Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-72-11 Tartu, 4. oktoober 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Osaühingu Elios.gsa hagi aktsiaseltsi AA-LAN vastu 4643 euro 76 sendi (72 659 krooni 7 sendi) saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-7530 Osaühingu Elios.gsa kassatsioonkaebus 3651 eurot 33 senti Hageja osaühing Elios.gsa (registrikood 11319503), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel Kostja aktsiaselts AA-LAN (registrikood 10273940), esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Peeter Viirsalu 12. september 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-7530 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Osaühing Elios.gsa (edaspidi hageja) esitas 23. veebruaril 2009 maksekäsu kiirmenetluse avalduse aktsiaseltsi AA-LAN (edaspidi kostja) vastu 67 470 krooni 32 sendi (põhinõue) ja 3164 krooni 64 sendi (viivis) saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ning menetlus jätkus hagimenetluses Tartu Maakohtus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2007. a detsembris töövõtu raamlepingu tehnosüsteemide projekteerimis- ja ehitustööde tegemiseks Tartus Vaksali 17a asuvas ärihoones, kuna tööde alustamisel puudusid eriosade projektid ja eelarved. Kostja soovis, et esmalt ehitatakse välja küttesüsteem kavandatud kauplusse. Raamlepingu lisana koostati kaupluse hooneosa küttepüstakute (edaspidi püstik) kalkulatsioon, milles toodi välja keskmine töötunni hind, üldkulude- ja kasumimarginaal ning arvutamise skeem. Küttesüsteemi püstikud olid väga erinevad ja seetõttu ei olnud lepingu allakirjutamisel võimalik määrata püstikute maksumust. Lepiti kokku püstikute koguarv ja ühe püstiku orienteeruvaks maksumuseks (lepingu lisas toodud püstiku maksumus) 57 561 krooni 95 senti. Kalkulatsiooni kohaselt oli kostja materjalikulutuseks püstikule 28 922 krooni ning hageja kulutuseks 28 639 krooni 95 senti. Suuliselt lepiti kokku, et küttesüsteemi kogumaksumuse ülempiir on 2,3-2,5 miljonit krooni. Lepingus kokku lepitud tööd on hageja teinud, lepingu p-s 1.7 ja 1.8 nimetatud tööd tegi hageja osaliselt. AS-st FEB hangitud materjalide eest tasus kostja, hagejale tekkisid sellest transpordikulud. Lepingu p-s 4 kokku lepitud ettemaksuarve alusel
tasumist kasutati vaid esimese makse puhul. Hiljem lepiti kokku, et tehtud tööde eest tasutakse kuu lõppedes. Hageja esitas tellijale arve koos kalkulatsiooniga, milles olid välja toodud kuu jooksul tehtud tööd, tegelikud töötunnid, mis olid läbi korrutatud tunnihinde ja kasumi- ning üldkulude marginaaliga. Sellise metoodika alusel koostatud arvete eest tasus kostja üle kuue kuu kuni juulini 2008. Hagi on esitatud 2008. a augustikuu tasumata arve nr 8029 tõttu. Arve oli 167 470 krooni 32 senti, millest kostja tasus 100 000 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja väitis, et hageja ei ole tõendanud, et tal on kostja vastu arve nr 8029 tasumise nõue. Lisaks lepingule sõlmisid pooled selle lisa, kus oli sätestatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon, mille alusel arvutati radiaatori paigaldushind. Püstikutes ei olnud radiaatorite arv võrdne, ühe püstiku maksumuseks on määratud 57 561 krooni 95 senti. Kalkulatsiooni on arvestatud ka materjali hind 30 992 krooni. Lepingu p 3 järgi kohustus materjali hankima kostja. Seega oleks püstiku hinnaks ilma materjali hinnata koos käibemaksuga 26 639 krooni 95 senti. Kuna kalkulatsioonis toodud püstik koosneb 11 radiaatorist, siis kujuneb ühe radiaatori paigaldushinnaks koos toru paigaldusega ja koos käibemaksuga 2421 krooni 81 senti. Hoones on kokku 226 radiaatorit. Seega oli hagejal lepingu kohaselt õigus keskküttesüsteemi montaaži eest saada 547 329 krooni 6 senti, mis sisaldas torude paigaldust, hageja tööraha, üldkulu ja kasumit. Hagejal on õigus nõuda tasu tegelikult paigaldatud radiaatorite arvu alusel, mitte püstikute arvust lähtudes. Kalkulatsioonis on arvestatud nii tööde kui ka materjali hinda ja summa puudutas lisaks keskküttele ka sanitaartehnilisi töid. Pooled on kokku leppinud, et materjali tarnib sanitaartehnika kauplus FEB. Kõik kaupluse esitatud arved tasus kostja. Lepingu p 7 kohaselt allkirjastavad pooled pärast töö etapi lõpetamist üleandmise-vastuvõtmise akti. Lepingu punkti 5 kohaselt on allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt ka tehtud tööde eest arvete esitamise aluseks. Hageja ei ole tõendanud oma nõuet üleandmisevastuvõtmise aktidega.
