Võlaõigus › Töövõtulepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

keskküttesüsteemi montaaži eest saada 547 329,06 krooni, mis sisaldas torude paigaldust, hageja tööraha, üldkulu ja kasumit. Hagejal on õigus nõuda tasu tegelikult paigaldatud radiaatorite arvu alusel, mitte püstikute arvust lähtudes. Kalkulatsioonis on arvestatud nii tööde kui ka materjali hinda ja summa puudutas lisaks keskküttele ka sanitaartehnilisi töid. Pooled on kokku leppinud, et materjali tarnib sanitaartehnika kauplus FEB. Kõik kaupluse esitatud arved tasus kostja. Lepingu p 7 kohaselt allkirjastavad pooled pärast töö etapi lõpetamist üleandmise-vastuvõtmise akti. Lepingu p 5 kohaselt on allkirjastatud üleandmisevastuvõtmise akt ka tehtud tööde eest arvete esitamise aluseks. Hageja ei ole tõendanud oma nõuet üleandmise-vastuvõtmise aktidega.

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kõikides püstikutes (mida on põhiprojekti seletuskirja kohaselt 34) ei olnud radiaatoreid võrdne arv. Lähtudes näidiskalkulatsioonist, arvutasid pooled välja ühe radiaatori paigaldushinna. Näidiskalkulatsioonist nähtuvalt on ühe püstiku maksumuseks määratud 57 561,95 krooni. Kalkulatsiooni on sisse arvutatud ka materjali hind 30 922 krooni. Vastavalt lepingu p-le 3 kohustus materjali hankima kostja. Hageja on ka ise kinnitanud, et kogu materjali ostis kostja. Seega ei ole võimalik materjali maksumust püstiku kalkulatsioonis ning ühe radiaatori paigaldushinna määramisel arvestada, kuna hagejal puudub õigus nõuda kostjalt materjali hinda. Püstiku hinnaks kujunes ilma materjalide hinnata 26 639,95 krooni (koos käibemaksuga) (57 561,95 – 30 922) ning 21 844 krooni ilma käibemaksuta. Kuna kalkulatsioonis toodud püstik koosneb 11 radiaatorist, siis kujuneb ühe radiaatori paigaldushinnaks koos toru paigaldusega 2421,81 krooni (koos käibemaksuga). Asjas ei ole vaidlust selles, et hoones on 226 radiaatorit. Seega oli hagejal vastavalt lepingule õigus keskküttesüsteemi montaaži eest saada 547 329,06 krooni (2 421,81 x 226, koos käibemaksuga), mis vastavalt kalkulatsioonile sisaldas torude paigaldust, hageja tööraha, üldkulu ja kasumit. Hagejal oli õigus nõuda tasu vastavalt reaalselt paigaldatud radiaatorite arvule; 3) oli hagejal õigus keskkütte montaaži eest saada 547 329,06 krooni. Lisaks eeltoodule on kostja tasunud hagejale ka trassi ehitustööde eest. Kostja aktsepteeris trassi ehitamise hinna 300 krooni jooksev meeter ning tasus vastavalt sellele arvestusele hagejale 1150 meetri trasside ehituse eest 407 100 krooni (koos käibemaksuga). Lisaks tasus kostja hagejale Vaksali 17a hoone küttesüsteemi põhiprojekti koostamise eest 29 500 krooni (koos käibemaksuga). Seega oli hagejal õigus kostjalt lepingu alusel keskküttemontaaži tööde ja trasside ehituse eest saada 983 929,06 krooni (547 329,06 + 407 100 + 29 500) koos käibemaksuga. Kostja on tõendanud, et on hagejale lepingu alusel teostatud tööde eest tasunud 1 355 951,50 krooni, kuigi oli kohustatud tasuma 983 939,06 krooni. Seega on kostja hagejale teostatud tööde eest tasunud 417 022,50 krooni rohkem, kui hagejal lepingust tulenevalt õigus saada oli; 4) tuleneb hageja teostatud tööde maht otseselt poolte kokkuleppest ja väljendub tegelikult paigaldatud radiaatorite arvus ning kostja on tehtud tööde eest hagejale tasunud. Poolte vahel ei ole kokkulepet, kus oleks märgitud, et hageja teostavate tööde piirsummaks oleks olnud 2,3–2,5 miljonit krooni; 5) on kohus leidnud, et materjalide