Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr: 2-10-54006

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 Kuna kostja ei täitnud garantiikirjast tulenevat kohustust, vaid esitas tühise avalduse garantiikirja tühisuse kohta, esitas hageja lisaks garantiikirjast tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudele ka garantiikirjast tuleneva kohustuse kehtivuse tuvastamise nõude. Garantiisumma tasumise nõue oli põhjendatud kuna hageja nõuded laenusaaja vastu kokku summas 32 916 028,32 krooni on tunnustatud laenusaaja pankrotimenetluses. Nõude tagatiseks oli laenusaaja seadnud talle kuuluvale varale hüpoteegid hageja kasuks ja kostja garantiikirja. Hageja nõue jääb laenusaaja pankrotimenetluses rahuldamata, arvestades, et pankrotihalduri poolt hinnatud 18 - 20 miljonist kroonist kuulub enne hagejale väljamaksmist kandmisele ka kuni 15% ulatuses pankrotimenetlusega seotud kulusid. Kostja seisukoht, justkui ei tegutsenud ta garantiikirja andmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames, kuivõrd tema igapäevase majandus- ja kutsetegevuse hulka ei kuulu garantiide andmine (tegemist ei ole krediidiasutuse, kindlustusandja ja/või muu finantseerimisasutusega), samuti ei olnud garantiikirja andmine hõlmatud garantiiandja muu igapäevase majandus- ja kutsetegevusega (tegemist ei olnud tootja-, müügi-, töövõtu- ja/või muu majandustegevusest lähtuva garantiiga) ning seetõttu justkui oleks garantiikirja väljastamine vastuolus VÕS 155 lg-ga 1 ja seega tühine, on vastuolus kehtiva õiguse, õigusteooria ja Riigikohtu praktikaga. Kostja 28.10.2009 avaldus on tühine, sest VÕS § 155 lg 1 tekst ei toeta väidet, et majandusvõi kutsetegevuseks võib antud seadusesätte tähenduses lugeda üksnes sellist tegevust, mis seisneb igapäevases garantiide andmises või seondub sellega. Kui seadusandja sooviks oli sellise piirangu kehtestamine, oleks ta lisanud nimetatud sätte teksti vastava täpsustuse. VÕS § 155 lg 1 sõnastus viitab sellele, et iga isik (sh ka füüsiline isik) võib anda garantii, kui ta tegutseb garantiid andes oma mistahes majandus- või kutsetegevuse raames või huvides. Seeläbi välistab VÕS võimalike garantiiandjate ringist üksnes tarbijad VÕS §-i 34 tähenduses. Olukorras, kus kostjal kui laenusaaja 50% osanikul oli ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu, kuivõrd garantii andmine oli laenusaajale panga poolt laenu andmise eelduseks, ei ole kahtlust, et kostja tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames VÕS § 155 lg 1 tähenduses. Seega on garantiikiri ja sellest tulenevad hageja nõuded seaduslikud ja kehtivad ning kostja keeldumine garantiisumma tasumisest põhjendamatu. Kostja garantiikohustus on täies ulatuses täitmata, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi 31.10.2009 - 05.04.2011 eest, s.o. 525 päeva eest arvestusega 4 000 000 x 0,15% s.o. 6 000 krooni päevas. 05.04.2011 seisuga oli viivise summa 3 150 000 krooni. Kostja vastuväited

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 mittesõltuva) kohustusega, erinevalt käenduslepingust, mis on alati põhikohustusega aktsessoorne. Seadusest kui ka kohtupraktikast tuleneb üheselt, et garantiid saab anda isik üksnes oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja garantiikiri on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine, kuivõrd kostja ei tegutsenud garantiikirja väljaandmisel oma majandus- või kutsetegevuse raames. Garantiiandja tegutsemine majandus- või kutsetegevuses on seaduse kohaselt garantiilepingu kehtivuse keskseks eelduseks. Kostja igapäevase majandus- ja kutsetegevuse hulka ei kuulu krediidiasutusele garantii andmine. Garantiikirja väljastamise hetkel oli kostja tegevusalaks kinnisvaraprojektide teostus ja arendamine. Kostja tegutses garantiikirja väljastades väljaspool oma majandus- ja kutsetegevuse raame ning VÕS § 155 lg-st 1 tuleneva keelu tõttu ei saanud kostja tegelikult garantiid väljastada. Ekslikult väljaantud garantii on seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt tühine olulise vastuolu tõttu seadusega. Meelevaldne ja põhjendamatu on hageja väide, et kostjal kui laenusaaja 50% osanikul oli ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu ning seetõttu ei ole kahtlust, et kostja tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames VÕS § 155 lg 1 tähenduses. Garantiiandja osaluse omamine laenusaajas ei ole piisavaks aluseks väitmaks, et garantiiandja tegutses garantii andmisel seaduse tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses. Osaühingud on seaduse kohaselt piiratud vastutusega äriühingud ning osaühingu osanikud üldreeglina ei vastuta osaühingu kohustuste eest (osanikud vastutavad üksnes osaühingu osakapitali tehtud sissemakse piires). Sellest tulenevalt ei saa eeldada, et kostja kui Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) osanik peaks vastutama Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kohustuste eest. Kuivõrd seaduse üldregulatsiooni kohaselt ei vastuta osaühingu 50% osanik osaühingu kohustuste eest, ei saa eeldada, et osaühingu osanik garantiikirja allkirjastamisega osaühingu kohustuste tagamisel tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tühise tehingu alusel puudub hagejal võimalus esitada mistahes nõudeid kostja vastu. Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, et kostja tahteks oli garantiikirja asemel sõlmida mõnda muud liiki tagatis- või võlaõiguslikku lepingut. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et vaidlusalust garantiikirja saab käsitleda mõne muu lepinguna või et pooled oleksid soovinud garantiikirja tühisusest teades sõlmida mõnda muud lepingut. Kui kohus leiab, et garantiikiri on kehtiv, on hageja tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantiiandja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on kostja vastutus lõppenud. Kostja väljastas garantiikirja teadmises, et tagatava nõude suurus on 1 519 819 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg 27.05.2009. Kostja teadmata muudeti 30.03.2009 Osaühing Mennel Grupp (pankrotis) ja hageja vahelise lisakokkuleppega nr 1 laenulepingut nr 07-214119-JI ja suurendati laenulimiiti 1 946 764,57 euroni. Nimetatud summa ei läinud Osaühingu Mennel Grupp kinnisvaraprojektide arendamiseks või ehitustööde teostamiseks vaid kasutati Osaühingu Mennel Grupp ja hageja vahel 15.11.2005 sõlmitud ja vähem tagatud laenulepingust nr 05-235228-JI, laenusummaga 1 150 409,67 eurot, tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Kuivõrd seaduse kohaselt on tühine garantiikirja p 6, et garantiikiri kehtib pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimuste muutmise korral, ei olnud hagejal ja Osaühingul Mennel Grupp (pankrotis) õigust kostja teadmata teha laenulepingus muudatusi. Kostja nõustus tagama üksnes laenulepingust nr 07-214119-JI tulenevaid kohustusi. Kuivõrd laenulepingut on muudetud ja lepingu sätted ei vasta sellele, millega kostja esialgselt nõustus ja mida tagas, siis puudub kostjal seadusest tulenevalt kohustus välja maksta garantiikirja alusel mistahes summasid. Garantiikiri on seotud tagatava laenulepinguga ja sisaldab tingimust, mille kohaselt tekib garandi garantiisumma väljamaksmise kohustus tagatavast lepingust tulenevate kohustuste

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 rikkumise korral. Garantiikirja p-i 3 kohaselt garantiikirja alusel väljamakse saamiseks esitab pank garantiiandjale kirjaliku nõude, mis sisaldab laenusaaja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. Isegi kui garantiikiri oleks kehtiv (mis käesoleval juhul nii ei ole), peaks hageja oma väidetava nõude maksmapanekuks tõendama tagatava kohustuse rikkumist, mida hageja teinud ei ole. Hageja esitas üksnes Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kaitstud nõuete nimekirja, mis ei tõenda asjaolu, et garantiisumma tasumise nõue on põhjendatud. Viivisenõue on vastuolus garantiivastutuse olemusega ja hea usu põhimõtte vastane ning tuleks jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 olemasolu oli kostjal teada. Ükski kirjalik tõend ega tunnistaja ütlus ei viita tegevusele, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus asus seisukohale, et AS TOOMPEAMAJA poolt 27.11.2007 väljastatud garantii on kooskõlas VÕS § 155 lg 1 mõttega ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 87 ei kuulu kohaldamisele. Kohus ei nõustunud, et kostja vastutus on lõppenud Swedbank AS-i poolse tegevuse tulemusel garantii andja vastutuse olulise suurenemise tõttu, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja Osaühingu Mennel Grupp vahel 27.11.2007 sõlmitud laenulepingut hiljem muudeti, kuid see ei mõjutanud garantii kehtivust ega garandi vastutust. Garandi vastutus oli fikseeritud garantiikirjas summas 4 000 000 krooni ja hilisemad laenulepingu muudatused garantiiandja vastutust ei suurendanud. Kohus leidis, et garantii puhul oli tegemist mitteaktsessoorse kohustusega ning garantii andja ei saa esitada garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid vastuväiteid. Garantiikirja p-i 6 kohaselt kehtib garantii ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimusi. Vastavalt garantiikirja p-le 3 oli garandi kohustuse täitmise eelduseks hageja poolt kostjale kirjaliku nõude esitamine, mis sisaldab laenuandja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. Hagiavaldusele lisatud Swedbank AS 27.10.2009 kirjaga nr 200.080-030/50119, mille edastamises kostjale 27.10.2009 vaidlust ei ole, luges kohus tõendatuks, et hageja täitis garantiikirja p-s 3 toodud eelduse, esitades kostjale kirjaliku nõude ning kirjeldas selles Osaühingu Mennel Grupp poolt rikutud kohustust, s.h. näitas ära ka laenulepingust tuleneva Osaühingu Mennel Grupp kohustuse rahalise suuruse. Seega oli hageja 27.10.2009 nõue kostja vastu garantiikohustuse täitmiseks seaduslik ja esitatud garantiikirjas ettenähtud korras. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt on Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses 24.11.2009 esitatud nõudeavaldus. Osaühing Mennel Grupp võlgnes pankroti väljakuulutamise s.o. 18.11.2009 seisuga laenulepingust nr 07-214119-JI hagejale 2 100 107,08 eurot (32 916 028,32 krooni). Hagiavaldusele lisatud Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kaitstud nõuete nimekirja kohaselt oli hageja poolt Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõue kaitstud täies ulatuses eesõigusnõudena. Asjaolu, et lepingu p-i 6 teise lause kohaselt garantiikiri kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist lepingu tingimusi, ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult. VÕS § 155 lg 2 kohaselt on garantiikohustus iseseisev kohustus, mis ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kestvusest, garantiikohustus on iseseisev ning laenulepingust sõltumatu kohustus. Garantiikirja p-s 6 nimetatud laenulepingu hilisema muutmise võimalus ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult. Garantii andja pidi garantiid andes arvestama võimalusega, et soodustatud isik esitab garantii andja vastu nõude kogu garantiisumma ulatuses. Kohus leidis, et kuivõrd kostja vastuväited ei osutunud tõendatuks on hagi põhjendatud ja piisavalt tõendatud. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-150-06, et vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Vastavalt VÕS § 155 lg-le 2 on garantiileping ja sellest tulenevad nõuded täielikult sõltumatud sellest lepingust, millest tulenevalt ta kohustusi tagab. Lisaks sätestab garantiikirja p-i 2 teine lause, et garantiikirjast tulenev garantiiandja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Kohus asus seisukohale, et 27.11.2007 garantiikirja p 6 ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 Garantiikirja p-i 5 kohaselt juhul, kui garantiiandja arvelduskonto(de)l pangas ei ole garantiisumma tasumise tähtpäeval rahalisi vahendeid tasumisele kuuluva garantiisumma ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist määraga 0,15% päevas puudujäävalt summalt tähtpäevale järgnevast päevast arvates. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate maksete täieliku tasumise päeval. Hageja esitas kostjale garantiikirjast tuleneva nõude 27.10.2009 ja palus kostjal täita garantiikirjast tulenevad kohustused hiljemalt 30.10.2009 ning juhul, kui kostja kohustusi tähtaegselt ei täida, on hagejal õigus alustada tähtpäevale järgnevast päevast arvates viivise arvestamist määraga 0,15% puudujäävalt summalt päevas. Kostja garantiikohustus on käesoleva ajani täies ulatuse, summas 4 000 000 krooni, täitmata. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi eest 31.10.2009 05.04.2011 s.o. 525 päeva eest arvestusega 4 000 000 x 0,15% s.o. 6 000 krooni päevas. Seisuga 5.04.2011 oli viivise summa 3 150 000 krooni. Põhjendatud ja seadusega kooskõlas ei ole kostja vastuväide, et viivisenõue on vastuolus garantiivastutuse olemusega. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kohus nõustus esitatud viivisearvestusega, mis oli kooskõlas garantiikirjas kokkulepituga. Apellatsioonkaebus

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 toodud tingimustel. Seega ei võtnud kostja endale abstraktset kohustust vastutada OÜ Mennel Grupp (pankrotis) kohustuste rikkumise korral hageja ees 4 000 000 krooni ulatuses, vaid tema garantiikohustus oli vahetult seotud laenulepinguga nr 07-214119-JI. Pidades silmas, et garantiikiri anti kostja poolt ühepoolse tehinguna ning sellega nõustumust hageja poolt tuleb VÕS § 155 lg 1 alusel eeldada, on oluline kostja tegelik tahe ja arusaam antud garantii olemusest. Tõenditest nähtuvalt mõistis garantiid aktsessoorsena ka hageja, kes 27.10.2009 garantiikirjast tulenevas nõudes on ühemõtteliselt sidunud garantiikohustuse laenulepingu nr 07-214119-JI rikkumisega OÜ Mennel Grupp (pankrotis) poolt. Hageja ja OÜ Mennel Grupp (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingu nr 07-214119-JI p-s 2.18.6 on pooled kokku leppinud, et kostja garantii vabastatakse, kui tagastamata laenusumma lepingu p-s 2.2.2 nimetatud ridaelamu müümata ruutmeetri kohta ei ületa 639,12 eurot (10 000 krooni). Et garantii kehtivus oli seotud laenulepingu 07-214119-JI p-s 2.18.6 sätestatud tingimusega ja selliselt kõik osapooled garantiid mõistsid, on oma ütlustes kinnitanud ka tunnistaja U. L, mis kinnitab täiendavalt, et kostja garantii oli seotud tagatava kohustuse ja selle täitmisega ning just garantii ja kohustuse seotust silmas pidades oli kostja andnud omapoolse garantii. Seega on garantiikirja ja laenulepingu nr 07-214119-JI p-le 2.18.6 tuginedes ilmne, et kostja tahe ei olnud anda tagatavast kohustusest sõltumatut