja tühine, kuna kostja ei saa ise lõplikult tõendada, et maksed tehti muul alusel, kui laenuleping, siis tuleb eeldada, et maksed tehti muul alusel. Võlgniku ajutise pankrotihalduri aruanne ei sisalda võlgniku võlgade ja vara üksikasjalikku analüüsi, mis annaks aluse hagi rahuldamiseks. Seega tuleb laenulepingust tulenev nõue jätta rahuldamata, kuna hageja esitas oma nõude tõendamiseks vaid umbmäärase
makseselgitusega „vastavalt lepingule“ tehtud maksekorraldused ja keeldus täitmast kohtumäärust muude tema ja võlgniku vahel samal ajal sõlmitud lepingute väljaandmiseks, tuleb laenulepingust tulenevat nõuet lugeda täies ulatuses tõendamatuks ning jätta rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue intressi saamiseks põhinõude pealt. Kuna hageja ei tõendanud oma nõuet usaldusväärselt (TsMS § 5 lg 2), siis tuleb jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Puudub vaidlus, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti laenuleping ning hageja teostas võlgnikule ülekandeid summas 99 900 000 krooni. Kostja esitas hageja laenulepingust tulenevale nõudele vastuväite, et hageja poolt 31.05.2010 ja 18.06.2010 teostatud ülekanded ei ole teostatud laenulepingu alusel, kuna maksete selgitusse märgiti „vastavalt lepingule“ ning kuna kostjal on õigus võlgniku eest öelda, et hageja poolt teostatud ülekanded ei olnud laenulepingu eest. Puudub vaidlus, et hageja täitis võlgniku eest võlgniku kohustusi. Hageja esitas 03.05.2010 sõlmitud kokkuleppe võlgniku kohustuste ülevõtmise kohta. Kostja möönis 04.06.2012, et hageja võttis üle võlgniku kohustusi 03.05.2010 summas 762 109,63 eurot vastavalt 03.05.2010 kokkuleppele lepingute ülevõtmiseks (p-d 1 ja 3). Vaidlus on selles, kas hageja tohib võlgniku eest täidetud kohustuselt arvestada ka intressi, mida hageja nõuab määras 8% aastas tulenevalt pooltevahelisest praktikast ja selles, kas hageja suuline laenuleping võlgnikuga on tõendatud. Kostja vastuväide suulise lepingu tõendatusele ei saa välistada hageja õigust saada nõue rahuldatud seadusest tuleneval alusel. Kui kohtu arvates ei ole tõendatud suulise kokkuleppe sõlmimine selle kohta, et võlgnetav summa võlgnetakse laenuna, siis on hagejal igal juhul nõue võlgniku vastu seadusest tuleneval alusel. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja tõendid selle kohta, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti laenuleping ja et hageja teostas võlgnikule laenulepingu alusel makseid, millest tuleneb hagejale nõudeõigus laenulepingu alusel nõude esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Kohus sidus otsuses ebaõigesti hagejale laenulepingust tuleneva nõude hagejale võlgniku kohustuste täitmisest tuleneva nõudega viidates, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingutest tulenevalt vähendati hagejale aktsiate eest tasutavat ostuhinda. Laenuleping tekitas hageja ja võlgniku vahele eraldiseisva suhte sellest nõudeõigusest, mis hagejale tekkis selle tagajärjel, et hageja täitis võlgniku eest võlgniku kohustusi AS Marfin Pank Eesti ees. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ja võlgniku vahel ei ole laenulepingu sõlmimine usutav. Maakohtu sellisest seisukohast ei nähtu, miks kohus ei arvestanud hageja esitatud tõendeid laenulepingu sõlmimise kohta ja eelistas hageja esitatud tõendite tõenduslikule jõule ajalehe Äripäev artikleid, millele kostja viitas. Ajaleheartiklitest ei selgu kogu asjakohane informatsioon ja nende alusel ei ole kohtul võimalik teha seaduses sätestatud nõuetele vastavat kohtulahendit. Sealjuures kuulus väide, et maksed tehti väidetavalt mõne muu lepingu alusel, kostjale, kes kandis sellega seonduvalt vastavas osas tõendamiskoormist (TsMS § 230 lg 1). Hageja ja võlgniku vahel sõlmiti nimetatud ajavahemikul vaid üks laenuleping. Kostja ei tõendanud, et hageja ja võlgniku vahel oleks nimetatud ajavahemikul olnud sõlmitud „mitmeid lepinguid“ ning seetõttu on maakohtu selline seisukoht üllatuslik. Kuna hageja ja võlgniku vahel oli vaid üks laenuleping, pidas hageja võlgnikule makseid teostades piisavaks
