Võlaõigus › Võõrandamislepingud

asjaõiguslepingud kehtetuks tagasivõitmise korras, välja mõista korteriomandid Klivex-ML OÜ (pankrotis) pankrotivarasse ja kohustada kostjat andma nõusolekut Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriosade nr 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203, 4886303 teistesse jagudesse ebaõigesti omanikuna sissekantud Miosotis OÜ (registrikood 11073381) kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks ning kanda korteriomandite kinnistusregistri registriosadesse nr 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203, 4886303 omanikuna sisse Klivex-ML OÜ (pankrotis) (registrikood 11320452).

heastada. Müügilepingu p-s 1.4.4 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) kinnitanud, et tal ei ole jäänud korteriomanditega seoses käesolevas lepingus nimetamata maksevõlgnevusi. Seega M. P. avaldatud andmete kohaselt olid müügilepingu esemeks olevad korteriomandid kolmandate isikute nõuetest vabad, st Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) ei olnud võlgnevusi seonduvalt korteriomanditega.

MAAKOHTU LAHEND

huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohus leidis, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, millega kahjustas ülemäära nii olemasolevaid kui tulevasi võlausaldajaid. Siinjuures tugines maakohus ajutise halduri poolt ajutises pankrotimenetluses välja selgitatud andmetele võlgniku varalise seisundi kohta ja hinnangule maksejõulisuse kohta. Ajutine pankrotihaldur on välja selgitanud, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) maksevõime muutus nõrgaks 2009.a majandusaasta jooksul. Kui 2007. a ja 2008. a on bilansipäeva seisuga võlgnikul kohustusi mõnevõrra vähem kui varasid, siis 31.12.2009 ületasid kohustused juba 1,17-kordselt varasid. 29.04.2010 esitatud bilanss kajastab küll varasid summas 803 199 krooni, ent reaalselt võlgnikul varad puuduvad. Viimase äriregistrile esitatud majandusaasta aruande kohaselt oli 31.12.2008 seisuga äriühingu netovara vajaliku suurusega (osakapital 40 000 krooni, kohustuslik reservkapital 4 000 krooni, eelmiste perioodide jaotamata kasum 321 751 krooni ja aruandeaasta kasum 1 234 753 krooni, kokku 1 600 504 krooni). Klivex-ML OÜ (pankrotis) bilansist 31.12.2009 seisuga nähtub, et omakapital oli juba 01.12.2009 negatiivne (-176 979 krooni), detsembri 2009 jooksul vähenes omakapital 870 421 krooni võrra ja 2009. a majandusaasta lõppedes oli omakapital negatiivne juba rohkem kui miljoni krooni ulatuses (-1 047 400 krooni). Seega muutus Klivex-ML OÜ (pankrotis) püsivalt maksejõuetuks hiljemalt detsembris 2009. 2010 on esitatud ostjatele vaid kaks arvet: OÜ-le Kiirtee 50 000 krooni ehitusjärelevalve teostamise eest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Mustvee Linnavalitsusele 36 032 krooni. Riigihankel osaleti viimati septembris 2009. ÄS §-st 176 tulenevate kohustuste täitmise asemel võõrandas võlgnik igapäevase majandustegevuse raamest väljuvalt 22.01.2010 oma ainsa likviidse varana kinnistu, jätkas endistes mahtudes kulutuste tegemist, sh lõpetamata töötajatega töölepinguid, suurendades nõudeid enda vastu ja süvendades maksejõuetust. Maksejõuetuse olukorras on aga õigustatud vaid need maksed ja tehingud, mis on vajalikud igapäevaseks majandustegevuse toimimiseks või vara säilitamiseks, 22.01.2010 kinnistu müügitehing sellise iseloomuga ei olnud. Maakohtu leidis, et võlgnik on 22.01.2010 tehinguga loonud Miosotis OÜ-le põhjendamatu eelise, kahjustades seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele. 25.04.2007 raha ülekandel on märgitud selgitusena kinnisvara investeering. Võlgnik on kajastanud investeeringut oma 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruannetes vaikiva seltsinglase panusena kortermaja ehitamise projekti. Tunnistaja S.L. on andnud ütlusi, et majandusaasta aruande pani kokku raamatupidaja talle esitatud dokumentide alusel. Kostja on esitanud vastuväite, et tema ei saanud mõjutada laenu kajastamist Klivex-ML OÜ (pankrotis) raamatupidamises, kuid ise on investeeringut kajastanud samamoodi oma 2008. a majandusaasta aruandes pikaajaliste finantsinvesteeringute all panusena osaühingule Klivex-ML korterelamu ehitamiseks. Poole vande all antud seletuses nimetas M.P. seda valesti kajastamiseks. 