transpordi kulud peab kandma kostja. Kohtu seisukoht jääb ebaselgeks, kuna arvel nr 8029 ja sellele lisatud kalkulatsioonil ei ole märgitud transpordikulu ning arvel märgitud töödest ei saanud transpordikulusid ka tekkida. Kohus märkis, et vastavalt arvele oli töömeeste keskmine tunnihind 226,95 krooni. Arvelt nähtuvalt oli tööliste tunnihind 308 krooni. Samas on kohus jätnud täielikult tähelepanuta näidiskalkulatsioonis toodud tööliste tunnihinna 203 krooni. Lähtudes eeltoodust on kohus tõendit ebaõigesti hinnanud; 6) on kohus jätnud tähelepanuta kostja väited ettemaksude teostamise kohta hagejale. Kostja teostas hageja arvete alusel hagejale tegelikkuses ettemaksu, makstes ka tööde eest, mis veel valmis ei olnud või mida polnud tehtudki. Hageja ei esitanud teostatud tööde akte koos arvetega, vaid alati pärast arve esitamist. Olukorras, kus kostja tuvastas, et ta on hagejale lepingujärgse hinna tööde eest tasunud, keeldus kostja järgnevaid arveid tasumast, kuna teostatud tööd olid hagejale varasemalt tasutud ettemaksudega kaetud; 7) on OÜ TET-KO poolt väljastatud dokument oluliseks tõendiks, kuna see tõendab, et kostja väited seoses poolte kokkuleppe ja selle lisaga on tõesed juba ainuüksi seetõttu, et nende järgi kujunev hind vastas üldjoontes reaalsele turuhinnale ning isegi ületas seda;

8) on kohus rahuldanud viivisenõude summas 7106 krooni. Kostja esitas taotluse hagi rahuldamise korral vähendada kostjalt väljamõistetava viivise suurust mõistliku suuruseni. Kohus ei ole kostja taotlust analüüsinud ega selle osas seisukohta võtnud; 9) ei ole vaidlust selles, et vastuseks hageja esialgsele võlanõudele teatas kostja, et tegelikkuses on hageja kostjale raha võlgu. Sellega on kostja sisuliselt esitanud tasaarvestuse avalduse hageja suhtes hagejale enamtasutud summa osas. Kostja kinnitab oma varasemat tasaarvestusavaldust. Kostjal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue 417 022,50 krooni. Kostja tasaarvestab oma nõudega hageja vastu summas 417 022,50 kroonile vastavas ulatuses kõik hageja nõuded kostja vastu, mis ületavad lepingus kokkulepitud ja tegelikult tehtud tööde hinda.

kulutustest ja oli poolte vahel kokku lepitud. Kokkulepet kinnitab ka asjaolu, et kostja on tasunud kõik arved kuni 2008 augustini. Arvele nr 8029 lisatud tööde kalkulatsioonis on välja toodud teostatud tööde loetelu. Arves nr 8029 sisalduv tunnihind 308 krooni/tund hõlmab lepingu lisas näidatud tunnihinda 203 krooni, millele on lisatud arvestuslikud transpordikulud ja need montaažimaterjalide kulud, mis olid algselt hageja kanda. Seega on tegemist mitte töömeeste keskmise tunnihinnaga, vaid töötunni hinnaga, mis ei sisalda mitte ainult tööliste palka, vaid ka muid äriühingu vajalikke kulutusi tööde tegemisel. Pärast tööde teostamist kujunes tööliste keskmiseks tunnihinnaks 172,03 krooni, mis on madalam lepingus näidatud tunnihinnast. Kostja on paljude kuude vältel eelnimetatud arvestuse aluseid aktsepteerinud; 3) kasutati tegelikkuses ettemaksuarve alusel tasumist vaid esimese makse puhul. Edaspidi toimus arvete maksmine selliselt, et kuu lõppemisel esitas töövõtja tellijale arve koos kalkulatsiooniga. Arved olid koostatud tehtud tööde kohta. Töövõtulepingu käigus kujunes välja tasu ja kulude arvestamisel lepingu poolte poolt aktsepteeritud praktika VÕS § 25 lg 1 mõttes. Lepingu p-de 2, 5–7 osas asendas ja täiendas praktika poolte vahel varem kokkulepitud lepingulisi tingimusi; 4) on väär kostja viide teiste