Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud K K (hageja) esitas 9. jaanuaril 2009. a. töövaidluskomisjonile (TVK) OÜ Metromap (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingulise suhte olemasolu ja töölepingu tingimused. Avalduse kohaselt töötab hageja alates 2008. a. veebruarist kostja juures, saades temalt korraldusi ning alludes tema juhtimisele ja kontrollile, ka on kostja maksnud hagejale palka. Töövaidluskomisjon rahuldas 19. märtsi 2009. a. otsusega avalduse ja luges hageja kostja juurde tööle asunuks 1. veebruaril 2008. a. määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel projektijuhina töötasuga 12.132 krooni kU ning tööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töövaidluskomisjon luges hageja tööülesanneteks kostja projektide ja detailplaneeringute kooskõlastamise ja sellega seotud asjaajamise ning põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva.

keskmise kuupalga ulatuses töölepingu lõpetamise eest tööandjapoolse rikkumise tõttu summas 24.000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid K K ja OÜ Harrival 6. augustil 2007. a. töölepingu, mille kohaselt asus hageja tööle projektijuhina kuupalgaga 12.000 krooni. Alates 2008. a. jaanuarist ilmnesid OÜ-l Harrival makseraskused ning tööandja hilines korduvalt töötasu maksmisega. OÜ Harrival juhatuse liige L V selgitas töötajatele, et faktiline majandustegevus OÜ-s Harrival lõpeb ning töötajad viiakse üle OÜ-sse Metromap. Alates 2008. a. algusest on OÜ Harrival majandustegevus üle viidud OÜ-sse Metromap. OÜ Harrival töötajad, sealhulgas hageja, töötasid faktiliselt alates 2008. a. jaanuarist kostja juures: hageja oli projektijuhiks suulise töölepingu alusel, tema ülesandeks oli projektide ja detailplaneeringute kooskõlastamine ja sellega kaasnev ning ta täitis kostja korraldusi ning allus tema juhtimisele. Hageja töötingimused olid samad kui OÜ-s Harrival. Tehtud töö eest on kostja tasunud hagejale osaliselt töötasu – selle on kandnud hageja kontole üle kostja juhatuse liige L V. Kostja on korduvalt lubanud vormistada hagejaga kirjaliku töölepingu, kuid ei ole seda teinud. Kostja ei ole täitnud oma kohustusi, ei ole kindlustanud hagejat tööga ega maksnud palka. Hagejal on kostjalt saamata töötasu alates 1. juulist 2008. a. Hageja soovis esitada kostjale töölepingu lõpetamise avalduse juba 1. detsembril 2008. a., kui saatis avalduse kostja aadressile, kuid seda avaldust ei saanud kostja kätte, kuna ei käinud postiasustuses avaldusel järel. Et kostja tema tahteavaldust kätte ei saanud, saatis hageja kostjale adresseeritud avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel 20. aprillil 2009. a. juhatuse liikme L Ve aadressile ning kuigi ka see kiri tagastati üle hagejale, ilma et oleks kostjale üle antud, on hageja teinud kõik mõistlikult võimaliku, et kostjale teade edastada. Lisaks sellele, et hageja töötas faktiliselt kostja juures, eksisteeris pooltevaheline töölepinguline suhe ka TLS § 6 lg. 1 p. 3 alusel, kuna kostja oli üle võtnud OÜ Harrival ettevõtte. Kostja on võtnud OÜ-lt Harrival üle kogu ettevõtte tegevuseks vajaliku põhivara ja õigused, sealhulgas äriruumide üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, olulisemad