2-11-56277/16 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

13.märtsi 2012. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 8787, 87 eurot, viivise 1765, 58 eurot perioodi eest 15. septembrist 2010. a. kuni 13. märtsini 2012. a. ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast põhinõudelt 8787, 87 eurot VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooltel on vaidlus müügilepingu sõlmimise ja täitmise üle. Asja lahendamiseks on vaja välja selgitada, kas ja millistel tingimustel pooled sõlmisid müügilepingu, millised lepingust tulenevad kohustused on täidetud ning milline on saldoteatise kinnituse mõju poolte õigussuhtele. VÕS § 208 lg. 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohtule esitatud arvetest (tl. 39 - 49) nähtub, et hageja on kostjale müünud ehitusmaterjale, mille hind nähtub arvetelt, ning on selle kostjale üle andnud. Arvetele on kauba saamise kohta allkirja andnud kostja projektijuht M. Tafenau, keda saab pidada kostja esindajaks TsÜS § 121 lg. 2 mõttes. Asjaolu, et kostja projektijuht on hageja seadusliku esindajaga väidetavalt sugulussuhetes, ei oma tähtsust. Hageja on täitnud oma müügilepingust tuleneva kohustuse asi ja omandiõigus sellele üle anda. Kostjal on müügilepingust tulenev kohustus tasuda müügihind. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks oma kohustuse täitnud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja vaidlustas saldokinnituse mõistliku aja jooksul VÕS § 204 lg. 2 mõttes. Seega ei saa olla kohustuse tekkimise aluseks negatiivne saldo kui võlatunnistus. Kostja kohustus on muutunud sissenõutavaks alates arvetel märgitud tähtajast, hageja arvestab viivituse algusajaks 15. septembri 2009. a. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista VÕS § 101 lg. 1 p. 1 alusel põhivõlg 8787, 87 eurot ja VÕS § 101 lg. 1 p. 6 alusel viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 15. septembrist 2009. a. kuni kohtuotsuse tegemiseni

projektijuhiga, ei tähenda, et ta võis kostjale rahalisi kohustusi võtta. Seda küsimust ei ole maakohus analüüsinud ega pooltega arutanud. Hagiavaldusest (tl. 1 lõige 1) ilmneb, et kostja juhatus on esitanud nõudele vastuväite, seega ei kuulu kohaldamisele ka VÕS § 204 lg. 2. Vale on hageja väide, et kui raamatupidaja kinnitab jooksvate arvete seisu, on see võlatunnistuseks. Raamatupidaja ei tea, kas arved on esitatud õigesti või alusetult. Seega, kui juhatus on arvetele vastu vaielnud, ei ole raamatupidaja saldokinnitus tõendiks, sest poolte esindusõiguslikud isikud juba vaidlevad nõude üle sisuliselt. Seega ei ole ka tõendamiskoormus üle läinud kostjale, sest ta vaidles arvetele kohe vastu. Hageja ei ole veenvalt tõendanud asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Hageja on tõendanud tehingu toimumist esindusõiguseta isiku kinnituse abil, seega on tehing, isegi kui see toimus, tühine. Käibes vajalikku hoolsust arvestades tuleb eeldada, et hageja kontrollib ja tuvastab ostja väidetava esindaja volitused. Volituste puudumist oleks tulnud eeldada, kuna projektijuht ei olnud juhatuse liige, kuid samas oli müüja esindaja lähisugulane. Kostja ei saa tõendada, et ta ei ole kaupa kätte saanud või tellinud, kuna on võimatu tõendada negatiivset asjaolu. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme, otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 ning lõikega 2 tühistada, tsiviilasi saata aga maakohtule uueks läbivaatamiseks. Arvestades menetlusõiguse normide rikkumise laadi ja ulatust, ei pea kolleegium võimalikuks selle kõrvaldamist apellatsioonimenetluses. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Et hagi aluseks on faktilised asjaolud, millega hageja seob oma nõude (§ 363 lg. 1 p. 2), saab hagi rahuldav kohtuotsus põhineda üksnes taolistel kohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel, mille kogum vastab selle nõudenormi koosseisu elementidele, mis võimaldab hagi rahuldada. Maakohtu otsus taolist faktiliste asjaolude kogumit ei sisalda. Hagi esitas hageja müügilepingu alusel tasu ja tasu maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks. Maakohus leidis õigesti, et niisuguse nõude eelduseks on pooltevaheline müügileping (VÕS § 208 lg. 1) ning vaidluse lahendamiseks oli vaja välja selgitada, kas ja millistel tingimustel sõlmisid pooled müügilepingu, millele hageja oma nõude alusena tugineb, samuti, millised lepingust tulenevad kohustused on hageja täitnud. Siiski maakohus oma otsuses neid asjaolusid ei tuvastanud. Nii ei vasta otsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele ega ka TsMS § 442 lõikes 8 otsuse põhjendusele esitatavatele nõuetele. Osundatud sätte kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsuse põhjendus ei sisalda üldse faktilisi asjaolusid, millest nähtuks pooltevahelise müügilepingu sõlmimine, selle tingimused, sealhulgas müügilepingu esemeks oleva kauba kogused ja hind. Otsuses ei ole tuvastatud ka faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi selle kohta, millised on hageja poolt lepingu täitmise asjaolud, sealhulgas, millal, kus ja kellele ning millistel asjaoludel kaup hageja poolt üle anti. Niisuguseid asjaolusid ei ole hageja ka oma nõude alusena esile toonud,

