2-10-51678
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Roomet Sõnna
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
10.november 2011 Võru kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-51678
Hagi ese
B. M. hagi I. T. vastu võlgnevuse nõudes 11 504,10 eurot
Tsiviilasja hind Pooled ja nende esindajad
hageja B. M. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxx xxxxxxxx, esindaja Aleksandr Otsalu); kostja I. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxxx xxxx xxxx xxxxxxx, esindaja v.adv. Karin Antsov) 30.septembril 2011.a.
Kohtuistungi aeg
rahuldada B. M. hagi I. T. vastu. Välja mõista I. T. B. M. kasuks 23 008 (kakskümmend kolm tuhat kaheksa) eurot ja 19 senti. Menetluskulude jaotus B. M. menetluskulud jätta I. T. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Tartu Maakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 05.03.2009.a. sõlmitud laenuleping. Vastavalt lepingu punktidele 2.1 ja 2.2 andis hageja kostjale laenu summas 300 000 krooni enne lepingule alla kirjutamist ning selle summa kättesaamist on kostja tõendanud oma allkirjaga lepingul. Vastavalt lepingu punktile 2.3 kohustus kostja tagasi maksma laenu summas 300 000 krooni hageja pangakontole järgmiselt: 50 000 krooni hiljemalt 01.04.2009.a.; 50 000 krooni hiljemalt 01.05.2009.a.; 50 000 krooni hiljemalt 01.06.2009.a.; 50 000 krooni hiljemalt 01.07.2009.a.; 50 000 krooni hiljemalt 01.08.2009.a.; 50 000 krooni hiljemalt 01.09.2009.a. 15.04.2009.a. on kostja tagastanud hagejale 50 000 krooni. 18.09.2009.a. saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus kostjal tasuda lepingu järgi tekkinud võlgnevuse summas 250 000 krooni hiljemalt 09.10.2009.a., märkides nimetatud kirjas, et juhul kui kostja tasub võlgnevuse kirjas märgitud kuupäevaks, siis sel juhul viiviseid ei arvestata. Kuid kostja nimetatud kirjale ei reageerinud. Hiljem kostja avaldas hagejale suuliselt, et tema tasub kogu võlgnevuse lähimal ajal, kuid oma lubadust ei täitnud. 08.03.2010.a. saatis hageja kostjale tähitud kirjaga pankrotihoiatuse. Pärast pankrotihoiatuse kättesaamist on kostja 26.03.2010.aastal tagastanud hagejale veel 50 000 krooni. 14.04.2010.a. kostja oma e-kirjas lubas hagejale kustutada võlgnevuse, kandes vastava rahasumma hageja pangakontole, kuid oma lubadust jälle ei täitnud ning sellest ajast kostja ei vasta hageja telefonihelistamisele. 27.05.2010.a. on kostja tagastanud hagejale 20 000 krooni. Lepingu p 2.8 kohaselt kohustus kostja lepingut notariaalselt tõestama hiljemalt 30.03.2009.a., kuid ka see kohustus jäi kostja poolt täitmata ning seetõttu hageja on sunnitud pöörduma kohtu poole. Hagi esitamise päeva seisuga on kostja tagastanud hagejale kokku 120 000 krooni, mistõttu kostja põhivõlgnevus hageja ees lepingu järgi moodustab kokku 180 000 krooni. Vastavalt lepingu p 2.4 laenu tagasimaksmisega viivitamise korral kohustub laenusaaja (kostja) tasuma laenuandjale (hagejale) viivist 0,25% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Seisuga 03.10.2010 moodustab viivis lepingu järgi kokku 258 200 krooni. Lähtudes sellest, et viivise suurus on oluliselt suurem kui põhivõla summa ning ka sellest, et kostja on osaliselt tagastanud hagejale laenu summas kokku 120 000 krooni, on hageja nõus vähendama viivise summat kuni 180 000 kroonini, s.o. põhivõla summani, mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Neil asjaoludel ning juhindudes VÕS §-dest 396 lg 1; 76 lg 1, 3; 82 lg 1,7; 100; 101 lg 1 p 1; 108 lg 1; 113 lg 1; 94 lg 1 palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 360 000 krooni, millest põhivõlg moodustab 180 000 krooni ja viivis moodustab 180 000 krooni.
