Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hüpoteegid hageja kasuks ja kostja väljastanud garantiikirja. Nagu nähtub laenusaaja pankrotihalduri Oliver Ennok-i 26.10.2010.a. allkirjastatud vastuskirjast on laenusaaja pankrotivara tõenäoliseks suuruseks 18-20 miljonit krooni. Eeltoodust nähtub, et hageja nõue jääb laenusaaja pankrotimenetluses rahuldamata, eriti arvestades, et pankrotihalduri poolt hinnatud 18-20 miljonist kroonist kuulub enne hagejale väljamaksmist kandmisele ka kuni 15% ulatuses pankrotimenetlusega seotud kulusid. Seetõttu on garantiikirjast tulenevate kostja kohustuste täitmise nõue igati põhjendatud. Garantiikiri ja sellest tulenevad kostja kohustused on seaduslikud ja kehtivad Kostja poolt 28.10.2009.a. allkirjastatud avaldus on tühine ja ei loo kostjale ega hagejale mingeid õiguslikke tagajärgi, kuivõrd selles toodud põhjendused on vastuolus kehtiva õiguse ja Riigikohtu praktikaga. Garantiikiri ja sellest tulenevad kostja kohustused on seaduslikud ja kehtivad ning hageja leiab, et kostja keeldumine garantiisumma tasumisest on õigusvastane ja põhjendamatu. Kostja on avalduses väitnud, justkui ei tegutsenud ta vaidlusaluse garantiikirja andmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames, kuivõrd tema igapäevase majandus- ja kutsetegevuse hulka ei kuulu garantiide andmine (kuna tema puhul ei ole tegemist krediidiasutuse, kindlustusandja ja/või muu finantseerimisasutusega) ning samuti ei olnud garantiikirja andmine hõlmatud Garantii andja muu igapäevase majandus- ja kutsetegevusega (kuna tegemist ei olnud tootja-, müügi-, töövõtu- ja/või muu majandustegevusest lähtuva garantiiga) ning seetõttu justkui oleks garantiikirja väljastamine vastuolus VÕS 155 lõikega 1 ja seega tühine. Kostja eelnimetatud seisukohad on niivõrd selgelt vastuolus kehtiva õiguse, õigusteooria ja Riigikohtu praktikaga, et ei ole kahtlust, et kostja pidi avalduse esitamisel oma väidete ebaõigsusest väga hästi teadlik olema (mis seega viitab üheselt kostja pahausksusele avalduse esitamisel). Seda enam, et garantiikirja punkti 10 kohaselt on kostja garantiikirja allakirjutamisega tõendanud, et on Garantiikirja väljastades järginud kõiki sätteid, mis kostja suhtes kehtivad Eesti Vabariigi õigusnormidest ja kostja põhikirjast tulenevalt. Hageja leiab et kostja poolt 28.10.2009.a. allkirjastatud kostja avaldus on tühine, sest VÕS § 155 lg 1 tekst ei toeta kuidagi väidet, et majandus- või kutsetegevuseks võib antud seadussätte tähenduses lugeda üksnes sellist tegevust, mis seisneb igapäevases garantiide andmises või seondub sellega. Kui seadusandja sooviks oleks sellise piirangu kehtestamine, oleks seadusandja lisanud nimetatud sätte teksti vastava täpsustuse. VÕS § 155 lg 1 sõnastus viitab just vastupidi sellele, et iga isik (sh ka füüsiline isik) võib anda garantii, kui ta tegutseb garantiid andes oma mistahes majandus- või kutsetegevuse raames või huvides. Seeläbi välistab VÕS võimalike garantii andjate ringist sisuliselt üksnes tarbijad VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt eeltoodust antud olukorras, kus kostjal kui laenusaaja 50% osanikul oli ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu, kuivõrd sellise garantii andmine oli laenusaajale panga poolt laenu andmise eelduseks, ei ole vähimatki kahtlust, et kostja tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames VÕS § 155 lg 1 tähenduses. Seega on garantiikiri ja sellest tulenevad hageja nõuded seaduslikud ja kehtivad ning kostja keeldumine garantiisumma tasumisest on õigusvastane ja põhjendamatu. Kostja garantiikohustus