tarkvara kasutamise litsentsid, samuti muud varad. Lisaks on OÜ Harrival võõrandanud kostjale kinnistu. Kostja on üle võtnud ka OÜ Harrival töötajad, teiste seas nn. võtmetöötaja A Ui, samuti OÜ Harrival olulised kliendid. Peale selle on OÜ Harrival ja kostja majandustegevused sarnased, nende aadressid ja kontaktandmed on kattuvad ning neil on samad juhatuse liikmed ja osanikud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Puhkusehüvitise, lõpparve kinnipidamise hüvitise ja töölepingu lõpetamise hüvitise nõuded on aegunud. Tööandja ettevõte ei ole kostjale üle läinud. OÜ-s Harrival ei ole organisatsiooniliselt iseseisvaid osi. Seega saab ettevõtte üleminekust rääkida vaid juhul, kui läks üle varakogum tervikuna. OÜ Harrival vara müük oli põhjustatud ettevõtte vajadusest hankida käibekapitali. Ruumide rendileping lõpetati seoses tegevuse üleviimisega teistesse ruumidesse. A U ei ole kunagi töötanud kostja juures, vaid ta töötab OÜ-s Harrival. Kostja ei ole üle võtnud OÜ Harrival olulisi kliente. Üle on võetud üksnes paari lepingu täitmine. Ettevõtte üleminekut ei tõenda ka see, et kostja ja OÜ Harrival tegevusalad on sarnased. Mõlemad ettevõtted on tegutsenud samadel aladel samade juhatuse liikmetega 10 aastat. OÜ-l Harrival oli 2008. a. lõpu seisuga vara 5.294.408 krooni ja 2008. a. käive oli 768.831 krooni. Ettevõttel oli 5 töötajat, kellele maksti palka 1.150.138 krooni. 2009. a. novembri seisuga oli OÜ Harrival viimase viie kuu käive 683.708 krooni, ettevõttel on 6 töötajat. Seega on OÜ Harrival ettevõte jätkuvalt tegutsev. Hageja on pidanud kuni 7. novembrini 2008. a. tööandjaks OÜ-d Harrival, mida tõendab see, et ajavahemikul 22. maist kuni 27. oktoobrini 2008. a. on hageja esitanud OÜ Harrival juhatusele 4 puhkuseavaldust ning 7. novembril 2008. a. esitas OÜ Harrival hagejale

töölepingu lõpetamise avalduse, millel on hageja allkiri. Ka tõendid, millest nähtub, et hageja on esindanud kostjat, ei tõenda, et hageja oleks kostjaga olnud töölepingulises suhtes. Nimelt tegutses OÜ Harrival kostja alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, osutus mõnikord vajalikuks volitada hagejat tegema mõningaid toiminguid kostja nimel. Esimese astme kohtu otsus

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ekslikult hinnanud hageja nõude aluseks olevaid tõendeid ja kostja poolt esitatud tõendeid. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisanud kostja juures töötamist tõendavad dokumendid. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja juhatuse liige L V on maksnud hagejale töötasu. Vaatamata sellele, et L V on ka OÜ Harrival juhatuse liige, on tõendil kajastuvad palgamaksed käsitletavad tasu maksmisena kostja juures töötamise eest, kuna hageja teostas nimetatud perioodil tööülesandeid reaalselt kostjale, mitte OÜ-le Harrival. Asjaolu, miks kostja ja OÜ Harrival juhatus deklareerisid palga tasumise just OÜ-st Harrival, aga mitte kostjalt, on põhjendatav ettevõtte üleminekuga ning sooviga jätta maksukohustused OÜ Harrival kanda. Töövõtuleping nr. L0802D tõendab, et kostja on oma allkirjaga lepingul kinnitanud, et hageja töötas kostja juures ning et hageja oli kostja projektijuht. Samuti tõendavad