abstraktset garantiid ja 27.10.2009 hageja garantiikirjast tuleneva nõude põhjal on võimalik järeldada, et selliselt mõistis kostja tahet ka hageja. Väär ning tõenditega vastuolus on maakohtu järeldus, et kostja antud garantii on mitteaktsessoorne. Garantii aktsessoorsuse tõttu pidanuks maakohus põhjalikumalt analüüsima hageja tegevuse tagajärgi kostja õigustele ja kohustustele. Ekslik on maakohtu järeldus, nagu ei suurendanuks laenulepingu nr 07-214119JI limiidi ja laenusumma suurendamine kostja vastutust ning laenulepingu nr 05-235228-JI refinantseerimine viisil, nagu seda antud juhul tehti, ei ole vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Kostja hinnangul on tegemist ilmse garantii kuritarvitamisega. Hageja poolt ettevõttesiseselt kehtestatud siseeeskirjad laenude refinantseerimiseks ei muuda automaatselt hageja käitumist selliste protseduuride läbiviimisel hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, nagu ekslikult on leidnud maakohus. Hageja tegevuse tulemusena on põhjendamatult suurenenud nii kostja vastutus kui ka garantiijuhtumi aset leidmise risk. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenulepingu nr 07-214119-JI järgne laenusumma oli lepingu sõlmimise ja garantiikirja andmise hetkel 1 519 819 eurot ning et 30.03.2009 sõlmisid hageja ja OÜ Mennel Grupp (pankrotis) laenulepingule nr 07-214119-JI lisa nr 1, millega suurendati laenulimiiti 1 946 764,57 euroni s.o. 426 945,57 euro võrra. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lisa 1 sõlmimise tulemusel OÜ-le Mennel Grupp (pankrotis) kasutusse antud laenusummat ei rakendatud tema igapäevases majandustegevuses, vaid hageja debiteeris välja makstud 536 730,59 eurot koheselt OÜ Mennel Grupp (pankrotis) kontolt OÜ Mennel Grupp (pankrotis) laenulepingu nr 05-235228-JI järgsete kohustuste kustutamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kostjat laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamisest ja tingimuste muutmisest ei teavitanud. Ka OÜ Mennel Grupp (pankrotis) ei teavitanud tunnistaja U. Li ütluste kohaselt kostjat laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamisest ega suurendatud laenulimiidi kasutamise otstarbest. Laenuleping nr 05-235228-JI ei olnud tagatud kostjapoolse garantiiga, mistõttu nimetatud laenulepingu järgsete kohustuste täitmine kostja poolt garantiiga tagatud laenulepingu nr 07214119-JI laenusumma suurendamise arvel, mõjutas kostja vastutuse realiseerumise riski. Juhindudes OÜ Mennel Grupp (pankrotis) ning hageja vahel laenulepingu nr 07-214119-JI p-s 2.18.6 kokkulepitust, pidi olema nii hageja kui OÜ Mennel Grupp (pankrotis) tegutsemine laenulepingu täitmisel suunatud kostja garantii vabastamisele. Kostja oli andnud garantii

8(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 tingimusel, et tema garantii kooskõlas laenulepingu nr 07-214119-JI p-ga 2.18.6 vabastatakse. Kostja garantii pidi vabastatama juhul, kui laenulepingu nr 07-214119-JI järgne tagastamata laenusumma ridaelamubokside (asukohaga Laiaküla tee 15, Laiaküla Viimsi vald Harjumaa) müümata ruutmeetrite kohta ei ületa 639,12 eurot. Tunnistaja U. Li ütluste kohaselt oli Laiaküla tee 15 ridaelamubokside üldpind ca 1 600 m2, seega pidi kostja garantii vabastatama laenusumma vähenemisel 1 022 592,00 euroni eeldusel, et laenusumma vähendamise aluseks on Laiaküla tee 15 ridaelamubokside müük. Laiaküla 15 ridaelamubokside müügi korral saadud vahenditest laenusumma vähendamine 1 022 592,00 euroni tekitanuks hageja kohustuse vabastada koheselt ja tingimusteta kostja garantii. Et laenulepingu 07-214119-JI p-i 2.18.6 tuleb tõlgendada just nii, kinnitavad ka tunnistaja U. Li ütlused. Antud kostja väitele ei ole hageja vastu vaielnud. Laenulepingu 07-214119-JI sõlmimise hetkel pidanuks OÜ Mennel Grupp (pankrotis) vähendama laenusummat kostja garantii vabastamise tingimuse saabumiseks 497 227 euro võrra (1 519 819 – 1 022 592) ning pärast laenulepingu lisa 1 sõlmimist 924 172,57 euro võrra (1 946 764,57 – 1 022 592). Seega pidanuks võrreldes kostja garanteeritud kohustusega OÜ Mennel Grupp (pankrotis) garantii vabastamise tingimuse saabumiseks tasuma pärast laenulepingule nr 07-214119-JI lisa nr 1 sõlmimist hagejale täiendavalt 426 945,57 eurot (924 172,57 – 497 227). Laenulimiidi ja laenusumma suurendamine muutis oluliselt ebatõenäolisemaks kostja garantii vabastamise tingimuse saabumise, mistõttu on arusaamatu ja põhjendamatu maakohtu järeldus, et laenulepingu nr 07214119-JI lisa nr 1 sõlmimine ei omanud mingit mõju kostja vastutusele. Garantii tingimuslikkusele ja tunnistaja ütlustele antud küsimuses juhtis kostja lepinguline esindaja tähelepanu asja sisulisel arutamisel 09.08.2011 kohtuistungil. Kostja esindaja taotles võimalust minna üle kirjalikule menetlusele ja esitada kohtukõne kirjalikud seisukohad ühe nädala jooksul põhjusel, et samal istungil antud tunnistaja ütlused omasid asjas olulist tähendust ja vajasid analüüsi. Hageja ei andnud kirjalikuks menetluseks nõusolekut ja maakohus ei protokollinud kostja selgitusi seoses garantii tingimuslikkusega. 