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. juuli 2010 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja arve nr 8029 alusel tekkinud võlgnevuse 67 470 krooni 32 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 7106 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 2007. a detsembris töövõtu raamlepingu, mille objektiks oli Tartus Vaksali 17a asuv ärihoone. Lepingu p-dega 1.1-1.9 määrati kindlaks töövõtja kohustused. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on peaaegu kõik lepingu p-des 1.11.9 loetletud tööd teinud. Tegemata tööde osas ei ole kostja tasaarvestusavaldust esitanud. Vaieldakse
29.augusti 2008 arve nr 8029 üle. Hageja esitas arve 167 470 krooni 32 sendi saamiseks. Kostja tasus sellest 100 000 krooni. Hageja esitas pooltevahelise raamlepingu koos lisaga nr 1, kostjale esitatud arved ning nende alusel kostjalt laekunud raha saldo seisuga 9. detsember 2008. Tõendatud on kokkulepe tööde tegemise kohta, hageja on töid teinud ning esitanud kostjale arveid. Kostja on kõik arved kuni vaidlusaluse arveni tasunud. Pooled on sõlminud lepingu, mille lisaks on näidiskalkulatsioon. Kostja on olnud teadlik hageja tööde orienteeruvast maksumusest. Arve nr 8029 kajastab 11.-29. augustini 2008 kolme töötaja töötunde, hageja üldkulusid ja kasumit, s.o kokku 141 924 krooni, millele lisandub käibemaks. Arvel ei kajastu materjalikulu. Kostja ei ole menetluse käigus ümber lükanud hageja
väiteid, et materjalide transpordi objektile korraldas hageja, mille tõttu tekkisid transpordikulud. Nimetatud perioodil (19 päeva) on objektil olnud kolm töömeest iga päev üheksa tundi, s.o kokku 513 tundi. Töötasuna on hageja arvel märkinud 116 424 krooni, s.o keskmine tunnihind 226 krooni 95 senti. Hageja on tööliste ajakulu ja töö maksumuse arvestamisel lähtunud alati ühesugusest skeemist. Kostja on kuni vaidlusaluse arveni kõik arved pretensioonideta tasunud, seega pidanud hageja küsitud hinda vastuvõetavaks. Pooltevahelise raamlepingu p-s 7 on märgitud, et pärast tööetapi lõppemist allkirjastatakse kahepoolselt etapi tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Kostja kinnitas, et hageja on kokkulepitud tööd enamjaolt teinud, seetõttu tuleb lugeda, et kostja on töö faktiliselt vastu võtnud, vaatamata sellele, et lepingu p-s 7 nimetatud akti ei ole kostja allkirjastanud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. veebruari 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt väljamõistetud summa suuruse osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 660 eurot 81 senti (10 339 krooni 49 senti) ning viivise 71 eurot 60 senti (1120 krooni 37 senti). Menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus 13,86% kostja kanda ja 86,14% hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 1.-31. augustini 2008 tehtud tööde kalkulatsioonis märgitud transpordikulu ning seetõttu on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kostja kandis selle arve alusel transpordikulusid. Ebaõige on maakohtu otsuses märgitud vaidlusaluse perioodi tööpäevade arv ning sellest tulenevalt ka tundide arv. Tehtud tööde kalkulatsiooni kohaselt oli 14 tööpäeva ning, arvestades kalkulatsioonis märgitud kolme töötajat, on töötundide arvuks 378. Pooled ei vaidle kalkulatsioonis märgitud töötundide arvu üle, vaid tunnihinna üle. Hageja märkis kalkulatsioonis tunnihinnaks 308 krooni, kostja vaidleb sellele vastu. Hageja väitel hõlmab tunnihind 308 krooni lepingus kokkulepitud 203 krooni ning sellele on lisatud arvestuslikud transpordikulud ja need montaažimaterjali kulud, mis olid algselt hageja kanda. Kostja vastuväite järgi on hageja kalkulatsioonist nähtuvalt lisanud üldkulude arvestamiseks ligikaudu 10% (11 600 krooni) ning kasumiks ligikaudu 10% (13 900 krooni) ning üldkulud peaksid katma muud vajalikud kulud. Lepingu p 1.4.1 lisa kohaselt on pooled kokku leppinud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis, mille kohaselt on tunnihinnaks 203 krooni. Muid tunnihinna kohta sõlmitud kokkuleppeid ei ole võimalik tuvastada. Kuigi ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei pruugi olla õige muude lepingus märgitud tööde tegemisel, ei ole vaidlusalusele arvele lisatud kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku lepitud. See, et kostja on varem tasunud hagejale arveid, millel oli tunnihinnaks märgitud 308 krooni, ei tähenda, et niisuguses tunnihinnas oli kokku lepitud. Nagu hageja on ise väitnud, võib tunnihind olla erinev erinevate tööde tegemisel. Samuti nähtub tehtud tööde kalkulatsioonist, et augustis 2008 seisnesid põhilised tööd radiaatorite montaažis ja
