Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

KEOÜ jättis oma maksete tasumise kohustuse täitmata sõltumata sellest, et hageja esitas kohustuste täitmise kohta arved. Kostja jäi võlgu 7 maksega summas 23366,87 € vastavalt arvetele nr 10926101, 10904632, 10891506, 10859029, 10836729, 10814537, 10792871. Selle tõttu ütles hageja lepingu 24.11.2009 üles ning palus kostjaid tasuda võlg 23366,87€. Liisingeseme ülesütlemise ajal oli jääkväärtus 77002,66 € (käibemaksuta). Hageja sai vara tagasi 22.12.2009. Võlg 34499,58€ sisaldab: 1)lepingumaksete võlga 23366,87€: põhimaksete võlg 13233,20€, intressivõlg 4497,80€, kindlustusmaksete võlg 1657,09€, viivised 3801,63€, võla teatise saamise kulu 8,44€ ja Intrum Justitia AS teenustasu 168,72€. 2)kaskokindlustuse makseid perioodil 12.11.2009-25.02.2010 808,74 €, 3)müügi ettevalmistamise kulusid 319,56€. 4)müügikahju 9996,48 € Lepingujärgsete maksete võlg on 23366,87 € järgmine: Arve

Makse Aeg

Põhi Makse

Intress

Kindlustus

Viivis

Võla Teatise Kulu

Intrum Justitia teenusTasu

Tasutud summ

Kokku

207054,59

70375,29

25927,77

59482,59

2639,89

-

XXX

Müügiks ettevalmistamise kulud 319,56€ tuleb kostjal hüvitada, 02.12.2012 menetlusdokumendis hageja selgitas, et tegemist ei ole remonditasuga. Kostjal on tasumata vastavalt lepingu tingimustele p 5.4 ja 5.9 (liisinglepingu tingimused) kaskokindlustuse maksed 816,67 eurot, mida hageja vähendas vastavalt 02.12.2011 avalduses (lk 134) 808,74 eurole perioodi alates 12.11.2009 - kuni liisingueseme müügini 25.02.2010. Perioodi eest 12.11.200912.12.2009 (so 1 kuu) eest oli kindlustusmakse 237,86 €, 13.12.2009-25-.02.2010 ehk 2 kuu ja 12 päeva eest 570,88 eurot. Vara võõrandati 80407,42 € eest koos käibemaksuga (ilma käibemaksuta 67006,18 €), seega jääkmaksumuse ja võõrandamise vahe (-) 9996,48 €. Veoki müügiprotsessi oli võimalik jälgida interneti aadressilt http://www.auto24.eee/clients/nordea/used/list.php. Sõidukite hinnad on oluliselt langenud, seega ei vastanud jääkmaksumus tegelikule turuväärtusele selle tagastamise ajal. Hageja palus kostjatel võlg 05.03.2010 esitatud teatega ära tasuda 12.03.2010, kuid kostjad võlga ära ei tasunud. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt 34491,65 € ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Tõendid: liisingleping koos maksegraafiku ja lepingu muudatustega, käendusleping, tasumata arved, lepingu ülesütlemise teade, võla nõue, sõiduki müügiarve, hindamise akt, K M.A arve nr 187034, kindlustusteatised. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad ei tunnistanud võlga. Esialgses vastuses märkisid, et hagist ei nähtu, millest võlg koosneb. Pärast vara tagastamist 22.12.2009 kuni 25.02.2010 ei olnud liisinguese kostjate valduses, mistõttu ei pea tasuma kaskokindlustuse makseid. Vastavalt teatistele 140353762, 40465050 oli hageja mitte kostjad kindlustusvõtja. Tõendamata on, et hageja nõudis selle perioodi eest kaskomaksete tasumist kostjalt KEOÜ-lt pärast lepingu 2 (7)

