Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2012 Tartu
Tsiviilasja number
2-10-51678
Tsiviilasi
Boriss Mišini hagi Indrek Timmo vastu võlgnevuse 11 504,10 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
23 008,19 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Indrek Timmo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Indrek Timmo (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
Vastustaja (hageja): Boriss Mišin (isikukood: XXX) Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 10. novembri 2011 otsus muutmata.
Tartu Maakohtu 10. novembri 2011 otsus
Tartu
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Indrek Timmo kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on kostja kinnitanud laenulepingule alla kirjutades oma allkirjaga, et ta on raha enne lepingule alla kirjutamist hagejalt kätte saanud. Hageja kinnitas, et ta andis kostjale raha sularahas ja on kohtule esitanud koopia allkirjast, mille kohaselt on hageja enne lepingu sõlmimist kostjaga 01.03.2009 laenanud kolmandalt isikult 9 000 USD ning oma pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on hageja oma pangakontolt perioodil 01.01.2008 - 05.03.2009 välja võtnud sularaha kokku 429 475 krooni. Maakohus nõustus hagejaga, et lepingu p-i 2.3 kohaselt oli kohustuse täitmiseks määratud tähtaeg 01.09.2009, mistõttu kohustus on muutunud sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda raha maksmise kohustuse täitmist kostja poolt. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja oma pangakontolt üle kandnud hageja isiklikule pangakontole 15.04.2009 50 000 krooni, 26.03.2010 50 000 krooni ja 27.03.2010 20 000 krooni selgitusega „laenu tagastus“. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks oma kohustuse täies ulatuses täitnud. Kostja on oma 14.04.2010 e-kirjas hagejale kinnitanud, et ta on hetkel Valgevenes ja jõuab reedel tagasi ning kannab siis ka raha üle. Hageja on kostjale saatnud 18.09.2009 teatise ja 08.03.2010 pankrotihoiatuse. Seega on kostja oma toimingute ja kirjaga korduvalt kinnitanud pooltevahelise laenusuhte esinemist ega ole asja materjalidest nähtuvalt taotlenud lepingu tühistamist avalduse tegemisega teisele poolele. Maakohus nõustus hagejaga, et kuna kostja on olnud äriühingu juhatuse liikmena tegev äritegevuses, tuleb eeldada, et ta pidi aru saama kirjaliku laenulepingu sõlmimise tagajärgedest. Hageja oli ajal, mil sõlmiti pooltevaheline laenuleping, Albo Invest OÜ juhatuse liige. Samas ei kinnita ükski teine tõend kostja seletust, et hageja ei ole kostjale raha andnud, vaid tegemist oli äriühingute võlasuhetega ja kostja kontolt hageja kontole kantud raha puhul oli tegemist Timmo Puutöökoda OÜ võlgnevuse tasumisega Albo Invest OÜ-le. Kostja seletus on vastuolus asjas esitatud materjalidega. Laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 300 000 krooni, pangakonto väljavõtetest nähtavalt on kostja laenu tagastanud 120 000 krooni. Muid tõendeid kostja poolt laenu hagejale tagastamise kohta ei ole esitatud. Seega luges maakohus esitatud tõenditega tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale laenulepingu alusel 180 000 krooni. Hageja nõuab kostjale viivise summas 180 000 krooni väljamõistmist. Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud. Samas hageja on ise vähendanud lepingujärgse viivise suurust. Hageja viivisenõue on tõendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis vastavalt hageja taotlusele lepingujärgsest määrast vähendatud suuruses kokku 180 000 krooni.
