lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-41-11

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 15.06.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-41-11
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
15.06.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4069
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-41-11 Tartu, 15. juuni 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Kristo Kööbi hagi Osaühingu METROMAP vastu töösuhte ja töötingimuste tuvastamiseks ning saamata jäänud palga ja hüvitiste väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-19850 Kristo Kööbi kassatsioonkaebus 11 469 eurot 22 senti Hageja Kristo Kööp (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mati Maksing Kostja Osaühing METROMAP (registrikood 10586283) 16. mai 2011. a, kirjalik menetlus

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-19850 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Kristo Kööbile kassatsioonkaebuselt 12. jaanuaril 2011 makstud kautsjon 114 (ükssada neliteist) eurot 69 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Kristo Kööp (hageja) esitas 9. jaanuaril 2009 töövaidluskomisjonile Osaühingu METROMAP (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingulise suhte olemasolu ja töölepingu tingimused. Avalduse kohaselt töötab hageja alates veebruarist 2008 kostja juures, saades viimaselt korraldusi ja alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Töö eest on kostja maksnud hagejale palka. Töövaidluskomisjon rahuldas 19. märtsi 2009. a otsusega avalduse ja luges hageja kostja juurde tööle asunuks 1. veebruaril 2008 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel projektijuhina töötasuga 12 132 krooni kuus ning tööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töövaidluskomisjon luges hageja tööülesanneteks kostja projektide ja detailplaneeringute kooskõlastamise ja sellega seotud asjaajamise ning põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.Kostja esitas 30. aprillil 2009 Harju Maakohtule avalduse töövaidluse läbivaatamiseks maakohtus, paludes tuvastada, et hageja ja kostja ei ole alates 1. veebruarist 2008 töösuhtes. Maakohus võttis 5. juuni 2009. a määrusega menetlusse hageja hagi kostja vastu töösuhte tuvastamiseks.
3.Hageja esitas 7. septembril 2009 maakohtule täpsustatud hagiavalduse, milles palus tuvastada töösuhte olemasolu kostjaga ajavahemikul 1. veebruar 2008 kuni 27. aprill 2009 ning lugeda hageja kostja juures töötanuks projektijuhina palgaga 12 000 krooni kuus, tööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ja põhipuhkusega 28 kalendripäeva aastas. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 118 363 krooni 55 senti, puhkusehüvitise 25 090 krooni 70 senti, hüvitise

12 000 krooni lõpparve kinnipidamise eest ja hüvitise 24 000 krooni töölepingu lõpetamise eest tööandja rikkumise tõttu. Hagiavalduse kohaselt tuleb lisaks töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märgitule, milles hageja palus töösuhte tuvastada enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 8 järgi, tuvastada täiendavalt töölepingu üleminek kostjale TLS § 6 alusel. Hageja ja OSAÜHING HARRIVAL (tööandja) sõlmisid 6. augustil 2007 töölepingu, mille alusel asus hageja tööle projektijuhina kuupalgaga 12 000 krooni. Alates 2008. a jaanuarist ilmnesid tööandjal makseraskused ning tööandja juhatuse liige L. Valdas selgitas töötajatele, et majandustegevus lõpeb ja töötajad võtab üle kostja. 2008. a algusest on tööandja majandustegevus kostjale üle antud. Tööandja töötajad, sh hageja, olid alates 2008. a jaanuarist tööl kostja juures. Hageja esitas 20. aprillil 2009 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel. Lisaks olid pooled töösuhtes ka TLS § 6 lg 1 p 3 alusel, kuna kostja oli tööandja ettevõtte üle võtnud. Kostja võttis tööandjalt üle kogu ettevõtte tegevuseks vajaliku põhivara ja õigused, sh äriruumide üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, olulisemad tarkvara kasutamise litsentsid ja muud varad. Lisaks võõrandas tööandja kostjale kinnistu. Samuti võttis kostja tööandjalt üle töötajad, teiste hulgas A. Uusi, ja olulised kliendid. Tööandja ja kostja majandustegevused on sarnased, nende aadressid ja kontaktandmed, samuti juhatuse liikmed ja osanikud on samad.