kirjutada selgitusse „vastavalt lepingule“, kuivõrd muid laenulepinguid poolte vahel ei olnud. Ka “mitmete muude lepingute sõlmimine” ei välista laenulepingu sõlmimist ega täitmist. Kohus jättis TsMS § 436 lg 2 ja § 442 lg 8 rikkumisega tõendite alusel tuvastamata selle, millise muu väidetava “lepingu” alusel nimetatud summad üle kanti ega põhjendanud tõenditele rajanevalt, millisel muul alusel hageja rahaülekanded tehti. Asjakohatu on kohtu viide, et laenulepingu alusel ülekantud summade ülekandmist nimelt laenulepingu alusel tuleb hagejal täiendavalt tõendada seetõttu, et kuna kostja, kellel on menetluses kõik võlgniku õigused, ei võtnud omaks, et laenulepingu alusel kanti laenusumma üle, siis tuli hagejal seda kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada. Hageja esitas tõendid, mida kostja vastutõenditega ei kummutanud. Kohus pidi tõendite alusel tuvastama, et raha kanti üle “lepingu alusel” ning kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 2 tuvastama rahasummadele vastava laenuvõlasuhte. Kostja ei täitnud TsMS § 394 lg 2 p 3 ega tõendanud oma väiteid, mis välistaksid hagi rahuldamise. Tulenevalt esitatud tõenditest, oleks maakohus pidanud võlgniku eest võlgniku kohustuse täitmisest tuleneva nõude rahuldama Hageja ja võlgnik leppisid kokku, et võlgnik võlgneb hageja poolt võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmiseks makstud rahasumma hagejale laenuna (VÕS § 396 lg 2) ning pooled arvestavad tagasimaksmata rahasummalt intressi määras 8% aastas, mis on tavapärane intress poolte praktikas (VÕS § 397 lg-d 1 ja 2). Hageja tõendas laenulepinguga, et hageja ja võlgniku vahel oli varasemas praktikas intressimääraks 8% aastas (VÕS § 25 lg 1). Antud juhul on oluline VÕS § 78 lg-s 4, §-s 1041 ja §-s 1027 sätestatu. Hageja teostas võlgniku eest makse summas 1 035 327,562 eurot, millele lisandub seadusejärgne intress 8% aastas ning mis teeb hageja kogunõude suuruseks tulenevalt 04.05.2010 võlgniku eest täidetud kohustusest 1 109 530,71 eurot. 30.05.2012 kohtuistungil vähendas hageja oma võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmisest tulenevat nõuet 297 579,74 eurot võrra summani 811 950,97 eurot. Maakohus jättis kohaldamata asjas kohaldamisele kuulunud teise nõudealuse, milleks on seadusest tulenev nõue. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei esitanud tõendeid, et ta on tuginedes kokkuleppele tasunud ülevõetud võlgniku võla. Hageja tõendas kohtule võlgniku eest võlgniku kohustuse täitmist. Samuti ei ole kostja menetluses väitnud, et hageja ei ole võlgniku eest võlgniku kohustust täitnud. Siinkohal tuleb arvestada TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. Hageja esitas kohtule 03.05.2010 kokkuleppe, millest nähtuvalt olid KCF aktsiad panditud Marfin Pank Eesti AS kasuks. Kuna hageja sõlmis 04.05.2010 KCF aktsiate müügilepingu, mille alusel kandis Felix Abba OY üle raha, siis nähtub sellest selgesti, et aktsiad ei olnud enam panditud Marfin Pank Eesti AS kasuks, kuna Marfin Pank Eesti AS nõue oli ostusumma arvelt rahuldatud. Maakohus leidis ekslikult, et kuna hageja kinnitas, et tegutses suulise laenulepingu alusel, siis ei saa tal olla võlgniku vastu tasu saamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 438 lg 1. Kui asjas esitati mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Hageja poolt võlgniku eest võlgniku kohustuste täitmisest tuleneva nõude osas oleks maakohus pidanud kõigi arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt hagi rahuldama. Maakohus leidis ekslikult, et antud asjas tuleb poolte tõendamiskoormis seadusest ettenähtust erinevalt jagada. Oluline on TsMS § 230 lg-s 1 sätestatu. Poolele ei ole võimalik panna kohustust tõendada asjaolu puudumist, kui pool on juba esitanud tõendid, millest nähtub tehingute ja toimingute teostamine. Puudub vaidlus, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti laenuleping ja et hageja tegi võlgnikule laenumakseid. Ka formaalselt ei olnud hagejale kohtu määratud muudetud tõendamiskoormise panemine õigustatud, kuna hageja ei rikkunud kohustust kaasa aidata asjaolude tuvastamisele. Maakohus viitas ekslikult, et tegi 09.02.2012
