Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Selgitused:

suur. Hageja vaidles ka vastu kostja taotlusele määrata otsuses kindlaks täitmise kord selliselt, et kostja poolt hagejale tasumisele kuuluv summa ei ületaks 200 eurot kuus. Selline otsuse täitmise kord tähendaks, et ainuüksi põhivõla tasumiseks peaks kohus määrama enam kui 16-aastase maksegraafiku ning intresside ja viivise lisandumisel pikeneks maksegraafik 27 aastale. Kostja põhistas oma taotlust halva majandusliku olukorraga. Kohus ei saa teha otsust aastakümneteks asjaolude põhjal, mis kehtivad praegu, samuti on täitmise kord sätestatud täitemenetluse seadustikus, mistõttu ei ole kohtuotsuses rahasumma tasumise viisi ja korra kindlaksmääramine vajalik. Kostja vastuväited Kostja tunnistas käenduslepingu sõlmimist, kuid käesoleval ajal on põhivõlgnik pankrotis ning kostjale ei ole teada, palju on äriühing hagejale võlgnevust tasunud pärast hagiavalduse esitamist. Ajaks, kui kostja müüs osaluse põhivõlgnikus, oli hagejal tasumata põhivõlgnikule saadud kauba eest ca 120 000 krooni, mida peaks põhivõlgnik saama tasaarvestada hagejaga, kuid kostjal puuduvad andmed summade kohta, kuna kostja ei ole alates 2010.a oktoobrist põhivõlgniku osanik ega juhatuse liige. Kostja ei nõustunud viivisenõudega ning palub vastavalt VÕS §-le 113 ja § 162 lg-le 1 vähendada viivist mõistliku suuruseni, kuna viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on kostja jaoks ülemäära suur. Samuti palus kostja ajatada võlgnevuse maksmine selliselt, et kostja poolt maksmisele kuuluv summa oleks 200 eurot kuus. Esimese astme kohtu otsus 14.11.2011 otsusega jättis Harju Maakohus, tuginedes VÕS § 142 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 143 lgle 1 ja §-le 34, hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudub selles, et 01.12.2008 sõlmisid pooled käenduslepingu nr L5-4/69, mille kohaselt vastutab kostja põhivõlgniku kohustuste täitmise eest, mis tulenevad laenulepingust nr L5-4/69. Poolte vahel on vaidlus, kas tegemist on tarbijakäenduslepinguga või tavalise käendusega ning kas käendusleping on tühine. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-126-09, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kolleegium leidis ka, et alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega. Käesolevas vaidluses tuleb kindlaks teha, kas kostja vastab antud võlasuhtes tarbija tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, tuleb lähtuda asjaolust, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt on kostja käendajana kui füüsiline isik ning tulenevalt lepingu punktist 3 tagab käendaja lepingu punktis 2 sätestatud kohustuste täitmist kogu oma varaga. Seega tuleb kostjal füüsilise isikuna kanda lepingust tulenevaid riske isiklikult ehk kogu oma varaga, mitte äriühingu varaga, kelle kohustuste täitmise eest kostja vastutab ning

kelle juhatusse kostja kuulub. Seega on tegemist tarbijakäendusega, kuna käesoleval juhul on kostja käendajaks kui tarbija. Käenduse andmise ajal äriühingu juhatuse liikmeks olemine ei võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud kaitset, kuna pelgalt juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus. Hageja ei ole esile toonud muid aluseid, mis välistaksid kostja tarbijaks olemise. Asjaolu, et kostja võis käendust andes pidada muuhulgas silmas enda juhitud äriühingu huve, ei välista tarbijale ettenähtud kaitset, kuna ka tarbijast käendaja puhul võib surve käendust anda olla põhjustatud huvist põhivõlgniku käekäigu vastu. Käenduslepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Mingeid põhjendusi, mis takistasid hagejal lepingut sõlmides märkimast lepingusse käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat, kohtule esitatud ei ole. Seega on käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, mistõttu ei ole käenduslepingul õiguslikke tagajärgi vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõikele 1, mille kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Käesolevas vaidluses ei esine asjaolusid, mis välistaksid pooltevahelise käenduslepingu kehtivuse. Kuna leping kehtib, on hagejal õigus nõuda kostjalt selle täitmist, s.o hagi esemeks oleva võla tasumist. Maakohus kohaldas alusetult VÕS § 143 lg 2, mille järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Apellandi hinnangul on ilmselge, et kostja sõlmis käenduslepingu huvist OÜ Tahkuse (pankrotis) majandustegevuse vastu. Kuivõrd käendaja oli ühtlasi OÜ Tahkuse (pankrotis) juhataja ja ainuosanik, siis ei saa kostjat lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-8-06 väljendatud seisukohad kinnitavad apellandi väidet ja otsuse nr 3-2-1-89-08 punktis 11 on Riigikohus selgelt väljendanud põhimõtet, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Selle eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Käesolevas asjas ei esitanud kostja mitte ühtegi väidet ega tõendit, mis lükkaks ümber eelduse käenduslepingu sõlmitusest majandus- ja kutsetegevuses. Veelgi enam, kostja ei esitanud menetluses üldse väidet, et ta on tarbija VÕS § 34 mõttes. Maakohus põhjendas käenduslepingu lugemist tarbijakäenduslepinguks mh sellega, et kostja füüsilise isikuna kandis lepingust tulenevaid riske isiklikult. Sellist käsitlust on Riigikohus ühemõtteliselt lugenud ebaõigeks – vt otsuse nr 3-2-1-126-09 p 11. Isiku lugemisel tarbijaks VÕS § 34 mõttes ei ole määrav mitte see, kes kannab füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingust tulenevaid riske, vaid see, kas leping seondub isiku majandus- või kutsetegevusega või mitte. Kostjal oli OÜ Tahkuse (pankrotis) juhatajana ja ainuosanikuna valitsev mõju OÜ Tahkuse (pankrotis) üle. Seega on kostja poolt OÜ Tahkuse (pankrotis) majandustegevusega seotud kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepingu lugemine tarbijakäenduslepinguks ebaõige – VÕS § 143 mõtte kohaselt on võimalik ka äriühingu kohustuste lugemine seotuks käendaja kui äriühingu suhtes valitsevat mõju omava isiku majandustegevusega. Kostja oli lisaks OÜ Tahkuse (pankrotis) juhatajaks olemisele ka selle äriühingu ainuosanik. Ainuosanikuks olemise ja sellest tuleneva valitseva mõju äriühingu üle jättis maakohus alusetult otsuse tegemisel tähelepanuta. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 07.04.2009 otsuses (tsiviilasi nr 2-08-28505), et hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsilise isiku näol on tegemist tarbijaga või mitte, on määrav asjaolu, milline on tema seotus äriühinguga ja tema majanduslik