4.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja puhkusehüvitise, lõpparve kinnipidamise hüvitise ja töölepingu lõpetamise hüvitise nõuded on aegunud. Tööandja ettevõte ei ole kostjale üle läinud. Tööandja müüs vara vajaduse tõttu hankida käibekapitali. Ruumide rendileping lõpetati tegevuse üleviimise tõttu teistesse äriruumidesse. A. Uus ei ole kunagi töötanud kostja juures, vaid ta töötab tööandja juures. Kostja ei ole üle võtnud tööandja olulisi kliente. Üle on võetud üksnes paari lepingu täitmine. Ettevõtte üleminekut ei tõenda see, et kostja ja tööandja tegevusalad on sarnased. Mõlemad ettevõtted on tegutsenud samadel aladel samade juhatuse liikmetega kümme aastat. Tööandjal oli 2008. a lõpu seisuga vara 5 294 408 krooni ja 2008. a käive oli 768 831 krooni ning viis töötajat, kellele maksti palka kokku 1 150 138 krooni. 2009. a novembri seisuga oli tööandja viimase viie kuu käive 683 708 krooni, tal oli kuus töötajat. Tööandja ettevõte tegutseb jätkuvalt. Hageja on pidanud kuni 7. novembrini 2008 töölepingu pooleks tööandjat. Seda tõendab asjaolu, et ajavahemikul 22. maist 2008 kuni 27. oktoobrini 2008 on hageja esitanud tööandja juhatusele mitu puhkuseavaldust ja 7. novembril 2008 töölepingu lõpetamise avalduse. Tõendid, millest nähtub, et hageja on esindanud kostjat, ei tõenda poolte töölepingulist suhet. Tööandja tegutses kostja alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, oli mõnikord vaja volitada hagejat tegema toiminguid kostja nimel.
5.Harju Maakohus jättis 29. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja üüris alates 22. augustist 2008 ruume, mis olid seni hageja tööandja kasutuses, ning et kostja võttis hageja tööandjalt üle tarkvara

kasutamise litsentsid. Esitatud tõenditest nähtuvalt müüs tööandja kostjale 2008. a-l vara kokku 1 690 300 krooni eest ja kinnistu ning kostja võttis tööandjalt üle kahest töövõtulepingust tulenevad kohustused. Enne 1. juulit 2009 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 5 lg 1 järgi on ettevõte äriseadustiku tähenduses majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tööandja ettevõte läks kostjale üle. Tööandja 2008. a majandusaasta aruandest selgub, et tema majandusaasta käive oli 768 831 krooni ja tal oli keskmiselt viis töötajat. Samuti selgub majandusaasta aruandest, et tööandjal on vara 5 294 408 krooni väärtuses. Tööandja käibedeklaratsioonidest nähtub, et ajavahemikul juunist novembrini 2009 oli tema käive 683 708 krooni. E-maksuameti väljavõtte kohaselt on tööandjal 2009. a oktoobri seisuga lisaks juhatuse liikmetele kolm töötajat. Vale on hageja väide, et A. Uus on läinud tööle kostja juurde. Emaksuameti väljavõtte kohaselt töötab A. Uus endiselt tööandja juures. Kostja 2008. a majandusaasta aruandest nähtub, et kostjal ei olnud 2008. a-l töötajaid. Kuigi tööandja võõrandas 2008. a-l kostjale osa varast ning andis üle kahest lepingust tulenevad kohustused, ei tähenda see, et tööandja ettevõte läks kostjale üle. Tööandja ei võõrandanud kogu oma vara, talle endale jäi oluline osa varast. Tööandja majandustegevus jätkub. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et tööandja ettevõte läks üle kostjale. Samuti on tõendamata, et tegelikult töötas hageja alates 1. veebruarist 2008 kostja juures. Hageja on esitanud kostja 10. juuli 2008. a hinnapakkumise, mille on allkirjastanud hageja. Samuti on esitatud kostja 27. veebruaril 2008 sõlmitud tööettevõtuleping, kus kostja kui töövõtja esindajaks on märgitud hageja. Asja materjalides on ka teenuste osutamise aktid, milles on kostja esindajaks märgitud hageja. Lisaks on asjas esitatud volikiri, millega kostja volitab hagejat esindama ennast projektide kooskõlastamisel. Kostja on seda selgitanud sellega, et hageja tööandja tegutses kostja alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, oli mõnikord vaja volitada hagejat tegema toiminguid kostja nimel. Kuigi nendest tõenditest nähtub, et hageja on teinud kostja nimel toimingud, ei tõenda see, et pooled olid töösuhtes. E-maksuameti väljavõttest selgub, et tööandja on maksnud hagejale töötasu 2008. a jaanuarist kuni maini, samuti juulis ja oktoobris. Ajaolu, et hageja on esitanud tööandjale 7. novembril 2008 töölepingu lõpetamise avalduse ja 2008. a jooksul neli puhkuseavaldust, tõendab, et hageja pidas teda tööandjaks.