2008 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) teinud kolm makset summas 300 000 krooni kostjale ja viidanud maksekorraldusel selgitusena vastavalt lepingule panuse osaline tagastamine. Oluline on siinjuures arvestada pärast väidetavalt 23.04.2007 sõlmitud laenulepingut ka poolte käitumist, mis ei kinnita osaliseltki laenulepingus kokkulepitud tingimuste täitmisele asumist, s.h laenu ega intresside tasumist; hüpoteegi seadmist (laenulepingu p 6.1); kinnistu võõrandamist (laenulepingu p 6.2). Tunnistaja S.L. kinnitas, et 2008 probleeme ei eksisteerinud; 2009 keskpaigaks ei olnud pooltel erimeelsusi omavahelistes suhetes ja selle investeeringu kajastas raamatupidamine. 22.01.2010 korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingute p-s 2.1 poolte antud kinnitus laenulepingu olemasolu kohta ei tõenda pooltevahelist tegelikku laenusuhet. Maakohus leidis, et kostja tuleb lugeda PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks kui muu võlgnikule lähedane isik. M.P. on Miosotis OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. S.L. ja M.P. on

pikaajalised kolleegid Pala Vallavalitusest. Nii M.P. kui ka kinnisasja omandanud kostja, kelle juhatuse liige ja osanik M.P. on, on omakorda osanikud OÜ-s Riverside. Miosotis OÜ on 280 000-kroonise osa (35%) omanik ja M.P. füüsilise isikuna 120 000-kroonise osa (15%) omanik. M.P. on ka OÜ Riverside juhatuse liige, kusjuures esindusõigus on tal ühiselt A.N. . OÜ Riverside on olnud Klivex-ML OÜ-le (pankrotis) väga oluline lepingupartner ja aastatel 2008 - 2010 on äriühingute tehingute maht olnud ligikaudu 10 miljonit krooni. Lisaks on olnud S.L. M. P. omandis ja tema juhtimise all oleva äriühingu OÜ Riverside töötaja. Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtuvalt on S.L. saanud OÜ-st Riverside töötasu 2009 juunist kuni 2010 maini. Tunnistaja K.H. ütlustest nähtub asjaolu, et S.L. oli Võru Muusikakooli objektil objektijuht, millisel teostas ka Klivex-ML OÜ (pankrotis) alltöövõttu. Ühtlasi nähtub tunnistaja ütlustest, et objekti tähtaegse valmimisega tekkisid 2009 detsembris probleemid. Nii S.L. kui M.P. on oma ütlustes kinnitanud, et väikse koha elanikena suheldi perekonniti. Arvestades Klivex-ML OÜ (pankrotis), Miosotis OÜ ja OÜ Riverside omavahelisi mitmetasandilisi suhteid, leidis maakohus, et on alust lugeda Miosotis OÜ võlgniku lähikondseks. Maakohus arvestas siinjuures, et ilmselt oli pooltel ka ühine majanduslik huvi XXX Tartus kinnistu suhtes, mis on väljendunud eelpool kirjeldatud seltsingusuhtena. Maakohus asus seisukohale, et eeldused 22.01.2010 korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras on täidetud. Tehing sooritati 3 kuud enne ajutise halduri nimetamist, mil Klivex-ML OÜ (pankrotis) netovara oli tugevalt negatiivne, osaühing maksejõuetu ja tehinguga kahjustati võlausaldajate huve ning eelistati Miosotis OÜ-d teistele võlausaldajatele. PankrS § 110 lõigete 2 ja 3 alusel tuleb eeldada, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seoses tehingu kehtetuks tunnistamisega muutub müügilepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks. Müügilepingu kehtetuks tunnistamisega on XXX Tartu korteriomandite omanikukanne registriosades 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203 ja 4886303 muutunud ebaõigeks. TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kinnistusraamatusse omaniku kande tegemiseks tahteavalduse tegemist ja selle asendamist kohtuotsusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja maksejõuetuse tekkeaja analüüs on PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 110 lg 2 kohaldamise seisukohast ebaoluline. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et perioodil 22.01.2010 - 24.04.2010 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) arvelduskontole laekunud 1 668 770,60 krooni, mis näitab selgelt, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) majandustegevus oli väliselt jätkuv ka 2010 alguses ning kui rääkida likviidsest varast, siis mittelikviidsete korteriomandite asemel kasutas OÜ Klivex-ML OÜ (pankrotis) likviidseid vahendeid võlausaldajatele võlgnevuste tasumiseks. