Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt 2007 juulis ja augustis seitse palkmaja Oslo 7(50). 26.07.2007 andis hageja kostjale üle neli palkmaja, kostja on tasunud 17.07.2007 ettemaksu 146 316,50 krooni, tasumata on 26.07.2007 arve-saatelehe 56-07 alusel 146 316,50 krooni (maksetähtaeg 05.08.2007). 13.08.2007 andis hageja kostjale üle kolm palkmaja, kostja on tasunud 31.07.2007 ettemaksu 110 869,25 krooni, tasumata on 13.08.2007 arve-saatelehe 62-07 alusel 110 869,25 krooni (maksetähtaeg 23.08.2007). 23.04.2010 esitas hageja taotluse kostjalt hageja kasuks ka viivise väljamõistmiseks. Hageja täpsustas viivisenõuet 11.11.2010 ning palus kostjalt välja mõista viivise 12.11.2010 seisuga 160 953,25 krooni ja TsMS § 367 alusel 0,5% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni.

MAAKOHTU LAHEND

Kohus lähtus lepingule hinnangu andmisel VÕS § 208 lg 2 esimeses lauses püstitatud eeldusest, et pooled sõlmisid müügilepingu. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks töövõtulepinguga. Kohus leidis, et kuna lepingu eesmärgiks oli valmistatava liigitunnustega asja müük (palkmajade üleandmine), pooled leppisid kokku ostuhinnas ja ettemaksu tasumises, kuuluvad asjas kohaldamisele müügilepingut reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. 01.10.2007 on kostja edastanud hagejale reklamatsiooni, milles on märkinud puitmajadel esinevad järgmised puudused: materjal on väga kõver ja lõhesid täis; talad ja seinaprussid on katkised, kohati on neid võimatu kokku panna, tuleb toota kohapeal uusi detaile; puudu on ühe paki uksed; olemasolevate uste hinged on roostes; puudu on kahe maja uste lukkude võtmed, mistõttu tuleb välja vahetada lukud; majad ei vasta joonistele; majade tappide augud on liiga suured ja kohati valesti tehtud; materjal on lisaks kõverusele ka propelleris; laetalad ei istu oma kohale tappidesse. Ühtlasi on kostja reklamatsioonis teatanud, et peatab kuni lõpliku lisakulu selgumiseni kõik maksed ning juhul, kui lisakulu ületab arvetel üleval olevat summat, on sunnitud tegema lisaarve. Kohtu arvates kinnitavad kostja esitatud 01.10.2007 reklamatsioon, Almacenes Delfin Cutierres poolt kostjale edastatud pretensioonid (tl 138143), fotod (tl 146-163) ning tunnistajate G.K. ja P.U. ütlused, et hageja poolt kostjale müüdud palkmajad ei vastanud VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses lepingutingimustele. Hageja on väitnud, et kostjal oli võimalus ja kohustus kaup üle vaadata kauba vahelaadimise kohas, s.o AS-s Lasita. Kostja esitas reklamatsiooni 01.10.2007, s.o vastavalt 5 päeva 2 kuud ja 18 päeva 1 kuu kauba saamisest arvates, milline tähtaeg iseenesest ei ole kohtu arvates majandus- või kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks mõistlik tähtaeg lepingule mittevastavusest teatamiseks, arvestades, et kaup tuleb üle vaadata viivitamata (VÕS § 219 lg 1; § 220 lg 1, 2). Näiteks VÕS § 220 lg 1 annab tarbijale tähtaja mittevastavusest teatamiseks kaks kuud asja mittevastavusest teadasaamisest. Arve-saatelehtedel on kauba eest tasumise tähtaeg 10 päeva. Arvestades, et müügilepingu puhul on tegemist vastastikku täitmisele kuuluvate kohustustega, võiksid lepingupooled oma kohustused täita üheaegselt, st antud võlasuhtes võiks kauba viivitamata ülevaatamise tähtajaks lugeda 10 päeva, mil ostja oleks pidanud kauba mittevastavusest teada saama. Tunnistaja G.K. ütluste kohaselt halvenes kauba kvaliteet alates aprillist 2007. Kauba kvaliteedi halvenemine pidi kostjat üles kutsuma erilisele hoolsusele selle viivitamata ülevaatamise suhtes, arvestades veel siinjuures, et kaup müüdi edasi Hispaania Kuningriiki. Viivitamata ülevaatamise kohustus ei tähenda asja kohest igakülgsest ülevaatamise ja varjatud puuduste tuvastamise kohustust. Kaup oli hageja poolt enne selle üleandmist pakitud, kostja transportis selle edasi Hispaaniasse ja vahepealset pakkeüksuste avamist kostja väitel ei toimunud. VÕS § 219 lg-st 1 tuleneva kohustuse kohaseks täitmiseks ei ole aga vajalik originaalpakendis kauba avamine, üldjuhul piisab kauba välisest vaatlusest. Kostja väitel ei olnud enamikke detailide puudusi võimalik objektiivselt tuvastada enne majade monteerimist. Kohus nõustus kostjaga osaliselt ja leidis, et täites hoolsalt asja viivitamata ülevaatamise kohustust, pidanuks ta asja tavapärasel viivitamatul ülevaatamisel avastama vähemalt 01.10.2007 reklamatsioonis märgitud nii laiaulatuslikud puudused nagu kõver ja katkine materjali, lõhed. Ühtlasi leidis kohus, et kostja on rikkunud VÕS § 220 lg-s 2 sätestatud kohustust lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldada ning kannab mittevastavuse piisava kirjeldamise riisikot. Kostja loetletud puudused on üldsõnalised, nendest ei nähtu, millistel palkmajadel millised puudused esinesid. Kostja on väitnud esialgselt, et kolm maja ei olnud üldse kokkupandavad, ülejäänud neli on kokku pandud, teostades ulatuslikke lisatöid nagu puidu asendamine ja detailide ümbertöötlemine. Esitatud reklamatsioonist nimetatud asjaolu ei nähtu. Tunnistajate P.U. ja G.K. ütlustest nähtub, et majade detailid olid nummerdatud, juures oli projekt juhendiga, detailide nimistuga ja maja seinte erinevate vaadetega. P.U. ütlustest nähtub, et klientidelt pretensiooni saamisel lastakse kliendil teha pildid ja märkida vastavalt projektile vigaste detailide numbrid ning hageja on sellisel juhul