6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti hinnanud hageja nõude aluseks olevaid tõendeid ja kostja esitatud tõendeid. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisanud hageja kostja juures töötamist tõendavad dokumendid. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja juhatuse liige L. Valdas on maksnud hagejale töötasu. Vaatamata sellele, et L. Valdas on ka tööandja juhatuse liige, on tõendil kajastuvad palga maksed käsitatavad tasu maksmisena kostja juures töötamise eest, kuna hageja tegi vaidlusalusel ajal tööd kostjale, mitte tööandjale. Asjaolu, miks kostja ja tööandja

juhatus deklareeris, et palka maksis tööandja, mitte kostja, on põhjendatav ettevõtte üleminekuga ja sooviga jätta maksukohustused tööandja kanda. Kostja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisaks oleval töövõtulepingul kinnitanud, et hageja töötas kostja juures projektijuhina. Ka kostja hinnapakkumine ja teenuse osutamise akt kinnitavad, et hageja täitis tööülesandeid kostja juures. Volikiri tõendab samuti, et kostja juhatuse liige on oma allkirjaga kinnitanud, et hageja on kostja projektijuht, hageja täitis tööülesandeid kostja juures ning kostja oli hageja tööle lubanud ja andnud talle tööülesandeid. Maakohus ei ole tõendeid piisavalt analüüsinud, vaid on piirdunud tõendite loetelu esitamisega ja lähtunud otsuse tegemisel kostja lepingulise esindaja seletustest. Maakohus on otsuse põhjendavas osas viidanud vaid ÄS § 5 lg-le 1 ega ole asja lahendamisel lähtunud enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadusest. 7. novembri 2008. a töölepingu lõpetamise teate esitas hagejale tööandja ja kostja juhatuse liige L. Valdas. Teade kinnitab kaudselt hageja seisukohti ettevõtte ülemineku kohta, kuna kostja juhatuse liige kinnitab selles, et töö korraldatakse ümber. Hageja on tõendanud, et tegelikult täitis ta tööülesandeid kostja juures, kostja lubas ta tööle ja maksis töötasu. Kostjal on kohustus tõendada, et pooled ei ole töösuhtes. Tööleping tuleb lugeda sõlmituks TLS § 28 lg 2 alusel, kuna kostja lubas hageja tööle. Hageja ja kostja töölepingulised suhted algasid alates veebruarist 2008, mil kostja andis hagejale tööülesanded ning hageja asus neid täitma ja täitis neid kuni TLS § 82 alusel töösuhte lõppemiseni 27. aprillil 2009. Kostja ei ole tõendanud, et poolte õigussuhted oleksid olnud määratletavad mõne muu õigusliku suhtena kui töölepingulise suhtena. Maakohus ei ole otsuses ammendavalt käsitlenud hageja tööle lubamist, tema tööülesannete täitmist ja talle palga maksmist. Tõele ei vasta kostja väited, et hageja töötamise kostja juures välistasid hageja töösuhe tööandjaga ning asjaolu, et kõik töövõtulepingud olid kostja nimel ja kostja üksnes volitas hagejat ennast esindama ja hageja täitis kostja tööülesandeid mõne muu õigusliku suhte alusel. Hageja põhiliseks tööülesandeks nii kostja kui ka tööandja juures oli erinevatele projektidele kooskõlastuste saamine, projektide juhtimine jms. Tegelikult täitis hageja oma põhilisi tööülesandeid kostja korraldusel, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Puhkuseavaldused koostas kostja ja tööandja juhatuse liige L. Valdas ning esitas need hagejale allkirjastamiseks. Hagejat eksitas asjaolu, et avaldused olid allkirjastamiseks esitanud tööandja ja kostja juhatuse liige. Ainuüksi asjaolu, et hageja allkirjastas puhkuseavaldused, ei välista hageja töösuhet kostjaga.

