Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-10-11143
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
16.02.2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Kohtuasi
Liili Lauri AS DnB NORD Liising hagi MM vastu 3877.18 euro ja viivise 3877.18 euro nõudes 3877.18 euro
Hagi hind maakohtus Asja läbivaatamise kuupäev
24.01 2012
Menetlusosalised
Hageja: AS DnB NORD Liising, registrikood 11315936, asukoht Tartu mnt 10, 10145, Tallinn Hageja esindajad vandeadvokaat Indrek L ja Triin T XXX Kostja: MM, isikukood XXX elukoht XXX
Resolutsioon Hagi rahuldada Välja mõista kostjalt MM hageja AS DnB NORD Liising kasuks põhivõlg 3877.87 eurot ja viivis 3877.8 eurot
Menetluskulude jaotus. Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja MM kanda.
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. 14.10.2010 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja AS DnB NORD Liising ja MM vahel sõlmiti 11.06.2008 käendusleping nr XXX, mille sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse tagada kõiki hageja ja OÜ DV, kui liisinguvõtja vahel 11.06.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevaid kohustusi solidaarselt liisinguvõtjaga. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 21 033,94 eurot, s.t 329 109,64 Eesti krooni. Hageja omandas liisinguvõtja huvides ja soovil sõiduauto Mercedes-Benz E500 ning andis selle liisingulepingu kehtivuse perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Liisingulepingu üldtingimustest tulenevalt oli liisinguvõtja peamiseks kohustuseks liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus fikseeritud osa- ja intressimaksete tasumine. Liisinguvõtja rikkus liisingumaksete tasumise kohustust, mistõttu hageja saatis 02.04.2009 liisinguvõtjale ja kostjale liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse ja liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamise kaaskirjana teabelehe, mille eesmärk on teavitada teatise adressaati liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgedest ning liisingueseme müügiprotsessist. Kuivõrd tekkinud võlgnevust liisinguandja ega kostja poolt nõutud tähajaks ei likvideeritud, ütles hageja liisingulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles. Käesoleva hagiavalduse seisuga on hagejale tasumata liisingumakse summas 5 762,96 Eesti krooni, s.o: tähtajaks tasumata osamakse summas 3 318,80 Eesti krooni, intressimakse summas 1 178,35 Eesti krooni, osamakselt arvestatud viivis summas 1 265,81 Eesti krooni. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle vara valduse. Pärast valduse taastamist asus hageja vara realiseerima, et vara soetamisega seondunud kulusid vara võõrandamise kaudu katta, vara võõrandamisest saadud rahasumma (110 041,66 Eesti krooni km-ta) ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust (164 309,33 Eesti krooni km-ta), on kostjal kohustus hagejale hüvitada vastav tasumata jäänud summa, s.o (164 309,33 – 110 041,66) 54 267,67 Eesti krooni. Ühtlasi kandis hageja vara müügiprotsessis täiendavaid kulusid summas 7 259,20 Eesti krooni, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma. Ülaltoodust tulenevalt on kostja võlgnevus hageja ees kokku 67 289,83 Eesti krooni. Hageja on kostjale ja liisinguvõtjale saatnud teatised võlgnevuse olemasolu kohta, kostja ei ole eelviidatud võlgnevust tasunud. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivise arvutatuna 64 845,67 Eesti krooni suuruselt võlasummalt, sealhulgas tähtajaks tasumata osamakselt, hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutuselt, vara müügiprotsessis kantud kuludelt alates 17.12.2009 kuni hagiavalduse esitamiseni 09.11.2010, määras 0,25% päevas. Lähtudes VÕS § 113 lg 6 ei arvesta hageja viivist intressi- ja viivisesummalt. 09.11.2010.a seisuga on sissenõutavaks muutunud alljärgnev viivis: võlasumma 64 485,67 Eesti krooni, teatise saatmise kuupäev 17.12.2009, viivitatud päevade arv 328, viivis päevas 0,25% 161,21 Eesti krooni, viivise summa 52 876,88 Eesti krooni. Üldtingimuste punkt
maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus asjaolu üle, et liisingulepingust tulenevad lepingulised suhted on lõppenud OÜ DV ning liisinguese sõiduauto Mercedes Benz E500 on 09.06.2009 üle antud liisinguandjale. Kuivõrd hageja AS DnB NORD Liising ja kostja MM vahel sõlmiti 11.06.2008 käendusleping nr XXX (tlk 41), võttis kostja endale kohustuse tagada kõiki hageja ja OÜ DV, kui liisinguvõtja, vahel 11.06.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevaid kohustusi solidaarselt liisinguvõtjaga, kusjuures kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 21 033,94 eurot, s.t 329 109,64 Eesti krooni. Käenduslepingu sõlmimise asjaolude üle vaidlus puudub. Liisingulepingu lahutamatuks lisaks on üldtingimused, mis kehtivad alates 04.03.2008 (tlk 45-55). OÜ DV vastu esitatud nõude osas on sõlmitud maksekäsk (tlk 137), seega puudutab käesolev nõue vaid käendajat. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt kohustub kostja vastutama liisinguvõtja poolt liisingulepingu rikkumise ja selle tagajärgede eest solidaarselt liisinguvõtjaga, sealhulgas tasumisele kuuluvate osamaksete, intressi, viivise, leppetrahvi, kahju hüvitamise, liisingulepingu ülesütlemise või sellest taganemisea seotud kulutuste või mis tahes muu liisingulepingust tuleneva summa tasumise eest. Käenduslepingu punkt 2 kohaselt kostja kohustused ei lõppe liisinguvõtja surma, lõppemise (nii likvideerimis- kui pankrotimenetluse käigus või muul moel), ümberkujundamise, ühinemise või jagunemise tõttu. Samuti ei või kostja nõuda, et hageja nõuaks nõude rahuldamist kõigepealt liisinguvõtjalt või mõnelt teiselt garandilt või käendajalt, kes samuti tagab liisingulepingust tulenevaid nõudeid. Käesolevas asjas on tulenevalt kostja vastuväidetest vaidlus asjaolu üle, kas hageja rikkus müügiprotseduuri ning kas auto müüdi oluliselt madalama turuhinnaga või mitte. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväited asja menetlemisel tõendamist leidnud ja seega tuginedes VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 näeb ette, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ja käendaja vastutab käendatava kohustuse ees täies ulatuses. Kohaldatava VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõudes arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § - le 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole
kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-52-11 märkinud, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17). Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 11). Remondikulu ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Hageja nõue tuleneb tasumata liisingumaksest 5762.96 Eesti krooni (368.32 eurot), müügihinna ja jääkmaksumuse vahe 54 267.67 Eesti krooni (3468.33 eurot), müügikulu 7529.20 Eesti krooni (463.94 eurot) ja viivis 52 876.88 Eesti krooni (3379.44 eurot) (tlk 137). Hageja selgitas kohtuistungil 11.08.2011, et hinnaks määrati 235 000 krooni ning sõiduki müüki alustati 18.06.2009 (tlk 138), viimane ümberhindamine toimus 29.10.2009, hinnates nimetatut ja võrreldes eksperdi arvamust, siis hinnatava sõiduki müügiajalugu ei viita kohtu arvates hageja tegevusetusele või müügiprotsessi rikkumisele. Asja materjalidest nähtub, et 09.06.2009 koostati SAkasutatud liisingautode müügiplatsil sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktis nr. 090609/255 ja 18.06.2009 suunati sõiduk müüki alghinnaga 