demontaažis, seega on õigustatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna kasutamine. Kui lähtuda tunnihinnast 203 krooni ja tundide arvust 378, siis on töötasuks kokku 76 734 krooni. Kui lisada kalkulatsioonis toodud kasumi protsent 11,9 (9131 krooni 34 senti) ja üldkulu puhul 9,96 (7642 krooni 70 senti), siis on kogusumma 93 508 krooni 4 senti, koos käibemaksuga 110 339 krooni 49 senti. Kostja on tasunud 100 000 krooni, tasumata on 10 339 krooni 49 senti. Hageja on nõudnud ajavahemiku 14. september 2008 kuni 1. jaanuar 2010 eest viivist. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94 oli viivise määraks ajavahemikus 14. september 2008 kuni 1. jaanuar 2009 9,5% ja ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 1. jaanuar 2010 8% ning viivise suuruseks, arvestades võlgnevust 10 339 krooni 49 senti, on 1120 krooni 37 senti. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite põhjendusega, et hageja esitatud arvete alusel on ta maksnud rohkem. Arvete esitamisel on lähtutud püstikute arvust, kuid kuna kõik püstikud ei olnud 11 radiaatoriga, vaid osas oli neid vähem, siis tuleb tehtud tööde maksumuse arvutamisel aluseks võtta ühe radiaatori paigaldushind. Sellest lähtudes on ta maksnud rohkem. Ringkonnakohus leidis, et ei oleks õige arvestuse tegemisel jagada ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon 11-ga ja saada ühe radiaatori paigaldushind. Nii 11 radiaatoriga püstiku kui ka väiksema radiaatorite arvuga püstiku montaažitööd kattuvad osaliselt ning ei sõltu radiaatorite arvust. Kuna kostja vastunõue on ebaselge, siis ei ole võimalik kostja tasaarvestuse vastuväidet rahuldada. Arvestades hagi alust ja eset, ei oma tähtsust, kui suur oli tehtud tööde piirsumma. Samuti ei oma tähtsust see, kas ja millal tegi kostja ettemakseid või tasuti tehtud tööde eest arvete alusel. VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Iseenesest oleks võimalik lepingupoolel tõendada tavalist või mõistlikku tasu ka nii, et ta nimetab tasu, mida võtavad kolmandad isikud analoogilise töö eest. Praegusel juhul leidis kostja ise, et tasu suurus on kokku lepitud ning ei soovinud tõendada tavalist või mõistlikku tasu muude tõenditega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja menetluskulud ning muud menetluskulud jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud vale hinnangu poolte vahel väljakujunenud praktikale ja kohaldanud vääralt VÕS § 25 põhimõtteid tunnihinna kindlaksmääramisel. Arvestuslik töötasu hind jaanuaris avatava kaupluse püstiku montaažtööle oli 203 krooni tunnis. Raamlepingu p 4 ja kalkulatsiooni kohaselt lisanduvad töötunni hinnale transpordikulud, üldmaterjalide kulud ning seadmete kulud. 2008. a veebruaris lepiti keskmiseks töötunni hinnaks kokku 308 krooni. Kokkulepitud tasu maksis kostja juulini 2008. Tavaliseks tasuks VÕS § 637 lg 1 tähenduses võib pidada töövõtja hinnakirjas või muus sarnases dokumendis väljendatud tasu, hinnakirja puudumisel loetakse tavaliseks tasuks tasu, mida töövõtja
sellise töö eest on tavaliselt nõudnud. Kostja on viie kuu jooksul hagejale maksnud tasu lähtuvalt tunnihinnast 308 krooni, st tegemist ongi tavalise tasuga. Töövõtulepingu täitmise käigus kujunes välja praktika tasu ja kulude arvestamisel. Lepingu viidatud p-de osas asendas ja täiendas praktika varem kokkulepitud lepingutingimusi, muutudes lepingu lahutamatuks osaks. VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, milles nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Tellija ei ole tööde mahtu, maksumust ja nõuetekohasust lepingus või seaduses sätestatud alustel vaidlustanud. VÕS 23 lg 1 p 2 järgi võib poolte vahel väljakujunenud praktika muutuda siduvaks. Lepingulistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg 5 p-dest 3, 4 ja 6, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist, samuti arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning lepingupoolte praktikat. Kuna tellija on töö faktiliselt vastu võtnud ja VÕS § 643 kohaselt oli tellija kohustatud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, siis on tellija minetanud võimalused esitada väiteid töö ja arvete lepingule mittevastavuse kohta. Pooled lähtusid terviklahendusest, radiaatorite paigaldus moodustas hageja tehtud kõigist töödest väiksema osa.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, milline oli 29. augusti 2008. a arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind: kas 308 krooni, nagu väidab hageja, või 203 krooni, nagu väidab kostja.
