2-11-34760/30 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 06.09.2011 esitas Taotlused OÜ maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtusse OÜ-lt Sprattus võla väljamõistmiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 13.09.2011 esitas Taotlused OÜ hagi Harju Maakohtusse Sprattus OÜ-lt põhivõla 6 391,16 eurot, viivise 13.09.2011 seisuga 684,80 eurot ja sealt edasi viivise 0,05% päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 13.10.2008 töövõtulepingu Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA) toetuse saamiseks. Hageja koostas kostjale toetuse saamiseks taotlustoimiku ja kostja suhtes tehti rahalise toetuse saamiseks positiivne otsus. Kostja tasus töö eest üksnes osaliselt ja jättis hageja arve nr 110101 osaliselt tasumata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole õigust tasu nõuda, kuna toetus on kostjale osaliselt välja maksmata. Arvet nr 110101 ei ole kostja saanud. Esimese astme kohtu otsus 03.02.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Sprattus välja põhivõla 6 391,16 eurot ja viivise 0,05% päevas põhivõlalt alates 30.09.2011. Menetluskulud jättis kohus 11 % ulatuses hageja kanda ja 89% ulatuses kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on 13.10.2008 töövõtulepingu kohaselt taotlustoimiku koostanud ja PRIA tegi 10.02.2009 otsuse kostjale toetuse eraldamise kohta. Töövõtulepingu p 3.2 sätestas, et hageja esitab kostjale arve 40 000 krooni pärast seda, kui PRIA on teinud otsuse toetuse eraldamise kohta kostjale ja ülejäänud osas proportsionaalselt pärast seda, kui PRIA on toetuse kostjale üle andnud või teostanud tasaarvelduse kostja kasuks. Kohus leidis, et töövõtulepingu p-st 3.3 tulenevalt muutub kogu hageja tasunõue sissenõutavaks, kui kostja ei ole ühe aasta jooksul taotluse rahuldamisest alates esitanud investeeringutoetuse väljamaksmise aluseks olevaid dokumente. Kostja esindaja kinnitas 19.01.2012 istungil, et kõiki investeeringutoetuse väljamaksmise aluseks olevaid dokumente ei ole kostja PRIA-le esitanud. Sellest tulenevalt on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

Tulenevalt töövõtulepingu p-st 3.1 kohustus kostja tasuma hagejale kokku 400 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja tasus hagejale 47 200 krooni. 16.09.2011 makseteatise kohaselt on kostjalt laekunud veel 24 621,83 eurot. Makseteatel on tasumise selgituseks märgitud: arve nr 110, 110101 ja 101206. Viivised ja riigilõivud. Seega võib makseteatest järeldada, et osa laekunud summast on hageja arvestanud riigilõivude ja viiviste katteks. Kostja väidete kohaselt tasus ta hagejale 47 200 krooni ning ülejäänud raha on temalt välja petetud. Kostja esitas Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2012 teatise, et 30.09.2011 algatati kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 209 lg 1 tunnustel selles, et 16.09.2011 peteti kostjalt välja internetipanga paroolid ja kanti kostja kontolt hageja kontole 24 621,83 eurot. Kostja ei vaidlustanud, et hagis nõutud 6 391,16 eurot ei ole ta tasunud. Kohus leidis, et nõue on muutunud sissenõutavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 6 391,16 eurot. Töövõtulepingu p 3.4 kohaselt on kostja kohustatud tasuma arved seitsme päeva jooksul. Tulenevalt lepingu p-st 3.5 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist arve mittetasutud osalt 0,05% päevas. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta oleks kostjale arve nr 110101 enne kohtumenetlust esitanud. Kostja sai hagimaterjalid kätte 22.09.2011. Seega pidi kostja tasuma hageja nõutud summa hiljemalt 29.09.2011. Eeltoodust järeldub, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,05 % põhivõlalt päevas alates 30.09.