Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-10-42084 Pärnus Papli 9-15, üldpinnaga 53,0 m2, mis koosnes 3 toast, vannitoast ja kuurist. Üürileping oli sõlmitud tähtajatuna, kusjuures pooltel oli õigus leping lõpetada, teatades sellest ette teisele poolele 3 kalendrikuud. Pooled olid kokku leppinud ka selles, et kostja kohustub tasuma korteri üüri igakuiselt 4000 krooni (255, 65 eurot) korteri üüri ning eelmise kuu kõrvalkulud/kommunaalteenuste eest jooksva kuu 10-ndaks kuupäevaks; korteriüür vaadatakse üle iga 12 kuu tagant, vastavalt turuhinna muutustele, millest hageja kui üürileandja kohustus kostjat kui üürniku ette teatama vähemalt üks kuu (lepingu punkt 2.2). Üürilepingu punkt 2.13 järgi võttis kostja endale kohustuse, kui ta ei ole tasunud üüri ja kommunaalteenuste eest üürilepingus punktis 2.2 määratletud maksetähtajaks, maksta üüri maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast üürileandjale maksmata summalt viivist 0,15 % päevas. Kostjal tekkisid korduvalt raskused üüri ja kõrvalkulude eest tasumisega, mistõttu, garanteerimaks hageja ees enda maksejõulisust kui ka avaldades seeläbi soovi jätkuvalt kasutada Pärnu linnas rannarajoonis asuvat elamispinda, väljastas kostja 22.10.2008 hagejale enda poolt allkirjastatud võlakirja, milles ta aktsepteerib omapoolset võlgnevust seisuga 22.10.2008 summas 69 496 krooni (4441, 60 eurot), lubades võla tasuda hiljemalt 10.12.2008, makstes igal nädalal vähemalt 10 000 krooni (639, 12 eurot). Pooled saavutasid kokkuleppe uues üürisummas 5100 krooni (325, 95 eurot) kuus. Vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei asunud kostja endale võetud rahalist kohustust täitma. Hageja sai kostjalt jätkuvaid vaid katteta lubadusi. Pooled otsustasid 02.03.2010 üürilepingu lõpetada, mille kohta koostati ka vastavasisuline akt. Võlakirjast tulenev kostja võlgnevus hageja ees on 69 496 krooni (4441, 60 eurot), millele lisandub viivis ajavahemiku 01.11.2008 - 31.07.2010 (630 päeva) eest summas 65 673, 72 krooni (4197, 32 eurot). Võlakirja järgne viivisemäär oli 0,3% päevas, kuid hageja on arvutanud viivise poole väiksema ehk üürilepingu järgse määraga, s.o 0,15% päevas. Menetluse käigus hageja loobus (08.03.2011) viivise nõudest ajavahemiku detsember 2009 kuni märts 2010 eest summas 4819, 50 krooni (308, 02 eurot). Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel ei ole hageja kajastanud hagiavalduses faktilisi asjaolusid õigesti. Kostja ei tunnista, et pooled saavutasid 2008. a kokkuleppe üürisumma suurendamiseks 5100 kroonini (325, 95 eurot), poolte vahel puudub kirjalik kokkulepe üürimäära muutmise kohta. Hagiavaldusest ei selgu, mis ajast hageja väidetud üüri uus määr hakkas kehtima. Tegelikult on hoopis kostja pöördunud hageja poole üürimäära muutmiseks, kuna see ei vastanud enam turuhinnale. Kostja tellitud eksperdiarvamuse kohaselt on eluruumi üüri tegelikuks turuväärtuseks 3000-3500 krooni kuus. Kostja väitel ei andnud ta hagejale võlakirja üürivõla kinnituseks, vaid tegemist oli eraldi laenulepinguga, mis aga hageja soovil ja tema poolt ettevalmistatuna vormistati üürivõlgnevusena. Kuna tegemist oli siiski laenusuhtega, tuleks võlakirja käsitleda üürisuhtest eraldi. Samas on väär hageja väide, et kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Kõnealune võlgnevus on hagejale tasutud. Kostja tagastas hagejale laenu iganädalaste maksetena sularahas, poolte vahel olid sel ajal usalduslikud suhted. Ka see, mis hageja väidab olevat kokkulepitud üürisumma ja mida kostja hagejale tasus, on osaliselt samuti laenu tagasimakse, s.o summas 1100 krooni (70, 30 eurot) kuus (5100 krooni - 4000 krooni). Pealegi oleks ebaloogiline, et üürileandja hoiaks eluruumis üürnikku, kellel on hagis väidetud suurusega üürivõlg. Ka on kostja teinud üüripinnale parendusi, millest osa (8000 krooni) on talle hüvitamata. Juhul, kui kohus loeb võlakirjast tuleneva nõude tõendatuks, tuleb sellest maha arvata enammakstud üür summas 19 800 krooni (18 x 1100), parendused 8000 krooni, üürilepingu sõlmimisel (lepingu punkti 9 kohaselt) ettemakstud kahe kuu üür summas 8000 krooni, seega kokku 35 800 krooni (2288, 04 eurot). Samuti pidas kostja hageja nõutud viivist ebamõistlikult suureks ning hagi pahatahtlikuks.