maakohus ei selgitanud aga kooskõlas TsMS § 392 lg. 1 punktiga 3 välja seda, millistele faktiväidetele soovib hageja oma nõude alusena tugineda. Kohus ei nõudnud hagejalt selle kohta selgitusi ega küsitlenud teda (TsMS § 392 lg. 3 rikkumine) ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vaidluse lahendamiseks vajalikus ulatuses ei faktilisest ega õiguslikust küljest (TsMS § 351 lg. 1 rikkumine). Vastupidi, kui kostja kohtuistungil juhtis tähelepanu sellele, et hageja peaks selgitama, kuhu kaup läks, siis leidis maakohus, et sellega väljutaks vaidluse raamidest (tl. 55), andes seega ebaõige suunise. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik kõrvaldada menetlusnormide rikkumist, mis seisneb eelmenetluse ülesannete ulatuslikus täitmata jätmises ja selgitamiskohustuse rikkumises ning sellest tulenevas otsuse puudulikkuses. Hagi rahuldas maakohus üksnes põhjendusel, et hageja poolt kostjale ehitusmaterjalide müümine nähtub kostjale esitatud arvetest ning et arvetele on kauba saamise kohta allkirja andnud kostja projektijuht M. Tafenau, keda saab pidada kostja esindajaks TsÜS § 121 lg. 2 mõttes. Täpsemat selgitust selle kohta, miks saab nimetatud isikut pidada osundatud sätte tähenduses kostja esindajaks, vaidlustatud otsus ei sisalda. TsÜS § 121 lg. 2 kohaselt loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Osundatud säte on kohaldatav isikutele, kelle ülesannete hulka kuulub kolmandate isikutega kaupade võõrandamiseks või neile teenuste osutamiseks vajalike, standardsete, eelkõige ettevõtja poolt kehtestatud tüüptingimuste alusel lepingute sõlmimine tavapärase majandustegevuse raames, kusjuures ennekõike on niisugusteks isikuteks kaupu või teenuseid pakkuva ettevõtja müüjad ja klienditeenindajad. Projektijuht ei ole tavapäraselt isik, kelle ülesannete hulka kuuluks kirjeldatud lepingute sõlmimine. Pealegi ei ole vaidlusalusel juhul tegemist kostjapoolse võõrandamistehingu või teenuse pakkumisega. Nii ei ole maakohtu järeldus M. Tafenaul kauba vastuvõtmiseks volituse olemasolu kohta põhjendatud. Faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, kas nimetatul võis olla volitus kauba vastuvõtmiseks kostja nimel mingil muul seaduses sätestatud alusel, ei ole kohtuotsuses tuvastatud. Taolistele asjaoludele ei ole ka hagi alusena tuginetud, kohus ei ole aga selgitamiskohustust rikkudes juhtinud hageja tähelepanu sellele, et temal tuleb esile tuua need asjaolud, millele hageja tugineb väites, et isik, kellele ta kostja kauba on üle andnud, oli õigustatud seda kostja nimel vastu võtma, vaidluse korral neid asjaolusid aga ka tõendada. Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus olulisel määral jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded ning on vaidluse lahendanud puudulikult põhjendatud kohtuotsusega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada, jaotades vaidlust lahendava lõpplahendiga vastavalt vaidluse lahendamise tulemusele poolte vahel ka menetluskulud.