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest nähtuvalt on Klivex-ML OÜ (pankrotis) perioodil 22.01.2010 24.04.2010 teinud makseid muuhulgas OÜ-le Corrente Grupp, AS-le Tevo Kaup ning Maksu- ja Tolliametile. Maakohtu etteheited OÜ Klivex-ML OÜ (pankrotis) juhatuse liikme S.L. a minetuste kohta äriühingu juhtimisel on ilmselgelt põhjendamatud, kuid nähtuvalt kohtuotsusest on need olnud üheks kaalukeeleks maakohtu seisukoha kujunemisel; 2) on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole välja toonud asjaolusid ja põhjendusi, milliste alusel on ta jõudnud järeldusele, et maakohtu arvates on võlgnik 22.01.2010 tehinguga loonud Miosotis OÜ-le põhjendamatu eelise, kahjustades ka seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisneb „põhjendamatu eelise loomine“ ja millise materiaalõigusnormi alusel on kohus „põhjendamatu eelise loomise“ tuvastanud. Ka etteheide „võrdsetel alustel nõudele rahulduse saamiseks“ on täiesti konkretiseerimata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-63-09 asunud seisukohale, et olukorda, kus ühele võlausaldajale makstakse raha ja teisele ei maksta, ei saa pidada ühe eelistamiseks teisele. Seega pole selge, millele tuginedes maakohus hagi rahuldas ja kuidas kahjustati korteriomandite müügilepinguga teiste võlausaldajate huve. Miosotis OÜ andis sihtotstarbelise laenu XXX kinnistu omandamiseks ja sellele korterelamu rajamiseks. Pärast laenu tagastamist kustutati Miosotis OÜ nõue Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu täielikult. Otsusest ei selgu, kuidas see kahjustas teiste võlausaldajate huve; 3) on maakohus vääralt leidnud, et teiste võlausaldajate õigusi rikkus müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimine. Maakohus on vääralt kohaldanud PankrS § 110 lg 1 p-i 2 ja § 110 lg-t 2. Lepingu p-s 2.1. fikseeriti, et korteriomandite müügihinnaks on 2 938 355,75 krooni, lepingu p-s 2.2. lepiti kokku, et müügihind tasutakse tasaarvestamise teel selliselt, et lepingu nõuetekohase täitmisega loetakse tasutuks kogu lepingu eseme müügihind ning loetakse nõuetekohaselt täidetuks ka Miosotis OÜ ja Klivex-ML OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad Klivex-ML OÜ (pankrotis) kohustused. Kostja leiab, et olukorras, kus korteriomandite väärtuseks oli 22.01.2010 900 000 kuni 1 000 000 krooni ja nende müügiga tasaarvestati Miosotis OÜ nõue summas 2 938 355,75 krooni, ei ole teised võlausaldajad kahju saanud. Sisuliselt tasaarvestati alusetult 2 miljoni krooni suurune summa. Ilma tasaarvestamiseta oleks see summa endiselt nõudena Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu üleval ja sellevõrra oleks ka võlgniku kohustused suuremad. Miosotis OÜ-l tekkis lepingu alusel müügihinna tasumise kohustus ja asjaolu, et see tasaarvestati, on ebaoluline. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestuse saab teha ka ühepoolse avaldusega; 4) on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 sellega, et ei ole selgitanud, mida muudab antud juhul kohtu järeldus, et laenusuhte asemel oli poolte vahel pigem seltsingusuhe. Kostja leiab, et hagi lahendamisel ei ole määravat vahet, kas kohus tuvastab laenu- või seltsingulepingu olemasolu. VÕS § 589 lg-d 1 ja 2 näevad selgelt ette, et seltsingu kui lepingulise konstruktsiooni vara tuleb eristada selles osalevate isikute varast, sõltumata isikute õiguslikust vormist või omandisuhetest. Kostja hinnangul tähendab see seda, et kui isikud on sõlminud seltsingulepingu kinnisasja selliseks väljaarendamiseks, et lõpptulemusena valmiksid korteriomandid, mis võõrandatakse kolmandatele isikutele, on vastavad panused (kinnisasi ning sellega seonduvalt tehtud kulutused) seltsinglaste ühisomandis. Hageja ei suutnud maakohtus välja tuua mitte ühtegi XXX asuvate korteriomanditega seotud kohustust, mis oleks praeguseni täitmata. Hageja ja maakohus ei ole teinud vahet äriühingule kuuluva vara ja seltsinguvara vahel.