20.08.2011 esitas kostja taotluse protokolli parandamiseks, kuid maakohus taotlust ei rahuldanud. Kostja esindaja kinnitab, et eelnevalt toodud põhjendused on ta 09.08.2011 kohtuistungil tunnistaja ütlustele tuginedes esitanud, seetõttu ei ole tegemist uute asjaoludega. Käsitletav seisukoht on esitatud ka kostja 07.06.2011 menetlusdokumendi p-s 2.1.1. Kostja on kindel, et hageja oli teadlik, et laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamine mõjutab kostja vastutust, kuna hageja pidi olema teadlik garantii tingimuslikkusest. Samuti pidi hageja olema teadlik, et laenulepingu nr 07-214119-JI laenulimiidi suurendamine suurendab ka garantiijuhtumi aset leidmise riski. Sellele viitab muuhulgas laenulepingu nr 07214119-JI lisa nr 1 p-s 2.7 sätestatud intressimäär EURIBOR+6,0%, mis võrreldes esialgse lepingus sätestatuga (EURIBOR+2%) oli suurenenud marginaali osas 300%. Kuna intressimarginaal peegeldab tavapäraselt krediidiasutuse hinnangut laenuriskidele, on ilmne, et hageja pidi tajuma laenulepingu nr 07-214119-JI laenulimiidi suurendamisest lähtuvate laenuriskide suurenemist. Sellegi poolest suurendas hageja kostja garantiiga tagatud laenulepingu nr 07-214119-JI limiiti, mille ainsaks mõistlikuks motiiviks sai olla hageja ühepoolne soov viia OÜ-ga Mennel Grupp (pankrotis) sõlmitud laenulepingutest tulenevad riskid laenulepingu nr 07-214119-JI alla, tekitades olukorra, kus muutuks oluliselt raskendatuks või võimatuks laenulepingu nr 07-214119-JI p-s 2.18.6 sätestatud tingimuse saabumine. Tunnistaja U. L on selgitanud, et OÜ Mennel Grupp (pankrotis) oli sundseisus laenulepingu nr 07-214119-JI lisa nr 1 sõlmimisel, kuna tegemist oli hageja seatud tingimusega edasiseks koostööks. Seega oli refinantseerimine üksnes hageja huvides.

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 Hageja kasutas ära OÜ Mennel Grupp (pankrotis) sundolukorda ja surus talle peale laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamise arvel laenulepingu nr 05-235228-JI refinantseerimise. Samas pidi hageja olema teadlik, et nimetatud viisil tegutsemine muudab oluliselt ebatõenäolisemaks kostja garantii vabastamise tingimuse saabumise. Nimetatud asjaoludest teadlik olles ei teavitanud hageja kostjat tema poolt tagatava kohustuse suurendamisest, samuti ei küsitud kostja nõusolekut tema vastutust suurendava ning garantiijuhtumi saabumise riski suurendava refinantseerimise skeemi elluviimiseks. Hageja käitumine on vastuolus VÕS § 6 ja TsÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja on käitunud ka TsÜS § 104 lg 1 tähenduses tingimuse saabumist takistavalt ning seetõttu on hageja nõue kostja vastu lubamatu. Juhindudes VÕS § 101 lg-st 3 on hageja minetanud õiguse nõuda kostjalt täitmist. Hageja käitumine on vastuolus ka heade kommetega. Hageja pealesurutud ja kostja seljataga elluviidud refinantseerimise skeem on omakasupüüdlik, kostjat teadvalt kahjustav ning vastuolus hea pangandustavaga. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja leiab, et antud juhul on täidetud eeldused, mille kohaselt võib vaidlusalust garantii andja vastutuse olulist laiendamist lugeda heade kommete vastaseks ja seetõttu tühiseks TsÜS § 87 juhindudes. Tulenevalt kostja garantii aktsessoorsusest ning tema vastutuse laiendamise lubamatusest on laenulepingu 07-214119-JI p-s 2.18.6 sätestatud tingimus saabunud ja kostja garantiivastutus tegelikult lõppenud juba enne hagi esitamist. Lisaks asjaolule, et hea usu ja heade kommete vastase käitumise tõttu on hageja minetanud nõudeõiguse kostja vastu, oleks käesolevaks hetkeks lõppenud kostja vastutus ka laenulepingu nr 07-214119-JI p-st 2.18.6 tulenevalt. Hageja on esitatud OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotihaldur O Ei õienditega tõendamist leidnud asjaolu, et Laiaküla tee 15 ridaelamuboksid on müüdud ning nende müügist on OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotipessa laekunud mitte vähem kui 1 000 000 eurot. Juba 26.10.2010 oli OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotihaldur O E väljastanud hagejale õiendi, mille kohaselt oli selleks hetkeks Laiaküla 15 ridaelamuboksidest müüdud 10, koguhinnaga 12 322 000 krooni (787 517,32 eurot). Kuigi väljamakseid nimetatud summadest ei ole pankrotimenetluse eripära tõttu käesolevaks hetkeks tehtud, ilmneb nii pankrotihalduri kui hageja poolt väljendatud hinnangust, et väljamakse ei saa olla väiksem kui 960 000 eurot. Vaadeldes vara, mille müügist saadud vahendite arvel pankrotipesast väljamaksed tehakse, moodustavad varast suurema osa Laiaküla tee 15 ridaelamuboksid. Pidades silmas kostja poolt garantii andmise hetkel kehtinud laenulepingu nr 07-214119-JI limiiti 