Kostja ei tunnista hagi. Kostja leiab, et tegemist on rahatu laenulepinguga, kuivõrd tegelikkuses ei ole hageja talle laenulepingus nimetatud rahasummat 300 000 krooni üle andnud ning kostja ei ole laenulepingus nimetatud raha kätte saanud. Hagiavaldusele lisatud konto väljavõtte kohaselt on kostja kontolt kantud hageja kontole kokku 120 000 krooni ning tegemist on Timmo Puutöökoda OÜ võlgnevuse tasumisega Albo Invest OÜ-le. Võlaõiguslikud suhted on olnud nimetatud äriühingute vahel, mitte aga füüsiliste isikute vahel (tl 28-29). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,
Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.
2 (5)
Hageja on esitanud kohtule 05.03.2009 sõlmitud laenulepingu koopia (tl 9-10), pangakonto väljavõtted (tl 11, 35-37), kostjale saadetud teatise ja pankrotihoiatuse koos väljastusteatega (tl 12-14), e-kirja koopia (tl 15), allkirja raha laenamise kohta koos tõlkega (tl 38-39), välismaalase passi koopia (tl 40). Kostja on esitanud arvete koopiad ja saematerjali saatelehe (tl 50-52). VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 82 lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja selgitab, et raha oli kostjale kätte antud sularahas enne lepingu sõlmimist, mida kostja kinnitas allkirjaga lepingul. Kostja väidab, et ta ei ole laenulepingu p 2.1 märgitud raha 300 000 krooni kostjalt laenuks saanud, vaid nii vormistati ümber äriühingu Timmo Puutöökoda OÜ, mille juhatuse liige oli kostja, võlgnevus Albo Invest OÜ, mille juhatuse liige oli hageja. Laenulepingu koopiaga (tl 9-10) on tõendatud, et lepingu p 2.1 kohaselt laenuandja (B. M. ) annab laenusaajale (I. T. ) laenu 300 000 krooni ja lepingu p 2.2 kohaselt on laenusumma laenuandja poolt täielikult üle antud enne lepingule alla kirjutamist ja laenusaaja tõendab oma allkirjaga lepingul nimetatud summa kättesaamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et pooled on isiklikult allkirjastanud laenulepingu. Kostja I. T. seletab vande all (tl 60), et see eraisiku laen oli tegelikult firma laen, firma kohustus; OÜ Timmo Puutöökoda ostis saematerjali, Timmo Puutöökojal tekkisid rahalised raskused ja nad jäid võlgu OÜ Albo Invest kaks arvet; B. M. tuli tema juurde, et neil on probleemid maksuametiga ning tuli idee peale, et teeme eraisiku laenu peale, et kogu võlgnev summa saaks kantud eraisikute vahel, muidu võtab maksuamet kogu raha ära, sest osaühingu kontod on arestitud; B. M. ei ole talle reaalselt ühtegi krooni laenu andnud; kostja on kandnud 120 000 krooni oma kontolt hageja konto peale, see on Timmo Puutöökoja võlgnevuse kustutamine Albo Investi ees; Timmo Puutöökoja raamatupidamises on see võlgnevus tänase päevani üleval. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on kinnitanud laenulepingule alla kirjutades oma allkirjaga, et ta on raha enne lepingule alla kirjutamist hagejalt kätte saanud. Hageja kinnitab, et ta andis kostjale raha sularahas ja on kohtule esitanud koopia allkirjast koos tõlkega (tl 38-39), mille kohaselt on hageja enne lepingu sõlmimist kostjaga 1.märtsil 2009 laenanud kolmandalt isikult 9 000 USD ning oma pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on hageja oma pangakontolt perioodil 01.01.2008-05.03.2009 välja võtnud sularaha kokku 429 475 krooni (tl 35-37). Kohus nõustub hagejaga, et lepingu punkti 2.3 kohaselt oli kohustuse täitmiseks määratud tähtaeg 01.09.2009.a., mistõttu kohustus on muutunud sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda raha maksmise kohustuse täitmist kostja poolt. Hageja pangakonto väljavõttest (tl 11) nähtuvalt on kostja oma pangakontolt üle kandnud hageja isiklikule pangakontole 15.aprillil 2009 50 000 krooni,
3 (5)