ülesütlemist. Tõendamata on remonditööd. Kostja leidis varale ostja, kes oleks nõus olnud tasuma rohkem kui see, mille sai hageja vara võõrandamisest, kuid hageja seda ei aktsepteerinud. Hageja ei teinud midagi selle nimel, et võõrandada sõidukit parema hinnaga, sarnase sõiduki turuväärtus oli 105000-150000 € koos käibemaksuga. Hageja on endale põhjustanud ise kahju. Hageja ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega kostja suhtes vara müümisel alla turuhinna. Ebaselge on vara jääkmaksumus. Hageja ei ole nõudnud kostjalt 1 võla sissenõudmise kulusid, need kulud on tõendamata. Täpsustatud vastuses märkisid, et kui leping lõppes, siis ei pea kostjad pärast lepingu lõppemist lepingu p 5.4 mõtte kohaselt tasuma kindlustusmakseid. Istungil tunnistasid hagi osaliselt ja olid nõus maksma kindlustusmakseid perioodi eest 12.11.2009-23.12.2009 kokku 341 eurot. Tõendid: Auto24.ee väljavõtted ja võrdlusandmed, P OÜ e-kiri. Kohtu põhjendused Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. Hageja ja KEOÜ sõlmisid 13.12.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli veok koos kraanaga MAN TGA 26.360 6X2-2 BL reg. XXX. 15.05.2008 muudeti liisinglepingu maksete graafikut, 04.02.2009 sõlmisid pooled uue maksegraafiku muudatuse. Hageja ja JM sõlmisid 13.12.2007 kirjaliku käenduslepingu hageja ja KEOÜ liisinglepingust nr XXX tulenevate kohustuste tagamiseks solidaarselt KEOÜ-ga. Käenduslepingu p 3 alusel on käendaja ehk JM vastutuse maksimumsumma 2587740 krooni ehk 165386,73 €. Liisingleping on Nordea Finance Eesti AS poolt üles öeldud 24.11.2009 seoses kostja 1 poolt kohustuse rikkumisega. Liisinguese tagastati Nordea Finance Eesti AS-le 22.12.2009. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Kuna lepingu eseme sai kostja 1 enda kasutusse ja hageja finantseeris vara kasutamise võimalust, siis on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud liisingleping VÕS § 361 tähenduses. Selle üle vaidlus puudus, et leping lõppes kostja 1 poolt lepingust tulenevate maksete tasumise rikkumise tõttu hageja poolt lepingu ülesütlemisega ja et leping lõppes 24.11.2009. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingeseme jääkväärtus lepingu lõppemisel. Hageja poolt kohtule esitatud liisinglepingu maksegraafikust, mida pooled muutsid 04.02.2009 (lk 32-33, eurodes koos käibemaksuga), nähtub, et liisingueseme jääkväärtus oli 16.11.2009 seisuga (so vahetult enne lepingu lõppemist koos käibemaksuga 18%) vastavalt 90863,14€, seega ilma käibemaksuta vastavalt 77002,66€. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lepingu lõppemise ajaks seisuga 24.11.2009 tasunud hagejale enamat, mille tulemusel oleks jääkmaksumus väiksem kui 77002,66 eurot. Seega leiab kohus, et hageja on tõendanud, et lepingu lõppemisel oli eseme jääkväärtus 77002,66 eurot ning kostja ei ole seda millegagi ümber lükanud. 3 (7)