on käesoleva ajani täies ulatuse s.o. summas 4 000 000 krooni täitmata. Seoses eeltooduga on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi eest 31.10.2009 kuni 5.04.2011 s.o. 525 päeva eest arvestusega 4 000 000 x 0,15% s.o. 6000 krooni päevas. Seisuga 5.04.2011 on viiviste summa 525x6000= 3 150 000 krooni. Hageja palub tuvastada 27.11.2007.a. kostja poolt AS-ile Hansapank (praeguse ärinimega Swedbank AS) väljastatud garantiikirjast nr xxx tulenevate kostja kohustuste kehtivus ning kostja poolt 28.10.2009.a. garantiikirja tühisuse kohta esitatud avalduse õigusvastasus, mõista AS-ilt T Swedbank AS-i kasuks välja 255 646.59 eurot, viivised perioodi eest 31.10.2009 kuni 5.04.2011 summas 201 321.69 eurot ning viivised alates

6.04.2011 viivised 0,15% põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht ( tlk 86-97, 148-160) Kostja hagi õigeks ei võta ega tunnista Swedbank AS hagiavalduses esitatud nõudeid AS T vastu. Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu. Kostja leiab, et Swedbank AS nõude aluseks olev garantiikiri on oluliselt vastuolus seadusega ning seetõttu tühine. Tühise tehingu alusel ei saa esitada rahalisi nõudeid. Isegi juhul, kui Swedbank AS nõude aluseks olev garantiikiri ei ole tühine, siis on Swedbank AS poolse tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantii andja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on AS T vastutus lõppenud. Swedbank AS tegevus on vastuolus seadusega ning heade kommetega. Kuivõrd tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, siis on õigusvastased ja põhjendamatud kõik Swedbank AS-i poolt vaidlusaluse garantiikirja alusel AS-i T vastu esitatud rahalised nõuded. Vaidlusaluse garantiikirja punktis 1 on sätestatud, et garantiiandja garanteerib pangale garantiikirjas toodud tingimustel panga ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise. Samas sätestab garantiikirja punkt 2, et garantiikirja alusel tagab garantiiandja kõigi lepingust tulenevate panga nõuete (sh intressi ning lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise garantiisumma ulatuses. Garantiikirjast tulenev garantiiandja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Garantiikirja punktis 7 on sätestatud, et garantiiandjal tekib tagasinõudeõigus laenusaaja vastu garantiiandja poolt pangale täidetud nõude ulatuses ainult siis, kui see tuleneb nendevahelisest suhtes. Eelpool nimetatud sätted (eelkõige punkt 2 garantii andja kohustuse mittesõltumise kohta põhilepingust ja selle kehtivusest ning punkt 7 tagasinõudeõiguse puudumise kohta) viitavad selgelt garantiilepingule, seega ei saa garantiikirja näol olla tegemist ühegi teise tagatislepinguga. Käenduslepingust eristab garantiikirja juba ainuüksi asjaolu, et käesoleval juhul on tegemist garantiiandja mitteaktsessoorse (st põhivõlgniku kohustusega mitteseotud ning sellest mittesõltuva) kohustusega, erinevalt käenduslepingust, mis on alati aktsessoorne põhikohustusega. Seadusest kui ka kohtupraktikast tuleneb üheselt, et garantiid saab anda isik üksnes oma majandus- või kutsetegevuses. AS T poolt väljastatud garantiikiri on oluliselt vastuolus seadusega ning seetõttu tühine, kuivõrd AS T ei tegutsenud garantiikirja väljaandmisel oma majandus- või kutsetegevuse raames. Garantiiandja tegutsemine majandus- või kutsetegevuses on seaduse kohaselt garantiilepingu kehtivuse keskseks eelduseks. AS T igapäevase majandus-ja kutsetegevuse hulka ei kuulu krediidiasutusele garantii andmine. AS T äriregistri registrikaardi ajaloo väljatrükist ilmneb, et garantiikirja väljastamise hetkel oli AS T tegevusalaks