Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
Swedbank AS-i hagi Osaühingu TOMT Kinnisvara vastu 255 646 euro 59 sendi nõudes, menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-54006
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu TOMT Kinnisvara määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank AS, esindaja juhatuse liige Rait Pallo Kostja Osaühing TOMT Kinnisvara (registrikood 10523561), esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. mai 2013. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
19.septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-54006.
2.Teha uus määrus, millega määrata tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i menetluskulude suuruseks 13 763 (kolmteist tuhat seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 39 senti.
3.Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: "3.1. Rahuldada Swedbank AS-i avaldus tsiviilasjas nr 2-10-54006 (Swedbank AS-i hagi Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega AS TOOMPEAMAJA) (pankrotis) vastu) kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks osaliselt.
3.2.Määrata tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i menetluskulude suuruseks 13 763 (kolmteist tuhat seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 39 senti.
3.3.Jätta rahuldamata Swedbank AS-i avaldus tsiviilasjas nr 2-10-54006 (Swedbank AS-i hagi Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega AS TOOMPEAMAJA) (pankrotis) vastu) kantud menetluskulude väljamõistmiseks."
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada Osaühingu TOMT Kinnisvara määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot Advokaadibüroo Entsik & Partnerid OÜ kontole nr 221025119153
(Swedbank AS).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus rahuldas 9. septembri 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-54006 Swedbank AS-i (hageja) hagi ja jättis menetluskulud täies ulatuses Osaühingu TOMT Kinnisvara (endise ärinimega AS TOOMPEAMAJA; kostja) kanda. Tallinna Ringkonnakohus muutis 16. veebruari 2012. a otsusega maakohtu otsust osaliselt. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jäeti kostja kanda. 20. juuni 2012. a määrusega jättis Riigikohus kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Hageja esitas 6. juulil 2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja palus määrata hüvitamisele kuuluvaks menetluskuluks 13 868 eurot 59 senti ning mõista see summa kostjalt hageja kasuks välja.
5.oktoobril 2012 kuulutas Harju Maakohus välja kostja pankroti. 23. oktoobril 2012 esitas hageja oma nõude pankrotimenetluses, märkides nõude koosseisus ka tsiviilasjas kantud menetluskulud.
2.Kostja pankrotihaldur Mari Männiko märkis 14. jaanuaril 2013 kohtule esitatud vastuses, et hageja peab menetluskulude nõude esitama nõudena pankrotimenetluses ning hageja avaldus tuleb PankrS § 43 lg 2 ja § 44 järgi jätta läbi vaatamata. Menetluskulude suurusele pankrotihaldur vastu ei vaielnud.
3.Harju Maakohus mõistis 30. mai 2013. a määrusega kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 13 763 eurot 39 senti. Maakohus ei pidanud põhjendatuks advokaadibüroo üldkulu lugemist esindajaga seotud kuluks. Muus osas pidas maakohus menetluskulude suurust põhjendatuks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei võimalda tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) jätta menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldust läbi vaatamata juhul, kui menetluskulusid kandma kohustatud isik on pankrotis. Kostja ei vaielnud menetluskulude suurusele ega nende koosseisule vastu. Samuti ei ületa hageja esindaja kulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäära ja seega on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus põhjendatud.
4.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse, millega maakohus määras kindlaks ja mõistis temalt hageja kasuks välja menetluskuludena 13 763 eurot 39 senti, ning teha uus määrus, millega jätta hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja on esitanud menetluskulude nõude ka võlausaldajana pankrotimenetluses. Menetluskulude hüvitamise nõue on kostja pankrotimenetluses ümber kujundatud. 28. veebruaril 2013 tegi võlausaldajate üldkoosolek kompromissiotsuse, mille kohus kinnitas 14. märtsi 2013. a määrusega. Kompromissi kohaselt kohustus kostja maksma võlausaldajatele välja 1% kaitstud nõuete suurusele vastava summa ühe nädala jooksul arvates kompromissi kinnitamise määruse jõustumisest. Määrus jõustus 2. aprillil 2013 ja kostja on kompromissi ka täitnud. Eeltoodust tulenevalt oli hageja menetluskulude hüvitamise nõue maakohtu määruse tegemise ajaks ehk 30. maiks 2013 lõppenud.
5.Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud saab kindlaks määrata ainult kohus, seda ei saa teha pankrotihaldur. Menetluskulude
nõue muutus sissenõutavaks pärast kostja pankrotimenetluse lõppemist. Hageja ei oleks saanud oma nõuet varem maksma panna. Hageja nõustus kostjaga üksnes selles, et hagejale on tehtud väljamakse kompromissiga ekslikult ümberkujundatud menetluskulude hüvitamise nõude ulatuses. Hageja menetluskulude nõuet tuleb vähendada talle kompromissi alusel välja makstud 137 euro 63 sendi võrra ja kostjal tuleb seega tasuda hagejale 13 625 eurot 76 senti.