1 519 819 eurot, on ilmne, et 960 000 euro suuruses väljamakse tegemine hagejale langetab laenulepingu nr 07-214119-JI laenusumma jääki laenulepingu p-s 2.18.6 sätestatud garantii vabastamise piirist madalamale. Seega tuleb hagejal garantii tingimusteta ja koheselt vabastada. Asjaolu, et garantii vabastamise tingimus saabub, pidi olema hagejale teada juba pankrotihalduri 26.10.2010 hinnangu põhjal. Olles teadlik, et XXXXXX ridaelamubokside müügist on juba saadud pankrotivara hulka 787 517,32 eurot, pidanuks hageja olema teadlik ka sellest, et sisuliselt on kostja garantii vabastamise tingimus juba enne hagi esitamist saabunud. Seega sõltumata eeltoodud asjaoludest on kostja garantiivastutus lõppenud laenulepingu nr 07-214119-JI p-st 2.18.6 tulenevalt ning hagejal on garantiikohustuse täitmise nõudmise asemel endal kohustus garantii vabastada. Garantiikirja p 6, mis laiendab garantii andja vastutuse ka garantii saaja ja võlgniku poolt kokkulepitud tagatava kohustuse muudatustele ja võimaldab tüüptingimuste kasutajal garantiid kuritarvitada, on ebamõistlikult garantii andjat kahjustav. Väär on lähtuda

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 abstraktsest garantiist, kuna kostja poolt tagatavas laenulepingus oli kokku lepitud garantii lõppemise tingimustes ning seotud tingimuse saabumine tagatava laenulepingujärgse laenusumma suhtega tagatisvarasse. Kui tüüptingimusega saab tüüptingimuse kasutaja piiramatu võimaluse tingimuse saabumise takistamiseks laenusumma suurendamise teel, ei saa selline tüüptingimus olla TsÜS §-st 104 ja §-st 138 ning VÕS §-st 6 juhindudes hea usu põhimõttele vastav. Samuti ei vasta taolise tüüptingimusega saadav eelis headele kommetele, kuna võimaldab tüüptingimuste kasutajal garantiid kuritarvitada. Tüüptingimusega loodav võimalus piiramatult laiendada garantii andja garantiivastutust olukorras, kus samas on tagatavas lepingus kokku lepitud garantii lõppemise tingimustes, on ebamõistlikult kostjat kahjustav. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et garantiikirja p 6 ei ole ebamõistlikult kostjat kahjustav ja on seetõttu kehtiv. Kuna garantiikirja p 6 on tühine, ei oma laenulepingu nr 07-214119-JI lisa nr 1 mõju ka kostja kohustustele. Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja viivisenõue on kooskõlas garantii olemusega. Garantiivastutus on oma olemuselt piiratud vastutus, mille ulatusele seab piirid kokkulepitud garantiisumma. Seega on garantii andjal põhjendatud eeldada, et tema garantiivastutus piirdub garantiikirjas märgitud garantiisummaga, milleks antud juhul on 4 000 000 krooni (255 646,59 eurot). Hageja on esitanud garantiikirja alusel nõude sisuliselt kahekordse garantiisumma saamiseks, samas ei ole hageja viidanud mingitele kahjulikele tagajärgedele, mis põhjendaksid sellises ulatuses nõude esitamist. Juhindudes VÕS § 155 lg-st 1 on piiratud kostja vastutus hageja ees igal juhul garantiisummaga ja hageja on õigustatud esitama oma nõude üksnes garantiisumma ulatuses ning seetõttu tulnuks jätta hageja viivisenõue rahuldamata. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb hageja viivisenõude esitatud suuruses põhjendatuks ega kohalda kostja 07.06.2011 taotluse alusel viivise vähendamisel VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 2. Ainuüksi maakohtu märkus, et ta loeb viivisearvestuse õigeks, ei ole piisav, et põhjendada kostja alternatiivse taotluse rahuldamata jätmist. Hageja viivisenõue 05.04.2011 seisuga on esitatud peaaegu samas ulatuses, mis põhinõue summas 3 150 000 krooni (201 321,69 eurot). Maakohus on rahuldanud ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest, mistõttu viivisenõude tegelikuks suuruseks kohtuotsuse tegemise hetkeks 09.09.2011 oli 4 092 000 krooni (261 525,79 eurot). Seega ületas viivisenõue otsuse tegemisel põhinõuet, millisele asjaolule ei ole maakohus mingit tähelepanu pööranud. Arvestades hageja märkimisväärset osa garantiijuhtumi saabumise põhjustamisel ja pidades silmas garantii kuritarvitamist tema poolt, ei oleks hageja viivisenõude rahuldamine mingil juhul õiglane. Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks tekkinud kostja väidetava rikkumise tõttu kahju, mistõttu garantiisumma ning põhinõudega võrdne või seda ületav viivisenõue on juba iseenesest hea usu põhimõtte vastane. Hageja nõue on ka ebaproportsionaalselt suur võrreldes põhinõude ja garantiisummaga. Kuna asjas on ilmsed hageja kuritarvitused ja viivisenõue on selgelt ebaproportsionaalne, tulnuks hageja viivisenõuet vähendada nullini. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme käsitledes esmakordselt 05.04.2011 hageja menetlusdokumendis esitatud viivisenõuet TsMS § 376 lg 4 p-i 2 tähenduses kõrvalnõude suurendamisena. Viivisenõude kui kõrvalnõude suurendamine saab toimuda üksnes siis, kui vastav nõue on menetluses varem esitatud. Käesoleval juhul on hageja esitanud üksnes nõude 29.10.2010 garantiisumma 4 000 000 krooni saamiseks ja nimetatud nõue on 03.11.2010 määrusega menetlusse võetud. Hageja ei ole hagi esitamisel esitanud viivisenõuet ega viidanud soovile sellist nõuet hilisemas menetlusstaadiumis esitada. Kostja hinnangul on 05.04.2011 esitatud avaldus mitte kõrvalnõude suurendamiseks, vaid hagi muutmiseks, milleks kostja oma nõusolekut 25.04.2011 vastuväidetes ei andnud. Juhindudes TsMS § 376 lg 1 võib hagi alust või eset muuta peale hagi menetlusse võtmist ja selle