määruse, millega rahuldas kostja taotluse nimetatud lepingu ja teatud teiste dokumentide väljanõudmiseks ning kohustas hagejat lepingut esitama. Kostja esitas maakohtu menetluses vastava taotluse dokumentide hagejalt väljanõudmiseks, kuid maakohus jättis taotluse nõuetekohaselt lahendamata. Kostja poolt nõutud dokumentide esitamiseks puudus ka sisuline vajadus, kuivõrd need dokumendid ei oleks saanud midagi selgitada vaidluse eseme kohta osas, mis puudutab hageja poolt võlgniku kohustuse täitmist ega osas, mis puudutab laenulepingut. Oma sellised vastuväited esitas hageja maakohtule 16.04.2012. Kostja taotlus hagejalt dokumentide väljanõudmiseks oli kostja menetluslik taotlus, mille maakohus oleks pidanud lahendama määrusega (TsMS § 463 lg 1). Oma vastuväited selle osas, et kohus ei ole dokumentide väljanõudmiseks määrust teinud, tegi hageja likvideerija kohtule teatavaks juba maakohtu menetluses. Mingil põhjusel ei ole kohus nimetatud kirjavahetust käesoleva kohtuasja toimikusse lisanud, kuigi sinna on lisatud muu selleteemaline kirjavahetus poolte ja kohtu vahel. Sellega rikkus kohus TsMS § 56 lg 1. Kuna kohus ei järginud tõendite kogumisel seadusest tulenevat korda, ei ole võimalik nõustuda kohtu järeldusega, et tõendamiskoormise ümberpööramisel tuleb asuda seisukohale, et väidetav laenutehing on näilik ja tühine, kuna kostja ei saa ise lõplikult tõendada, et maksed tehti muul alusel, kui laenuleping, siis tuleb eeldada, et maksed tehti muul alusel. Hageja ei rikkunud seadusest tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust, sest sellist kohustust ei saanud tekkida olukorras, kus kohus rikkus tõendite kogumiseks sätestatud korda. Täiendavalt jättis maakohus hindamata hageja selgitused selle kohta, et kostja poolt taotletud dokumendid ei ole asjakohased. Kohus rikkus TsMS § 232 lg-st 1 ja § 438 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. Kohus nimetas otsuses tõendeid, kuid ei hinnanud neid sisuliselt ega põhjendanud, miks ta leidis, et hageja väited ja esitatud tõendid ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et hageja ei tõendanud oma nõuet usaldusväärselt. Maakohus ei täitnud kohustust hinnata tõendeid seaduses sätestatud viisil (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kohus rajas tõendeid valesti hinnates otsuse kostja poolt esitatud spekulatsioonidele, paljasõnalistele väidetele ja ebausaldusväärsetele tõenditele. Arusaamatuks jääb, millistest asjaoludest tulenevalt luges kohus usaldusväärseks kostja poolt esitatud Äripäeva väljavõtetes märgitu, kuid samas jättis tähelepanuta pankrotihaldur Veli Kraavi poolt 05.06.2012 esitatud info vastuseks kohtu enda poolt tehtud suulise järelepärimisele. Kohus hindas valesti hageja poolt kohustuste ülevõtmise kohta esitatud tõendeid. Kostja 04.06.2012 teesides esitatud hinnangud kostja positsioonile ei ole adekvaatsed. Kostja märkis, et ta esitas usaldusväärse alternatiivse selgituse hageja maksetele, kuigi kostja ei esitanud selle kohta mingeid tõendeid. Samuti ei vasta tõele kostja väide, et kostja esitas usaldusväärse versiooni nimetatud ülekannete tegeliku otstarbe kohta, mida hageja ümber ei lükanud. Hageja vaidles järjepidevalt vastu kostja spekulatsioonidele ja paljasõnalistele väidetele ega võtnud midagi kostja poolt väidetust omaks. Otsus peab rajanema seadusele ja tõenditele (TsMS § 436 lg 1 ja 2), mitte kostja paljasõnalistele vastuväidetele. Hageja esitas oma laenulepingust tuleneva nõude tõendamiseks nii laenulepingu kui ka maksete tegemist tõendavad maksekorralduste kviitungid, kuid kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Hageja vaidlustas TsMS § 231 lg 4 mõttes kostja poolt esitatud väited. Kostja ei ole enda esitatud vastuväiteid hageja nõudele kuidagi põhistanud (TsMS § 235). Kostja viited erinevatele ajakirjanduse väljaannetele ja kostja kujutlused ei ole TsMS mõttes tõendiks. Kui võlgniku pankrotihaldurid oleksid kahelnud hageja nõude õiguspärasuses, oleksid pankrotihaldurid esitanud hageja nõude tunnustamisele vastuväite (PankrS § 103 lg 2).
