2-11-20266/30 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 01.05.2011 esitas Bomb Production OÜ hagi Harju Maakohtusse Kodusaade OÜ vastu põhivõla 3 834,70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise saamiseks. Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille alusel kohustus hageja tootma saateid „Aiasaade“, „Kodusaade“ ja „Lusikas“. Kostja kohustus maksma töö eest tasu, 5 000 krooni (319,56 eurot) oli saate maksumuseks. Hageja täitis oma kohustused ja esitas kostjale arved: arve nr 01 (10.11.2010) 25 000 krooni (1 597,79 eurot) septembris toodetud viie saate eest, maksetähtaeg oli 15.11.2010; arve nr 02 (06.12.2010) 50 000 krooni (3 195,58 eurot) oktoobris toodetud kümne saate eest, maksetähtaeg oli 11.12.2010; arve nr 03 (20.12.2010) 40 000 krooni (2 556,47 eurot) novembris toodetud kaheksa saate eest, maksetähtaeg oli 25.12.2010; arve nr 04 (20.12.2010) 20 000 krooni (1 278,23 eurot) detsembris toodetud nelja saate eest, arve maksetähtaeg oli 25.12.2010. Kostja tasus 18.11.2010 arve nr 01 – 1 597,79 eurot, 07.04.2011 tasus 1 000 eurot, 08.04.2011 – 1 000 eurot ja 11.04.2011 – 1 195,58 eurot. Kostja põhivõlgnevus on kokku 3 834,70 eurot. Kuna kostja viivitas tasu maksmisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. 29.04.2011 seisuga on viivise suuruseks 171,05 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja kohustus tegema saadete montaažirežiid ja tehnilise toimetuse. Hageja küsis saate eest tasuks 5 000 krooni, kuid kostja nõustus hagejale maksma 2 500 krooni (159,78 eurot) saate eest. Kuna hageja asus töid tegema, siis leidis kostja, et hageja nõustus kostja poolt pakutud tasu suurusega. Kostja täitis tasu maksmise kohustuse. VÕS § 637 lg 1 järgset tavalise tasu suurust ei ole hageja tõendanud. Kuna hageja nõue on alusetu põhinõude osas, siis on ta alusetu ka viivise osas. Viivisenõue on põhjendamatu ka seetõttu, et poolte vahel puudus kokkulepe arvete maksmise tähtajas. Viiepäevane maksetähtaeg ei ole mõistlik. Esimese astme kohtu otsus 10.01.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis Kodusaade OÜlt hageja kasuks välja võla 3 984,47 eurot, viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses alates 30.04.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja ja 99 % ulatuses kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli kokkulepe töö eest makstava tasu osas. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma ühe saate eest 2 500 krooni. Mitte ükski e-kiri ega ka muu dokumentaalne tõend ei sisalda viidet saate sellisele maksumusele. Hageja väidet, et poolte kokkuleppe kohaselt ühe saate maksumus oli 5 000 krooni, tõendab asjaolu, et kostja tasus 18.11.2010 hagejale arve nr 01 alusel 25 000 krooni. Arve esitati viie saate eest, millest tuleneb, et ühe saate hinnaks oli 5 000 krooni. Asjaolu, et kostja ei ole summat tasudes märkinud makse selgituseks arve numbrit, vaid sõna „vahesumma“, ei oma määravat tähtsust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et makse tegemise ajaks ei olnud hageja teisi arveid esitanud. Kostja märkis 17.11.2010 e-kirjas: “Septembrikuu arve saatsid hiljem, kui kokku lepitud. Püüan sellega nüüd ühele poole saada sel nädalal.