Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.mai 2012. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-43451
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi OÜ T vastu võla nõudes
Hagihind
2496,60€.
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248; asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Marge G ; Kostja: OÜ T (endine ärinimi: MPOÜ; registrikood xxx, asukoht xxx). Kostja esindaja v adv Martin Traat
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 03.04.2007.a. liisingleping nr xxx, millega hageja andis kostja käsutusse sõiduauto Mitsubishi Colt 1,3.
Tsiviilasi nr 2-10-43451 Kostja kohustus tasuma liisingmakseid vastavalt maksegraafikule (lepingu p 1.3), sõlmima autole vabataktliku ja kohustusliku kindlustuse lepingud ning tasuma nende alusel makseid (lepingu p 11.1 ja liisingu üldtingimuste p 6.3). 03.04.2007.a. sõlmiti poolte vahel kindlustuskokkulepe, mille kohaselt sai kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus. 03.04.2007.a. sõlmitud lisateenuste kokkuleppe alusel võimaldas hageja kostjale ka Statoili kütuse krediitkaardi kasutamise ning kostja kohustus selle eest tasuma. 07.01.2009.a. saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna hagejal olid järgmised võlgnevused: 12 134,16 krooni - lepingulised põhi- ja kõrvalnõuete (intressid), kütuse krediitkaardi maksete ja kaskokindlustuse võlgnevus; 1381,00 kr - kindlustusmaksete võlgnevus; 4470,96 kr – viivised, mis on arvestatud põhinõude summadelt arvestusega 7% aastas. Kuna kostja vabatahtlikult ei tagastanud vara peale lepingu ülesütlemist, siis hageja tellis tagastusteenuse Incure Inkasso Agentuur OÜ-lt ning Vara tuli tagasi hageja valdusesse 26.06.2009.a. Vara on võõrandatud AS Sakas Auto vahendusel. 09.12.2009.a. teatas hageja kostjale lepingulise võlgnevuse suuruse 38 860,98 kr ning palus selle kustutada.
Hageja palub kostjalt välja mõista 38 860,98 kr ja kohtukulud. Hageja seisukoha kohaselt on hageja nõue kostja vastu tulenevalt lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest ühtekokku 120 527,65 kr, mis moodustub alljärgnevalt: 98 894,96 kr sõiduki lepingujärgne maksumus nn jääkmaksumus (ilma käibemaksuta) 12 134,16 kr - lepingulised põhi- ja kõrvalnõuete (intressid), kütuse krediitkaardi maksete ja kaskokindlustuse võlgnevus; 1381,00 kr - kindlustusmaksete võlgnevus; 4470,96 kr – viivised, mis on arvestatud põhinõude summadelt arvestusega 7% aastas 3646,57 kr - sõiduki tagastus-, müügieelse ülevaatuse- ning müügikulud (Incure ja Saksa Auto arved) Kuna vara realiseeriti hinnaga 46 939,80 kr ja hageja müüs selle nn hulgihinnaga ning tegi sellega allahindlust 34 726,87 kr, siis hageja nõudeks kostja vastu on 38 860,98 kr (120 527,65 kr - 46 939,80 kr - 34 726,87 kr).
Kostja vaidleb hagile vastu osaliselt. Kostja tunnistab ning vaidlust ei ole: 12 134,16 kr - lepingulised põhi- ja kõrvalnõuete (intressid), kütuse krediitkaardi maksete ja kaskokindlustuse võlgnevuse; 1381,00 kr - kindlustusmaksete võlgnevuse osas. Kostja leiab, et hageja on müünud sõiduki alla selle reaalse turuhinna ja sellega tekitanud endale kahju, mille soovib nüüd kostjalt välja mõista. Kostja väidete kohaselt oli oktoobris 2010 samaväärse sõiduki müügihind portaalis auto24.ee keskmiselt 136 855,00 kr (suurim küsitav hind 169 000,00 kr ja väikseim 105 000,00 kr), millest teeb järelduse, et selle
Tsiviilasi nr 2-10-43451 müügihind oleks pidanud aastal 2009 olema veelgi kõrgem. See, et hageja selle müüs 46 939,80 kr eest, on ilmselt alla turuhinna müümine. Isegi liisinglepingu p 1.1.5 kohaselt oleks vara väljaostuhind olnud 80 084,- kr. Samuti osundab kostja, et tulenevalt seadusest tuleb lähtuda liisingueseme tagastamise aja seisuga asja turuhinnast, mida on kinnistanud ka Riigikohus oma lahendites. Hageja nõuet sõiduki tagastusteenuse osas kostja ei tunnista, kuna selle kasutamiseks ei olnud hagejal põhjust.
Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kuna pooltel ei ole vaidlust 12 134,16 kr ja 1381,00 kr osas, siis kohus nende põhjendatust kohus ei hinda ning need kuuluvad väljamõistmisele kostjalt. Pooltel on vaidlus selles osas, kas hageja realiseeris sõiduki mõistliku hinna eest st kas sõiduk realiseeriti turuhinnaga. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kohus peab tõendatuks, et hageja realiseeris sõiduki ühtekokku hinnaga 81 666,67 kr (46 939,80 + 34 726,87), kuna oma arvestustes lähtus hageja müügihinnast 46 939,80 kr ja lisas sellele allahindluse summa 34 726,87 kr. Mis oli sel ajal st kevadel 2009.a. vastava sõiduki turuhind ei ole kostja, kui seda vaidlustanud pool, tõendanud. Kostja poolt esitatud väljavõtted Auto24.ee portaali oktoobri 2010.a. müügipakkumistest koos kostja osundusega, et 2009.a. oleks sõiduki hind veelgi kõrgem olnud, ei ole asjakohased. Üldteada asjaoluks peab kohus seda, et müügikuulutused ei ole turuhinna näitajaks iseenesest, kuna nendega ei toimu sõiduki võõrandamist, vaid see on vaid müüa arvamus asja võimalikust hinnast. Samuti ei ole asjaolu, et 2009.a. oleks hind kõrgem olnud iseenesest kindel, kuna see oli ligemal majanduslanguse algusele, kus turud olid eriti ettevaatlikud ning hinnad all. Eksitav on kostja tuginemine ka maksimumhinnale 169 000,00 kr, mis oli küsitud 1,5 turbomootoriga kabrioletti eest (nimes laiend Cabrio), kui vaidlusalune sõiduk oli 1,3 tavamootoriga ja ilma ärakäiva katuseta mudel. Seega ka pakutavate sõidukite keskmine hind tuleb 120 000,00 (hinnad 105 000 – 135 000), mitte 136 855,00 kr. Kostja on osundanud ka sellele, et selle sõiduki läbisõit oli 76 000 km, mis müügiks pakutud sõidukite hindades oleks 105 000,- kr, kuna üks selline oli müügis (läbisõit 86 000 kr). Arvesse võttes kohtu poolt eelnevas esiletoodud asjaolusid ning võrreldes seda hageja poolt sõiduki realiseerimishinnaga (81 666,67 kr), siis kohus leiab, et hageja poolne
Tsiviilasi nr 2-10-43451 realiseerimishind ei ole märkimisväärselt madalam ka kostja poolt esitatud tõenditest tulenevast hinnast (+/- 20% müüjapoolsest hinnast 105 000,-) Samuti põhjendamatu on kostja viide liisinglepingu p 1.1.5, mille kohaselt oleks sõiduki väljaostumaksumus 5118,35 € (80 084,78 kr), kuna tegemist on lepingulise st kokkuleppehinnaga peale liisingperioodi (3 aastat). Sellest tulenevalt kohus leiab, et puudub alus kahelda hageja kui hoolsa omaniku poolt vabal turul võõrandamise hinnas 81 666,67 kr. Kostja vastuväited sõiduki tagastusteenuse vajalikkuse osas on kohtu hinnangul otsitud, kuna vaatamata sellele, et lepingu ülesütlemine toimus jaanuaris 2009.a., sai hageja valduse sõidukile tagasi alles 26.06.2009, kui Incure Inkasso talle sõiduki tagastas. Seega ei ole tegemist kostja poolt sõiduki kohese ja vabatahtliku tagastamisega. Arvestades eelpool, kohtu poolt tuvastatut, leiab kohus, et hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Hageja kulutused VÕS § 367 lg 1 tähenduses olid antud sõidukiga ühtekokku 120 527,65 kr (98 894,96+12 134,16+1381,00+4470,96+3646,57) ja sõiduki realiseeris ta 81 666,67 kr eest. Seega tema kahjud moodustavad 38 860,98 kr (120 527,65 kr-81 666,67) elik 2496,60€, mis kuuluvad kostja poolt hagejale kompenseerimisele VÕS § 367 lg 1 alusel.
Kuna hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses, siis hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.