Kindlustusmaksed perioodi 12.11.2009-25.02.2010 eest. VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel on võlausaldajal õigus leping üles öelda kui võlgnik rikub kohustust. Hageja on seda teinud ja kostjale 1 liisinglepingu üles öelnud seisuga 24.11.2009. Seega lõppesid liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused, v.a need, mis olid tekkinud enne lepingu lõppemist ja lepingu lõppemisel kooskõlas VÕS § 186 p 6. VÕS § 76 lg 1 alusel saab võlausaldaja nõuda lepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kindlustusteatisega nr 40353762 (lk 140), et hageja kindlustas liisingueset Ergo Kindlustuse AS-is perioodil 13.12.2008-12.12.2008. Seega oli liisinglepingu kehtivuse perioodil olemas ka kindlustusleping. Liisinglepingu p 5.4. (lk 11) järgi kohustus kostja 1 kui liisinguvõtja tasuma liisinguandjale ehk hagejale vabatahtliku kindlustuse makseid VÕS § 76 lg 1 ja liisinglepingu p 5.4. alusel kuni 24.11.2009. Seega ei olnud kostjal 1 pärast liisinglepingu lõppemist, st pärast 24.11.2009, kohustust tasuda kindlustusmakseid, va need maksed, mille tasumise kohustus oli tal liisinglepingu kehtivuse perioodil. Kostjad on nõus tasuma kindlustusmakseid kokku 341 € ka osaliselt aja eest, mil veok oli veel pärast liisinglepingu lõppemist kostja 1 valduses, st kuni 22.12.2009 (incl.) (vt protokoll 08.02.2012 2. lk). Kohus on seotud kostjate väitega. Eeltoodu tõttu on hageja nõue kindlustusmaksete saamiseks osaliselt, so kuni 22.12.2009 summas 341 € põhjendatud ja tõendatud. Märgitud perioodil oli sõiduk ka kindlustatud vastavalt kindlustusteatisele nr 40465050 (lk 138). Ülejäänud osas, so perioodil 23.12.2009-25.02.2010 kui veok oli hageja valduses ning müügis ja müüdi, ei ole kindlustusmaksete nõue 467,74 € (808,74-341) põhjendatud, sest liisinglepingust ei tulene kostjale 1 kohustust tasuda pärast lepingu lõppemist liisinguandjale viimase poolt pärast lepingu lõppemist võetud kohustuste eest. Selle vara kindlustamise ja kohustuse täitmise risk on liisinguandjal. Lepingujärgsed liisingueseme kasutamise tasu, intress, viivis, võla sissenõudmise kulud. Hageja tõi esile, et kostja lepingumaksete võlg on 23366,87€. Sellest on liisingueseme kasutamise tasu võlg 13233,20€, intressivõlg 4497,80€, kindlustusmaksete võlg 1657,09€, viivised 3801,63€. Hageja on esitanud ka kohtule vastavad arved 10926101, 10904632, 10891506, 10859029, 10836729, 10814537, 10792871 (lk 34-40), millest nähtub ka kostja kohustuse ulatus, mida hageja on nõudnud kostjalt liisinglepingu alusel (vastavalt tasu, intress, kindlustusmakse). Kostjad ei ole tõendanud, et liisingueseme kasutamise tasu võlg 13233,20€, intressivõlg 4497,80, kindlustusmaksete võlg 1657,09€, viivised 3801,63€ oleks hagejale ära tasutud või et võlg ja viivis oleksid väiksemad. Seega on hageja nõue liisingeseme kasutamise tasu võla 13233,20€, intressivõla 4497,80€, kindlustusmaksete võla 1657,09€, viiviste 3801,63€ saamiseks tõendatud, põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt võla teatise saatmise kulu 8,44€ ja Intrum Justitia AS teenustasu 168,72€ tasumist. VÕS § 367 lg 4 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisele lisakulud. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3 järgi võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumise tõttu ettenähtava kahju hüvitamist, milleks on ka VÕS § 128 lg 3 järgi võla, kahju sissenõudmise kulud. Kohtule esitatud arvega nr 10904632 04.10.2009 on hageja tõendanud, et ta on nõudnud kostjalt 1 ka Intrum Justitia teenustasu 2639,89 kr (lk 35), selle makse tähtaeg oli 16.10.2009, samuti on tõendanud, et ta on nõudnud arvega nr 10836729 03.07.2009 võlateatise saamise kulu 132 krooni (lk 38). Küll aga ei ole hageja tõendanud, et ta on viidatud kulusid (nii võla teatise saatmise kulu 8,44€ ja teenustasu 168,72€) ka kandnud või oleks tal selliste kulude kandmise kohustus Intrum Justitia ees tekkinud. Hageja on esitanud kohtule nõude 05.03.2010 (lk 56) ja lepingu ülesütlemise teate 24.11.2009 (lk 41). Märgitud nõue, teade on tehtud hageja enda poolt, see on tehtud pärast eelmainitud arvete esitamist, milles kajastati nõuet kostja vastu Intrum Justitia teenustasu 2639,89 kr ja võlateatise saatmise kulu 132 kr saamiseks. Kostja vaidles kuludele vastu, mille tõttu tegi kohus ettepaneku esitada hagejal oma väited kinnitavad tõendid (lk 89, kohtu kiri 29.06.2011), kuid hageja ei ole neid kulusid tõendanud. Seega ei ole hageja nõue nende kulude saamiseks kokku 177,16€ põhjendanud. 4 (7)