huvi äriühingu tegevuse suhtes. Viimatinimetatud lahendis väljendatud seisukohti arvestades ei ole võimalik isikut, kes on käendatava äriühingu juhataja ja ainuosanik, lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Juhul, kui kohus peab võimalikuks apellandi nõude rahuldamist, palub vastustaja vähendada viivist mõistliku suuruseni ning ajatada maksed selliselt, et maksmisele kuuluv summa ei ületaks 200 eurot kuus. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega tuleb hagi osaliselt rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas:

käenduse andmisel ei ole määrava tähtsusega käendaja ärihuvid. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Riigikohus on 8. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium leiab, et sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär (vt 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 11). 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted siis, kui ta sõlmis lepingu seoses oma majandus- ja kutsetegevusega. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Eeltoodud seisukohti kinnitas Riigikohus ka 01.02.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11 tehtud otsuses. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kostja oli laenu- ja käenduslepingu sõlmimise ajal OÜ Tahkuse (pankrotis) osa omanik ja ainuke juhatuse liige. Seega oli tal eeldatavalt huvi OÜ Tahkuse (pankrotis) majandustegevuse vastu ja sellest huvist lähtudes on ta sõlminud käenduslepingu OÜ Tahkuse (pankrotis) võla tagamiseks. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping OÜ Tahkuse (pankrotis) võla tagamiseks ei olnud seotud läbi OÜ Tahkuse (pankrotis) kostja ärihuvidega. Arvestades eeltoodut, ei ole poolte vahel 01.012.2009 sõlmitud leping tarbijakäendusleping ning sellele ei kohaldu VÕS § 143 lg 2. Käendusleping on kehtiv. Kostja käendajana vastutab OÜ Tahkuse (pankrotis) kohustuse täitmise eest VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 järgi. Kostja ei ole hageja nõude suurusele vastuväiteid esitanud. Hageja selgitas, et OÜ Tahkuse (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole tema nõuet rahuldatud. Kostja ei ole tõendanud oma umbmääraseid väiteid, et OÜ-l Tahkuse (pankrotis) võib olla nõue hageja vastu, mida saab tasaarvestada. Seega tuleb kostjal välja mõista põhivõlg 38 659,82 eurot. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intressi arvutamises ja maksmises on pooled kokku leppinud laenulepingu p-s 1.3, mille kohaselt oli intressi suuruseks 15 % aastas. Intressi arvutamise graafik on laenulepingu lisas nr. 2 ja laenuperioodi (01.12.2008 – 31.08.2009) eest tuli tasuda intressi kokku 75 916,25 krooni ehk 4 851,93 eurot. Hageja on oma arvestuse kohaselt nõudnud intressi kuni 28.01.2011 ja sama aja eest ka viivist. Kolleegium ei nõustu hageja intressi arvestusega. Intress on tasu laenu kasutamise eest ja seda saab nõuda aja eest, kui laen oli laenaja käsutuses ehk laenuperioodi vältel, seega käesolevas asjas kuni 31.08.2009. Hageja poolt esitatud arvestuse kohaselt (lk 16) on kostja tasunud intressi 48 302,08 eurot. Seega on intressivõlg laenu kasutamise eest seisuga 31.08.2009

27 614,17 krooni ehk 1 764,87 eurot. Kostja käendajana vastutab solidaarvõlgnikuna intressi tasumise eest summas 1 764,87 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. OÜ Tahkuse (pankrotis) ja hageja on laenulepingu p-s 1.4 kokku leppinud, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat tähtaegselt, tasub laenusaaja viivist 0,1 % tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist alates 01.09.2009 kuni OÜ Tahkuse (pankrotis) pankroti väljakuulutamiseni 28.01.2011. Viivise summa on hageja arvestuse kohaselt 515 viivitatud päeva eest 19 909,81 eurot (38 659,82 x 0,1% x 515). Kostja viivise suurusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kolleegiumi arvates ei ole alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Taotluse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Paljasõnalise väite, et viivis on ebamõistlikult suur, põhjal ei ole võimalik viivist vähendada. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 19 909,81 eurot. Rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus määrata otsuse täitmise kord kindlaks viisil, kus kostja tagastab laenu ja maksab intressi ja viivist 200 eurot kuus. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Taotluse lahendamisel peab kohus kaaluma mõlema menetlusoalise huvisid. Kolleegium leiab, et kostja poolt taotletud viisil kohtuotsuse täitmine oleks hageja huvisid kahjustav, kuna kohtuotsuse täitmise aeg veniks ebamõistlikult pikaks. Eeltoodu tõttu ei ole alust kostja taotluse rahuldamiseks. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse 92% ulatuses, siis tuleb 92% maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta kostja kanda ja 8% hageja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.