Võlgniku pankrotihaldurid ega ükski teine nõuete kaitsmisele koosolekul osalenud 16-st võlgniku võlausaldajast ei vaielnud hageja nõudele vastu. Kohus ei põhjendanud otsust nõuetekohaselt ja rikkus sellega TsMS § 436 lg 1. Kohus on otsuses üksnes nimetanud ja kirjeldanud hageja poolt esitatud tõendeid, mis aga ei kujuta endast tõendite hindamist. Kohus peab hindama tõendit selliselt, et jõudma hindamistoimingu tagajärjel adekvaatse järelduseni. Siinkohal on oluline ka TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatu. Kohus leidis, et kuna hageja ja võlgniku vahel sõlmiti ajavahemikul 03.05.2010-31.05.2010 „mitmeid lepinguid“, siis ei ole tõendatud, et hageja maksed võlgnikule teostati just laenulepingu alusel. Kostja ei väitnud ega tõestanud maakohtu menetluses, et hageja ja võlgniku vahel oleks nimetatud ajavahemikul olnud sõlmitud „mitmeid lepinguid“, mille alusel oleks võlgnikul eksisteerinud õigus hageja teostatud maksetele. Maakohtu selline seisukoht on üllatuslik. Maakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 442 lg-le 8. Kohus ei põhjendanud otsuses ühe tõendi teisest kaalukamaks lugemist ega selgitanud, miks ei saa hageja poolt esitatud tõenditega otsuse langetamisel arvestada. Hageja ja võlgnik sõlmisid laenulepingu, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 6 384 773,69 eurot. Laenulepingu p-de 3.4 ja 1.4 kohaselt kohustus võlgnik maksma arvestatud intressid hagejale laenusumma tagastamise tähtpäeval. Tagasimaksmata laenusummalt tasumisele kuuluva intressi määraks leppisid pooled kokku 8% aastas (laenulepingu p. 1.3). Hageja tõendas oma nõude olemasolu. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 396 lg 1 leides, et hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist ja raha ülekandmist võlgnikule. Asjaolu, et laenu ülekandmise maksekorralduste selgituses ei viidatud laenulepingu sõlmimise kuupäevale, ei muuda laenulepingut olematuks. Kostja seisukoht, et hageja tõendas raha ülekandmist, mitte aga laenu ülekandmist, ei ole asjakohane. Kohus pidi tõendatud asjaolusid hindama nende kogumis ja tuvastama nendevahelise loogilise seose, mitte vaatlema asjas esitatud tõendeid eraldi ja omavahel täielikult mitteseotuna. Kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, tulnuks kostjal tõendada, et võlgnikul oli õigus saada hageja poolt ülekantud rahasumma ilma kohustuseta seda tagastada. Kostja vastuväited selle kohta, et tal on põhjendatud kahtlus, et laenuleping võib olla näilik tehing ning seetõttu tühine (TsÜS § 89), on paljasõnalised ning meelevaldsed. Kostja väide, et tal on õigus esitada hageja nõudele kõiki võlgniku vastuväiteid, ei vabasta kostjat kohustusest oma väiteid tõendada. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub menetlusosalisel, kes sellise väite esitab. Maakohus jättis hagejale võlgniku eest võlgniku kohustuse täitmisest tuleneva nõude aluseks olevad seadusesätted kohaldamata. Kohus leidis ekslikult, et kuna hageja kinnitas, et tegutses suulise laenulepingu alusel, siis ei saa tal olla võlgniku vastu tasu saamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. Lisaks viitas hageja menetluses sellele, et kui kohtu arvates pole tõendatud hageja ja võlgniku vahel suulise kokkuleppe sõlmimine selle kohta, et võlgnetav summa võlgnetakse laenuna ja