7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus parandas maakohtu otsuse sissejuhatuses ja resolutsioonis ilmse ebatäpsusena hageja eesnime. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja leiab, et kohtud jaotasid tõendamiskoormuse valesti, sest leidsid, et hageja peab tõendama töösuhte olemasolu. Praegusel juhul on kostjal TLS § 8 järgi kohustus tõendada, et pooled ei olnud töösuhtes. Tööleping hageja ja kostja vahel tuleb lugeda sõlmituks TLS § 28 lg 2 alusel, sest kostja lubas hageja tööle. Hageja on tõendanud, et ta täitis tegelikult tööülesandeid kostja juures, kostja lubas ta tööle ja maksis palka. Kohtud ei ole kohaldanud ka TLS § 6, millele hageja tugines alternatiivselt. Kohtud leidsid põhjendamatult, et ettevõtte ülemineku eelduseks on kogu vara üleminek ja kogu tööandja majandustegevuse lõppemine. Praeguse vaidluse lahendamiseks on piisav tuvastada, et kostjale läks üle tööandja kohustus anda hagejale tööd ja maksta palka. Hageja tõendas, et tema tööga seotud vahendid ja lepingud läksid kostjale üle. Ringkonnakohus ei arvestanud Riigikohtu varasemate seisukohtadega ettevõtte ülemineku hindamise kohta töövaidlustes. Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendanud.
10.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja arvates ei ole tööandja ettevõte kostjale 1. veebruaril 2008 üle läinud. Ühtegi hageja viidatud tehingutest ei tehtud enne seda kuupäeva. Kostja on tõendanud, et ta ei võtnud ettevõtet üle. Samuti on kostja tõendanud, et pooled ei ole kunagi olnud töösuhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et 6. augustil 2007 sõlmis hageja töölepingu tööandjaga ning tööandja ei ole hageja töölepingut lõpetanud. Hageja esitas 20. aprillil 2009 töölepingu lõpetamise avalduse kostjale. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palus hageja tuvastada alates 1. veebruarist 2008 töösuhte kostjaga, tuginedes asjaolule, et hageja tegi tegelikult tööd kostjale, täites viimase korraldusi ja alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Hagiavalduses leidis hageja lisaks, et pooled olid töösuhtes ka seetõttu, et tööandja ettevõte on kostjale üle läinud. Kolleegium selgitab, et kui teine pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06 (p 11)) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 (p-d 13-15)). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas nad on töösuhtes ning kas töösuhte aluseks on TLS §-d 1 ja 8 või § 6.
13.Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654

lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise reeglitele. Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06 (p 12)). Ringkonnakohus ei ole otsuses vastanud apellatsioonkaebuse väidetele, et maakohus ei ole tõendeid hinnanud ja on jaotanud valesti tõendamiskoormuse. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta hageja väite kohta, et poolte töösuhe tekkis TLS § 28 lg 2 alusel hageja tööle lubamisega, ja selle lubatavuse kohta. Kohtul on TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ilma et mõnel tõendil oleks kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 442 lg 8 näeb ette kohtu kohustuse märkida otsuses mh tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad, ning põhjendused, miks ta ei nõustu poole faktiliste väidetega. Samast sättest tuleneb ka kohtu kohustus kõiki tõendeid analüüsida ja tõendiga arvestamata jätmist põhjendada. Maakohus on nendes sätetes ettenähtud kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus on aga TsMS § 656 lg 1 p-s 5 ja lg 2 esimeses lauses sätestatut rikkudes jätnud maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamata.