äriühingute poolt väljastatud dokumentidele tööde maksumuse arvestamise kohta; 5) esitas kostja taotluse viivise vähendamiseks mõistliku suuruseni, kuid ei ole märkinud, millised on viivise mõistliku suuruse kriteeriumid asjas. On oluline, et hageja viivisenõue ei moodusta nõudest olulist osa; 6) ei ole kostja tasaarvestusavaldus põhjendatud. Kostja on tasaarvestusavaldusega sisuliselt õigeks võtnud hageja nõude, kuna tasaarvestada saab ainult tegelikku nõuet, mis on tasaarvestava poole vastu. Hageja ei saa nõustuda kostja tasaarvestusavaldusega, kuna kostjal ei ole nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Uue tasaarvestusavalduse esitamine apellatsioonkaebuses on protsessuaalselt kohatu.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

kokkuleppeid ei ole võimalik tuvastada. Kuigi ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei pruugi olla õige muude lepingus märgitud tööde tegemisel, ei ole vaidlusalusele arvele lisatud kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku lepitud. See, et kostja on varem tasunud hagejale arveid, millel oli tunnihinnaks märgitud 308 krooni, ei tähenda, et niisuguses tunnihinnas oli kokku lepitud. Nagu hageja on ise väitnud, võib tunnihind olla erinev erinevate tööde tegemisel. Samuti nähtub tehtud tööde kalkulatsioonist, et augustis 2008 seisnesid põhilised tööd radiaatorite montaažis ja demontaažis, seega on õigustatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna kasutamine. Kui lähtuda tunnihinnast 203 krooni ja tundide arvust 378, siis on töötasuks kokku 76 734 krooni. Kui lisada kalkulatsioonis toodud kasumi protsent 11,9 (9131,34 krooni) ja üldkulu puhul 9,96 (7642,70 krooni), siis on kogusumma 93 508,04 krooni, koos käibemaksuga 110 339,49 krooni. Kostja on tasunud 100 000 krooni, tasumata on 10 339,49 krooni. Hageja on nõudnud ajavahemiku 14.09.2008 kuni 01.01.2010 eest viivist. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94 oli viivise määraks ajavahemikus 14.09.2008 kuni 01.01.2009 9,5% ja ajavahemikus 01.01.2009 kuni 01.01.2010 8% ning viivise suuruseks, arvestades võlgnevust 10 339,49 krooni, on 1120,37 krooni. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite põhjendusega, et hageja esitatud arvete alusel on ta maksnud rohkem. Arvete esitamisel on lähtutud püstikute arvust, kuid kuna kõik püstikud ei olnud 11 radiaatoriga, vaid osas oli neid vähem, siis tuleb tehtud tööde maksumuse arvutamisel aluseks võtta ühe radiaatori paigaldushind. Sellest lähtudes on ta maksnud rohkem. Ringkonnakohus leidis, et ei oleks õige arvestuse tegemisel jagada ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon 11-ga ja saada ühe radiaatori paigaldushind. Nii 11 radiaatoriga püstiku kui ka väiksema radiaatorite arvuga püstiku montaažitööd kattuvad osaliselt ning ei sõltu radiaatorite arvust. Kuna kostja vastunõue on ebaselge, siis ei ole võimalik kostja tasaarvestuse vastuväidet rahuldada. Arvestades hagi alust ja eset, ei oma tähtsust, kui suur oli tehtud tööde piirsumma. Samuti ei oma tähtsust see, kas ja millal tegi kostja ettemakseid või tasuti tehtud tööde eest arvete alusel. VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Iseenesest oleks võimalik lepingupoolel tõendada tavalist või mõistlikku tasu ka nii, et ta nimetab tasu, mida võtavad kolmandad isikud analoogilise töö eest. Praegusel juhul leidis kostja ise, et tasu suurus on kokku lepitud ning ei soovinud tõendada tavalist või mõistlikku tasu muude tõenditega.

