Apellant (kostja) – Askari OÜ (RK: 10802806), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja (hageja) – Kalev Laul (IK: 37709155718), esindaja advokaat Kalju Kutsar Kolmas isik kostja poolel Toomas Laul (IK: 37905185714)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 12.04.2011 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 10 % Kalev Laul ja 90 % Askari OÜ kanda. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Askari OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kalev Laul esitas 17.02.2010 maakohtule hagi Askari OÜ vastu põhivõla 70 000 krooni, intressi 5603 krooni ja viivise 142 100 krooni väljamõistmiseks. 01.03.2010 vähendas hageja viivisenõuet 64 397 kroonini, paludes mõista kostjalt välja kokku 140 000 krooni ehk 8947,64 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.11.2007 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 50 000 krooni tagastamiskohustusega 31.12.2008 ja intressiga 10% aastas. 05.03.2008 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel sai kostja intressita laenu 20 000 krooni tagastamiskohustusega 31.12.2008. Mõlemas laenulepingus oli kokku lepitud viivises 0,5% päevas tähtaegselt tagastamata summalt. Kostja ei ole saadud laenu tagastanud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et laenulepingud on rahatud. Laenulepingute järgi oli laenuvõtja esindajaks kostja juhatuse liige Toomas Laul, kes on hageja vend. Lepinguid ei ole esitatud kostja raamatupidamisse, mingeid nõudeid kostjale varasemalt esitatud ei ole. Kostja raamatupidamise sise-eeskirjade järgi oleks T. Laul pidanud raha koheselt panka toimetama, samuti vormistama laenu saamisel kassa sissetulekuorderid. Midagi sellist ei ole toimunud.
3.Kolmas isik T. Laul teatas, et ta ei ole enam kostja juhatuse liige, mistõttu ei ole tal võimalik kostja raamatupidamisega tutvuda ja ta esitab oma väited mälule toetudes. Pärast kolmandat isikut on kostja juhatuse liikmeteks olnud T.O. , H.K. ja M.M. ning võimalik on nende poolt raamatupidamisdokumentide võltsimine. Kolmanda isiku poolt kostja juhatuse liikmena tehtud kulutused kajastusid avantsisti kontol tehtud kulutustena ehk asjade ja teenuste soetamisel tasus T. Laul nende eest oma rahast ja hiljem ettevõte kompenseeris talle kulutused. Hageja laen oli sihtotstarbeline. 10.11.2007 laenas hageja T. Laulile 40 000 krooni, mis T. Laul toimetas edasi kostja kontole ja 12.11.2007 vormistati hageja laen kostjale summas 50 000 krooni. Sellega muutus kostja võlgnevus T. Lauli ees võlgnevuseks hageja ees. Täiendavalt laenatud 10 000 krooniga tehti remonditöid ettevõtte puhkemajas ja
garantiiremonti ettevõtte valmistatud paarismajaboksides. Mais 2008 hageja poolt laenatud 20 000 krooni kulus peamiselt muru rajamisele puhkemaja Sipelga 2 ümbruses ja puhkemaja õlitamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2011 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Askari OÜ-lt K. Lauli kasuks põhivõla 60 550 krooni, intressi 4545 krooni ja viivise 60 550 krooni, kokku 125 645 krooni ehk 8030,18 eurot. Menetluskuludest jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 10% hageja ja 90% kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on laenulepingute järgi laenusumma tasutud sularahas laenulepingute sõlmimisel, seega tuleb laenu üleandmist laenusaajale eeldada. TsMS §-st 230 tulenevalt peab hageja poolset kohustuste mittetäitmist laenu üleandmisel tõendama kostja. Kostja seaduslik esindaja M. M lindistas enda ja hageja vahelist vestlust hageja teadmata peale hagi esitamist 23.04.2010. Lindistus ja stenogramm on dokumentaalsete tõenditena lubatud tõendid, kuna M. M lindistas vestlust, milles ta ise osales. Samas ei ole lindistusest võimalik täpselt aru saada vestluse sisu, kuna mitmed laused on vestluse pooltel jäänud lõpetamata. Aktiivsust vestluses näitas üles M. M. Hageja avaldas vestluses tõepoolest järgmist: „kostja raamatupidamises ei kajastu paljusid lepinguid, mida Tanel on sinna pannud hiljem. Ta tunnistas, et ta on ise teinud kostja raamatupidamisdokumendid selliselt, et saaks vastavalt vajadusele laenu ümber mängida hiljem. Kõik lepingud on pärast tagant järgi tehtud, kõik põhines usaldusel.