26.märtsil 2010 50 000 krooni ja 27.mail 2010 20 000 krooni selgitusega „laenu tagastus“. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks oma kohustuse täies ulatuses täitnud. Kostja on oma 14.aprilli 2010 e-kirjas hagejale kinnitanud, et ta on hetkel Valgevenes ja jõuab reedel tagasi ja kannab siis ka raha (tl 15). Hageja on kostjale saatnud 18.09.2009 teatise ja 08.03.2010 pankrotihoiatuse (tl 12-14). Seega on kostja oma toimingute ja kirjaga korduvalt kinnitanud pooltevahelise laenusuhte esinemist ega ei ole asja materjalidest nähtuvalt taotlenud lepingu tühistamist avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus nõustub hagejaga, et kuna kostja on olnud äriühingu juhatuse liikmena tegev äritegevuses, tuleb eeldada, et ta pidi aru saama kirjaliku laenulepingu sõlmimise tagajärgedest. Kostja esitas kohtule kaks arvet ja saematerjali saatelehe (tl 50-52), mille kohaselt on OÜ Albo Invest esitanud OÜ Timmo Puutöökoda 06.08.2008 ja 25.08.2008 arved kasesaematerjali eest tasumiseks vastavalt summas 161 895,07 ja 185 738,56 krooni. Hageja leiab, et see on kolmandate isikute vaheline vaidlus. Kohus nõustub kostjaga, et äriregistri kandest (tl 57-58) nähtuvalt oli hageja ajal, mil sõlmiti pooltevaheline laenuleping, Albo Invest OÜ juhatuse liige. Samas ei kinnita ükski teine tõend kostja poolt vande all antud seletust, et hageja ei ole kostjale raha andnud ja tegemist on äriühingute võlasuhetega; kostja seletus on vastuolus hageja poolt allkirjastatud pooltevahelise kirjaliku laenulepingu p 2.2; pangakonto väljavõttega, mille kohaselt on kostja tagastanud laenu hageja pangakontole; e-kirjaga; pankrotihoiatusega; kostja ei ole lepingut tühistanud; kohtule kostja poolt esitatud äriühingutevaheliste arvete kogusumma ületab laenulepingujärgse summa 300 000 krooni 47 633,63 krooni võrra; mistõttu kohus loeb neid kostja väiteid paljasõnalisteks. Laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 300 000 krooni, pangakonto väljavõtetest nähtavalt on kostja laenu tagastanud 120 000 krooni. Muid tõendeid kostja poolt laenu hagejale tagastamise kohta ei ole kohtule esitatud. Seega loeb kohus esitatud tõenditega tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale laenulepingu alusel 180 000 krooni. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu p 2.4 kohaselt kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale laenu tagasimaksmisega viivitamise korral viivist 0,25% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 10). Seega on pooled kokku leppinud VÕS § 113 lg 1 sätestatust suuremas viivise määras. Kuna viivise suurus on oluliselt suurem kui põhivõla summa ning ka kuna kostja on osaliselt tagastanud hagejale laenu summas kokku 120 000 krooni, on hageja nõus vähendama viivise summat kuni 180 000 kroonini, s.o. põhivõla summani, mille hageja palub kohtul mõista kostjalt välja. Viivise arvestuse kohaselt, mida ei ole kostja vaidlustanud, moodustasid viivised 03.10.2010.a. seisuga 258 200 krooni (tl 16). Eeltoodud tõendite alusel kohus leiab, et viiviste
4 (5)
nõue on tõendatud ja kostjalt kuuluvad väljamõistmisele viivised vastavalt hageja taotlusele lepingujärgsest määrast vähendatud suuruses kokku 180 000 krooni. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus tasumisele kuuluvat leppetrahvi, kui see on ebamõistlikult suur, kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole taotlenud viiviste vähendamist, hageja on ka ise seda juba nõude esitamisel teinud. Neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingujärgne võlgnevus 180 000 krooni ja viivised 180 000 krooni, kokku 360 000 krooni, s.o. 23 008,19 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi täielikult, jätab hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik:
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.