Liisingueseme müügi ettevalmistamise kulud Hageja esitatud K M.A arvest 30.01.2010 on näha, et veokile on tehtud nö müügieelne pakett 1a, kokku hind 383,47 € (koos käibemaksuga 20%), seega käibemaksuta 319,56€. Sellest arvest ei nähtu, milles see müügieelne ettevalmistus seisneb. Iseenesest on õige hageja väide, et müügi ettevalmistamisega seotud kulud võivad olla VÕS § 367 lg 4 järgi need kulud, mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada, küll aga ei nähtu ülalviidatud arvest, milles see kulu seisneb - pelgalt arve esitamine märgitud kulu ei tõenda. Eeltoodud tõttu on tõendamata hageja väited müügieelsest kulust 319,56€, mis tuleks kostjal hagejale hüvitada. Liisingueseme turuväärtus, müügist tekkinud kahju Hageja müüs sõiduki käibemaksuta 1 048 419 kr (ilma käibemaksuta, lk 52) eest ehk 67006,18€ eest K M.A OÜ-le (arve 50015522 26.02.2010 lk 52). Hageja poolt kohtule esitatud K M.A veoki hindamise aktist nr 100225-1 (lk 53-54) nähtub, et veoki (MAN TGA 26.360 6X2-2 BL reg. XXX) hindamise päeval, so 04.01.2010, oli sõiduki turuväärtus 1 111 000 kr + käibemaks, st 71005,84 € + käibemaks. Sellest nähtuvalt on hindamisel arvestatud veoki normaalset kulumit ega ole arvestatud puudusi agregaatide töös ning tehnoseisundis. Kostja taotluse alusel nõudis kohus K M.A –lt välja tõendi selle kohta, milline oli auto keskmine müügihind 2009 detsember –juuli 2010 ning selle tõendi (14.03.2012, lk 173-175) kohaselt oli hind vastavalt 1 111 000 kr + käibemaks. Ka sellest tõendist nähtub, et hindaja arvestas konkreetse vaidlusaluse veoki turuhinda lähtudes suuremates Euroopa ja Eesti veokite müügiportaalides akti tegemise ajal hetkel olevaid hinnapakkumisi analoogilistele veokitele. Kostja on esitanud Auto 24.ee väljavõtted (lk 185-193). K M.A hindamisaktist nähtub, et vaidlusaluse sõiduki odomeetri näit oli 11714 km, võimsus 265kw, ehitusaasta 2007. Kostja esitatud Auto24.ee väljavõttest nähtub, et suurema võimsuse 294kw ja suurema odomeetri näiduga sõiduki MAN hind oli 18.03.2010 (so 1 kuu hiljem kui müüdi vaidlusalune veok), oli käibemaksuga 2 160 000 kr, mis käibemaksuta (20%) on 115040,97€. Veel ühe sarnase sõiduki (võimsus 294 kw, odomeetri näit 51364 km, ehitusaasta 2008) pakkumise hind oli käibemaksuga 120 000 €, st ilma 100 000 € (lk 86, sama ka lk 193). Samas ei nähtu viimasest pakkumisest selle aeg. Turuväärtuse ehk keskmise hinna määramisel tuleb lähtuda sarnase eseme, antud juhul asja keskmisest müügihinnast TsÜS § 65 järgi. Veokite puhul tähendab viidatu seega margi ja võimsuse ning ka läbisõidu samasust. Eeltoodu tõttu ei arvesta kohus Volvo, Scania hindadega (lk 84, 85, 87, 189, 191, 192), kuna tegemist ei ole sarnaste sõidukiga TsÜS § 65 tähenduses, mida saaks võtta võrdlusena arvesse vaidlusaluse veoki turuväärtuse määramisel. Eeltoodu tõttu ei tõenda Volvo ja Scania hinnad vaidlusaluse liisinguesemega sarnase sõiduki turuväärtust veoki tagastamise ajal 22.12.2009. Kostja esitatud Auto24.ee võrdlusandmeist (lk 185-187) koos liisingueseme fotodega nähtub, et 2010.a tõusid veokite hinnad võrreldes 2009. aastaga. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisingueseme turuväärtuse määramisel lähtuda eelkõige tagastamise aja seisust. Eeltoodu tõttu ei ole usaldusväärsed kostja esitatud tõendid suurema võimsusega sõidukite turuväärtusest 2010.a. märtsist, mis on oluliselt hilisem aeg kui vaidlusaluste veoki tagastamise aeg. Peale selle nähtub suurema võimsusega sõidukite müügipakkumistest, et nad on tegelikult kallimad kui väiksema võimsusega veokid ning seega ei saa neid aluseks võtta TsÜS § 65 järgi vaidlusaluse veoki turuväärtuse määramisel. Kostja esitatud veokite hindade võrdlus Auto24.ee –st (lk 185-188) on tehtud 2 sõiduki kohta ja nende kahe keskmine müügihind on 113763 €. Keskmine hind on saadud 2 sõiduki müügihinnast lähtuvalt ja ühe võimsus oli 265 kw ning ehitusaasta 2008 ja teise võimsus 294kw ning ehitusaasta 2008.a. Kohtu arvates sisaldab endas viidatud võrdlus ka liisingueset (vt tabeli 1 rea andmed). Selle võrdluse kohaselt oli 265 kw-se 2007.nda aasta veoki hind 10.02.2010 89476 5 (7)

