1.Hageja menetluskulud (v.a riigilõiv) jätta 94 % ulatuses kostja kanda ja kostja
menetluskulud jätta 4 % ulatuses hageja kanda.
2.Hagiavalduselt tasutud riigilõiv jätta täies ulatuses kostja kanda.
3.Välja mõista hagejalt vähem tasutud riigilõiv 159.78 eurot riigituludesse. Raha tuleb maksta 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata rahalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
4.Riigituludesse välja mõistetud riigilõiv tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank, arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is, arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Makse selgituseks tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number ning kui isik ei tasu riigilõivu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (25.05.2012.a). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 01.11.2011 maakohtule hagi AE’u (kostja) vastu võlgnevuse 22 586.54 euro ja lisanduva viivise nõudes. Poolte vahel sõlmiti 25.05.2006 eluasemelaenuleping nr XXX, mille sihtotstarbeks p 3.3. kohaselt oli eluaseme ostmine. Lepingu alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 54 359 eurot. Vastavalt lepingule oli intressimääraks 6 kuu EURIBOR + 0.7 % aastas. Intressi ning laenumakseid kohustus kostja tasuma iga kuu 10. kuupäeval. Lepingu p 9 kohaselt seati laenu tagatiseks I järjekoha hüpoteek summas 1 105 000 krooni, s.o. 70 622.37 eurot, korteriomandile XXX. Kostja lepingut nõuetekohaselt ei täitnud ning 10.09.2008 tekkis võlgnevus. 15.10.2008 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles teavitas kostjat, et juhul kui võlgnevust ei kustutata hiljemalt 11.11.2008, ütleb hageja lepingu ennetähtaegselt üles võlgnevuse tõttu alates 12.1.2008. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu üles 12.11.2008. Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus arestis tagatise 06.01.2009 hinnaga 950 000 krooni s.o. 60 716.06 eurot ning alustas enampakkumistel tagatise realiseerimist. Täitemenetlusest laekus
hagejale võlgnevuse katteks 26.10.2011 kokku 38 417.27 eurot, mis kanti kostja põhiosavõlgnevuse katteks. Enne hagiavalduse esitamist vähendas hageja kostja viivisevõlgnevust ühepoolselt summani 6 617 eurot. Lepingust tulenev võlgnevus hagi koostamise seisuga on kokku 22 586.54 eurot, millest 13 935.69 eurot moodustab põhiosanõue, 1 106.85 eurot intressinõue, 6 617 eurot viiviste nõue ja 927 eurot leppetrahv. Hageja nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 396 lg 1, lepingu p-d 4.1, 5.2, 15.5 ja 15.6. Kostja vastuväited
2.Kostja ei ole vastuväiteid hagile esitanud. Kohtuistungile jättis kostja ilmumata. Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele.
5.Vaidlustamata asjaolude kohaselt: • Pooled on 25.05.2006 sõlminud eluasemelaenulepingu nr XXX (leping), mille sihtotstarbeks p 3.3. kohaselt oli eluaseme XXX ostmine. Lepingu alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 54 359 eurot. Vastavalt lepingule oli intressimääraks 6 kuu EURIBOR + 0.7% aastas. Intressi ning laenumakseid kohustus kostja tasuma iga kuu 10. kuupäeval. Lepingu p 9 kohaselt seati laenu tagatiseks I järjekoha hüpoteek summas 1 105 000 krooni, s.o. 70 622.37 eurot korteriomandile XXX (t lk 9-14). • Kostja lepingut nõuetekohaselt ei täitnud ning 10.09.2008 tekkis võlgnevus. 15.10.2008 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles teavitas kostjat, et juhul kui võlgnevust ei kustutata hiljemalt 11.11.2008, ütleb hageja lepingu ennetähtaegselt üles võlgnevuse tõttu alates 12.1.2008. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu üles 12.11.2008 (t lk 17). • Laenulepingu tagatiseks oleva korteri suhtes on läbi viidud enampakkumine ning sellest on hagejale 26.10.2011 laekunud 38 417.27 eurot (t lk 18-29, 31).
6.Hageja on esitanud poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
7.Hagejal on õigus nõuda kostjalt tagastamata laenu põhiosa, intressi ja viivist. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 5.2 ja 15.2 reguleerib laenu tagastamist, p 4.1 ja 15.3 intressi tasumist ja p 15.5 viivise tasumist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on lepingu erakorraliselt üles öelnud ning kostja ei ole ülesütlemise kehtivusele vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on lepingust tulenev põhinõue 13 935.69 eurot, intress 1 106.85 eurot ja seisuga 30.10.2011 sissenõutavaks muutunud viivis 13 227.01 eurot
(t lk 15-16, 30-32). Hageja on vähendanud viivisenõuet ja nõuab kostjalt viivisena 6 617 eurot. Kohtu hinnangul on eeltoodud nõuded õiguslikult põhjendatud ja tõendatud, mistõttu kuulub hagi selles osas rahuldamisele.