Kohtuotsus on vastuolus VÕS § 603 lg-ga 1. Kuivõrd väidetaval seltsingul „XXX asuvate korteriomandite väljaarendamine“ ei olnud ühtegi võlgnevust, siis VÕS § 602 kohustuste puudumise tõttu kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 603 lg 1 kehtestab, et pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Sama sätte lg 2 näeb ette, et kui panuse väärtus on vähenenud, tuleb seltsinglasele väärtuse vähenemine hüvitada. Seega eeldades, et pooled sõlmisid seltsingulepingu, oleks tulnud Miosotis OÜ-le tagastada tema poolt panustatu ehk vähemalt 2 500 000 krooni, mis moodustab laenu põhisumma. Kuna Miosotis OÜ poolt panustatu on tema varaks (VÕS § 589 lg 1), siis ei saa see kuuluda pankrotivarasse (PankrS § 35 lg 1 p 1). VÕS § 603 lg 4 sätestab, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, kohaldatakse VÕS § 602 lg-s 2 sätestatut. VÕS § 602 lg-st 2 tuleneb, et kui seltsinguvara ei ole piisav kõigi panuste tagastamiseks, siis saab seltsinglastele tagastada nende panuse osas, milles see on võimalik. Seega tuvastades seltsingulepingu sõlmimise, oleks maakohus pidanud hindama ka seda, millises ulatuses tuli Miosotis OÜ-le tagastada tema panus VÕS § 603 ja § 602 lg 2 alusel. Kuna tõendeid Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt panustatu osas ei ole esitatud, siis saab kostja lähtuda üksnes S.L. a poolt suuliselt 2008 antud teabest, et ehitusse on panustatud 500 000 krooni. Seega poolte osalused jagunevad 83% Miosotis OÜ ja 17% Klivex-ML OÜ (pankrotis). Nähtub, et Miosotis OÜ-le oleks seltsingulepingu korral tulnud tagastada rohkem kui 4/5 vara väärtusest ehk 1 000 000 kroonist. Siit edasi arutledes tuleb tõdeda, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) oleks korteriomandite müügist 2010 algul saanud maksimaalselt 200 000 krooni. Ükski seltsingulepingut käsitlev õigusnorm ei välista ühe seltsinglase poolt oma panuse täielikku või osalist tagasisaamist ka siis kui teine seltsinglane pankrotistub. Miosotis OÜ hinnangul kuulub seltsingulepingu korral TsÜS § 4 kaudu kohaldamisele PankrS § 123 – vara välistamine pankrotivarast. Seltsinguvara on õiguslikult täiesti iseseisev varakogum, mis kuulub osaliselt kolmandatele isikutele; 5) on maakohus vääralt kohaldanud AÕS § 119 lg-t 1 jättes tähelepanuta, et hageja poolt väidetav seltsinguleping oleks onud tühine. Hageja väidab, et pooled sõlmisid seltsingulepingu XXX asuvate korteriomandite arendamiseks. Sellisel juhul on tegemist tühise seltsingulepinguga, sest selle lepingu esemeks on kinnisasi ja see tehing peab olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Miosotis OÜ ja Klivex-ML OÜ (pankrotis) on 22.01.2010 sõlmitud lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud, et nad on sõlminud laenulepingu. Juhindudes VÕS § 396 lg-st 2 on seega täiesti ebaoluline, kas poolte vahel võis teoreetiliselt olla enne 22.01.2010 seltsingusuhe või mitte. Isegi kui kohus peab ebausaldusväärseks kostja poolt esitatud kirjalikku laenulepingut ja selle lisasid, siis 22.01.2010 sõlmitud leping on ometi usaldusväärne tõend selle kohta, et pooled sõlmisid laenulepingu ja hiljemalt 22.01.2011 oli laenuleping sõlmitud ning reguleeris pooltevahelisi suhteid; 6) on maakohus vääralt hinnanud tõendeid lugedes Miosotis OÜ Klivex-ML OÜ (pankrotis) lähikondseks. M.P. kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et ta töötab Pala Vallavalitsuses alates 2006 septembrist, kuid S.L. a töögraafik on selline, et nad omavahel tihedalt ei suhtle. Oma jooksvatest äriasjadest ei ole S.L. M. P. kunagi midagi