14.Hageja väitel olid pooled töösuhtes, kuna ta tegi kostjale tööd, alludes viimase juhtimisele ja kontrollile. Kostja leiab, et poolte vahel ei olnud töösuhet, kuid ta volitas mõnikord hagejat enda nimel tehinguid tegema. Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kolleegium märgib, et kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 15) ja nr 3-2-1-9-05 (p 15)). TLS § 28 lg 2 esimese lause järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei

sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 32-1-3-05 (p 18) ja nr 3-2-1-9-05 (p 18), 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 (p 11)). Kolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal. Kohtud ei ole märkinud, et asjas on ilmne, et pooled sõlmisid muu lepingu. Seega kui hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta tegi kostjale tööd, olles temaga alluvussuhtes, pidi ta TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendama. Samas oli kostjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav suhe. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, jättis tähelepanuta, et maakohus ei ole hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Näiteks on maakohus jätnud hindamata hageja 24. ja 25. novembri 2008. a nõudekirjad (I kd, lk-d 146-148 ja 140-142), hageja 17. detsembri 2008. a pöördumise, mis on L. Valdasele saadetud nii kostja kui ka tööandja aadressile (I kd, lk 50) ja hageja 1. detsembri 2008. a avalduse (I kd, lk 136). Lugedes töösuhet välistavaks mh asjaolu, et hageja esitas puhkuseavaldused tööandjale, ei ole maakohus arvestanud hageja väitega, et hagejat eksitas see, et kostjal ja tööandjal olid samad juhatuse liikmed (I kd, lk 163), ega põhjendanud ka seda, miks ta selle väitega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus hinnanud töövaidluskomisjonile esitatud hageja pangakonto väljavõtet, millest nähtub, et 2008. a jaanuari töötasu maksis hagejale küll tööandja, kuid veebruari, märtsi, aprilli, mai ja juuni töötasu on hageja kontole maksnud L. Valdas (töövaidluskomisjoni tlk 8-15). Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb tööandja e-maksuameti väljavõtet eelistada hageja pangakonto väljavõttele. Ringkonnakohus on põhjendatult nõustunud maakohtu seisukohaga, et kostja nimel toimingute tegemine ei tõenda iseenesest töösuhte olemasolu. Kolleegiumi arvates ei tõenda aga töösuhte puudumist asjaolu, et hageja pidas töölepingu pooleks tööandjat, sest esitas tööandjale 7. novembril 2008 töölepingu lõpetamise avalduse ja 2008. a jooksul neli puhkuseavaldust. Toimikust nähtuvalt esitas 7. novembril 2008 teate töölepingu lõpetamise kohta hagejale L. Valdas (I kd, lk 15). Pooled ei vaidle selle üle, et L. Valdas oli nii tööandja kui ka kostja juhatuse liige. Töösuhte puudumist ei tõenda ka tööandja e-maksuameti väljavõttes kajastatud asjaolu, et hagejale maksis töötasu 2008. a jaanuarist kuni maini ning juulis ja oktoobris tööandja (I kd, lk 18). Enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei piiranud töötaja õigust töötada mitme tööandja juures. Ka alates 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus ei keela sõlmida töölepinguid mitme tööandjaga. Järelikult ei välista hageja töösuhe tööandjaga seda, et hageja oli samal ajavahemikul töösuhtes ka kostjaga.

15.Hageja väidab, et pooled olid töösuhtes ka seetõttu, et kostja võttis hageja tööandja ettevõtte üle. Kostja vastuväidete kohaselt ostis ta tööandjalt vara ja võttis üle mõned lepingud ning üürib äriruume, mida seni kasutas tööandja, kuid talle ei läinud üle tööandja ettevõte. Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad TLS § 6 lg 1 p 3 alusel uuele tööandjale üle mh juhul, kui ärilisel või muul eesmärgil tegutsev majandusüksus või selle organisatsiooniliselt iseseisev osa läheb üle ühelt isikult teisele mis tahes õiguslikul alusel, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast tegevust. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja väidetud ettevõtte ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 1 kohaselt on ettevõte nimetatud seaduse tähenduses

majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Kolleegium on varasemas praktikas möönnud, et vaidluses, kus töötaja soovib tõendada töölepingu jätkumist ettevõtte ülemineku tõttu, on tal informatsiooni asümmeetria tõttu seda keeruline teha. Teave ja tõendid on kostja valduses, kes ei ole huvitatud selle avaldamisest. Seega tuleb tööõigusega seotud vaidlustes teha kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