“ Samas vestlesid hageja ja M. M mitte üksnes hagetavatest laenulepingutest, vaid ka T.O. i sõlmitud laenulepingutest 350 000 krooni ja M.M. väitel on T. Laul sõlminud veel laenulepinguid 300 000 krooni väärtuses. Vestluses ei ole hageja hagetavate laenulepingute rahatust omaks võtnud, samuti on M. M avaldanud, et „see raha ikka käidi välja miski muru või mis värk sul seal oli?“, mis tõendab hageja väidet, et laenuraha kasutati ka muru rajamiseks. M.M. avaldatu hindamisel tuleb ka arvestada, et ta oli lindistamisest teadlik. Kohus leidis, et kuigi vestlusest selgub, et kostja on soovinud moonutada raamatupidamise kannete ja majandusaasta aruande õigust, ei saa seda vastuvaidlematult seostada hageja nõude aluseks olevate laenulepingutega. Kostja on väitnud, et laenusummad ei nähtu kostja kassas. Samas ei ole kostja soovinud esitada kostja kassaraamatut ega pearaamatu kassakonto väljavõtet, kuigi kohus kohustas kostjat esitama pearaamatu väljatrükk perioodil 01.11.2007 – 08.05.2008 tervikuna. Kostja esitas pearaamatust üksnes avantsisti konto väljavõtte. Samuti ei soovinud ta kassaorderite väljanõudmist, mida taotles kolmas isik. Seega on kostja ise jätnud end ilma võimalusest tõendada üht oma põhiväidet – T. Laul ei ole saadud raha kostja kassasse üle kandnud. Hageja ja kolmanda isiku seletuste kohaselt laen 40 000 krooni, mille algselt andis kostjale T. Laul, vormistati hiljem ringi hageja laenuks, kuna tegelikult andis selle raha T. Laulile hageja. Seega muudeti kõigi osaliste kokkuleppel (T. Laul esindas ka kostjat) pooltevahelistes suhetes võlausaldaja isikut. Tegemist oli nõude loovutamisega VÕS § 164 lg 1 tähenduses. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele ja selleks ei ole üldjuhul vaja võlgniku nõusolekut. Nõude loovutamine ei välista loovutuse vormistamist uue laenuna, kui loovutamine toimub võlgniku nõusolekul (VÕS § 396 lg 2). Nimetatud asjaolud on tõendatud kostja pearaamatuga, millest nähtub, et 10.11.2007 laekus avantsistilt kostjale 40 000 krooni, sama tõendab ka pangakonto nr 221018365121 väljavõte. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et hageja võttis oma pangakontolt 10.11.2007 välja 40 000 krooni. Hageja esitas tõendina ka osanik H. K allkirja (tlk 62), milles H.K. kinnitab, et seisuga 28.07.2008 on tema teada hageja laenanud kostjale järgmised summad: 40 000 kontole; 3850 makrofleksi ostmiseks 15.11.2007; 1000 krooni Rimi ees 12.12.2007; 12 700 muru
rajamiseks märtsis 2008; 3000 Tanelile laenumakseteks. Dokumendis on fikseeritud ka intress summalt 44 850 10% aastas. Raha vääringuks on alust pidada Eesti krooni. Hageja on andnud asjas kirjaliku seletuse dokumendi koostamise kohta – dokument koostati seoses H.K. poolt osa omandamisega enne notari juurde minekut. Andmeid täpsustati telefoni teel T. Lauliga. Hageja ja kolmanda isiku seletused laenu andmise asjaolude osas on seega vastuolulised. Kuigi hageja väitel on sõlmitud kaks laenulepingut kokku summas 70 000 krooni, ei ole H.K. allkirjaga nimetatud summat fikseeritud. Hageja väide, et H.K. le avaldatud summa erineb laenulepingutes kokkulepitust seepärast, et asjaga läks kiireks, ei ole usutav. Olukorras, kus hageja oli kirjaliku laenulepingu alusel andnud kostjale laenu 70 000 krooni, ei ole põhjendatud jätta nimetatud selge asjaolu fikseerimata, vaid