Tsiviilasi nr 2-10-42084 Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuse kohaselt on kostja poolt välja antud võlatunnistuse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Võlakirjaga tunnistas kostja kohustuse olemasolu ja lubas selle tasuda. Võlakirjast nähtub üheselt nii võlgnevuse tekkimise aeg, alus ja tasumise tähtaeg ning viisi kohta antud lubadused. Sarnastes olukordades, kus tunnistatakse kohustuse olemasolu ja antakse konkreetsed lubadused kohustus täita, on Riigikohus mitmes lahendis just konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu tunnistanud (nr 3-2-1-21-06, nr 3-2-1-101-04). Kohtu sellist järeldust ei muuda ka hageja kui õigustatud isiku allkirja puudumine võlakirjal. Kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku kirjalikku nõusolekut. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu, nagu hageja seda käesoleva hagiga teinud on. Seega ei oma antud asjas mingit tähendust kostja poolt esitatud viited ja tõendid üürilepingusse puutuvalt, sest nagu kohus juba ülalpool viitas, on kostja ainsaks õiguskaitsevahendiks konstitutiivse võlatunnistuse puhul selle tagasinõudmine alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja seda teinud ei ole. Mis puutub poolte seisukohtadesse võlakirjast tuleneva viivise osas, siis märgib kohus, et seadus ei keela tagada kohustuse täitmist suurema viivisemääraga kui põhikohustuses endas märgitud. Pealegi ei ole hageja sellist viivisemäära haginõude esitamisel rakendanud, vaid on jäänud üürilepingus nimetatud määra juurde. Ka viivisemäära osas saab võlgnik vaidlustada võlatunnistust vaid varemmärgitud viisil, seega ei ole kohtul võimalik viivisemäära vähendada. Viivise arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning saata asi uueks arutamiseks maakohtusse. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa sisuliselt ebaõige lahendi. Kohus ei ole otsust olulises osas põhjendanud ega ole hinnanud asjas esitatud tõendeid, leides, et need ei ole asjakohased. Kohtu poolt tuvastatu ei vasta faktilistele asjaoludele. Kohus on rahuldanud hagi põhjendusel, et kuna haginõude aluseks on konstitutiivne võlakiri ja kostja ei ole esitanud võlakirjale vastunõuet alusetu rikastumise sätete alusel, siis tuleb hagi ka rahuldada. Maakohus on otsuse põhjendavas osas analüüsinud ainuüksi seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning seletanud lahti terminite tähenduse. Samuti on kohus järeldanud, et haginõude aluseks on kostja poolt 22.10.2008 allkirjastatud võlakiri, samas on kohus tsiviilasja menetlusse võtnud üüri ja kõrvalkulude nõudena, s.t et hagi aluseks oleks sel juhul poolte vaheline üürisuhe ning 08.04.2005 sõlmitud üürileping. Ka hageja on oma hagiavalduses hagi alusena viidanud üürisuhtele ning nõudeks on märgitud üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse nõue. Seega on kohus omaalgatuslikult hagi alust muutnud. Kui kohus leidis, et hagi alus ei ole selge, oleks pidanud ta kohustama hagejat nõude alust täpsustama. Hageja on küll esitanud omapoolseid seisukohti, kuid ei ole nõuet täpsustanud. Ka on hageja menetluse käigus nõuetest loobunud, mistõttu oleks kohus pidanud nõude selguse huvides kohustama hagejat esitama hagi tervikteksti. Praegusel juhul on kostja menetluslikke õigusi rikutud. Kostja sai esitada vastuväiteid siiski vaid haginõudest lähtuvalt. Sõltumata, millise võlatunnistusega konkreetselt tegemist on, saab kostja vastuväiteid käsitleda ka võlakirjast tuleneva nõude vastuväidetena, mistõttu oleks kohus pidanud neid analüüsima. Kohus ei ole aga otsuse tegemisel ühtki kostja vastuväidet arvestanud.