10.Ringkonnakohus leidis, et 29. augusti 2008. a arve nr 8029 aluseks olevate tööde tunnihind on 203 krooni. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust sellega, et lepingu p 1.4.1 lisa kohaselt on pooled kokku leppinud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis, mille kohaselt on tunnihinnaks 203 krooni, ja muid tunnihinna kohta sõlmitud kokkuleppeid ei ole võimalik tuvastada. Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et ühe püstiku kalkulatsioonis kokkulepitud tunnihind ei pruugi olla õige muude lepingus märgitud tööde (näiteks magistraaltorustike montaažitööd, küttesüsteemi muud tööd, vee- ja kanalisatsioonitööd jne) tegemisel, kuid leidis, et kuna pooled ei ole vaidlusalusele arvele lisatud kalkulatsioonis märgitud tunnihinda kokku leppinud, tuleb kohaldada varem kokku lepitud tunnihinda. Ringkonnakohus leidis, et kalkulatsioonist nähtuvalt seisnesid augustis 2008 põhilised tööd radiaatorite montaažis ja demontaažis ja seega on õigustatud ühe püstiku maksumuse kalkulatsioonis märgitud tunnihinna kasutamine.
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud hageja oluliste väidete kohta seisukoha võtmata. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5.
12.Lepingu p 1.4.1 lisaks oli jaanuaris avatava kaupluse hooneosa ühe püstiku maksumuse kalkulatsioon. Nimetatud kalkulatsioonis oli ühe püstiku ehitamise töötunni hinnaks märgitud 203 krooni. Hageja leidis, et tegemist oli arvestusliku töötasuga üksnes jaanuaris avatava kaupluse püstiku montaažitöö eest, kuid mitte järgnevatel kuudel tehtavate tööde puhul. Hageja väitel lepiti 2008. a veebruaris lepingu lisaga hõlmamata tööde jaoks kokku keskmiseks töötunni hinnaks 308 krooni ning kostja on tasunud märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli arveid vastavalt sellele kokkuleppele. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on olnud oma põhjendustes vastuoluline. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kohus on seisukohal, et raamlepingu p 1.4.1 lisaga on hõlmatud kõik lepingu alusel tehtavad tööd või ikkagi ainult kaupluse hooneosas tehtavad püstikutega seotud tööd, nagu lepingu tekstile tuginedes väidab hageja. Kui raamlepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et lepingu lisaga on hõlmatud ka vaidlusaluse arve aluseks olevad tööd, ei oma asjas tähtsust, millise iseloomuga olid arve aluseks olevad tööd. Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada ka nõnda, et lepingu p 1.4.1 lisas märgitud tunnihinda tuleb kohaldada seetõttu, et arve aluseks olevad tööd olid sarnased töödega, mille kohta käis lepingu lisa, mitte seetõttu, et lisa reguleerib vaidlusaluse arve aluseks olevaid töid. Kui ringkonnakohus asus viimati nimetatud seisukohale, ei selgu kohtuotsusest, millisel õiguslikul alusel rajaneb sellisel juhul ringkonnakohtu seisukoht kasutada lepingu lisas märgitud tunnihinda. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et raamlepingu p 1.4.1 lisa vaidlusaluse arve aluseks olevate tööde kohta ei käi, tuleb kohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja väite kohta, et raamlepingu lisaga mittehõlmatud tööde osas olid pooled kokku leppinud 308-kroonises töötunni hinnas. Seisukoha kujundamisel tuleb kohtul juhinduda lepingu ja tahteavalduse tõlgendamise sätetest. Kui aga sellist kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb kohtul võtta seisukoht ka VÕS § 637 lg 1 kohaldamise kohta, millele hageja samuti tugines. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VÕS § 637 lg 1 järgi tuleb juhul, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, maksta tavalist tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Seega annab VÕS § 637 lg 1 poolte vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud. VÕS § 637 lg 1 tähendus seisneb selles, et tagada lepingu kehtivus ka juhul, kui selles on küll kindlaks määratud töövõtja kohustused, kuid mitte tellija omad. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust keskmisest tasust.
13.Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, milline on hageja tasu töövõtulepingu täitmisel tehtud tööde eest 2008. aasta augustis.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada
hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.