hakata üles lugema laenuks antud raha eest tehtud üksikuid kulutusi. Ka dokumendis fikseeritu ning hageja ja kolmanda isiku poolt antud seletused kohtumenetluses laenu kasutusotstarbe osas ei lange täielikult kokku. Kui käesolevas menetluses väidavad hageja ja kolmas isik, et hageja andis laenuraha üle kahel korral – 12.11.2007 ja 05.03.2008, siis H.K. allkirjastatud dokumendi kohaselt andis hageja raha üle vastavalt vajaduse tekkimisele rohkematel kordadel. Kolmas isik kinnitas ka käesolevas menetluses, et H.K. allkirjaga vormistatud teavitus on koostatud kolmandalt isikult saadud info alusel (tlk 95). Seega tõendab H.K. allkiri koosmõjus hageja ja kolmanda isiku seletustega dokumendi tekkimise asjaolude kohta seda, et summas, mis ületab 40 000 krooni, ei antud laenu kostjale üle täpselt hageja ja kolmanda isiku kirjeldatud viisil, ajal ja summas. Kohus pidas tuvastatuks, et hageja on andnud kostjale laenu (lisaks 40 000 kroonile) ehitusmaterjalide ostmiseks, muru rajamiseks ja muudeks jooksvateks kuludeks. H.K. allkirjast nähtuvalt on selleks täiendavaks summaks 15 700 krooni. Hiljem vormistati juba antud laenu osas taandkuupäevaga lepingud, mis on hagi aluseks. Seejuures võeti ümbervormistamisel arvesse ka hageja poolt T. Lauli kaudu varasemalt kostjale laenatud 40 000 krooni. Kohus leidis, et 12.11.2007 ja 05.03.2008 laenulepinguid võib käsitleda ka deklaratiivsete võlatunnistustena, mida ei muuda kehtetuks asjaolu, et need võivad olla koostatud taandkuupäevaga. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjena muutub tõendamiskoormis ja see kandub üle võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Ka rahalise kohustuse vormistamisel laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel on üheks võimaluseks sõlmida deklaratiivne võlatunnistus. Kohus leidis, et kostja viidatud tõendid kogumis – tunnistaja T.O. , kes ei tea hageja poolt laenu andmisest kostjale midagi, ütlused, lindistus ja selle stenogramm – ei tõenda laenulepingutest tulenevate kohustuste mittetäitmist hageja poolt. Asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas kostja seaduslik esindaja laenu kostjale üle andis ja kas ta rikkus kostja raamatupidamise sise-eeskirja. Kui kostja seaduslik esindaja ei ole kasutanud laenu kostja huvides, siis saab kostja selles osas esitada nõudeid kolmanda isiku vastu. Samas on hageja ise tuginenud H.K. allkirjaga tõendile, millega on tõendatud, et 28.07.2008 oli hageja põhinõue kostja vastu mitte 70 000 krooni, vaid 60 550 krooni, millises osas kuulub hagi rahuldamisele. Vastavalt kuulub vähendamisele ka intressi ja viivise nõue. 12.11.2007 lepingus on pooled kokku leppinud intressis 10% aastas (sama intressi määr on fikseeritud H.K. allkirjastatud dokumendis), mistõttu kuulub kostjalt VÕS § 94 järgi väljamõistmisele intress põhinõudelt 10% aastas. Põhinõude suuruseks, millelt tuleb arvestada intressi, on 44 850 krooni. 2008. a kuulub tasumisele intress 4485 krooni ja 2007. a 49 päeva eest 60 krooni (intressi päevamäär on 0,0273%), kokku 4545 krooni. Laenulepingutes on pooled kokku leppinud viivises 0,5% päevas tagastamata summalt. Lepingute kostja poolse täitmise tähtaeg oli 31.12.2008. Hageja on algset, põhinõudest suuremat viivisenõuet menetluse käigus vähendanud. Vähendatud viivisenõude osas ei ole kostja vastuväiteid viivise liigse suuruse osas esitanud. Kostja on olnud põhinõude tasumisega viivituses hagi esitamise seisuga 406 päeva. Viivisemääraks on aastas 10%, päevas seega