andmisel vabaneb võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas. Seega ei olnud hagejal vastavalt kehtivale kohtupraktikale rahatuse vastuväite esitamise puhul vajadust esitada hageja vastu vastuhagi, vaid piisab vastuväite esitamisest ning selle tõendamisest. Kuigi maakohus ei ole lugenud pooltevahelist laenulepingut sõlmituks VÕS § 396 lg 2 kohaselt, on kostja arvates maakohus rikkunud menetlusnorme, kui on jätnud antud sätte kohaldamata; 2) ei ole hageja selgitus selle kohta, et raha oli kostjale kätte antud sularahas enne lepingu sõlmimist, tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 2. Küll on tõendina käsitletavad kostja poolt vande all antud selgitused selle kohta, et tema ei ole laenulepingus märgitud suuruses raha hageja käest saanud; 3) on iseenesest õige maakohtu põhjendus selle kohta, et poolte vahel ei ole vaidlust, et pooled on isiklikult allkirjastanud laenulepingu. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et laenulepingu rahatuse vastuväite esitamise korral lasub hagejal kohustus tõendada, et ta on ka tegelikkuses kostjale laenulepingus nimetatud summas laenu üle andnud, sest laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Kuivõrd kostjapoolne vastuväide laenulepingu rahatuse osas seisnes selles, et hageja ei ole talle laenulepingu alusel raha üle andnud, siis puudus kostjal võimalus esitada oma vastuväite tõendamiseks kirjalikke tõendeid ning vastuväidet kinnitavaks ainsaks tõendiks oli antud juhul kostja vande all antud seletus. Seega on kostja vande all antud seletusega tõendatud, et kostja ei ole hagejalt raha saanud. Samas ei ole hageja tõendanud kostjale 300 000 krooni üleandmise fakti. Olukorras, kus laenulepingul on küll laenusaaja kinnitus raha kättesaamise kohta, kuid hilisemalt esitab laenusaaja vastuväite laenulepingu rahatuse osas ja esitab selle väite kinnituseks ka tõendid, lasub laenuandjal täiendavalt kohustus tõendada laenusumma üleandmist laenusaajale ning seda olenemata laenulepingul olevast kinnitusest raha kättesaamise osas; 4) on ebaõige maakohtu seisukoht, et ükski teine tõend ei kinnita kostja poolt vande all antud seletust, et hageja ei ole kostjale raha andnud ja tegemist on äriühingute võlasuhtega. Laenulepingu mõistest tulenevalt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist ning hageja ei ole vastuseks kostja vastuväidetele esitanud tõendeid selle kohta, et ta on kostjale raha üle andnud. Sellest tulenevalt ei kinnita hageja poolt esitatud tõendid laenulepingu alusel raha üleandmise fakti ning maakohus on ekslikult leidnud, et esitamata on tõend selle kohta, et hageja ei ole kostjale raha andnud. Hoopis hageja ei ole tõendanud seda, et ta on kostjale raha üle andnud; 5) on maakohus hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite pinnalt ebaõigesti tuvastanud kostjale raha üleandmise fakti ning lugenud tõendatuks hageja poolt kostjale raha üleandmise. Hageja poolt 01.03.2009 kuupäeva kandev ja allkirjana pealkirjastatud dokument ei ole seostatav kostjale laenu andmisega ning ei tõenda hageja poolt kostjale raha üleandmise fakti. Antud dokumendist nähtub üksnes asjaolu, et B. Mišin on laenanud L.S. 9000 USD ning kohustub selle tagastama hiljemalt 31.05.2009. Sisuliselt on tegemist B. Mišini ja L. S vahelise võlatunnistusega ning sellest ei nähtu laenu võtmise eesmärk ning veel vähem on selle dokumendi pinnalt tuvastatav raha üleandmine kostjale. Hageja poolt esitatud konto väljavõte perioodist 03.01.2008 – 25.11.2008 ei tõenda raha üleandmist kostjale. Antud tõendi pinnalt ei ole tuvastatav ka väljavõetud rahasummade seotus käesoleva laenulepinguga nii, nagu seda on ebaõigesti tuvastanud maakohus. Pelgalt raha väljavõtmise fakt ei kinnita asjaolu, et B. Mišin on konkreetsel kuupäeval väljavõetud rahasumma andnud üle I. Timmole; 6) rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8 läbi selle, et ei ole põhjendanud, et miks ei oma asjas tähtsust kostja poolt vande all antud selgitused. Maakohus on oma otsuse rajanud üksnes hageja poolt esitatud tõenditele ning leidnud, et raha üleandmine hageja poolt on tõendatud, samas kui hageja ei ole esitanud tõendeid raha üleandmise kohta. Maakohus on pidanud usaldusväärsemaks