Tsiviilasi nr 2-10-42084 Seega on kohus arutlenud otsuse põhjendavas osas selle üle, milline on hagi alus, kuid nõude tõendatust ei ole analüüsinud. Otsuses ei ole puudutatud kostja viiteid hageja poolsele hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte rikkumisele, kõik asjas esitatud tõendid, peale võlakirja, on kohus jätnud tähelepanuta, leides, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ning seetõttu ei puutu poolte vahelist üürisuhet reguleerivad ja üürisuhtes tulenevad asjaolud käesolevasse vaidlusesse. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt tõend, kontrollimaks, kas hageja on üüritulu üldse deklareerinud. Seega ei ole kohus menetluse jooksul välja selgitanud, mis on hagi alus, milline oli poolte tegelik tahe võlakirja sõlmimisel, kas üldse kohustus eksisteeris, kui kohustus eksisteeris, siis kas on põhjendatud selle vähendamine hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt jms. Tõe välja selgitamiseks oleks kohus pidanud kõiki asjaolusid analüüsima, kuid kohus ei ole poolte väiteid ega tõendeid hinnanud. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ei saa kohaldada kostja poolt taotletud viiviste vähendamist VÕS § 113 lg 8 kohaselt. Apellant on seisukohal, et kohus on kohaldanud nimetatud sätet valesti, sest see säte laieneb igasuguse viivisemäära vähendamisele. Kuna ringkonnakohus ei saa vastavaid menetluslikke puudusi kõrvaldada, tuleks tsiviilasi saata menetlemiseks tagasi maakohtule. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Ebaõige on apellandi arvamus, et kohus on omaalgatuslikult muutnud hagi alust. Vastustaja on jätkuvalt seiskohal, et ta on hagejana esitanud kohtuliku uurimise käigus kõik sisulised vastuväited kostja vastuväidetele ning lisanud oma nõuet kinnitavad tõendid. Erinevalt kostjast esitas hageja mitmeid omapoolseid selgitus, millest kahtlusteta nähtub fakt, et kostja võlgnevus hageja ees tuleneb üüriarvete mittetasumisest. Maakohus on välja selgitanud nii hagi aluse kui ka kostja tegeliku tahte võlakirja andmisel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid otsuse põhjendusi tuleb viivist käsitlevas osas muuta. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab selles osas otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus asja menetlemisel protsessiõiguse norme. Kohtule esitatud hagiavalduses on hageja märkinud, et „kostja poolne võlgnevus hageja ees moodustub järgmistest nõuetest: võlakirjast tulenev nõue summas 69 496 krooni, viivis võlakirjast tuleneva nõude tähtajalise mittetasumisega summas 65 673, 72 krooni, viivis ajavahemiku detsember 2009 kuni märts 2010 tähtajaks tasumata üürisummadelt summas 4819, 50 krooni“ ning lisatud viivise arvestus (avalduse lk 2-3). Samal kujul on hageja nõuet kajastanud ka hagiavalduse nõudepunktis („Juhindudes eeltoodust palun...“), nimetades punkti 1 alapunktides 1.1, 1.2 ja 1.3 kõiki kolme nõuet eraldi (viimasest nõudest hageja hiljem loobus). Asjaolu, et hagiavalduse pealkirjas on nimetatud üüri ja kõrvalkulude võlgnevust, ei muuda avalduses väljendatud hagi alust. Seetõttu ei nõustu kolleegium apellandiga, nagu oleks maakohus ise hagi alust muutnud ja et kostjal ei olnud seetõttu võimalik oma õiguslikku positsiooni kujundada. Pealegi nähtub ka kostja vastusest hagile (tl 26-29), et kostja on selles tunnistanud võlakirja andmist, kuigi vaielnud vastu selle sisulisele olemusele (väidetavalt oli poolte vahel laenusuhe, mitte üürivõlg). Samas on kostja ka väitnud, et on kõnealuse võlgnevuse hagejale tagastanud (sularahas tasunud), kuid selle kohta ei ole tal tõendeid (hageja ei andnud talle raha vastu makseid tõendavaid täitekviitungeid). Eeltoodust nähtuvalt arutati maakohtus võlakirjaga seotud küsimusi.