302,75 krooni. 406 päeva eest on viivis 122 916,50 krooni. Seega tuleb viivisenõue rahuldada, arvestades rahuldatud põhinõude osa, ja välja mõista kostjalt viivis põhinõude suuruses, mis ei ületa hagis nõutavat viivist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Askari OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. aprilli 2011 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus tuvastanud laenulepingute rahatuse. Hageja ja kolmas isik olid kogu menetluse seisukohal, et laenuraha on liikunud sularahas laenulepingute allkirjastamise päevadel ehk 12.11.2007 50 000 krooni ja 05.03.2008 20 000 krooni. Kohus on tuvastanud, et laenulepingud on vormistatud hiljem ning taandkuupäevaga, seega on kohus tuvastanud ka seda, et laenulepingutes viidatud sularaha liikumist lepingute sõlmimise hetkel ei toimunud. Kohus on sisuliselt tuvastanud, et hageja ja kolmas isik on andnud kohtule valeütlusi lepingute sõlmimise aja ning raha üleandmise kohta. Hageja väited on osutunud täiesti ebaõigeteks. Eeltoodust tulenevalt oleks kohus pidanud jätma hagi rahuldamata, sest kogu vaidlus taandus sellele, kas 12.11.2007 ja 05.03.2008 laenulepingud on rahatud või mitte, st kas kostjale anti nimetatud päevadel üle sularahas 70 000 krooni või mitte. Arusaamatuks jääb ka see, miks on kohus aktsepteerinud „taandkuupäevaga“ lepingute vormistamist, mida võiks käsitleda ka kui intellektuaalset võltsimist. Kui pooled oleks soovinud rakendada VÕS § 396 lg 2 ja vormistada varasemad suhted laenuna, siis saanuks seda teha n.ö õigel kuupäeval; 2) on kohtuotsus üllatav ja vastuolus hagi asjaoludega. Kohus on küll andnud tuvastatud asjaoludele oma õigusliku kvalifikatsiooni, kuid on tuginenud seda tehes uutele asjaoludele. Seetõttu puudusid kostjal võimalused teatud küsimuses vastuväidete esitamiseks. Kohtu tuginemine VÕS § 396 lg-le 2 on täiesti uus asjaolu. Asja menetluses ei tõusetunud seetõttu vaidlust, et laenulepingud võiksid olla VÕS § 396 lg 2 järgi ümberkujundatud mingist muust õigussuhtest. Kohus ei saa teha otsust asjaolude pinnalt, millele hageja ei ole tuginenud või milliseid asjaolusid ei ole hagiavalduses või hilisemas menetluses esile toodud. Kohus järeldas, et mõlemad laenulepingud on vormistatud VÕS § 396 lg 2 alusel ümber laenuks, kuid VÕS § 396 lg 2 kohaselt peab isik võlgnema rahasumma mingil muul õiguslikul alusel. Juba antud laenu ei saa vormistada VÕS § 396 lg 2 alusel ümber uuesti laenuks. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et ta oleks saanud kostja vastu nõude loovutamise teel. Hageja on olnud seisukohal, et ta andis 12.11.2007 lepingu puhul kostjale otse 50 000 krooni sularahas laenu, millest T. Laul võttis ettevõtte kassast 40 000 krooni endale tagasi varasemalt kostjale antud 40 000-kroonise laenu tagasimaksena. Asja juurde ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut või kolmepoolseid kokkuleppeid võlausaldaja vahetuse kohta. Samamoodi on üllatav kohtu järeldus, et H.K. allkirja kandva dokumendi kaudu on tuvastatud, et kostjale on antud laenu (lisaks 40 000 kroonile) ehitusmaterjalide ostmiseks, muru rajamiseks ja muudeks jooksvateks kuludeks 15 700 krooni, milline summa on VÕS § 396 lg 2 järgi vormistatud laenuks hagi aluseks olevates lepingutes. Hageja ei ole sellisele väitele tuginenud, hageja väitel pidi H.K. allkirjastatud dokument lihtsalt kinnitama asjaolu, et 12.11.2007 ja 05.03.2008 laenulepingud on reaalsed ja et laenurahad on liikunud; 3) on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et stenogrammil olevat vestlust ei saa vastuvaidlematult seostada hageja nõude aluseks olevate laenulepingutega. Hageja on stenogrammis väitnud, et „tegelikult ei olnud seal mitte ühtegi laenulepingut, kui see sai tehtud. Need laenulepingud said tehtud kõik hiljem sinna. Mitte ükski leping ei ole õigeaegne.“ Seejärel kordab hageja, et „mitte ükski leping ei ole tehtud