põhjendustes vastuoluline. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kohus on seisukohal, et raamlepingu p 1.4.1 lisaga on hõlmatud kõik lepingu alusel tehtavad tööd või ikkagi ainult kaupluse hooneosas tehtavad püstikutega seotud tööd, nagu lepingu tekstile tuginedes väidab hageja. Kui raamlepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et lepingu lisaga on hõlmatud ka vaidlusaluse arve aluseks olevad tööd, ei oma asjas tähtsust, millise iseloomuga olid arve aluseks olevad tööd. Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada ka nõnda, et lepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et arve aluseks olevad tööd olid sarnased töödega, mille kohta käis lepingu lisa, mitte seetõttu, et lisa reguleerib vaidlusaluse arve aluseks olevaid töid. Kui ringkonnakohus asus viimati nimetatud seisukohale, ei selgu kohtuotsusest, millisel õiguslikul alusel rajaneb sellisel juhul ringkonnakohtu seisukoht kasutada lepingu lisas märgitud tunnihinda. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et raamlepingu p 1.4.1 lisa vaidlusaluse arve aluseks olevate tööde kohta ei käi, tuleb kohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja väite kohta, et raamlepingu lisaga mittehõlmatud tööde osas olid pooled kokku leppinud 308-kroonises töötunni hinnas. Seisukoha kujundamisel tuleb kohtul juhinduda lepingu ja tahteavalduse tõlgendamise sätetest. Kui aga sellist kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb kohtul võtta seisukoht ka VÕS § 637 lg 1 kohaldamise kohta, millele hageja samuti tugines. VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust keskmisest tasust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

projektid ning raamlepingu p-s 2 leppisid pooled kokku, et tööde etappide eelarved ja mahud ning tööde etappide järjekord täpsustatakse enne tööde etapi algust ning vormistatakse lisadena käesolevale lepingule. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et raamlepingu lisaga mittehõlmatud tööde osas pooled kirjalikke kokkuleppeid (sh tööde tunnihinna osas) ei sõlminud. Hageja väite kohaselt olid küttesüsteemi püstakud väga erinevad ning kuna puudus projekt, ei olnud lepingu sõlmimisel võimalik kõikide erinevate püstakute maksumust kindlaks määrata. Vaidlusalusele arvele nr 8029 lisatud kalkulatsioonist (I kd, t.l 65) nähtub, et selles märgitud kostja poolt tehtud tööd erinevad oluliselt näidiskalkulatsioonis (I kd, t.l 24) märgitud töödest. Samuti tõendavad hageja arved nr 8011, 8014, 8018, 8022 ja 8028 2008. a märtsist kuni juulini (kaasa arvatud) ja nendele lisatud kalkulatsioonid (I kd, t.l 219-228), et ka nimetatud ajavahemikul hageja poolt tehtud tööd erinesid oluliselt näidiskalkulatsioonis märgitud töödest. Eeltoodu kinnitab hageja väidet, et näidiskalkulatsioonis kokkulepitud tööde tunnihind ei kehtinud kõigi hageja poolt tehtud tööde suhtes ning seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et ka arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind on 203 krooni. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Märgitud sättest tulenevalt väljendub tahteavalduses isiku tahe, mis on suunatud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele. Kui tahteavalduse saaja on väljendanud tahet olla seotud tahteavalduse tegija tahtega, siis on ta väljendanud ka tahet olla seotud selle õiguslike tagajärgedega ning vastavad tahteavaldused koos moodustavad tehingu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostjale 2008. a märtsist kuni juulini 5 arvet lähtudes tööde tunnihinnast 308 krooni ning kostja on nimetatud arved tasunud. Seega on kostja aktsepteerinud pikema aja jooksul tööde tunnihinda 308 krooni ning sellega väljendanud tahet olla sellega seotud. Sellest tulenevalt on usutav ka see hageja väide, et arvetel märgitud tööde tunnihind 308 krooni oli eelnevalt suuliselt kokku lepitud. Eeltoodu tõendab, et alates 2008. a märtsist olid pooled saavutanud kokkuleppe tööde tunnihinnas 308 krooni ja kostja on selles osas lepingut täitnud ning seetõttu peab ta maksma hagejale ka arve nr 8029 järgi puuduoleva 67 470,32 krooni. Apellandi seisukoht, et arve nr 8029 puhul tuleb lähtuda tööde tunnihinnast 203 krooni, on ebaõige. Seetõttu on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue 67 470,32 krooni väljamõistmiseks tuleb rahuldada. Kostja puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva äriühinguga ning paljasõnaline on kostja seisukoht, et arvete maksmine hagejale kokkulepet ületava tööde tunnihinna alusel on tingitud hagejal rahaliste vahendite puudumisest seoses palkade maksmisega töötajatele. Maakohus on põhjendatult mõistnud kostjalt välja viivise 7106 krooni ning puuduvad alused ka selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud tähelepanuta tema taotluse vähendada hagi rahuldamise korral viivist mõistliku suuruseni. Samas ei anna nimetatud menetlusnormi rikkumine maakohtu poolt alust vähendada kostjalt väljamõistetud viivist. Selleks, et viivist vähendada, peab see VÕS § 162 lg-st 2 tulenevalt olema ebamõistlikult suur. Kostja ei ole oma taotluses (I kd, t.l 194) esitanud põhjendusi, millest nähtuks, et nõutud viivis 7106 krooni on ebamõistlikult suur. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja nõudis viivist seaduses sätestatud määras ning viivise summa 7106 krooni on põhivõlast 67 470,32 krooni mitmeid kordi väiksem, siis ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega ning selle vähendamiseks puudub alus.