kinnisvaraprojektide teostus ja arendamine. Seetõttu on üheselt selge, et AS T ei tegutsenud ega saanud tegutseda garantiikirja väljastamisel oma majandus- või kutsetegevuses. AS T tegutses Swedbank AS-ile garantiikirja väljastades väljaspool oma majandus- ja kutsetegevuse raame, mistõttu VÕS § 155 lg 1 tuleneva keelu tõttu ei saanud AS T tegelikult garantiid väljastada. Ekslikult väljaantud garantii on seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt tühine olulise vastuolu tõttu seadusega. Swedbank AS märgib oma kohtule esitatud hagiavalduses, et väidetavalt oli AS-il T kui laenusaaja 50 % osanikul ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu ning seetõttu ei ole väidetavalt vähimat kahtlust, et AS T tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames VÕS § 155 lg 1 tähenduses. Kostja leiab, et tegemist on järjekordse meelevaldse ja põhjendamatu järeldusega, kuivõrd garantiiandja poolt osaluse omamine laenusaajas ei ole piisavaks aluseks väitmaks, et garantii andja tegutses garantii andmisel seaduse tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses. Osaühingud on seaduse kohaselt piiratud vastutusega äriühingud ning osaühingu osanikud üldreeglina ei vastuta osaühingu kohustuste eest

(osanikud vastutavad üksnes osaühingu osakapitali tehtud sissemakse piires). Sellest tulenevalt ei saa eeldada, et osaühingu 50 % osanik peaks vastutama osaühingu kohustuste eest. Järelikult ei saa eeldada, et AS T kui Osaühingu MG(pankrotis) osanik peaks vastutama Osaühingu MG(pankrotis) kohustuste eest. Kuivõrd seaduse üldregulatsiooni kohaselt ei vastuta osaühingu 50 % osanik osaühingu kohustuste eest, siis ei saa eeldada, et osaühingu osanik tegutseb garantiikirja allkirjastamisega osaühingu kohustuste tagamisel oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tühise tehingu alusel puudub Swedbank AS-il võimalus esitada mistahes nõudeid AS T vastu. Seega puudub Swedbank AS-il käesoleval hetkel õiguslik alus nõuda AS-ilt T haginõudeks oleva 4 000 000 (nelja miljoni) Eesti krooni väljamõistmist. Swedbank AS ei ole oma hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, et AS T tahteks oli garantiikirja asemel sõlmida mõnda muud liiki tagatis- või teist võlaõiguslikku lepingut. Järelikult ei ole käesoleval juhul võimalik asuda seisukohale, et vaidlusalust garantiikirja saab käsitleda mõne muu lepinguna või et pooled oleksid soovinud garantiikirja tühisusest teades sõlmida mõnda muud lepingut. Isegi juhul, kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et vaidlusalune garantiikiri on kehtiv, siis on Swedbank AS poolse tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantiiandja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on AS T vastutus lõppenud. AS T poolt väljastati garantiikiri teadmises, et tagatava nõude suuruseks on 1 519 819 eurot ning laenu tagastamise tähtajaks 27. mai 2009. a. Samas on käesolevaks hetkeks selgunud, et AS T teadmata on 30. märtsil 2009. a Osaühing MG(pankrotis) ja Swedbank AS vahelise lisakokkuleppega nr 1 muudetud laenulepingut nr XXX ning suurendatud nimetatud lepingulepingust tulenevat laenulimiiti 1 946 764,57 euroni 30. märtsil 2009. a allkirjastatud laenulepingu nr XXX lisa nr 1 kohaselt ei läinud nimetatud summa mitte Osaühingule MG kinnisvaraprojektide arendamiseks või ehitustööde teostamiseks, vaid nimetatud raha kasutati teise Osaühingu MG ja Swedbank vahel 15. novembril 2005. a sõlmitud ja vähem tagatud laenulepingust nr XXX laenusummaga 1 150 409,67 eurot tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Seadusevastane on