235 000 krooni, 19.06.2009.a. avaldati Eesti suurimas kasutatud sõidukite müügi internetiportaalis Auto24.ee sõiduki müügikuulutus alghinnaga 235 000 krooni, 05.08.2009. langetati hinda 199 750 kroonile, 03.09.2009 langetati hinda 180 000 kroonile, 02.10.2009 langetati hinda 159 000 kroonile, 30.11.2009 langetati hinda 139 000 kroonile, 06.11.2009 müüdi sõiduk hinnaga 132 050 krooni. Materjalidest nähtub ka, et 2009 aasta II poolaastal oli hinnatav sõiduk avalikult pakkumisel Eesti suurimas kasutatud sõidukite müügi internetiportaalis Auto24.ee ja ilmselt ka SA kasutatud liisingautode müügiplatsil ca 4,5 kuud ja kõigil oli seda võimalik osta. Kohus nõustub eksperdiga, et seda ei saa lugeda kiirmüügiks. Alghinnaga 235 000 krooni oli sõiduk pakkumisel poolteist kuud, misjärel langetati hinda 15% ja hinnaga 199 750 krooni oli sõiduk pakkumisel veidi alla 1 kuu. Siis langetati hinda veel 10% ja hinnaga 180 000 krooni oli sõiduk pakkumisel 1 kuu, misjärel langetati hinda veel 12% ja hinnaga 159 000 krooni oli sõiduk pakkumisel peaaegu 2 kuud. Selle hinnaga ostjat ei leidunud, järelikult see hind oli liiga kõrge pakutavale kaubale ja tegelik turuhind peab olema väiksem. Siis langetati hinda veel ca 12% 139 000 kroonile. Selle hinnaga oli sõiduk pakkumisel vaid 7 päeva ja leidus reaalne ostja, mis kinnitab, et turuhind ei saa olla madalam. Ekspert on leidnud ka, et hinnaga 139 000 krooni oli sõiduk pakkumisel lühikest aega, ei saa välistada, et ka hinnavahemikus 139 000-159 000 krooni oleks sõidukile leidunud ostja. Hageja müüs vaidlusaluse auto hinnaga 110 041.66 Eesti krooni (tlk 62), koos käibemaksuga oli müügieseme maksumus 132 050 Eesti krooni, müügilepinguga nr XXX, 06.11.2009, mis vastab vara turuhinnale. On ilmselge, et konkreetne hinna määr sõltub ostjast ja oletuslikud argumendid, milline võinuks hind olla ei ole määravaks. Kulutused seoses müügiga on tõendatud SAAS esitatud arvega sõiduki müügi eest summas 7923 Eesti krooni (tlk 63) ja hoolduse eest 775 Eesti krooni (tlk 64). Hooldusena on teostatud müügieelne ülevaatus, mootoripesu, kütusekulu, salongi puhastus ja välipesu, mis on müügiga seotud lisakulutus. Seoses ekspertiisiga liisinguobjekti
hariliku turuväärtuse kindlaks tegemiseks vähendas hageja menetluse kestel oma nõuet (tlk 202) ja luges liisingueseme võõrandamisest saadud summaks 116 666.67 krooni käibemaksuta ehk 7456.35 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja tõendatud sõiduki võõrandamise kulu 7259.20 krooni ehk 481.20 eurot, tasumata osamaksed summas 3318.80 krooni ehk 212.10 eurot, tasumata intress 1178.35 krooni ehk 75.31 eurot. Kuivõrd kostja põhilised vastuväited, et müügihind ei vastanud turuhinnale ning sealjuures rikuti müügiprotsessi, ei ole osutanud tõendatuks, tuleb hagi rahuldada täies ulatuses. Ekspert on põhjalikult kahes aktis analüüsinud oma järeldusi arvestades vaidlusaluse liisinguobjekti marki, mudelit, mootorimahtu, sõiduauto vanust jms hinda määravaid tegureid. Kohtuistungil selgitas ekspert Rein M , et ta arvestas (tlk 275) sõiduki remondivajadust, mida kajastas müügikuulutus. Nimetatut ei ole kostja ümber lükanud. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus määras hageja ja kostja ühisel taotlusel ekspertiisi tegemaks kindlaks, kas auto müügi hind vastas selle aja turuhinnale. 28.09.2010 kohtumääruses esitas kohus eksperdile küsimuse, milline oli sõiduauto turuväärtus 06.11.2009 (tlk 153) kui auto müüdi. Riiklikult tunnustatud ekspert Rein M viis läbi hindamise ja tema arvamust kajastab ekspertiisiakt nr 11-92, 03.10.2011 (tlk 159) ning ekspert jõudis järeldusele, et 2009 aasta novembris oli turuhind 140 000 Eesti krooni (8947.63 eurot). 