“ Ka see tõendab, et 18.11.2010 tasus kostja septembrikuu tööde eest. Nii arve tasumine kui ka eelmärgitud e-kiri kinnitavad seda, et kostja nõustus hageja poolt pakutud töö hinnaga, s.o 5 000 krooni saate kohta. Sellest omakorda järeldub, et pooled olid saavutanud töö hinnas kokkuleppe. Kostja teavitas 01.12.2010 e-kirjades hagejat, et hageja nõutud summa on liiga suur. Kohus leidis, et seda tuleb hinnata püüdena muuta juba kokkulepitud lepingu tingimusi. Tulenevalt VÕS § 13 lg-st 1 ei ole ühepoolselt lepingu muutmine aga võimalik. Hageja tegi kokku 27 saadet. Selle eest pidi kostja tasuma 135 000 krooni ehk 8 628,07 eurot. Kostja tasus kokku 4 793,37 eurot, seega võlgneb kostja hagejale põhivõlana 3 834,70 eurot, mis tuleb kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. Hageja esitas tööde eest tasu saamiseks kostjale arved. Arvetel märgitud tasumise tähtaega ei saa pidada kokkulepitud maksetähtajaks. Kohus leidis, et VÕS § 82 lg 3 sätestatud mõistlikuks ajaks, mil kostja pidi oma kohustuse täitma, on 30 päeva alates arve saamisest. Hageja viivise arvestusest võib tuletada, et ta esitas kostjale 10.11.2010 arve nr 01, 06.12.2010 arve nr 02 ning 20.12.2010 arved nr 03 ja 04. Sellest tulenevalt muutus arve nr 01 sissenõutavaks 11.12.2010, arve nr 02 - 06.01.2011 ja arved nr 03 ja 04 muutusid sissenõutavaks 20.01.2011. Eeltoodust järeldub, et arve nr 01 tasus kostja tähtaegselt ning ülejäänud arvete tasumisega viivitas. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 94 lg-le 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 29.04.2011 seisuga 149,77 eurot. Viivist võib nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.04.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Kuna kokkulepe tasu suuruse kohta on tõendatud, siis puudus kohtul vajadus võtta seisukohta hageja nõude alternatiivse käsitluse osas, mis puudutab tavalist tasu. Samal põhjusel puudub vajadus hinnata tavalise tasu kinnitamiseks esitatud tõendeid. Kohus leidis, et hageja poolt alternatiivset tuginemist asjaolule, et kostjal on kohustus tasuda temale töö eest tavalist tasu, ei saa käsitleda hagi aluse muutmisena. Tegemist on nõude alternatiivse põhjendusega, mida saab käsitleda õiguslike väidete täiendamisena, millega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohus jättis kostja vastuväite TsMS § 333 lg 1 alusel rahuldamata, kuna tegemist ei ole hagi muutmisega. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule ning menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus ei ole täitnud TsMS § 442 lg 7 ja lg 8 nõudeid. Maakohus on põhjendamatult eelistanud vastustaja paljasõnalisi väiteid apellandi väidetele. Poolte vahel toimub vaidlus eelkõige selles, milline oli apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud töövõtulepinguga kokkulepitud tasu suurus. Vastustaja on seejuures menetluses korduvalt püüdnud kohut eksitada ning oma seisukohti ka pidevalt muutnud, kuid kohus pole sellele tähelepanu pööranud. Selliselt on vastustaja näiteks hagiavalduses muuhulgas paljasõnaliselt väitnud, et pooltevaheline kokkulepe põhines poolte varasemas koostöös kehtinud tasu suurusel. Pärast seda, kui apellant juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et poolte vahel puudus varasem koostöö, muutis ka vastustaja koheselt oma nõudeid ja seisukohti, sh muutis hagi alust, millele apellant ka vastu vaidles. Apellandi arvates on selgelt tuvastatav, et vastustaja seisukohad on muutunud olenevalt apellandi vastustest, mis omakorda seab vastustaja väidete usaldusväärsuse (ja sellest tulenevalt ka tõendatuse) kahtluse alla. Vastustaja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud suuline töövõtuleping, mille kohaselt kohustus apellant vastustajale maksma tasu 5 000 krooni ühe saate eest. Maakohus tuvastas, et esimese arve teostatud tööde eest esitas vastustaja apellandile alles 10.11.2010. Seega esitas vastustaja oma 5 000-kroonise tasu nõude ühe saate eest esmakordselt alles kaks kuud pärast töövõtulepingu täitmisele asumist ja tööde teostamist. Nimetatud tõendite alusel ei ole kuidagi võimalik tuvastada, et poolte vahel oli olemas kokkulepe vastustaja poolt nõutava tasu suuruse osas. Vastustaja pangakonto väljavõtetest nähtub, et apellant on vastustajale summade ülekandmisel käitunud süstemaatiliselt ja ühtemoodi. Selliselt on apellant väljamaksete teostamisel märkinud järgmised selgitused: 18.11.2010.a. - “vahesumma”, 07.04.2011.a. “vahemakse”, 08.04.2011.a. - “vahemakse”, 11.04.2011.a. - “vahemakse lõpuni esitatud arvete sobiliku lõpusumma alusel”. Nimetatud asjaolu osutab, et apellant ei ole ka kordagi oma käitumisega kinnitanud nõustumust vastustaja poolt esitatud nõuetega. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu apellandi selgitusele, et ta kandis 18.11.2010 vastustajale üle 25 000 krooni, kuna selleks ajaks oli vastustaja teinud teatud hulga tööd, mille eest oli tal õigus saada tasu poolte vahel kokku lepitud suuruses (s.o 2500 krooni ühe saate eest) ning vastustaja juhatuse liige oli oma 17.11.2010 e-kirjas väga valuliselt selgitanud, et tal on raha vaja, kuna pole kolme kuu jooksul saanud tasu tehtud töö eest, püüdis apellant vastustajale vastu tulla ning maksis ilma korrektse arveta ära tasud vastustaja poolt selleks hetkeks tehtud tööde eest. Seetõttu märkis apellant ka makse tegemisel selle selgituseks “vahesumma”. Segaduste vältimiseks ning maksete õigeks kirjendamiseks palus apellant esitatud arve ümber teha, s.o parandada selliselt, et see oleks korrektne ja vastaks tegelikule kokkuleppele ning esitada ka järgmine arve. Vastustaja alusetute nõuete esitamise põhjuseks on olnud just apellandi heasoovlikkus, usaldus vastustaja suhtes ning kompromissivalmidus. Kohus ei ole sellega üldse arvestanud. Kohtuotsus peab olema muuhulgas ka õiglane. Maakohtu järeldused selles, et apellandi 17.11.2010 e-kirjas olnud laused tõendavad, et apellant tasus vastustajale 18.11.2010 vaid septembrikuu tööde eest, on meelevaldsed, kontekstist välja rebitud ning ebaõiged. Sama ekirja järgmistes lausetes lubas näiteks apellandi esindaja maksta vastustajale ka oktoobrikuu töö eest, mida ta ka osaliselt järgmisel päeval tegi. Seega tõendab kohtu poolt viidatud e-kiri tegelikult hoopis seda, et 18.11.2010 ei makstud vastustajale mitte ainult septembris, vaid ka oktoobris tehtud tööde eest. Kuna pooled suhtlesid lisaks e-kirjade saatmisele ka suuliselt, ei ole kahjuks võimalik kogu nendevahelist suhtlust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kohtule esitada. See on aga tekitanud olukorra, kus üksikuid e-kirju ja nendes sisalduvaid üksikuid lauseid lugedes on võimalik neid ka vääralt tõlgendada ja sisustada. Apellandi arvates ei ole vastustaja käesoleval juhul toiminud heas usus. Selliselt hoidus vastustaja sõlmimast apellandiga kirjalikku töövõtulepingut, nõustus suuliselt vastustaja poolt pakutud tasuga (2 500 krooni saate eest), tegi töö ära, venitas võimalikult pikalt arvete esitamisega ning esitas enam kui kahe kuu pärast apellandile nõude maksta töö eest kaks korda suuremat tasu, kui algselt oli kokku lepitud, ähvardades samas koheselt lõpetada tööde teostamise. Kuigi apellant on korduvalt viidanud nimetatud asjaoludele, ei ole maakohus otsuse tegemisel ka nendega üldse arvestanud. Apellandi käitumist püüda leida tekkinud olukorrale mõistlik lahendus ei saa samas hea usu põhimõttest tulenevalt kuidagi pidada nõustumiseks vastustaja alusetute nõuetega. Apellant leiab jätkuvalt, et vastustaja muutis lubamatult hagi alust ning vaidleb sellele vastu. Veelgi enam, lepingust tuleneva tasu nõue ja töö eest tavalise tasu nõue (VÕS § 637 lg 1) on juba oma olemuselt kaks täiesti erinevat nõuet, omavad täiesti erinevat tõendamiskoormist ning välistavad käesoleval juhul üksteist. Apellandi arvates välistas vastustaja poolt hagi aluse muutmine selle, et kohus oleks saanud üldse hagi rahuldada ja lugeda tõendatuks pooltevahelise kokkuleppe. Hagi aluse muutmisega on vastustaja ise sisuliselt kinnitanud, et poolte vahel puudus kokkulepe tasu suuruse osas. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et apellant on vastustajale siiski võlgu, on apellandilt väljamõistetud viivis põhjendamatult suur. Apellandi arvates tuleb arvestada ka sellega, et menetlus käesolevas asjas on veninud ning seda eelkõige vastustaja tegevuse tõttu (uute väidete esitamine, hagi aluse muutmine, seisukohtade esitamine peale kohtu poolt määratud tähtaega jne). Apellant palub sellisel juhul temalt väljamõistetavat viivist vähendada maksimaalses võimalikus ulatuses. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud suuliselt töövõtuleping ja VÕS § 637 järgi oli tellija kohustatud tehtud ja vastuvõetud töö eest tasuma. Kolleegium ei nõustu kaebuse väidetega, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud poolte kokkuleppe tasu suhtes. Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud tõendeid õigesti hinnanud

ja tuvastanud, et poolte kokkulepe kohaselt oli ühe saate tootmise maksumuseks 5 000 krooni. Esitatud tõenditest ei saa teha vastupidist järeldust. Õige on maakohtu hinnang hageja juhatuse liikme Kaili Lehtemaa ja kostja juhatuse liikme Monika Süvari e-kirjavahetusele (lk 34-36). Hageja juhatuse liige on 03.11.2010 kirjas rõhutanud, et tema töö hinnaks on 5 000 krooni ühe saate tootmise eest. Kostja juhatuse liige on 17.11.2010 vastuskirjas lubanud raha ära maksta ja ei ole avaldanud, et ta tasuga ei nõustu. Eeltoodu tõttu ei ole usutav, et saadete tegemist alustades, see on septembris 2010, oli poolte vahel kokkulepe, et ühe saate tootmise tasuks oli 2 500 krooni. Alles 01.12.2010 e-kirjas on kostja avaldanud, et ta pole nädala eest tasumisele kuuluva tasuga nõus, kuid ka selles ja järgnevates kirjades ei ole kostja väitnud, et kokkulepe oleks olnud 2 500 krooni saate eest. Samuti ei tõenda kokkulepet saate eest 2 500 krooni tasumise kohta kostja poolt raha ülekannete selgituseks märgitud sõnad „vahemakse“ või „vahesumma“. Kuna tasu kanti üle mitmes järgus, siis eeltoodud sõnad iseloomustavad just sellist tasumise viisi ja neist ei tulene, et kostja ei nõustu tasuma arvel märgitud summat. Apellant väitis, et hageja on menetluse käigus muutnud mitmel korral hagi alust. Kolleegiumi arvates on hageja esitanud nõuded alternatiivselt viisil, kus ta nõuab tehtud töö eest tasu nii kokkuleppele tuginedes ja juhul, kui kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis tavalist tasu. Maakohus on nõudeid õigesti käsitlenud ja leides, et pooltevaheline kokkulepe tasu suuruse kohta on tuvastatav, pole maakohus alternatiivse nõude aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Õige on see, et algselt on hageja tuginenud asjaolule, et pooltevahelises eelnevas koostöös tasuti kostja poolt hagejale sama summa, mida hageja käesolevas hagis nõuab. Hageja selgitas, et ta on kostja juhatuse liikmega seotud äriühingus eelnevalt töölepingu alusel teinud sama tööd ja töölepingu järgne tasu, mille ta sai pärast maksude mahaarvamist kätte, on võrreldav tasuga, mis jääb talle praegu töötasuks, kui ta teeb äriühingu kaudu tööd. Eeltoodu tõttu ei saa pidada hageja väidet eelneva praktika kohta eksitavaks ja ebaõigeks. Kolleegiumi arvates ei ole hageja käitunud hea usu vastaselt. Kostja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud tasus 2 500 krooni ühe saate tootmise eest ja et hageja oleks kõrvale hoidunud kirjaliku lepingu sõlmimisest selleks, et hiljem esitada suurem tasu nõue. Apellandi väited ei anna alust väljamõistetud viivist vähendada. Hageja nõuab tasu maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivist ja kolleegiumi arvates ei ole selle vähendamiseks alust. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskuludest jäetud õigesti TsMS § 163 lg 1 järgi kostja kanda 99% ja hageja kanda 1%.