€. Arvestades seda, et turuhind sisaldab eelkõige lõplikku hinda koos maksudega, oleks sellisel juhul hind ilma käibemaksuta (20%) vastavalt 74563,33€. Vaidlusalune veok müüdi 25.02.10 67006,18€ eest (käibemaksuta). K M.A hindamisakti kohaselt oli vaidlusaluse veoki hind 04.01.2010, st sõiduki tagastamise ajale kõige lähemal ajal 71005,84€. Arvestades seda, et liisingueseme puhul oli tegemist väiksema võimsusega veokiga (256kw), siis oli liisingueseme müügihind enam-vähem sarnane eelmainitud keskmisele hinnale. Kohtu arvates on hageja tõendanud K M.A hindamisaktiga vaidlusaluse sõiduki turuväärtust 04.01.2010 tagastamise ajale kõige lähedasemal ajal käibemaksuta TsÜS § 65 ja VÕS § 367 lg 3 järgi 71005,84€ ning kostja esitatud tõendid seda ei kummuta. Viidatud võrdlusandmed, millele kostja tugines, vastavad mainitud K M.A hindamisaktile 04.01.2010. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et faktiline müügihind võib kõikuda 10% piires ja kui liisinguese on müüdud 10% madalama hinnaga kui turuväärtus, loetakse, et ese müüdud turuhinnaga. Vaadeldaval juhul on 10% 71005,84 eurost vastavalt 7100,58€. Vaidlusalune veok müüdi 67006,18 € (käibemaksuta) eest, seega jäi müügihind viidatud 10% -se muudatuse sisse (71005,84-7100,58=63905,26). Eeltoodu tõttu on tõendatud hageja väide, et müügist saadu ei katnud jääkväärtust ega muid hageja nõudeid kostja 1 vastu, mida saaks VÕS § 367 lg 3 alusel arvestada lg 1 märgitud kulutuste hüvitamisel. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 367 lg 1 ja 3 alusel jääkväärtuse ja müügihinna vahet 9996,48€ ja teisi kostja 1 tõendatud ja põhjendatud võlgu, mida ei katnud VÕS § 367 lg 3 järgi müügist saadu. Kuna kostja 1 ei ole seda võlga, mis on käesolevas asjas tõendatud ja põhjendatud, ära tasunud, siis rikub ta VÕS § 100 (kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine on kohustuse rikkumine) järgi liisinglepingust tulenevat liisingeseme kasutamise tasu, intressi, kindlustusmakse tasumise kohustust. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 361 lg 1, § 367 lg 1, 3 ja kohustuse rikkumise viivitamise tõttu § 101 lg 1 p 6 alusel viivist. Kohus tuvastas, et hageja kindlustusmaksete nõue ei olnud osaliselt põhjendatud, samuti ei olnud põhjendatud, tõendatud võla teatise ja Intrum Justitia teenustasu ning müügi ettevalmistamise kulud kokku 964,46€ /467,74+8,44+168,72+319,72/. Eeltoodu tõttu kuulub hagi kostja 1 vastu osalisele rahuldamisele so 33527,19€. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Vaidlus puudus selles, et J. M käendab kostja 1 kohustusi solidaarselt hageja ees ja hagetav võlg on seni tasumata. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1 , 6, § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2, § 65 lg 1 alusel J. M käenduskohustuse täitmist ning mõlemalt kostjalt solidaarselt võla, viivise väljamõistmist. Eeltoodu tõttu kuulub hagi kostjate vastu osalisele rahuldamisele ning neilt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 33527,19€. Kohtul puudub vajadus anda hinnangut ka K M.A kalkulatsioonile 02.02.2010 (lk 106), kuna hageja on ise kinnitanud, ta ei nõua kostjatelt remondikulude hüvitamist (lk 94). Hageja on esitanud kohtule ka laenulepingu ja käenduslepingu (lk 57-60) projektid, mis on saadetud KEOÜ 6 (7)