garantiiandja teadmata suurendada garantiiandja vastutust. Kuivõrd seaduse kohaselt on tühine garantiikirja punktis 6 sätestatu, et garantiikiri kehtib pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimuste muutmise korral, siis ei olnud Swedbank AS-il ja Osaühingul MG(pankrotis) õigust AS T teadmata teha laenulepingus muudatusi. AS T nõustus tagama üksnes laenulepingust nr XXX tulenevaid kohustusi. Kuivõrd nimetatud laenulepingut on muudetud ja laenulepingu sätted ei vasta enam sellele, millega AS T esialgselt nõustus ja mida AS T tagas, siis on AS T seisukohal, et tal puudub seadusest tulenevalt kohustus välja maksta garantiikirja alusel mistahes summasid. Käesoleval juhul on vaidlusalune garantiikiri seotud tagatava laenulepinguga ning sisaldab tingimust, mille kohaselt tekib garandi garantiisumma väljamaksmise kohustus tagatavast lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral. Nimelt sätestab garantiikirja punkt 3, et garantiikirja alusel väljamakse saamiseks esitab pank garantii andjale kirjaliku nõude, mis sisaldab laenusaaja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. Seega isegi juhul, kui garantiikiri oleks kehtiv (mis käesoleval juhul nii ei ole), peaks Swedbank AS oma väidetava nõude maksmapanekuks tõendama tagatava kohustuse rikkumise, mida Swedbank AS hagiavalduses teinud ei ole. Swedbank AS ei pidanud oma hagiavalduses vajalikuks peatuda haginõuete arvutusel ning esitas selle tõenduseks üksnes Osaühingu MG(pankrotis) kaitstud nõuete nimekirja. AS T on seisukohal, et esitatud nimekiri ei tõenda asjaolu, mille kohaselt on garantiisumma tasumise nõue põhjendatud, nagu seda püüab väita Swedbank AS oma kohtule esitatud hagiavalduses. Järelikult ei ole Swedbank AS oma nõuet AS T vastu tõendanud garantiikirjas sätestatud korras. Swedbank AS on olulisel määral kuritarvitanud AS T usaldust ja ei ole käitunud hea usu põhimõttega kooskõlas, tegemist on tühise tüüptingimusega garantiikirja p 6 osas. Kostja on hageja viivisenõude osas seisukohal, et viivisenõue on vastuolus garantiivastutuse olemusega ning hea usu põhimõtte vastane, mistõttu tuleks jätta vastav

nõue rahuldamata. Kostja palub jätta täies ulatuses rahuldamata Swedbank AS-i hagiavaldus AS T vastu. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Võlaõigusseaduse ( VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS T on 27.11.2007.a. väljastanud AS-ile Hansapank (AS Swedbank) garantiikirja nr xxx, millega kostja tagas garantiiandjana OÜ MG(pankrotis) ja hageja vahel 27.11.2007.a. sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist 4 000 000 krooni ulatuses. Garantiikirja punkti 2 kohaselt tagab kostja kõigi laenulepingust tulenevate hageja nõuete (sealhulgas, intressi ning laenulepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise garantiisumma ulatuses ( tlk 8-9). Kostja poolt 27.11.2007 antud garantii ei ole kohtu hinnangul seadusega vastuolus ning kostja väited garantii tühisuse kohta on tõendamata, ning põhjendatud ei ole väide nagu kostja ei oleks tegutsenud garantii väljaandmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames, mistõttu olevat garantii väljastatud ekslikult. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja väljastas OÜ MG(pankrotis) kohustuste täitmise tagamiseks garantii oma majandustegevuses, nimetatut tõendab ka asjaolu, et kostja omas garantii väljastamisel ( ning omab ka käesoleval ajal) 50% OÜ MG(pankrotis) osakapitalist. Seda väidet kinnitab OÜ MG(pankrotis) äriregistri väljavõte, millega on tõendatud, et kostja oli alates 01.01.2006 OÜ MG osanik. UL, kes oli OÜ MG(pankrotis) juhatuse liige (tlk 307309) kinnitas 09.08.2011 toimunud kohtuistungil, et tegemist oli projektipõhise äriühinguga, kes tegutses koos K AS-ga (pankrotis), tunnistaja selgitas, et laenulepingute lisa 1 sõlmiti eesmärgiga refinantseerida nii OÜ MG(pankrotis) kui K AS-ga (pankrotis) laenud. Krediidiasutuste seaduse §-ga 82 lg 3 on pankade sise-eeskirjadele ette nähtud määrata ära refinantseerimise printsiibid. Lisaks märgib kohus, et kui refinantseerimist ei oleks toimunud, oleks MGOÜ varasemalt pankrotistunud (tlk 308), mis järeldub tunnistaja ütlustest. Seega tagas kostja poolt väljastatud garantii temaga vahetult seotud äriühingu kohustusi ja kostja poolt 27.11.2007 väljastatud garantii on kooskõlas VÕS § 155 lg 1 nõuetega.

VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kohtu hinnangul asjaolu, et AS T väljastas OÜ MG(pankrotis) kohustuste täitmise tagamiseks garantii oma majandustegevuse raames, kinnitab ka see, et UL oli nii OÜ MG(pankrotis) kui ka AS K (pankrotis) juhatuse ainuliige, OÜ MG(pankrotis) osanikuks oli ka kostja ( tlk 32). Riigikohus on lahendis 3-2-1-89-08 asunud järgmisele seisukohale: „VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kolleegium selgitab, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks.“ Tunnistaja ütlustega loeb kohus tõendatuks ka asjaolu, et OÜ MG(pankrotis) kahe laenulepingu olemasolu oli kostjal teada ( tlk 10-18, 309). Ükski kirjalik tõend ega tunnistaja ütlus ei viita tegevusele, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et AS K poolt (pankrotis) 27.11.2007 väljastatud garantii on kooskõlas VÕS § 155 lg 1 mõttega ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 87 ei kuulu kohaldamisele. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et tema vastutus on lõppenud Swedbank AS poolse tegevuse tulemusel garantii andja vastutuse olulise suurenemise tõttu, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu üle, et hageja ja OÜ MG vahel 27.11.2007 sõlmitud laenulepingut hiljem muudeti, vaidlust ei ole, kuid see ei mõjutanud garantii kehtivust ega garandi vastutust. Garandi vastutus oli fikseeritud garantiikirjas summas 4 000 000 krooni ning hilisemad laenulepingu muudatused garantii andja vastutust ei suurendanud. Kohus leiab, et garantii puhul on tegemist mitteaktsessoorse kohustusega, siis garantii andja ei saa esitada garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid vastuväiteid. Garantiikirja punkt 6 kohaselt, et garantii kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimusi ( (tlk 9). Vastavalt garantiikirja punktile 3 (tlk 8) oli garandi kohustuse täitmise eelduseks hageja poolt kostjale kirjaliku nõude esitamine, mis sisaldab laenuandja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. Hagiavaldusele lisatud dokumentaalse tõendiga Swedbank AS 27.10.2009 kirjaga nr.200.080-030/50119 (tlk 19), mille edastamise kostjale 27.10.2009 vaidlust ei ole, loeb kohus tõendatuks, et hageja täitis garantiikirja punktis 3 toodud eelduse esitades kostjale kirjaliku nõude ning kirjeldas selles OÜ MG poolt rikutud kohustust s.h. näitas ära ka laenulepingust tuleneva OÜ MG kohustuse rahalise suuruse. Seega oli hageja 27.10.2009 nõue kostja vastu garantii kohustuse täitmiseks seaduslik ja esitatud garantiikirjas ettenähtud korras. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja poolt on OÜ MG(pankrotis) pankrotimenetluses 24.11.2009 esitatud nõudeavaldus, OÜ MG võlgnes pankroti väljakuulutamise s.o. 18.11.2009 seisuga laenulepingust nr XXX hagejale 2 100 107.08 EUR s.o. 32 916 028.32 krooni. Hagiavaldusele on lisatud OÜ MG(pankrotis) kaitstud nõuete nimekiri, mille kohaselt on hageja poolt OÜ MG(pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõue kaitstud täies ulatuses eesõigusnõudena ( tlk 29). Kohus ei nõustu kostja väitega, et garantiikirja p. 6 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega. Asjaolu, et lepingu punkt 6 teise lause kohaselt garantiikiri kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist lepingu tingimusi, ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult. VÕS § 155 lg. 2 sätestab, et garantiikohustus on iseseisev kohustus, mis ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kestvusest, garantiikohustus on iseseisev ning laenulepingust sõltumatu kohustus, kohtu hinnangul ei kahjusta garantiikirja punktis 6

nimetatud laenulepingu hilisema muutmise võimalus garantii andjat ebamõistlikult. Garantii andja pidi garantiid välja andes arvestama võimalusega, et soodustatud isik esitab garantiiandja vastu nõude kogu garantiisumma ulatuses s.o. summas 4 000 000 krooni. Kuivõrd kostja vastuväited ei ole osutunud tõendatuks asub kohus seisukohale, et esitatud hagi on põhjendatud ja piisavalt tõendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-15006 selgitanud järgmist: „Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele“. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt VÕS § 155 lg 2 on garantiileping ja sellest tulenevad nõuded täielikult sõltumatud sellest lepingust, millest tulenevalt kohustusi ta tagab. Lisaks sätestab garantiikirja punkti 2 teine lause, et garantiikirjast tulenev garantii andja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Seega on kohus seisukohal, et 27.11.2007 garantiikirja punkt 6 ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mistõttu ei nõustu kohus kostjate väitega, et garantiikirja punkt 6 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud sellisel seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Garantiikirja nr xxx punkti 5 kohaselt juhul, „kui garantiiandja arvelduskonto(de)l pangas ei ole garantiisumma tasumise tähtpäeval rahalisi vahendeid tasumisele kuuluva garantiisumma ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist määraga 0,15% päevas puudujäävalt summalt tähtpäevale järgnevast päevast arvates. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate maksete täieliku tasumise päeval.“ Hageja esitas kostjale garantiikirjast tuleneva nõude 27.10.2009, palus kostjal täita garantiikirjast tulenevad kohustused hiljemalt 30.10.2009 ning teatas, et juhul, kui kostja kohustusi tähtaegselt ei täida, on hagejal õigus alustada tähtpäevale järgnevast päevast arvates viivise arvestamist määraga 0,15% puudujäävalt summalt päevas. Kostja garantiikohustus on käesoleva ajani täies ulatuse s.o. summas 4 000 000 krooni täitmata. Seoses eeltooduga on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi eest 31.10.2009 kuni 5.04.2011 s.o. 525 päeva eest arvestusega 4 000 000 x 0,15% s.o. 6000 krooni päevas. Seisuga 5.04.2011 on viiviste summa 525x6000= 3 150 000 krooni. Kostja vastuväide ei ole põhjendatud ega seadusega kooskõlas, et viivisenõue on vastuolus garantiivastutuse olemusega. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. Kohus nõustub esitatud viivisearvestusega, mis kooskõlas garantiikirjas kokkulepituga. Harju Maakohtu 03.11.2010 määrusega on rahuldatud hagi tagamise taotlus (tlk 53), hagi tagamisega seatud abinõu jääb kehtima TsMS § 386 lg 4 kohaselt kuni lahendi täitmiseni või muutmiseni. Tsiviilasja menetluskulud ja hagihind TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.