hageja poolt esitatud võlatunnistust hageja ja kolmanda isiku vahel ning hageja konto väljavõtet, millest nähtuvalt on hageja perioodil 03.01.2008 – 25.11.2008 võtnud oma kontolt välja teatud summa raha ning leidnud, et nende tõendite pinnalt on tuvastatav kostjale raha üleandmine. Samas on kostja vande all andnud selgituse selle kohta, et ta ei ole hagejalt raha saanud ning tal puudus vajadus hagejalt raha saada, sest võlaõiguslikud suhted olid Timmo Puutöökoda OÜ, mille juhatuse liige on kostja, ning Albo Invest OÜ vahel, mille juhatuse liikmeks oli laenulepingu allkirjastamise ajal B. Mišin. Laenulepinguga vormistati ümber Timmo Puutöökoda OÜ võlgnevus Albo Invest OÜ-le. Kostja esitas kohtuistungil oma väidete kinnitamiseks kaks arvet ja saematerjali saatelehe. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et Timmo Puutöökoda OÜ ja OÜ Albo Invest vahel on võlaõiguslikud suhted. Seega on hageja tunnistanud Timmo Puutöökoda OÜ ja OÜ Albo Invest vahel lepingulise suhte ja sellest tuleneva võlgnevuse olemasolu. Käesoleva vaidluse puhul on küsitav see, kas pooled said üldse äriühingute vahelise võlgnevuse osas laenulepingut sõlmida ning samuti on lahendamata küsimus, millisel õiguslikul alusel on kostjal tekkinud väidetavalt kohustus hagejale raha tasumiseks; 7) ei nõustu hageja maakohtu põhjendusega, et kostja poolt vande all antud seletused on paljasõnalised ning hagiavaldust tuleb lugeda põhjendatuks, kuivõrd hageja on esitanud kohtule poolte poolt allkirjastatud laenulepingu ning kostja ei ole laenulepingut tühistanud. Laenulepingu tühistamata jätmine hageja poolt ei tähenda seda, et hagejal ei ole õigus tsiviilkohtumenetluses esitada laenu tagastamise nõudele laenulepingu rahatuse vastuväidet. Kostja on vande all andnud selgitusi laenulepingu allkirjastamise asjaolude kohta ning tegemist ei ole kostja paljasõnaliste vastuväidetega, kuivõrd lisaks on kostja esitanud kirjalike tõenditena kahe äriühingu vahelist võlasuhet kinnitavad dokumendid, millede osas tegelikkuses laenuleping sõlmiti.
üleandmist kostjale. Nimetatud dokumendid hageja esitas maakohtule, kuna kostja oma vastuses hagile väitis, et hagejal lasub kohustus tõendada, et laenu andmise hetkel oli hageja suuteline taolises suuruses laenu andma; 4) on hageja seisukohal, et laenulepingu tühistamata jätmine kostja poolt annab aluse lugeda paljasõnaliseks kostja vande all antud seletust. Kostja sõlmis laenulepingu 05.03.2009, kuid esmakordselt teatas selle lepingu rahatusest 08.11.2010 oma vastuses hagiavaldusele. Juhul kui kostja ei ole laenu kätte saanud, siis oli tal seadusega ettenähtud õigus ja võimalus tühistada rahatu laenuleping. Kostja ei ole taotlenud laenulepingu tühistamist.
Asjaolu, et hageja on täitnud laenulepingust tuleneva põhikohustuse ja andnud laenusumma 300 000 krooni üle kostjale, on tõendatud ka kostja enda käitumisega. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja asunud laenulepingut täitma. Pärast laenulepingu sõlmimist on kostja kolmel korral osaliselt tagastanud hagejale laenu (tl 11). Kõik kolm makset olid teostatud I. Timmo pangakontolt B. Mišini pangakontole ning maksed on selgitusega „laenu tagastus“. Samuti on tl-l 15 kostja e-kiri hagejale, milles ta lubab raha üle kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.