avalduse lisad 3 ja 5 tööülesannete täitmist just kostja juures. Volikiri tõendab samuti, et kostja juhatuse liige on oma allkirjaga kinnitanud, et hageja on kostja projektijuht, et hageja täitis oma tööülesandeid kostja juures ja et kostja oli hageja tööle lubanud ning andnud hagejale vastavad tööülesanded. Maakohus ei ole tõendeid piisavalt analüüsinud, vaid on piirdunud tõendite loetelu esitamisega ja lähtunud otsuse tegemisel kostja lepingulise esindaja seletustest. Kohus on otsuse põhjendavas osas viidanud vaid ÄS § 5 lõikele 1 ega ole asja lahendamisel lähtunud kuni 30. juunini 2009. a. kehtinud TLS-st. 7. novembri 2008. a. teatest töölepingu lõpetamise kohta on üheselt järeldatav, et teate töölepingu lõpetamise kohta on hagejale esitanud OÜ Harrival ja kostja juhatuse liige L V ning hageja on dokumendil kinnitanud oma allkirjaga selle kättesaamist 11. novembril 2008. a. Seega ei olnud dokumendi esitajaks mitte hageja, nagu märgib maakohus vaidlustatavas otsuses, vaid kostja ja OÜ Harrival juhatuse liige L V. Teade kinnitab kaudselt hageja seisukohti ettevõtte ülemineku kohta, kuna kostja juhatuse liige kinnitab ka nimetatud teates, et töö korraldatakse ettevõttes ümber. Hageja on tõendanud, et ta on kostja juures faktiliselt tööülesandeid täitnud, kostja on ta tööle lubanud ja tasunud töötasu. Poolte vahel töölepingulise suhte puudumise tõendamise kohustus lasub kostjal, mitte hagejal. TLS § 28 lg. 2 kohaselt on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest. Hageja ja kostja töölepingulised suhted algasid veebruaris 2008. a., mil kostja andis hagejale tööülesanded ning hageja asus neid täitma, täitis neid töölepingu kestuse ajal ning hageja ja kostja töösuhe lõppes TLS § 82 alusel 27. aprillil 2009. a. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel olnud õigussuhted oleksid üheselt määratletavad mõne muu kui töölepingulise suhtena. Maakohus ei ole otsuses kostja poolt hageja tööle lubamist ja hageja tööülesannete täitmist ja palga tasumist kostja poolt ammendavalt käsitlenud. Kostja väited, et hageja töötamist kostja juures välistasid hageja töölepingulised suhted OÜ-ga Harrival, aga samuti, et kuna töövõtulepingud olid kõik kostja nimel (mis täiendavalt kinnitab hageja seisukohta ettevõtte ülemineku kohta) ja kostja pelgalt volitas hagejat ennast esindama, hageja täitis kostja tööülesandeid aga mõne muu õigusliku suhte alusel, ei vasta tõele. Hageja põhiliseks tööülesandeks kostja juures (ja ka OÜ-s Harrival) oli erinevate kooskõlastuste saamine projektdokumentatsioonile, projektide juhtimine jms. Tegelikkuses täitis hageja üheselt kostja korraldusel, alludes viimase juhtimisele ja kontrollile, oma põhilisi tööülesandeid kostjale. Kostja esitatud puhkuseavaldused koostas kostja ja OÜ Harrival juhatuse liige L V ning esitas need hagejale allkirjastamiseks. Kuna hageja pidi osalema purjetamise võistlustel ja tal oli vaja seetõttu vabu päevi ning et kostja ja OÜ Harrival vahelised õiguslikud suhted olid hagejale teadmata, ei teinud hageja sellest probleemi, et avaldused olid adresseeritud OÜ-le Harrival, mitte kostjale. Samuti eksitas hagejat, et avaldused oli allkirjastamiseks esitanud OÜ Harrival ja kostja juhatuse liige.