õigel ajal. Sellepärast, et need on kõik pärast tagant järgi tehtud.“ Veel väidab hageja, et „ütleme niimoodi, et lepingu peal ei ole mitte kuskil seda, et raha on üle andnud, et raha on vastu võtnud. Need lepingud on kõik, et andsin laenu, võtsin laenu. Seal ülekandeid taga ei ole, seal ei ole mitte kuskil ühtegi kassatšekki ega orderit, sa võid neid laenulepinguid vorpida kas või sajade tuhande, saja miljoni peale, aga kui Sul raha ei liigu, siis see laenuleping on [...] rahatu.“ Siis kordab hageja veelkord, et „nende lepingute sõnastuses ei olnud seda, et raha on liikunud.“ Vestluse raames on viited sellele, et hageja on esitanud hagi laenulepingute pinnalt ja tema vend (T. Laul) võiks tulla asjas tunnistusi andma. Kui hageja väidab vestluses, et kõik laenulepingud olid rahatud ja tagantjärele vormistatud, siis on järelikult rahatud ka hagi aluseks olevad laenulepingud. Kohus ei ole arvestanud kostja väitega, et avantsisti konto 31.12.2007 lõppkonto näitab nulli, mis tähendab seda, et kostja on maksnud avantsistile nimetatud aasta lõpu seisuga tagasi summad, mis avantsist on ettevõttele aasta jooksul kasutamiseks andnud. Seega on kostja tagastanud T. Laulile ka need 40 000 krooni, mille T. Laul avantsistina oli ettevõttele 10.11.2007 seisuga kasutada andnud. See tähendab, et kolmas isik ei saanud loovutada nimetatud 40 000 krooni nõuet hagejale, sest sellist nõuet kostja vastu enam ei eksisteerinud. H.K. allkirjastatud dokument ei ole asjakohane ega saa tekitada kostjale kohustusi. H.K. on allkirjastanud dokumendi olukorras, kus ta omandas osalust kostja ettevõttes. H.K. ei ole kostja juhataja ega muud moodi esindaja, mistõttu ei saanud ta tunnistada kostja kohustusi. Pealegi ei ole kohus arvestanud, et dokumendis on viidatud 40 000 krooni kandmisele kostja kontole 12.11.2007, kuid kontoväljavõtted seda ei kinnita. Asjas oli vaidlus, kas 12.11.2007 ja 05.03.2008 laenulepingud on rahatud või mitte. Muud rahalised suhted, mida dokument võis kajastada, ei olnud hagi teema. Hageja on 11.05.2010 seisukohtades kinnitanud, et tal on kostja vastu nõudeid veel summas 215 000 krooni.
6.K. Laul vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja kohtukulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas hageja kaks laenulepingut, millest nähtuvalt on kostja saanud hagejalt laenu 70 000 krooni. Laenusuhte olemasolu kinnitas ka laenulepingud võlgniku nimel allkirjastanud kostja endine juhatuse liige. Kostjal lasus kohustus tõendada, et tegelikult võlasuhet poolte vahel ei eksisteerinud (TsMS § 230 lg 1). Vaatamata kohtu selgitustele ei pidanud kostja vajalikuks asjakohaseid tõendeid esitada. Sisuliselt tugines kostja vaid ühele tõendile – hageja ja M.M. vahel tsiviilasja menetluse ajal toimunud vestluse stenogrammile. Kohus on nimetatud tõendit põhjalikult käsitlenud ning jõudnud järeldusele, et vestluse põhjal ei ole võimalik teha järeldust, millistest laenulepingutest on pooled rääkinud; 2) on kohus põhjalikult analüüsinud tõendeid ning jõudnud järeldusele, et kostja võlgnes hagejale põhivõlana 60 550 krooni ning nimetatud võlgnevus on kajastatud 12.11.2007 ja 05.03.2008 laenulepingutes. Kohus on pidanud vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui laenulepingud peaksid olema vormistatud taandkuupäevaga, ei muuda see neid kehtetuks; 3) on kohus põhjendanud, milliste tõendite alusel on tuvastatud, et hageja täitis laenulepingutest tulenevad kohustused ja andis kostja käsutusse rahasummad. Seega peab kostja vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 täitma ka oma kohustuse ning laenu tagastama. Nimetatud kohustuse puudumist ei ole kostja põhjendanud ja arutlused laenulepingute koostamise aja üle on seetõttu asjakohatud. Arusaamatu on apellandi väide, et kolmas isik on andnud valeütlusi, kuna ühtegi nimetatud seisukohta kinnitavat tõendit ei ole lisatud ja see ei tule ka otsusest.