rääkinud. Samuti ei ole S.L. M. P. avaldanud Klivex-ML OÜ (pankrotis) raamatupidamisdokumente. M.P. selgitas tunnistajana antud ütlustes ühtlasi, et tema huvi oli anda laenu ja otsust mõjutas 2007 hea majanduskliima, kus kinnisvaraarenduses oli võimalik tulu teenida. Samuti selgitas M.P. , et ta ei soovinud 2009 lõpus enam laenulepingut pikendada, sest ta otsustas pigem ise üritada arendustegevusega tegeleda. S.L. kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et tal on läbikäimine M.P. põgusalt ja üksnes perekondlikel teemadel, sest kummagi lapsed käivad samas koolis. Laenu saamiseks pöördus ta M. P. poole pelgalt seetõttu, et tegemist kohaliku inimesega, kellel teati rahalisi vahendeid

olevat. S.L. kinnitas, et ta ei informeerinud M.P. u Klivex-ML OÜ (pankrotis) majanduslikust seisust. Ühtlasi selgitas tunnistaja, et laenuleping 2007 tõepoolest ka sõlmiti. Maakohus on tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) on äriregistrile esitanud üksnes 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruanded. Kusjuures Klivex-ML OÜ (pankrotis) maksevõime muutus halvaks alles 2009. M.P. sai lähtuda andmetest, et lühiajalise võlgnevuse kattekordaja oli Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) 2007. a majandusaasta aruande kohaselt 2,66 (hea maksevõime) ja 2008. a aruande kohaselt 4,04 (samuti hea maksevõime). Seega Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt avaldatud ja kostja jaoks usaldusväärsete andmete alusel tõdes M.P. , et Klivex-ML OÜ (pankrotis) majanduslik seisund on selline, et äriühing on hea maksevõimega. Klivex-ML OÜ (pankrotis) võlakordaja oli 2007. a 0,92 ja 2008. a 0,69. Eeltoodud andmete alusel ei saanud kostja kuidagi järeldada, et Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) on makseraskused. M. P. Klivex-ML OÜ (pankrotis) makseraskustest teadmise omastamisel on maakohus jätnud arvestamata ka asjaolu, et M. P. osalus Riverside OÜ-s ja seotus Riverside OÜ-ga on maakohtu poolt selgelt ületähtsustatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et M.P. ei ole õigustatud Riverside OÜ-d üksi esindama. Samuti ei esitanud hageja vastuväidet kostja väitele, et M.P. on pelgalt passiivne osanik Riverside OÜ-s. M.P. kui ka S.L. kinnitasid, et Riverside OÜ-sse sai S.L. tööle selliselt, et M.P. soovitas Klivex-ML OÜ-d (pankrotis) Riverside OÜ tegevjuhile A. N., kes edaspidiselt suhtles S.L. aga iseseisvalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et XXX asuvate korteriomandite nr X-X müügilepingu sõlmimisel loobus hüpoteegipidaja AS SEB Pank korteriomandeid koormavast hüpoteegist, kuna hüpoteegipidajal puudusid nõuded Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu. Asjaolu, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) oli kohaselt täitnud oma kohustusi hüpoteegipidaja ees, kujundas kostja arvamuse Klivex-ML OÜ-st (pankrotis) kui püsivates makseraskustes mitteolevast äriühingust. Samal põhjusel leppisid pooled müügilepingus kokku ka Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt korteriomandite tagasiostuõiguses – sellega väljendas Klivex-ML OÜ (pankrotis), et tema võlgnevus kostja ees oli lepingurikkumine, mida Klivex-ML OÜ (pankrotis) lootis tulevikus korteriomandite tagasiostmisega heastada. Klivex-ML OÜ (pankrotis) selline käitumine ja korteriomandite tagasiostuõiguse reserveerimine ei saanud kuidagi tekitada kostjas teadmist, et Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) on teisi võlausaldajaid, kelle huve Klivex-ML OÜ (pankrotis) müügilepingu sõlmimisega kahjustaks.