20.oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 14 ja 15)). Kolleegium on endiselt sellel seisukohal. Ringkonnakohus, järgides maakohtu otsuse põhjendusi, ei ole pööranud tähelepanu sellele, et ettevõtte üleminekule kohaldatakse võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama paragrahvi teise lõike järgi kuuluvad ettevõttesse selle majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Need sätted kohalduvad VÕS § 185 alusel ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis). Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 12 ja 13)). Seega võib ettevõte või selle osa minna omandajale üle mitme erineval ajal tehtud tehinguga. Kolleegium peab vajalikuks viidata ka ettevõtte üleminekut reguleerivale Euroopa Liidu direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus. Euroopa Kohus on viidatud direktiivi art 1 kohaldamisel märkinud nt seda, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav, kas majandusüksus säilitab oma identiteedi, st kas tegevus tegelikult jätkub või alustatakse seda uuesti (kohtuasi C-24/85: Jozef Maria Antonius Spijkers vs. Gebroeders Benedik Abattoir CV et Alfred Benedik en Zonen BV). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ettevõtte üleminek ei ole välistatud ka juhul, kui konkreetse ettevõtluse eripära tõttu ei ole terviklikku majandusüksust võimalik tuvastada (kohtuasi C-458/05: Mohamed Jouini jt vs. Princess Personal Service GmbH (PPS)). Näiteks on Euroopa Kohus leidnud, et põhiliselt tööjõul põhineva tegevusega majandussektorites võib teiste tootmistegurite puudumisel majandusüksusega samastada töötajate organiseeritud üksuse, mis on konkreetselt ja püsivalt seotud ühise ülesandega (liidetud kohtuasjad C-127/96, C-229/96 ja C-74/97: Francisco Hernįndez Vidal SA vs. Prudencia Gómez Pérez, Marķa Gómez Pérez and Contratas y Limpiezas SL; Friedrich Santner vs. Hoechst AG;

Mercedes Gómez Montańa vs. Claro Sol SA and Red Nacional de Ferrocarriles Espańoles (Renfe)). Eeltoodust tuleneb, et töövaidluse raames ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja üüris alates 22. augustist 2008 ruume, mida varem kasutas tööandja, ja kostja võttis tööandjalt üle tarkvaralitsentsid. Samuti ei ole ringkonnakohus tähelepanu pööranud sellele, et maakohus jättis kindlaks tegemata, kas kostjale läks üle iseseisev majandusüksus, sh vara, mis oli otseselt seotud hageja tööga. Asjaolu, et tööandjale endale jäi pärast vara võõrandamist olulises osas vara, ei tähenda, et kostjale ei saanud üle minna üksus, mis jätkas oma tegevust. Ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole üleandja kogu majandustegevuse lõppemine. Oluline on teha kindlaks see, kas kostjale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse tööandja lõpetas ja mida kostja jätkas. Seega tuli maakohtul kontrollida, kas arvutitarkvara kasutamise litsentside üleandmise tõttu kostjale lõpetas tööandja nende litsentsidega seotud tegevuse ja kostja jätkas seda ning kas litsentsid olid seotud hageja tööga. Kolleegium märgib, et vaidluses töölepingu jätkumise üle ettevõtte ülemineku tõttu ei ole põhjendatud välistada ettevõtte üleminek ainuüksi seetõttu, et asjas esitatud majandusaasta aruannetest ja maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidest nähtub, et kostjal ei olnud töötajaid. Olukorras, kus pooled soovivad vältida kohustuste üleminekut (VÕS § 182 lg 2), võivad nad ettevõtte üleminekule viitavaid asjaolusid varjata. Vaidluses selle üle, kas tööleping on üle läinud, tuleb teha kindlaks, kas omandajale läks üle majandusüksus (TLS § 6 lg 1 p 3).

16.Kolleegium leiab, et asja saab lahendada ringkonnakohus, kellel on mh TsMS § 652 lg 5 ja § 653 järgi õigus ümber hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Vaidluse uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 5 ja § 693 lg-ga 2 põhjendatud seisukoha selles, kas hageja ja kostja olid töösuhtes. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui kohus tuvastab, et pooled ei olnud töösuhtes TLS §-de 1 ja 8 või TLS § 6 p 3 alusel, võib hagejal olla nõudeõigus tööandja vastu.
17.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu määrata.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja tasutud kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.