7.T. Laul vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Vastuväidete kohaselt võlgneb kostja hagejale laenulepingute alusel raha. T. Laul selgitas maakohtu istungil, millistel asjaoludel toimus laenu saamine, ning jääb nende ütluste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti faktilised asjaolud ning TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel neid käesolevas otsuses.
9.Apellandi väide, et maakohus tuvastas laenulepingute rahatuse, ei ole õige. Pooled võivad igasugused, sh varasemad, tehingud vormistada hiljem kirjaliku dokumendina. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kirjalikud laenulepingud, milledes on märgitud, et laenusumma on tasutud sularahas laenulepingu sõlmimisel. Kostja seaduslik esindaja on lepingutele alla kirjutanud. Maakohus märkis õigesti, et kui lepingus pooled kinnitavad laenu üleandmist, siis eeldatakse, et raha on üle antud ja laenusaaja peab vastuväite esitamisel tõendama lepingute rahatust. Asjaolu, et raha ei antud üle lepingus märgitud kuupäeval vaid mõnel teisel ajal, ei muuda lepingut rahatuks. Laenulepingute võimalik hilisem vormistamine ei pööra ümber tõendamiskoormist.
10.Apellandi väide, et maakohus on tuvastanud, et hageja poolt hagis esitatud asjaolud ei ole tegelikkusele vastavad, on osaliselt õige. Hageja on menetluses esitanud erinevaid selgitusi laenu andmise aja ja asjaolude kohta. Samas oli asjas esitatud asjaolude kohaselt kostjal erinevaid laenusuhteid erinevate isikutega, sealhulgas ka kolmanda isikuga. Kostja raamatupidamine ei kajastanud suure tõenäosusega tegelikkust ning erinevad laenu andmised ja –võtmised vormistati tagantjärele sõltuvalt vajadusest. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja ei tõendanud raha üleandmist lepingu sõlmimise päeval sularahas, tõendas ta raha üleandmise fakti ja asjaolusid piisavalt selleks, et oleks täidetud laenulepingu täitmise eeldus. Kostjal oli kohustus omalt poolt see ümber lükata. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna kostja tugines väitele, et laenuraha ei ole kostja kasutanud ja seda tõendab see, et raha ei ole kostja kassas kajastatud, siis lasus kostjal oma väite tõendamiskoormis. Kostja oma väidet ei tõendanud, sest ei soovinud esitada kassaordereid, kuigi menetluses oli kostjal võimalus neid tõendeid esitada. Ringkonnakohus leiab, et kostja oli õigustatud erinevaid rahalisi suhteid ümber vormistama laenuks ja hageja esitatud asjaolud ning asjas esitatud tõendid, sh tunnistajate ütlused, kinnitavad seda. Varem sõlmitud suulise laenulepingu võib samuti hiljem kirjalikus vormis sõlmida. Apellandi väide, et suulist laenulepingut ei saa hiljem kirjaliku laenulepinguna vormistada, ei ole õige. Kui kostja leiab, et tema esindaja rikkus sisesuhet, sõlmides vaidlusalused laenulepingud, siis võivad kostjal olla nõuded oma esindaja vastu, kuid see ei anna alust keelduda hageja nõude täitmisest. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjendavas osas on esile toodud need faktilised asjaolud, mis olid kostjale raha üleandmise, summade suuruse ja summade kasutamise aluseks. Apellandi väide, et maakohus rahuldas hagi, mis oli esitatud kahe konkreetse
laenulepingu alusel, hoopis teiste rahaliste suhete põhjal, mistõttu võib hageja esitada hiljem näiteks H.K. dokumendi alusel kostja vastu uue nõude, ei ole õige. Hagi aluse moodustavad hageja poolt menetluse kestel esile toodud ja maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ning nende alusel hageja uut nõuet esitada ei saa.
11.Apellandi väide, et maakohus üllatas pooli otsusega, kuna andis esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu, mida menetluse käigus ei arutatud, on osaliselt õige. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 436 lg 4 rikkumine ei too kaasa vältimatult kohtulahendi tühistamist. Kui apellant leidis, et otsus on üllatuslik ning tal puudus maakohtus võimalus vajalikke asjaolusid ja tõendeid esitada, siis pidi apellant apellatsioonkaebuses kooskõlas TsMS § 652 lg 3 ja 4 esitama need asjaolud, mis maakohtus menetlusnormide rikkumise tõttu esitamata jäid. Apellant ei esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi uut asjaolu ega tõendit ning ei esitanud ka taotlusi.
12.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.