2) on maakohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-39-08 antud juhistele tuginedes õigesti tuvastanud, et vaidlusalune tehing kahjustas võlausaldajate huve, kuivõrd hageja oli tehingu tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohtul ja pooltel puudub vaidlus selles, et võlausaldajate kahjustamise tuvastamist ei saa põhjendada üksnes sellega, et ühele võlausaldajale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam makseid teha teistele võlausaldajatele. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-39-08 antud juhistest lähtuvalt ongi maakohus pidanud vajalikuks ka antud juhtumil välja selgitada, kas hageja oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi sealjuures tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohus on käsitlenud põhjalikult kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille pinnalt jõudis kõikide asjaolude koosmõjul lõpuks veendumuseni, et hageja oli tehingu tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, millega kahjustas nii olemasolevaid kui ka tulevasi võlausaldajaid. Maakohus on muu hulgas välja toonud, et hageja oli püsivalt maksejõuetuks muutunud juba hiljemalt 2009 detsembris ning 2010 enam sisulist majandustegevust hagejal ei toimunud. Samas jätkas hageja sellises maksejõuetuse olukorras endistes mahtudes kulutuste tegemist ja oma kohustuste suurendamist. Seega on üheselt selge ja tõendatult tuvastatud, et hageja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal, s.o 22.01.2010, teadlik oma maksejõuetuse saabumisest. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja on olukorras, kus ta oli teadlik oma maksejõuetusest, loonud 22.01.2010 tehinguga kostjale põhjendamatu eelise, kahjustades seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele. Hageja on maksejõuetuse olukorras võõrandanud oma ainsa vara kostjale, võttes seeläbi teistelt võlausaldajatelt ära võimaluse saada oma nõuded rahuldatud võrdsetel alustel hageja pankrotimenetluses. Olenemata sellest, kas hageja ja kostja vahel eksisteeris laenu- või seltsingulepingu laadne õigussuhe, ei ole kostja pidanud üles astuma hageja pankrotimenetluses ja tema nõue on kaitsmiseta tasaarvestuse korras täielikult rahuldatud. Seetõttu on kostja saanud hageja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise ning teiste võlausaldajate huvid on kahjustada saanud, kuivõrd hageja võõrandas kostjaga sõlmitud tehingu kaudu ainsa vara, mida oleks saanud kasutada tema pankrotimenetluses kõikide võlausaldajate nõuete õiguspäraseks rahuldamiseks. Vaidlusaluse tehinguga tekitatud olukorras puudub hageja pankrotivaras selline vara, mille arvelt oleks võimalik kasvõi osaliselt rahuldada võlausaldajate nõudeid ning võlausaldajad peavad hoopis ise veel täiendavalt raha pankrotipessa juurde maksma, et saavutada õigusvastase 22.01.2010 tehingu eelne olukord. Seega on maakohus üheselt ka tuvastanud, et hageja kahjustas tehinguga, mille ta tegi enda maksejõuetuse olukorras, oma võlausaldajate huve, kuna võttis seeläbi võlausaldajatelt ära võimaluse saada oma nõuded rahuldatud võrdsetel alustel hageja pankrotimenetluses hagejale kuulunud kinnistu arvelt; 3) on maakohus õigesti tuvastanud, et menetluses esitatud tõendid ja poolte käitumine ei tõenda poolte vahel mitte laenusuhte olemasolu, vaid viitavad selgelt seltsingusuhtele. VÕS § 596 jj näeb ette, et selleks, et seltsinglane saaks seltsingust oma panust VÕS § 603 kohaselt tagasi nõuda, tuleks vastu võtta seltsingu lõpetamise otsus, läbi viia seltsingu likvideerimine, täita kohustused kolmandate isikute ees ning alles seejärel on võimalik seltsinglasel enda panust tagasi nõudma hakata. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid eelpoolnimetatud eeldustoimingute tegemist kohta. Kuivõrd seltsinglane ei ole õigustatud oma panust seltsingust välja võtta ilma, et oleks läbi viidud eelnimetatud toimingud, ei olnud hageja ja kostja õigustatud sõlmima ka 22.01.2010 tehingut, millega kostja käsitluse kohaselt võttis ta lihtsalt oma panuse seltsingust välja. Maakohus on asjas esitatud tõenditega tuvastanud hageja ja kostja vahel vaikiva seltsingu lepingu olemasolu. Hageja hinnangul on oluline eristada vaikiva seltsingu lepingu olemasolu tavalisest seltsingulepingust. Seda seetõttu, et vaikiva seltsingu lepingu puhul toimub seltsingu