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebus OÜ Sprattus palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus asus ekslikule seisukohale, et arve nr 110101 on muutunud sissenõutavaks ainuüksi arve esitamise fakti alusel. Töövõtulepingu p 3.2 seab tasu maksmise täiendava tingimusena PRIA poolt reaalsete summade ülekandmise. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja pole kogu toetussummat kätte saanud ning sellest tulenevalt puudub tal ka tasu maksmise kohustus. Hageja koostas ebareaalse taotlustoimiku, mille alusel on tehtud PRIA poolt esialgne otsus, kuid toetuste summasid hagejale üle ei kantud, sest osa taotletavast summast osutus mitteabikõlbulikuks. Hageja poolt esitatud arve nr 110101 ei täpsusta teenuse mahtu ja hinda ega saa seetõttu olla tasumise aluseks. Kostja sai nimetatud arve kätte alles pärast hagimaterjalide edastamist ega ole seda kunagi nõudena aktsepteerinud. Vastustaja poolt tõendina esitatud 16.09.2011 makseteade on kriminaalmenetluse esemeks algatatud kriminaalasjas ega saa olla antud tsiviilasjas tõendiks. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud 13.10.2008 töövõtuleping ja VÕS § 637 järgi oli tellija kohustatud tehtud ja vastuvõetud töö eest tasuma. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja kohustus tehtud töö eest tasuda tulenes poolte vahel 13.10.2008 sõlmitud töövõtulepingu p-dest 3.1–3.4. Töövõtulepingu p 2.1 kohaselt pidi hageja valmistama kostjale dokumentatsiooni (taotlustoimik) PRIA-lt toetuse saamiseks, mille eest oli tasu suuruseks p 3.1 järgi 400 000 krooni, millele lisandus käibemaks, ja millest p 3.2 järgi 40 000 krooni, millele lisandus käibemaks, tuli tasuda pärast PRIA poolt otsuse tegemist ja ülejäänud summa pärast kostjale raha laekumist. Pooled ei vaielnud, et PRIA rahuldas taotluse 10.02.2009. Juhuks, kui kostja ei ole aasta jooksul pärast PRIA poolt taotluse rahuldamist vajalikke dokumente PRIA-le esitanud, nägi lepingu p 3.3 ette kostjale kohustuse tasuda p-s 3.2 kokkulepitud summa hagejale aasta jooksul pärast taotluse rahuldamist olenemata sellest, kas toetus tegelikult välja maksti või mitte. Kuna PRIA poolt otsuse tegemisest oli möödunud üle aasta, siis oli hageja lepingu p 3.3 järgi õigustatud nõudma kogu kokkulepitud tasu, mis tuli kostjal lepingu p 3.4 järgi tasuda seitsme päeva jooksul pärast arve saamist. Ringkonnakohtu hinnangul on arves nr 110101 toodud selgitus piisav, et seostada seda 13.10.2008 sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud töö eest tasumise kohustusega. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et taotletust väiksemas määras toetuse saamine oli tingitud hagejast tulenevatest asjaoludest. Kaebuses toodud väide, et hageja poolt koostatud taotlus oli ebareaalne, on jäänud paljasõnaliseks ja maakohtu menetluses ei ole kostja hagile sellist vastuväidet esitanud. Uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes on piiratud ja pool peab seda TsMS § 652 lg 4 järgi põhistama. Apellant ei ole uue väite esitamist põhistanud ja väide tuleb jätta tähelepanuta. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et 16.09.2011 maksekorraldus ei tõenda, et kostja on nõuet tunnistanud ja osaliselt tehtud töö eest tasunud, kuna kostja väidetel on see summa temalt välja petetud ja selle osas käib kriminaalmenetlus. Kolleegiumi arvates ei mõjuta eeltoodud tõend käesoleva vaidluse lahendamist, kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole summad, mis kanti üle 16.09.2011 maksekorralduse alusel. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.