8.Hageja nõuab lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest teenustasuvõlgnevust summas 927 eurot. Nõuet täpsustades on selgunud, et tegemist on leppetrahviga VÕS § 158 mõttes, mille aluseks on lepingu p 15.4.1, 15.6, 18.1 ja hinnakirja p 4. Lepingu p 15.4.1 kohaselt on laenusaaja kohustatud tasuma pangale teenustasud ja hüvitama kulud, mis on ette nähtud lepingus või panga kehtestatud ja panga teenindussaalides tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud hinnakirjadega. Lepingu p 15.6 esimese lause kohaselt kui laenusaaja rikub ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud lepingus toodud kohustust, siis on pangal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 5 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Vaidlustamata asjaolude kohaselt rikkus kostja lepingu p 18.1, mille kohaselt oli kostjal kohustus kindlustada lepingu täitmise tagamiseks panditud vara. Kuna kostja seda ei teinud, siis rakendas hageja hinnakirja p 4 sätestatud leppetrahvi 500 krooni kuus ning alates 01.01.2011 31.69 eurot kuus (t lk 59-64, leppetrahvi arvestus t lk 65, teatised t lk 66-79).
9.Vaidluse all ei ole, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mistõttu tuleb arvestada võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on hageja tähelepanu sellele juhtinud 30.04.2012 elektronkirjaga (t lk 80).
10.Käesoleval juhul on hageja määranud kostjale leppetrahvi lepingu p 18.1 rikkumise eest perioodil 15.05.2009 kuni 30.09.2011 (s.o 29 kuu eest) kokku summas 927 eurot. Samas on lepingu p-s 18.7 sätestatud, et kui laenusaaja e ole sõlminud või pikendanud kindlustuslepingut lepingus või panga vastavas nõudes toodud tähtpäevaks, siis on pangal õigus sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada pangale panga selleks tehtud kulutused. Laenusaaja annab eelkirjeldatud juhuks pangale õiguse kanda kindlustusandjale makstavad summad üle laenusaaja kontolt pangas kindlustusandja kontole. Hageja ei ole tuginenud ega tõendanud asjaolu, et leppetrahv katab kindlustuslepingu kulutusi. Leppetrahvi üldiseks eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05). Arvestades leppetrahvi suurust ja määramist, leiab kohus, et leppetrahvi nõudmise tingimused p 15.4.1, 15.6 ja hinnakirja p 4 on tühised tüüptingimused. Hagejal oli lepingu p-st 18.7 tulenevalt võimalik sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning nõuda laenusaajalt kohustuste hüvitamist. Arvestades lepingu sisu ja olemust tulnuks hagejal oma õigusi realiseerida teist lepingupoolt
vähem koormaval viisil. Käesoleval juhul eeldab kohus ebamõistlikku kahjustamist, mistõttu tulnuks hagejal tõendada, et antud asjaoludel ei ole lepingus ettenähtud leppetrahv teist poolt ebamõistlikult kahjustanud, nt et hageja kandis igakuiselt kostja eest kindlustuslepingu kulutusi 500 krooni või 31.69 euro ulatuses. Selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud. Kuna hageja pole välja toonud tegelikult kantud kulutusi, mida võiks lepingu p 18.7 tulenevalt arvestada, siis jätab kohus leppetrahvi nõude rahuldamata.
11.TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks alates 31.10.2011 on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
12.Kohtu hinnangul on asja hind hagi menetlusse võtmisel määratud valesti ja seda tuleb muuta. TsMS § 136 lg 4 teise lause kohaselt kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Hageja on märkinud tsiviilasja hinnaks 13 935.69 eurot ja tasunud hagilt riigilõivu 1 438.01 eurot (t lk 33). Menetluse käigus on selgunud, et teenustasuvõlgnevus 927 eurot on leppetrahvi nõue, mistõttu tegemist ei ole kõrvalnõudega. TsMS § 133 lg 1 tulenevalt arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Seega on hagihind maakohtus (13 935.69+927) 14 862.69 eurot ja tasutav riigilõiv riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt on 1 597.79 eurot. Menetluskulud
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 96 % ulatuses, jäävad hageja menetluskulud (v.a riigilõiv) 96 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 4 % ulatuses hageja kanda. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv jätta täies ulatuses kostja kanda.
14.Tulenevalt TsMS § 179 lg 1 tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista vähem tasutud riigilõiv summas (1 597.79-1 438.01) 159.78 eurot (leppetrahvilt tasumata jäänud riigilõiv). TsMS § 179 lg 5 ja 6 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.
15.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.