seetõttu lepingulise nõudealuse äralangemisel, on hagejal igal juhul nõue võlgniku vastu seadusest tuleneval alusel. Kohus rikkus TsMS § 631 lg-s 2 sätestatut. Kohus ei arvestanud VÕS §-s 1027, §-s 1041 ja § 78 lg-s 4 sätestatut. Hageja täitis võlgniku eest võlgniku kohustuse summas 811 950,97 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti järeldanud, et hageja ei ole oma nõudeid tõendanud. Otsuse põhjendused vastavad TsMS § 442 lg. 8 nõuetele ja apellandi väited, mille kohaselt tõendeid on ebaõigesti hinnatud ning esitatud tõenditest oleks tulnud teha järeldus nõuete põhjendatusest, on alusetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus ei ole väitnud, et hageja ja AS Luterma (pankrotis) ei sõlminud 31.05.2010 kirjalikku laenulepingut 100 000 000 kr. laenamise kohta. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kuivõrd laenu andmise kohta esitatud maksekorraldustel ei ole selgitustes näidatud, et makse tehakse laenulepingu täimiseks, vaid üksnes umbmääraselt „vastavalt lepingule“, ja samas keeldus hageja esitama maksete asjaolude kohta täiendavaid tõendid, siis tuleb antud laenulepingul põhinev nõue lugeda mittetõendatuks. Hageja on teise nõude olemasolu kinnitamiseks viidanud tema, võlgniku ja Felix Abba Oy Ab vahel 04.05.2010 AS Kalev Chocolate Faktori müügilepingule ja samal kuupäeval sõlmitud hageja, Felix Abba Oy Ab, Bank DnB Nord A/S, Marfin Pank Eesti AS, AB Glikman ja Partnerid OÜ, AS Rubla ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vahel sõlmitud kokkuleppele ja escrow-lepingule vastastikuste arvelduste teostamiseks, kuid vaatamata kostja nõudmistele ja maakohtu ettepanekule nimetatud lepingud ei esitanud. Hageja tugineb ülaltoodud lepingutega seonduvalt ka 03.05.2010 sõlmitud lepingute ülevõtmise kokkuleppele (toimiku lk. 93-98), millega hageja võttis üle Marfin Panga ja AS Luterma ning AS REC Varad vahel sõlmitud laenulepingud, s.o. laenusaaja õigused ja kohustused. Lepingu ülevõtmisel vahetub senine laenusaaja uuega ja kui viimane täidab ülevõetud laenulepingus märgitud kohustuse võlausaldajale, siis täidab ta oma kohustuse, mitte senise võlgniku kohustuse, ja sellest ei teki senise võlgniku vastu nõuet ei käsundita asjaajamise ega ka alusetu rikastumise sätete alusel. Lepingu ülevõtmine võib toimuda tasu eest, kuid AS Luterma poolt tasu maksmise kohustuse võtmist kui ka selle vormistamist laenulepinguna ei ole hageja tõendanud. See, et võlgniku pankrotihaldur ja teised võlausaldajad ei vaielnud hageja nõudele vastu, et tähenda, et hageja vabaneks oma nõuete tõendamise kohustusest. Tõendite, sealhulgas täiendavate tõendite esitamine, on menetlusosalise õigus, mitte kohustus, ja see, et maakohus ei teinud täiendavate tõendite (eespoolmärgitud lepingute) esitamise ettepanekut määruse vormis, ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist. Tegemist on kohtu indikatsiooniga hagejale tõendite ebapiisavusest ja vajadusest kohtu veenmiseks oma väiteid täiendavalt tõendada. Ajaleheartikkel on käsitatav teatud asjaoludel kaudse tõendina, mistõttu sellele viitamine muude asjaolude hulgas ei ole kohtuotsuse põhjendustes lubamatu. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.
Tiit Kollom
Kaupo Paal
ringkonnakohus
poolte
Reet Allikvere
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.