11.10.2011 määras kohus täiendava ekspertiisi, sh vastas ekspert küsimusele, milline oli turuhind vara üleandmise hetkel 2009 aasta juunis (tlk 236) ja ekspert jõudis järeldusele, et ca 152 000 krooni (tlk 239), ekspert Rein M kohtuistungil antud selgitused (tlk 275-276) kinnitasid ekspertiisi aktides toodut. Ekspert ei tuvastanud, et auto müüdi alla turuhinna, samuti ei ole leidnud tõendamist ühegi esitatud dokumentaalse tõendiga, et müügiprotsessiga oleks hinda mõjutanud hageja teadlikult enda huvides või kellegi kasuks. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendid vara väärtuse kohta: BRC hindamisakt (tlk 136), AS K arvamus (tlk 187-189), Auto24.ee portaal (tlk 263-264) ja EK hinnang (tlk 259, 261) ei lükka ümber eksperdi hinnanguid, ega kinnita kostja väidet, nagu olnuks auto reaalne turuhind vähemalt 217 000 krooni 2009 aasta juulikuus. Ekspert Rein M on esile toonud, et vaadeldaval ajavahemikul oli Eesti turul pakkumisel 9 MB E500 (arvestamata hinnatavat sõidukit), nendest 4 sõiduki müügikuulutus arhiveeriti vaadeldaval ajavahemikul märkega, et „sõiduk on müüdud“. Tabeli viimases veerus on toodud aeg kuudes, mille jooksul peale viimast hinnamuutust (hinna langetamist) muudeti kuulutus mitteaktiivseks (kas sõiduk müüdi või loobuti müümisest). Müüdi 2 pisidefektidega 2002 aasta veidi kesisema varustusega, aga väiksema spidomeetri näiduga sõidukit hinnaga 137 000 kroonija 149 000 krooni (nr. 4 ja 7) ja paremas varustuses ja väiksema läbisõiduga 2003.a. pisiremonti vajav sõiduk (ka AMG) hinnaga 149 000 krooni (nr. 6). Samuti müüdi heas korras 2002 aasta analoog (nr. 12) hinnaga 219 000 krooni, mis oli olnud müügis üle 7 kuu. 2003 aasta paremas varustuses sõiduk (nr 6), mis müüdi remonti vajavana 05.10.2009 aasta pandi müüki juba heas korras sõidukina 28.11.2009 alghinnaga 228 000 krooni (nr. 10). Sõiduk oli müügis 7 kuud, hind langes 199 000 kroonile ja siis muudeti kuulutus tähtaja möödudes mitteaktiivseks. Ülejäänud sõidukid suudeti müüa 2,7-11 kuu jooksul, kui algset küsimishinda oli juba langetatud kuni 40% hinnaga 129 000 kuni 215 000 krooni sõltuvalt sõiduki seisukorrast. Sõiduki harilik väärtus, ehk kohalik turuhind on loomulike turujõudude poolt kujunenud väärtus, mis kujuneb vabaturu tingimustes
nõudluse ja pakkumise suhtest. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt küsitud hinna eest, tõestab seda, et hind on kõrge ja ei vasta Eesti turuolukorrale ning pakutavale kaubale. Kohus nõustub eksperdi järeldusega, et müüja poolt küsitud esmane hind ei olnud reaalne turuhind, millega toimuksid müügitehingud Eestis ning hinna langetamine oli sõiduki müügiks ainuvõimalik. VÕS § 363 punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise. VÕS § 145 lg 1 ja lg 2 fikseerib, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ja käendaja vastutab käendatava kohustuse ees täies ulatuses. Kostja kui käendajavastutus hagetavad summas on eeltoodud põhjendustel tõendatud. Viivise nõue. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 4.8 järgi, kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras, s.o 0,25% päevas. Hageja on arvestanud (tlk 202) viivist 657 päeva eest 6368.19 euro ulatuses ning hageja palub välja mõista põhinõudest 3877.18 euro lähtudes viivise perioodi 17.12.2009- 04.10.2011 eest arvestatuna viivis päevas 0,25%. Hageja vähendav viivise nõuet põhinõude summani 3877.18 eurot. Kostja ei ole taotlenud viivisenõude vähendamist (tlk 94,13, 203, 285, 286) ei kirjalikes dokumentides ega kohtuistungitel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1, mil juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,
alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda.
Liiili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.