Tsiviilasi nr 2-10-42084

Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kuigi võlakirjast nähtuvalt oli võlgnevus tekkinud pika perioodi kestel tasumata jäänud üürist, ei saanud kohus üüri käsitlevaid kostja väiteid võlakirjas märgitud summa osas arvestada. Selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Kui kostjal oli hageja vastu nõue, siis oleks ta võinud selle esitada või teha selles osas hageja nõudega tasaarvestuse (vastavalt VÕS §-le 197 §-s 198 ettenähtud korras). VÕS § 30 lg-st 1 tuleneva võlatunnistusega tekkinud kohustusest saab võlgnik vabaneda vaid võlatunnistuse tagastamise vastunõude kaudu, nagu maakohus õigesti märkis. Sellist nõuet ei ole kostja esitanud ning toimiku materjalist nähtuvalt ei ole tal ka neid aluseid, mis võiksid hageja vastava nõude välistada. Kuigi kostja on menetluses väitnud, et ta on võlakirjas märgitud summa hagejale tagastanud, s.o kohustuse täitnud (mis võiks anda iseenesest alust vastunõude esitamiseks), on ta ise kinnitanud, et täitmise kviitungeid (VÕS § 95 tähenduses) tal selle kohta ei ole. VÕS § 113 reguleerib võlgnikult viivise nõudmist nii seadusest tulenevas määras kui lepinguga ettenähtud määras. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praegusel juhul on kostja taotlenud viivise vähendamist põhjusel, et see on ebamõistlikult suur, viidates VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1. Kuigi kostja on taotlenud viivise vähendamist seaduses sätestatud määrani, ei ole siiski tegemist kokkuleppelise (võlakirjast tuleneva) viivisemäära vähendamise taotlusega, vaid nõudega vähendada konkreetset kostjalt nõutavat viivist. Seadusest tulenevalt võis kostja kõnealuse vastuväite esitada, apellandi vastav käsitlus on õige. Samas ei nõustu kolleegium kostja väitega, et hagis nõutud viivis oleks ebamõislikult suur. Antud juhul on kostja võlgnevus võlakirjast nähtuvalt kogunenud mitme aasta vältel täitmata jäänud kohustustest, igal juhul on tänaseks tegemist kohustusega, mille täitmise tähtajast on möödunud enam kui kolm aastat. Arvestades nii neid asjaolusid kui hageja õigustatud huvi, ei ole kolleegiumil võimalik järeldada, et hageja nõutud ja maakohtu poolt väljamõistetud viivis oleks ebamõistlikult suur. Pealegi ei ole kostja oma vastuses hagile esile toonud neid faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks üldse hinnata viivise suurust (selle ebamõislikkust). Eelmärgitud põhjustel ei pea ringkonnakohus võimalikuks viivist vähendada. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata kostja taotluse hageja tulude kohta Maksu- ja Tolliametilt andmete väljanõudmiseks. Andmed hageja tulude deklareerimise kohta ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätab ta TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.