Pelgalt avalduste allkirjastamine töötaja poolt ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks, kuna see ei välista hageja töösuhte olemasolu kostjaga. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad otsused

olulises osas vara, ei tähenda, et kostjale ei saanud üle minna üksus, mis jätkas oma tegevust. Oluline on teha kindlaks see, kas kostjale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse tööandja lõpetas ja mida kostja jätkas. Seega tuli kontrollida, kas arvutitarkvara kasutamise litsentside üleandmise tõttu kostjale lõpetas tööandja nende litsentsidega seotud tegevuse ja kostja jätkas seda ning kas litsentsid olid seotud hageja tööga. Ettevõtte üleminekut ei saa välistada üksnes seetõttu, et majandusaasta aruannete ja maksudeklaratsioonide kohaselt ei olnud kostjal töötajaid. Kui kohus tuvastab, et pooled ei olnud töösuhtes TLS §-de 1 ja 8 või TLS § 6 p. 3 alusel, võib hagejal olla nõudeõigus tööandja vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2, rahuldades uue otsusega hagi osaliselt. Tuvastada tuleb, et pooltel oli töösuhe 1. veebruarist kuni 17. detsembrini 2008. a., samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata töötasu 4333, 21 eurot (67.800 krooni, bruto). Ülejäänud ulatuses ei saa hagi rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et 6. augustil 2007. a. sõlmis hageja töölepingu OÜ-ga Harrival ning et kirjalikku töölepingut kostjaga hagejal ei ole. Vaidlevad pooled selle üle, kas alates

tõenditest nähtub, et kostja on andnud hagejale kui oma projektijuhile pidevaid ülesandeid, mis on seisnenud kostja lepingupartneritele lepinguliste tööde tegemisega seotud teabe edastamises, tellijate ja teenuseosutajatega suhtlemises, projektide kooskõlastamises, tööde või teenuste vastuvõtmises. Seega on tõendatud hageja väide, et alates veebruarist 2008. a. on kostja ta tööle lubanud ja seega ka muuhulgas, et alates sellest ajast oli hageja ja kostja vahel õigussuhe. Kostja väitel jätkas hageja ka pärast 1. veebruari 2008. a. töötamist OÜ-s Harrival, kuid kuna OÜ Harrival tegutses kostja alltöövõtjana ning kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, osutus mõnikord vajalikuks volitada hagejat tegema mõningaid toiminguid kostja nimel. Seega ei ole kosja vaidlustanud seda, et hageja täitis tema korraldusel ja huvides teatud ülesandeid, niisugune hagejapoolsete toimingute tegemine annab aga juba iseenesest alust väitele pooltevahelisest õigussuhtest. Nii pidi kostja, kes väitis, et vaatamata õigussuhte olemasolule ei olnud tegemist töösuhtega, vastavalt TLS §-le 8 põhjendama ja tõendama, et tegemist oli muu kui tööõigussuhtega. Kolleegium leiab, et seda ei ole kostja tõendanud. Nii nähtub eespoolkirjeldatud tõenditest, et kostja on tõepoolest volitanud hagejat oma nimel toiminguid tegema, kuid volitanud on ta teda kui oma projektijuhti. Tegemist on ametinimetusega, mis viitab püsivale töökohustusele, ka eespoolkirjeldatud kirjalikes tõendites märgitud tööülesannete iseloom osundab nende püsivale täitmisele ja mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja kui kostja projektijuht ei olnud kostja töötajaks, esile toodud ei ole. Põhjendamaks oma üldsõnalist väidet, et hageja jätkas ka 2008. a. veebruarist alates töötamist OÜ-s Harrival, ei ole kostja esile toonud mingeid faktilisi asjaolusid, millest see nähtuks, rääkimata tõenditest, mis seda tõendaksid. Otse kostja käsitluse vastu räägib aga asjaolu, et vähemalt 2008. a. oktoobris ei pidanud OÜ Harrival hagejat enam oma töötajaks, sest ei kajastanud teda töötajana maksuametile esitatavas aruandes, mille kostja kohtule esitas (kd. I, tl. 130). Hageja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et kahes äriühingus üheaegselt ei ole ta töötanud. Kostja on väitnud, et kuna hageja on ajavahemikul 22. maist 27. oktoobrini 2008. a. esitanud OÜ-le Harrival neli puhkuseavaldust, siis