2-11-20266/17 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 29.04.2011.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja tootma saateid „A “, „K “ ja „L “. Kostja kohustus maksma töö eest tasu. Hageja on oma kohustused täitnud ning kostja on töid aktsepteerinud. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli saate maksumuseks 5000 krooni (319,56 eurot). Hageja on esitanud kostjale järgmised arved: • arve nr 01 (10.11.2010) summas 25 000 krooni (1597,79 eurot) septembris toodetud viie saate eest. Arve maksetähtaeg oli 15.11.2010.a. • arve nr 02 (06.12.2010) summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot) oktoobris toodetud kümne saate eest. Arve maksetähtaeg oli 11.12.2010.a. • arve nr 03 (20.12.2010) summas 40 000 krooni (2 556,47 eurot) novembris toodetud kaheksa saate eest. Arve maksetähtaeg oli 25.12.2010.a. • arve nr 04 (20.12.2010) summas 20 000 krooni (1 278,23 eurot) detsembris toodetud nelja saate eest. Arve maksetähtaeg oli 25.12.2010. Kostja on 18.11.2010.a tasunud arve nr 01 summas 1597,79 eurot. 07.04.2011.a on kostja tasunud 1000 eurot, 08.04.2011.a 1000 eurot ja 11.04.2011.a 1195,58 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees 3834,70 eurot. Juhul, kui poolte vahel puuduks kokkulepe tasu suuruse kohta, on hageja õigustatud nõudma tavalist tasu võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 1 alusel. Kuna kostja on viivitanud tasu maksmisega, siis on hagejal õigus nõuda seaduses sätestatud viivist. 29.04.2011.a seisuga on viivisenõude suuruseks 171,05 eurot. Ülaltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 3834,70 eurot, viivise 171,05 eurot ja seaduses sätestatud viivise alates hagiavalduse koostamisest kuni võla tasumiseni.

seisukohale, et hageja oli nõustunud kostja poolt pakutud tasu suurusega. Kostja on oma tasu maksmise kohustuse täitnud. VÕS § 637 lg 1 järgset tavalise tasu suurust ei ole hageja tõendanud. Kuna hageja nõue on alusetu põhinõude osas, siis on ta alusetu ka viiviste osas. Viivisenõue on põhjendamatu ka seetõttu, et poolte vahel puudus kokkulepe arvete maksmise tähtajas. Viie päevane maksetähtaeg ei ole mõistlik. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli töövõtuleping, mille alusel tegi hageja ajavahemikul 2010.a september kuni 2010.a detsember kostja tellimisel saadete „A “, „K “ ja „L “ montaažirežiid ja tehnilist toimetust. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et 2010.a septembris tegi hageja viis saadet, oktoobris kümme saadet, novembris kaheksa saadet ja detsembris neli saadet. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja on hagejale tööde eest tasunud 18.11.2010.a 25000 krooni (1597,79 eurot), 07.04.2011.a 1000 eurot, 08.04.2011.a 1000 eurot ja 11.04.2011.a 1195,58 eurot. Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, milline oli kokkulepe töö eest makstava tasu osas. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma ühe saate eest 2500 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis seda väidet kinnitaksid. Mitte ükski e-kiri ega ka muu dokumentaalne tõend ei sisalda viidet saate sellisele maksumusele. Hageja väitel oli poolte kokkuleppe kohaselt ühe saate maksumus 5000 krooni. Kohtu hinnangul tõendab hageja väidet asjaolu, et kostja on 18.11.2010.a tasunud hagejale arve nr 01 alusel 25 000 krooni. Arvest nähtuvalt on arve esitatud viie saate eest, millest tuleneb, et ühe saate hinnaks on 5000 krooni. Asjaolu, et kostja ei ole summat tasudes märkinud makse selgituseks arve numbrit, vaid sõna „vahesumma“, ei oma kohtu hinnangul määravat tähtsust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et makse tegemise ajaks ei olnud hageja teisi arveid esitanud. Kostja on 17.11.2010.a e-kirjas märkinud: “Septembrikuu arve saatsid hiljem, kui kokku lepitud. Püüan sellega nüüd ühele poole saada sel nädalal.“ Ka see tõendab, et 18.11.2010.a tasus kostja septembrikuu tööde eest. Kohtu hinnangul kinnitab nii arve tasumine kui ka eelmärgitud e-kiri seda, et kostja nõustus hageja poolt pakutud töö hinnaga, s.o 5000 krooni saate kohta. Sellest omakorda järeldub, et pooled olid saavutanud töö hinnas kokkuleppe. Kostja on 01.12.2010.a ekirjades küll hagejat teavitanud, et hageja nõutud summa on liiga suur. Kohus leiab, et seda tuleb hinnata, kui püüdena muuta juba kokkulepitud lepingu tingimusi. Tulenevalt VÕS § 13 lg 1 ei ole käesoleval juhul ühepoolselt lepingu muutmine aga võimalik. Hageja tegi kokku 27 saadet. Selle eest pidi kostja tasuma kokku 135 000 krooni ehk 8 628,07 eurot. Kostja on tasunud kokku 4793,37 eurot. Seega võlgneb kostja hagejale põhivõlana 3834,70 eurot, mis tuleb kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. Hageja on palunud ka viivise väljamõistmist. Kostja on leidnud, et viivise nõue on alusetu, kuna puudus kokkulepe arve tasumise tähtajas. Asja materjalidest nähtuvalt pidi hageja, tööde eest tasu saamiseks, esitama kostjale arve. Hageja poolt esitatud arvetel on küll märgitud tasumise tähtaeg, kuid seda ei saa kohtu hinnangul pidada kokkulepitud maksetähtajaks. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus leiab, et mõistlikuks ajaks, mil kostja pidi oma kohustuse täitma,