6.Harju Maakohus jättis kostja määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. septembri 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetlus eraldi kohtumenetlus, milles maakohus oleks pidanud jätma hageja avalduse läbi vaatamata. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on seotud jõustunud lahendiga põhikohtuasjas. Seetõttu ei ole PankrS § 43 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kohaldatav. Menetluskulud saab kindlaks määrata üksnes kohus. Tähendust ei ole sellel, kas hageja esitas menetluskulude nõude pankrotimenetluses esitatud nõude koosseisus ka kostja pankrotihaldurile või mitte. Kohus peab menetluskulud kindlaks määrama, kui avaldaja ei ole avaldusest loobunud ja menetluskulud on hüvitamata. Seda, et praeguseks on kompromissiga 1% menetluskuludest hüvitatud, saab arvestada määruse täitmisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks läbi vaatamata. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus ekslikult kohaldamata PankrS § 43 lg 2 ja kohtumääruse tervikuna olulises osas põhjendamata. Seda eksimust ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Hageja menetluskulud tsiviilasjas on tekkinud 2011. a märtsist kuni 2012. a veebruarini. Harju Maakohus kuulutas kostja pankroti välja 5. oktoobril 2012 ja seega on hageja menetluskulu täies ulatuses tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hageja esitas kostja pankrotimenetluses võlausaldajana nõude tsiviilasjas kantud menetluskulude hüvitamiseks samas ulatuses, milles ta nõuab menetluskulusid kohtule esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduses. Seega määratles hageja ennast menetluskulude hüvitamise nõude osas kostja võlausaldajana PankrS § 8 lg 3 tähenduses. PankrS § 8 lg 3 järgi on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal nende nõue sissenõutavaks muutub. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad
pärast pankroti väljakuulutamist esitada nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ja nõuded rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud alustel. Viidatud norm reguleerib imperatiivselt kõigi võlausaldajate nõuete esitamist pankrotivõlgniku vastu ja see kohaldub samamoodi ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Kostja on kompromissi täitnud ja teinud hagejale tema nõudele vastava väljamakse. Kostjal on õigus eeldada, et kompromissi kohase täitmise tulemusena ei esitata talle nõudeid, mis olid hõlmatud täidetud kompromissiga. Ringkonnakohus on viidanud kostja õiguste kaitse võimalusele hilisemas täitemenetluses, millest võib järeldada, et ringkonnakohus on praegu pidanud kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Uue hagimenetluse alustamine olukorras, mida on võimalik ja õige lahendada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses, on vastuolus menetlusökonoomia printsiibiga. Maakohtule olid teada kõik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevad asjaolud juba enne sundtäidetava kohtumääruse tegemist.
9.Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada. Asjas on võimalik teha uus määrus, millega määrata kindlaks hageja menetluskulud 13 763 eurot 39 senti. Hageja taotlus mõista menetluskulud kostjalt välja tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas juhul, kui hagimenetluses on menetluskulud jõustunud kohtuotsusega jäetud kostja kanda ja hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning seejärel kuulutatakse välja kostja pankrot, tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jätta PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata või tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetlust jätkata. Kostja on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta läbi vaatamata ja menetluskulude nõude saab esitada vaid pankrotimenetluses. Hageja seevastu leiab, et kuna menetluskulud saab kindlaks määrata ainult kohus ja seda ei saa teha pankrotihaldur, siis peab kohus menetluskulud kindlaks määrama ja need saab kostjalt ka välja mõista.
12.PankrS § 43 lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.
13.Kolleegium leiab, et PankrS § 43 lg-t 2 ei tule asjas kohaldada, sest see säte reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. Praeguses asjas oli hagimenetlus tsiviilasjas kostja pankroti väljakuulutamise ajaks lõppenud ja kohtuotsus jõustunud. Seega leidsid kohtud õigesti, et
tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda jätta menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldust läbi vaatamata juhul, kui menetluskulusid kandma kohustatud isik on pankrotis.
14.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. Samuti on õige, et PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Kolleegium leiab aga, et olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus. Menetluskulude väljamõistmise taotlus tuleb aga jätta rahuldamata.
15.PankrS § 184 lg 6 järgi on kohtu kinnitatud kompromiss täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kompromiss on PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude PankrS § 184 lg 6 järgi ja sarnaselt nõude ümberkujundamisega saneerimismenetluses lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kuna hageja esitas menetluskulude nõude pankrotimenetluses, pankrotimenetlus lõppes kompromissiga ja hagejale maksti kompromissijärgne summa ka välja, siis ei ole hagejal õigust saada menetluskuludena suuremat summat, kui ta on kompromissi järgi juba saanud.
16.Kostja viitab võimalusele kaitsta oma õigusi hilisemas täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, kuid leiab, et see ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist reguleerib täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1,
mille esimese lause järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kolleegium märgib, et kuna hageja nõue on käsitatav nõudena pankrotimenetluses ja pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses ettenähtud korras, siis ei kohaldu praegusel juhul täitemenetluse seadustiku sätted ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole kohane õiguskaitsevahend.
17.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
18.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.