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 kättetoimetamist kostjale üksnes kostja või kohtu nõusolekul. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; p 3 kohaselt ei käsitleta hagi muutmisena esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Antud juhul ei ole hageja enne 05.04.2011 menetlusdokumendi esitamist viivisenõuet kostja vastu esitanud, mistõttu ei saa käsitleda hageja avaldust viivisenõude suurendamise, vaid uue ja iseseisva kõrvalnõuete maksmapanekule suunatud nõude esitamisena. Iseseisva viivisenõude esitamine ei mahu ka teiste TsMS § 376 lg 4 välistuste alla, mistõttu oli hageja 05.04.2011 avaldus käsitletav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Kostjal on õigus lähtuda hagiavalduses formuleeritud nõudest ja vastavalt oma vastuväited esitada. Seega rikkus maakohus TsMS § 376 lg-st 1 tulenevat nõuet lubada hagejal hagi muuta üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hageja on 01.11.2010 hagi täpsustuses ning 05.04.2011 nõude suurendamise avalduses esitanud tuvastusnõude garantiikirjast nr 07-214119-G tulenevate kostja kohustuste kehtivuse tuvastamiseks. Nimetatud nõude osas on maakohus jätnud seisukoha võtmata nii 06.05.2011 määruses kui ka 09.09.2011 otsuses. Hageja ei ole menetluses tuvastusnõudest loobunud, seega tulnuks maakohtul ka nimetatud nõue ühemõtteliselt ja arusaadavalt lahendada. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg-st 1 tulenevat kohustust lahendada otsuse tegemisel kõik esitatud nõuded. Vastustaja seisukoht

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 enam, vastava lepingu alusel ei saanud garantii automaatselt lõppeda. Garantiiga tagatava laenulepingu eesmärk ei olnud anda selle lepinguga kostjale, kui laenulepingu pooleks mitteolevale isikule eraldi nõudeõigust. Kostja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et hageja oleks garantiid kuritarvitanud. Maakohtu vastavasisulised järeldused on õiged. Hageja tegevus laenulepingu tingimuste muutmisel, mida kostja hagejale ette heidab, vastab garantiikirja p-s 6 sätestatud õigustele. See, et kostja käesoleva hagimenetluse raames, kus tema käest nõutakse garantiist tulenevalt raha maksmist, esitab väited oma väidetavate garantii andmise kaalutluste osas, ei ole määrav, sest kostja andis kirjaliku garantiikirja ning kirjaliku garantiikirja puhul kehtib eeldus, et see annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi kogu garantii sisu. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et garantii sisu on miski muu, kui see, mida kirjalik dokument kajastab. Kuivõrd garantii on mitteaktsessoorne tagatis, siis ei oma tähendust, kas garanteeritav nõue tegelikult eksisteerib või mitte. Maakohus leidis õigesti, et garantiikirja p 6 ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ega muul põhjusel tühine. Maakohtu poolt rahuldatud viivisenõue ei ole vastuolus garantii olemusega. Kostjalt nõutakse viiviseid aja eest, mil garantiist tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks. Garantii summa eesmärk on kaitsta garantii andjat vastutuse maksimummäära määratlemisega seeläbi, et garantii andjale oleks teada see maksimaalne vastutuse ulatus, mille ulatuses ta peab vastutama teise isiku kohustuste eest ja mille ulatuses ei ole vastutus garantiiandja mõjusfääris. Sellest hetkest alates, mil garantii järgi õigustatud isik nõuab õigustatult garantiist tuleneva ja sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist, on vastava kohustuse täitmine või rikkumine garantiiandja mõjusfääris ning juhul kui garantiiandja otsustab vastavat kohustust rikkuda, ei vääri ta garantii summast tulenevat kaitset ning vastutab muuhulgas ka viivise maksmise kohustuse tekkimise kaudu. Garantiisumma määramise eesmärgiks ei saa olla garantii andjale kuritarvituste võimaluse loomine, mille kohaselt võiks garantiiandja õigusvastaselt keelduda garantiist tulenevate kohustuste täitmisest ja selline õigusvastane tegevus ei omaks garantiist tulenevate kohustuste kohase täitmise olukorraga võrreldes garantii andjale mitte mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Maakohtu otsus on õige ka osas, milles mõisteti viivised välja kokkulepitud viivisemäära järgi ja viivist ei vähendatud. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis saaksid olla viivise vähendamise aluseks (VÕS § 162 koosmõjus § 113 lg-ga 8). Kehtiv õigus ei näe viivisenõude esitamise eeldusena ette seda, et hageja peaks tõendama, et tal tekkis kostjapoolse rahalise kohustuse rikkumise tõttu kahju. Vastupidi, viivise nõude eesmärk ongi sellise kahju tõendamise vajaduse vältimine. Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kostja esitas viivise vähendamise taotluse ja kuivõrd hagejal selles osas vastuväiteid ei olnud, võib maakohtu otsuse resolutsiooni viiviste väljamõistmise osas muuta selliselt, et välja mõistetavaid viiviseid piiratakse maksimaalselt põhivõla suurusega. Sellest muudatusest hoolimata rahuldatakse hagi täies ulatuses ning apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata, mistõttu ei saa selline resolutsiooni muutmine tingida seda, et kostjalt mõistetakse välja vähem menetluskulusid, kui siis, kui mingit muudatust kohtuotsuse resolutsioonis ei tehtaks. Maakohus ei rikkunud käesolevas menetluses menetlusõigust põhjusel, et ta menetles ja rahuldas ka viivisenõude. See, et hageja algses hagiavalduses viivisenõuet ei esitanud, ei põhjustanud asjas menetluse venimist, maakohus võimaldas kostjal esitada viivisenõudele vastuväiteid ja maakohus hindas kõiki viivisenõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Üheks oluliseks tsiviilkohtumenetluse põhimõtteks on menetlusökonoomika põhimõte, mis tähendab seda, et pooltevaheline vaidlus/ vaidlused tuleb lahendada poolte jaoks võimalikult efektiivselt ja pooltele võimalikult väikeste kuludega. See, kui menetluse kestel esitatakse viivisenõue, selle menetlemine ei põhjusta asja arutamise venimist ega täiendavaid kulusid võrreldes sellega, kui viivisenõuet oleks menetletud eraldi, täidab kohtupoolne viivisenõude koos põhinõudega menetlemine seda eesmärki, milleks tsiviilkohtud on meie õiguskorda loodud. Ka need apellandi etteheited,

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-10-54006 mis tulenevad sellest, et maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega üksnes raha maksmisele suunatud nõude ja kohtuotsuse resolutsiooniga tuvastusnõuet ei lahendanud, ei saa olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Toimikust nähtuvalt võttis maakohus selgesti ja üheselt menetlusse üksnes raha maksmisele suunatud nõude. Kostja käitumist, mis seisnes selles, et ta ei nõudnud teise nõude menetlusse võtmist ega menetlemist ja ei esitanud asja arutamise lõpetamisele vastuväiteid ning esitas tuvastusnõude lahendamata jätmisele vastuväited alles apellatsioonkaebuses, ei saa pidada heauskseks menetlusõiguste kasutamiseks. Käesoleval juhul esitas hageja kõigepealt raha saamisele suunatud nõude ja hiljem täpsustas menetluses, et soovib, et kohus tuvastaks raha maksmise nõude aluseks oleva garantii kehtivust ja kostjapoolse garantii ülesütlemise tühisust. Sellises olukorras oleks kohus pidanud täpsustama, kas hageja soovib, et tuvastusnõudeid menetletaks eraldi hagi nõuetena või soovib hageja, et kohus tuvastaks viidatud õigussuhte kehtivuse kohtuotsuse motiveerivas osas raha maksmisele suunatud nõude ühe eelduse kontrollimise käigus. TsMS § 368 lg 1 kohaselt saab hageja esitada tuvastusnõude üksnes juhul, kui tal on selleks õiguslik huvi, so tuvastushuvi. Reeglina tuleb tuvastushuvi eitada olukorras, kus hagejal on oma õiguste realiseerimiseks lihtsam õigustee. Näiteks tuleks pankrotis mitteoleva eraisiku suhtes esitatud raha maksmise kohustuse olemasolu tuvastamise nõude puhul tuvastushuvi eitada põhjusel, et hageja saab kostja suhtes esitada raha maksmisele suunatud nõude. Olukorras, kus hageja esitab raha maksmise kõrval ka vastava raha maksmise kohustuse aluseks oleva lepingu kehtivuse tuvastamise nõude, tuleb kohtul välja selgitada, kas hagejal esineb üksnes raha saamisele suunatud huvi või on hageja huvi laiem, mis võiks tingida ka tuvastushagi esitamise lubatavuse. Näiteks võiks tuvastushagi esitamise lubatavust jaatada olukorras, kus hageja muudab kohtu jaoks tuvastushuvi olemasolu usutavaks seeläbi, et kostja keeldub hageja ja kostja vahel sõlmitud kestvuslepingut, mille alusel raha nõutakse, edasi täitmast, kuid hagejal on lisaks raha saamisele ka vastava lepingu edasi täitmise vastu põhjendatud huvi ning lepingu täitmine võib muidu tulevikus ohtu sattuda. Käesoleval juhul maakohus küll ei täpsustanud, kas hageja soovis tuvastusnõuete eraldi nõuetena menetlemist ja kas hagejal oli tuvastusnõuete esitamiseks õiguslik huvi, kuid apellatsioonkaebusele esitatud vastuses kinnitas hageja, et saavutas konkreetses kohtumenetluses need eesmärgid, milleks ta kohtusse pöördus ning et temal ei ole etteheiteid sellele, et tema poolt nimetatud tuvastusnõudeid eraldi ei menetletud. Sellest võib järeldada, et hageja soovis, et kohus tuvastaks vastavad asjaolud raha maksmisele suunatud nõude eeldustena kohtuotsuse motiveerivas osas. Menetluskulude jaotus

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.