lõpetamine ja panuse tagastamine teistsuguste põhimõtete kohaselt kui tavalise seltsingu korral. Vaikiva seltsingu lõppemisel ei toimu vaikiva seltsingu likvideerimist, kuna viimasel ei ole seltsinguvara ega ka kohustusi kolmandate isikute suhtes. Seetõttu ei ole vaikiva seltsingu lõppemisel kohaldatavad seltsingu likvideerimist reguleerivad VÕS §-d 600-604, sh kostja poolt viidatud VÕS § 603 lg 1. VÕS § 617 lg 1 kohaselt tekib vaikiva seltsingu lepingu lõppemisel ettevõtjal kohustus tagastada vaikivale seltsinglasele viimase poolt tehtud panus, võttes arvesse vaikivale seltsinglasele vaikiva seltsingu lepingu lõppemise päeva seisuga langevat kasumi või kahjumi osa. Siinjuures tuleb arvestada, et sellise panuse tagastamine ei saa samuti toimuda asjaosaliste „suva“ järgi, vaid et ettevõtjal lasub kohustus teostada vaikiva seltsingu lõppemise päeva seisuga kasumi või kahjumi suuruse kindlakstegemine, koostades nimetatud kuupäeva seisuga panustatud ettevõtte tulude ja kulude aruande vastavalt VÕS §-le 591. On selge, et kõik ülalnimetatud toimingud on antud juhul tegemata jäetud, mistõttu ei ole hageja ja kostja vahelise vaikiva seltsingu lõpetamine ja selle alusel kostjale tema panuse „tagastamine“ toimunud seadusega kooskõlas. 22.01.2010 tehing, millega hageja võõrandas kinnistu kostjale ning mida kostja käsitluse kohaselt tuleks käsitleda tema panuse tagastamisena, on läbi viidud kõiki ülaltoodud põhimõtteid ja reegleid eirates. Lisaks on tavalise seltsingu ja vaikiva seltsingu vahel oluline vahet teha ka seetõttu, et vaikiva seltsingu puhul ei ole seltsinglane ettevõtja pankroti korral õigustatud oma panust erinevalt tavalisest seltsingust pankrotivarast välistama, vaid seltsinglane võib oma panuse vastavalt VÕS § 618 lg-le 1 esitada ettevõtja vastu tavalise pankrotivõlausaldajana nõude ulatuses, mille võrra tema panus ületab tema osa kahjumi katmises. Vaikiva seltsingu lepingu korral osaleb seltsinglane ettevõtja pankrotimenetluses teiste võlausaldajatega samadel alustel ning peab oma panuse suhtes nõude esitama koos teiste võlausaldajatega. Vaikival seltsinglasel on võimalik nõuda üksnes tema poolt väljaspool panust ettevõtja kasutusse antud esemete välistamist pankrotivarast. Seega tuleb ka antud juhul käsitleda kostjat vaikiva seltsinglasena, kes peab hageja pankrotimenetluses osalema teiste võlausaldajatega võrdsetel alustel. Seetõttu on ka ilmne, et hageja ja kostja vahel 22.01.2010 toimunud tehinguga kahjustati oluliselt teiste võlausaldajate huve, kuna kostja, kes tegelikult oleks pidanud esitama oma nõude vastavalt VÕS § 618 lg-le 1 hageja pankrotimenetluses ja nimetatud õigusnormis sätestatud ulatuses, sai oma nõude rahuldatud hoopis väljaspool pankrotimenetlust ja seda täies ulatuses, ilma et tema nõude ulatus oleks kindlaksmääratud kooskõlas VÕS § 618 lg-ga 1. Isegi juhul, kui oletada, et hageja ja kostja vahel oli vaikiva seltsingu lepingu asemel laenuleping, nagu kostja on väitnud, ning 22.01.2010 tehing teostati tõepoolset laenulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamisena, on endiselt selle tehinguga rikutud võlausaldajate huve. Hageja oli 22.01.2010 tehingut sõlmides teadlik oma maksejõuetusest ning oleks oma ainsa vara võõrandamise asemel pidanud esitama pankrotiavalduse. Ka hageja 09.07.2010 pankrotimääruses on kohus leidnud, et hageja oli maksejõuetu juba 2009 detsembris ning, et oleks juba siis pidanud pankrotiavalduse esitama. Seega oleks hageja pidanud tehingu sõlmimisel käsitlema ka kostjat kui potentsiaalset pankrotivõlausaldajat ning tehingu sõlmimise ja kinnistu võõrandamise asemel esitama pankrotiavalduse ja andma kostjale võimaluse oma nõuded pankrotimenetluses esitada. Hageja on oma maksejõuetuse olukorras teadlikult eelistanud kostjat teistele võlausaldajatele, tekitanud tehingu sõlmimise läbi olukorra, kus teised võlausaldajad ei saa oma nõudeid pankrotipesast puuduva vara tõttu isegi osaliselt