on 30 päeva, alates arve saamisest. Hageja viivise arvestusest võib tuletada, et arve nr 01 esitas ta kostjale 10.11.2010.a, arve nr 02 06.12.2010.a ning arved nr 03 ja 04 20.12.2010.a. Sellest tulenevalt muutus arve nr 01 sissenõutavaks 11.12.2010.a, arve nr 02 muutus sissenõutavaks 06.01.2011.a ja arved nr 03 ja 04 muutusid sissenõutavaks 20.01.2011.a. Eeltoodust järeldub, et arve nr 01 on kostja tasunud tähtaegselt ning ülejäänud arvete tasumisega on kostja viivitanud. Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivise kindla summana 29.04.2011.a seisuga. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 29.04.2011.a seisuga 149,77 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3984,47 eurot (põhivõlg + viivis 29.04.2011.a seisuga). Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.04.2011.a kuni põhivõla tasumiseni. Hageja on seisukohal, et kui poolte vahel puuduks kokkulepe tasu suuruse kohta, siis tuleks kostjalt välja mõista tavaline tasu. VÕS § 637 lg 1 sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kuna kohus leidis, et kokkulepe tasu suuruse kohta on tõendatud, siis puudub vajadus võtta seisukohta hageja nõude alternatiivse käsitluse osas, mis puudutab tavalist tasu. Samal põhjusel puudub vajadus hinnata tavalise tasu kinnitamiseks esitatud tõendeid. Hageja on esitanud taotluse kuulata üle tunnistajatena MK ja AL. Kohus leiab, et see taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja on soovinud nende tunnistajate ütlustega tõendada tavalist tasu. Kuna kohus leidis, et tavalise tasu käsitlemiseks puudub vajadus, siis puudub vajadus ka tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja on hagi alust lubamatult muutnud, kuna on tuginenud lisaks kokkulepitud tasule ka sellele, et kokkuleppe puudumisel tuleb kostjalt välja mõista tavaline tasu. Kostja märgib, et ta ei anna hagi aluse muutmiseks nõusolekut. Kohus leiab, et hageja poolt alternatiivset tuginemist asjaolule, et kostjal on kohustus tasuda temale töö eest tavalist tasu, ei saa käsitleda hagi aluse muutmisena. Tegemist on nõude alternatiivse põhjendusega, mida saab

käsitleda õiguslike väidete täiendamisena, millega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kostja on avaldanud, et kui kohus asub seisukohale, et hageja ei ole hagi muutnud, esitab ta sellele vastuväite. Kohus jätab vastuväite TsMS § 333 lg 1 alusel rahuldamata, kuna tegemist ei ole hagi muutmisega. Hageja on 01.12.2011.a avalduses võtnud tagasi oma nõusoleku tsiviilasja kirjalikuks menetlemiseks. TsMS § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. TsMS § 403 lg 2 kohaselt võib pool eelnimetatud nõusoleku tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Pooled nõustusid 29.09.2011.a istungil jätkama menetlust kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et menetluslik olukord ei ole peale 29.09.2011.a istungit oluliselt muutunud ning hagejal puudub õigus nõusolekut tagasi võtta. Kostja on esitanud kohtule 29.09.2011.a toimunud istungi protokolli parandamise taotluse. Protokolli kohaselt lubas kostja esindaja 18. novembriks 2011.a vastata hageja tõenditele. Kostja palub protokollis parandada kostja esindaja sõnavõttu nii, et kostja esindaja mitte üksnes ei vasta hageja tõenditele 18.11.2011.a, vaid esitab ka omad tõendid hiljemalt 18.11.2011.a. Kohus leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et protokollis on märgitud, et kostja esindaja vastab hageja tõenditele 18.11.2011.a, ei tähenda, et kostjal puudub õigus esitada samaks tähtajaks enda tõendeid. Pealegi ongi kostja ka ise 18.11.2011.a täiendavad tõendid esitanud. Kostja on 21.12.2011.a avalduses esitanud taotluse, milles palub mitte menetleda hageja poolt 01.12.2011.a esitatud seisukohta ja tõendeid. Kohus leiab, et see taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja soovis hageja poolt 01.12.2011.a esitatule vastata. Kohus andis kostjale 08.12.2011.a määrusega tähtaja vastamiseks ning määras uue kohtulahendi teatavakstegemise aja. Kohus leiab, et kuna kostja esitas taotluse hageja poolt 01.12.2011.a esitatud seisukohtade ja tõendite mittemenetlemiseks pärast kohtulahendi teatavakstegemise aja muutmist, siis puudub alus kostja taotlust rahuldada, kuna kohus on juba lahendi teatavakstegemise aja edasi lükanud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta 1 % ulatuses hageja kanda ja 99 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.