Nähtuvalt 01.-31.08.2008 teostatud tööde kalkulatsioonist (I kd, t.l 65) ei ole seal märgitud transpordikulu ning seetõttu on ringkonnakohtu arvates arusaamatu maakohtu seisukoht hageja transpordikulude kohta arve nr 8029 alusel. Samuti on ebaõige maakohtu poolt vaidlustatud otsuse p-s 32 märgitud päevade arv ning sellest tulenevalt ka tundide arv. Teostatud tööde kalkulatsiooni kohaselt on tööpäevade arv 14 ning sellest tulenevalt, arvestades kalkulatsioonis märgitud 3 töötajat, on töötundide arvuks 378. Kuna poolte vahel ei olnud vaidlust töötundide arvus ning hageja ei nõudnud kostjalt transpordikulusid, siis nimetatud maakohtu ebaõiged seisukohad ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ekslik on apellandi seisukoht, et hageja teostatud tööde maht tuleneb paigaldatud radiaatorite arvust, see on tuletatav näidiskalkulatsioonist ning selline oli ka poolte kokkulepe. Ringkonnakohus märgib, et näidiskalkulatsioon koostati raamlepingu p 1.4.1 alusel ning see hõlmas üksnes püstikute ja radiaatorite paigaldamist jaanuaris avatavasse kaupluse ruumidesse. Nähtuvalt raamlepingust, arvetele lisatud kalkulatsioonidest (I kd, t.l 219-228) ja vaidlusaluse arve kalkulatsioonist (I kd, t.l 65) teostas hageja Tartus Vaksali 17A objektil veel hulgaliselt muid töid ning seetõttu ei saa keskkütte montaaži tööde mahu kindlakstegemisel lähtuda üksnes näidiskalkulatsioonist tuletatava ühe radiaatori paigaldushinnast. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kuni vaidlusaluse arve osalise tasumiseni ei lähtunud ka kostja tehtud tööde eest tasumisel nn radiaatori paigaldushinnast. Lähtudes nn radiaatori paigaldushinnast on apellant teinud ebaõige järelduse, et ta on tasunud hagejale teostatud tööde eest rohkem 417 022,50 krooni, tal on õigus hageja nõue tasaarvestada oma 417 022,50 kroonise nõudega ning seetõttu tuleks hagi jätta rahuldamata. Apellandi väidetav nõue 417 022,50 krooni on ebaselge ja seetõttu ei ole võimalik tasaarvestuse vastuväidet rahuldada. Asja materjalidest nähtub veel, et 08.04.2010 kohtuistungil (I kd, t.l 200) tegi apellant kompromissiettepaneku, milles ta nõustus tasuma hagejale 30 000 krooni, ning 21.04.2010 kohtuistungil (I kd, t.l 250 pöördel) tegi apellant kompromissiettepaneku, milles ta nõustus tasuma hagejale 40 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kui apellandil oleks reaalne vastunõue hageja vastu, siis puudunuks tal mõistlik põhjendus pakkuda hagejale 40 000 krooni. Iseenesest õige on apellandi väide, et tõendatud ei ole pooltevahelise kokkuleppe olemasolu selle kohta, et hageja poolt teostatavate tööde mahu piirsummaks oli 2,3-2,5 miljonit krooni. Arvestades aga hagi alust ja eset, ei oma nimetatud asjaolu tähtsust. Samuti ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust see asjaolu, kas ja millal teostas apellant ettemakseid või toimus tööde eest tasumine vastavalt arvetele. Maakohus on õigesti jätnud hindamata apellandi poolt esitatud OÜ TET-KO normtundide arvestuse (I kd, t.l 240), mis kajastab eelarve koostamisel sanitaartehniliste tööde normtunde, kirjeldab tööraha arvutamise skeemi ning millest nähtub, et nimetatud äriühingul oli 2008. a tunnihinnaks orienteeruvalt 400 krooni. Tulenevalt VÕS § 637 lg-s 1 märgitust oleks kolmandate isikute poolt analoogse töö eest võetavat tasu võimalik arvestada siis, kui puuduks pooltevaheline kokkulepe tasu suuruse osas. Antud juhul on apellant ise leidnud, et tasu suurus on kokku lepitud ning seetõttu puudub vajadus hinnata nimetatud tõendit. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.