rahuldada ning seeläbi teadlikult rikkunud teiste võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt on võlausaldajate huvide kahjustamine 22.01.2010 tehingu sõlmimise läbi tõendatud isegi olukorras, kus hageja ja kostja vahel oleks vaikiva seltsingu lepingu asemel eksisteerinud laenuleping; 4) on maakohus PankrS § 110 lg 2 ja 3 alusel õigesti tuvastanud, et kostja teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve, kuivõrd tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning kostja puhul oli tegemist hageja kui võlgniku lähikondsega. Antud juhul puudub vaidlus selles, et 22.01.2010 tehing tehti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist (29.04.2010), seega saab juba ainuüksi PankrS § 110 lg 2 alusel eeldada, et kostja

teadis, et hageja kahjustab selle tehinguga võlausaldajate huve. Vastupidist peab tõendama kostja, mida ta kohtu hinnangul seniajani teinud ei ole. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse ka võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Maakohus on õigustatult lugenud kostja PankrS § 117 lg 3 alusel hageja lähikondseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd hageja ja kostja vahel oli lisaks neid siduvatele faktilistele asjaoludele ka ühine majanduslik huvi XXX Tartu kinnistu suhtes, siis oli põhjendatud nende lähikondseteks lugemine ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-53-03 väljendatud seisukohtade alusel. Seega on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kõik PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks vajalikud eeldused ja asjaolud ning õiguspäraselt tunnistanud hageja ja kostja vahel 22.01.2010 sõlmitud lepingu kehtetuks. Kohtus on tuvastamist leidnud nii see, et vaidlusalune tehing kahjustas võlausaldajate huve kui ka see, et kostja oli või pidi olema võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, samuti et tehing toimus kõigest 3 kuud enne pankrotimenetluse algatamist; 5) on kostja üritanud kohut veenda, et „tänu“ 22.01.2010 tehingule kustus kostja väidetav 3 miljoni krooni suurune nõue hageja vastu, saades vastu ise kõigest 1 miljoni krooni väärtuses vara (XXX kinnistu), ning sellise tehingu toimumata jäämisel oleks kostja esitanud hageja vastu pankrotimenetluses ligemale 3 miljoni krooni suuruse nõude. See, et kostja otsustas oma väidetava 3 miljoni kroonise nõude tasaarvestada hagejale kuuluva kinnistuga, mille väärtuseks peeti kõigest 1 miljonit krooni, oli tema enda teadlik ja vaba valik. Hageja hinnangul kinnitab antud olukord veelkord ilmekalt veendumust, et hageja ja kostja vahel ei eksisteerinud mitte laenusuhet, vaid vaikiva seltsingu suhe, kuivõrd esimesel juhul ei oleks kostja mõistlikult võttes sellist omapoolset „vastutulekut“ hagejale teinud ega ei oleks 3 miljoni krooni suuruse nõude puhul leppinud vaid 1 miljoni kroonise „vastutasuga“. Laenusuhte puhul ei ole usutav, et kostja oleks lihtsalt heast tahtest kustutanud 2 miljoni krooni suuruse nõude hageja vastu; 6) on alusetu kostja väide, et hageja ja kostja vahelist vaikiva seltsingu lepingut tuleb pidada selle notariaalse vorminõude täitmatajätmise tõttu AÕS § 119 lg 1 alusel tühiseks. Vaikiva seltsingu leping ei olnud antud juhul suunatud kinnisasja omandamisele, nagu kostja on leidnud, vaid sellega tegi kostja kui vaikiv seltsinglane panuse hageja ettevõttesse XXX kinnistu arendamiseks. Kuivõrd kostja ei omandanud vaikiva seltsingu lepingu alusel kinnistut ning see leping ei olnud ka suunatud kostja poolt kinnistu omandamisse, siis ei pidanud selle sõlmimisel järgima AÕS § 119 lg 1 vorminõudeid. Seega ei saa kõnealust lepingut pidada vorminõuete täitmata jätmise tõttu tühiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve ning lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb tuvastada, et: 1) tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; 2) tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; 3) tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti nimetatud asjaolud tuvastanud ning tunnistanud hageja ja kostja vahelise 22.01.2010 tehingu kehtetuks.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.