on hageja ise just seda isikut pidanud oma tööandjaks. Kolleegium leiab, et isegi kui see nii oli, ei sõltu töötaja tööandjaks olek ainuüksi sellest, keda töötaja oma tööandjaks peab. Töötaja võib hinnangus sellele, kes on tema tööandja, eriti arvestades OÜ Harrival ja kostja tihedat seotust (samad osanikud, samad juhatuse liikmed, samad kontaktandmed, ruumid ja tegevusalad), ka eksida. Lisaks sellele on töötaja aga väitnud ka, et puhkuseavalduse OÜ-le Harrival adresseerida käskis mõlema kõnealuse äriühingu juhatuse liige L V ning kuna hageja oli puhkusest huvitatud, siis tuli see vastavalt vormistada. Sellele väitele sõnaselget vastuväidet ei ole kostja esitanud. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et alates 1. veebruarist 2008. a. tuleb lugeda hageja töösuhtes olnuks kostjaga OÜ-ga Metromap. Et sellest ajast ei olnud hagejal töösuhet OÜ-ga Harrival, siis ei ole õiguslikke tagajärgi nimetatu 7. novembri 2008. a. avaldusel hagejaga töölepingu lõpetamiseks (kd. I, tl. 15). Kuna töösuhe on tuvastatav TLS § 28 lg. 2 lause 1 ja § 8 alusel, siis ei ole vajalik käsitleda seda, kas töösuhte saab OÜ-lt Harrival kostjale üle läinuks lugeda ka ettevõtte ülemineku tõttu vastavalt TLS §-le 6, millele hageja samuti on tuginenud. Samas ei nõustu kolleegium hagejaga, nagu saaks lugeda tema töösuhte kostjaga kestnuks kuni 27. aprillini 2009. a. Nii on hageja esile toonud, et edastas 1. detsembril 2008. a. kostjale postiga avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel seoses kostjapoolse töölepingu tingimuste rikkumisega (kd. I, tl. 134). Väide on tõendatud kohtule esitatud avaldusega (kd. I, tl. 136) ja kviitungiga kostjale adresseeritud kirja postile üleandmise kohta (kd. I, tl. 137). Hageja on esile toonud sedagi, et avaldus tagastati talle postist, kuna kostja ei läinud saadetisele järele, selle kohta on hageja esitanud kohtule ümbriku, millel posti märkused saatjale tagastamise kohta hoiutähtaja möödumisel ja templid saadetise Lilleküla

jaoskonda jõudmise kohta 3. detsembril 2008. a. ning hageja elukoha Laulasmaa sidejaoskonda jõudmise kohta 23. detsembril 2008. a. (kd. I, tl. 138 – 139). Hageja leiab, et kuna tema avaldust kostjale kätte ei toimetatud, siis ei ole sel õiguslikke tagajärgi. Selles osas nõustub kolleegium hagejaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg. 1 lause 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sama lõike lause 2 kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi auskohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Et eelduslikult ei toimetanud postiasutus kostja tegevus- ja asukoha aadressile Mustamäe 5 hageja tahteavaldust, vaid üksnes teate saadetise postiasutusse saabumise kohta, siis ei saa lugeda, et kostjal on olnud mõistlik võimalus hageja tahteavaldusega tutvuda. Hageja on aga esitanud kohtule ka 17. detsembril 2008. a. kostjale edastatud e-kirja (kd. I, tl. 50) töölepingu lõpetamise kohta, mille kättesaamist ei ole kostja vaidlustanud (kd. I, tl. 122), milles hageja esindaja osundab muuhulgas sellele, et hagejal on kostja vastu nõue, mis koosneb saamata töötasust, kahe kuu hüvitisest TLS § 82 alusel ja viivistest ning mis saadeti ajal, mil hagejale ei olnud kostjale 1. detsembril postiga edastatud tahteavaldust veel tagastatud (see tagastati postitempli kohaselt hagejale mitte enne 23. detsembrit 2008. a. – kd. I, tl. 139). E-kirjaga edastatud avalduse sisu kohaselt on selge, et hageja luges töölepingu kostjaga lõppenuks ja soovis kostjalt muuhulgas ka sellega seoses hüvitist. Kolleegium leiab, et hiljemalt 17. detsembril 2008. a. oli hageja vastav tahteavaldus kostjale kooskõlas TsÜS § 69 lõikega 3 kätte toimetatud ja seega ka kehtiv. Et kostja ei ole töölepingu lõpetamist vastavalt TLS § 82 lõikele 1 vaidlustanud, siis tuleb töölepingu lugeda sel alusel lõppenuks. Pealegi, faktilistele asjaoludele, millest võiks