esindajale hr M , millel ei ole poolte allkirju ning J. M vastuse koos väljavõttega auto 24.ee-st, kuivõrd viimane ole aktsepteerinud hageja pakkumisi. Kohus jätab need tõendid tähelepanuta, kuivõrd neist ei nähtu, et pooled oleksid tahteavaldusi avaldanud viisil, et sellega oleks sõlmitud leping, millest tuleneksid teineteisele kohustused. Kostja esitas kohtule e-kirja 16.03.2012, mille kohaselt R. Otsa on kinnitanud P OÜ juhatajana, et oli nõus võtma üle KEOÜ liisingut 1,7 miljoni krooniga. Kohus leiab, et viidatud tõend ei ole usaldusväärne, kuna esiteks ei nähtu tollest, et sellist kinnitust oleks pakutud hagejale, mida poleks hageja aktsepteerinud, teiseks ei ole see ka kellegi poolt alla kirjutatud. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 163 lg 1, § 165 lg 3 kohaselt jäävad hageja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud § 165 lg 1 alusel võrdeliselt rahuldamata jäetud osaga hageja kanda. Hagi kuulus rahuldamisele 97%. Eeltoodu tõttu jäävad hageja menetluskulud solidaarselt 97% ulatuses kostjate kanda ning kostja 1 menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda ja kostja 2 kulud 3 % ulatuses hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1, § 133 lg 1,2 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind, hagihind. Käesoleval juhul on tsiviilasja hinnaks põhivõla nõue 26015,07 € (9996,48+319,56+13233,29+1657,09+808,74), mille sisse ei arvestata viivise, intresside ja kulude (võla teatise ja Intrum Justitia teenustasu) nõuet.

Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.