järeldada, nagu oleks hageja pärast 17. detsembri 2008. a. tahteavaldust töölepingu lõpetamise kohta kostja juures tegelikult töötanud või teavitanud kostjat, et ta soovib töösuhte jätkumist või nõudnud, et kostja teda tööga kindlustaks, ei ole hageja ka tuginenud. Ka hageja käitumisest – töölepingu lõpetamise tahteavalduste mitmekordne edastamine postiga, mitte töökohal üleandmisega, mis oleks olnud kõige lihtsam viis puhuks, kui poolte töösuhted oleksid faktiliselt kestnud – nähtub, et hagejal ei olnud huvi töölepingu jätkamise vastu. Et kostja on üldse eitanud töösuhte olemasolu hagejaga, siis järeldub sellest ka tema soovimatus hagejaga töösuhte jätkamise vastu pärast hagejalt vastava tahteavalduse saamist. Kolleegium leiab, et hageja ja kostja vaheline töösuhe tuleb lugeda lõppenuks alates 17. detsembrist 2008. a. Hageja on soovinud saamata töötasu alates 1. juulist 2008. a., lähtudes kuutöötasust 12.000 krooni (bruto). Töötasu suurust puudutavas osas on kostja viidanud üksnes asjaolule, et TVK-le esitatud avalduses pidas hageja selleks erinevalt kohtule esitatud avaldusest 12.132 krooni, kostja ei ole aga esitanud hageja töötasu suuruse kohta sisulisi vastuväiteid. Ka vastab hageja väidetud kuutasu suurus kostja poolt hagejale ajavahemikul veebruarist juunini 2008. a. makstud, L Ve poolt ülekantud töötasu suurusele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks juuli, augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest välja mõista ́a 12.000 krooni ehk kokku 60.000 krooni (5 x 12.000). Detsembris 2008. a. oli 20 tööpäeva ja keskmine päevatasu moodustas seega 600 krooni (12.000 : 20); et detsembri esimese 17 päeva hulgas oli 13 tööpäeva, moodustab töötasu detsembri eest 7800 krooni (13 x 600). Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 67.800 krooni (60.000 + 7.800), millele kehtivas vääringus vastab 4333, 21 eurot. Hageja on esitanud nõude ka kostjalt puhkusehüvitise 25.090, 70 krooni, lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 12.000 krooni ja töölepingu TLS § 82 alusel lõpetamise eest

hüvitise 24.000 krooni väljamõistmiseks. Kostja on nendele rahalistele nõuetele esitanud aegumise vastuväite. Kolleegium nõustub kostjaga, et nimetatud rahanõuded on aegunud ja tulevad juba ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg. 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 on sätestatud aegumistähtajad töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõudele ja palga maksmise nõudele, millega vaidlusalusel juhul tegemist ei ole. Eespool on kohus põhjendanud, et pooltevaheline õigussuhe lõppes 17. detsembril 2008. a., seega oleks tulnud eespoolnimetatud rahanõuded esitada kohtusse või töövaidluskomisjoni hiljemalt 17. aprillil 2009. a., hageja esitas need nõuded aga esmakordselt 7. septembri 2009. a. kuupäeva kandvas täiendatud hagiavalduses, mis esitati kohtusse 8. septembril 2009. a. (kd. I, tl. 34 – 46). Seega esitas hageja need nõuded pärast hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega. Kolleegium märgib täiendavalt, et osundatud nõuded oleksid aegunud ka juhul, kui kohus oleks lugenud hageja töösuhte kostjaga kestnuks 27. aprillini 2009. a., nagu hageja taotles: niisugusel juhul oleks hagejal tulnud kõnealused rahanõuded esitada hiljemalt 27. augustil 2009. a., hageja esitas need aga 8. septembril 2009. a. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid, muuhulgas seda, et tegemist oli töösuhte tuvastamisega, kusjuures taolises vaidluses on töötaja nõrgemaks pooleks, samuti hageja ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks ja kostja poolt igasuguse kompromissi välistamist, samuti hagi rahuldamise ulatust ja seda, et vaidluses ei ole tulnud tasuda riigilõivu, peab kolleegium kõige õiglasemaks jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.

Fred Fisker

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.