asendanud praakdetaili või saatnud juurde puuduoleva detaili. 01.10.2007 reklamatsioon ei võimalda tuvastada praakdetaile ega puuduolevaid detaile, mida hageja saanuks täitmisnõude esitamise korral asendada või juurde saata. Kohtu arvates ei ole kostja tõendanud, et hageja rikkus lepingut sellises ulatuses nagu kostja oma vastuväidetes leidis ning et ta oleks õigustatud keelduma pooles ulatuses ostuhinna tasumisest. VÕS § 222 lg 6 kohaselt kaotab ostja õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavusest või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist nõudnud müüjalt asja parandamist või asendamist. Kostja ei ole lepingule mittevastavust isegi piisavalt täpselt kirjeldanud. Tõendatud ei ole, et hageja käitumine oleks VÕS § 221 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi vastuolus hea usu põhimõttega, et hageja oli kauba puudustest teadlik või tal esines kostja kahjustamise tahe. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks kauba puudusi tunnistanud. 28.08.2007 e-kirjas on hageja teavitanud kostjat asjaolust, et 26.07.2007 üleantud kauba maksetähtaeg täitus 5. augustil ja et kostja on jätnud põhjendamatult (ilma pretensioone esitamata) majade eest tasumata. Hageja esitas antud nõudes kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 19.10.2007, s.o 18 päeva pärast kostja reklamatsiooni, mis kinnitab, et hageja ei nõustunud reklamatsiooniga. Kohus leidis, et kuna hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud ja kostja ei ole hagejale lepingu kohase täitmise nõuet esitanud, siis ei eksisteeri hagejal kohustust, mille täitmiseks või täitmise tagamiseks oleks kostjal õigus omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Seega ei esine õiguslikku alust VÕS § 111 kohaldamiseks. Kostja ei ole kasutanud ühtegi võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendit. Reklamatsioonis märgitust võib teha järelduse, et kostja kavatses esitada väidetavate puuduste omal kulul parandamise eest hagejale kahju hüvitamise nõude. Edaspidi ei ole kostja esitanud tõendeid ega arvestusi puuduste parandamise kulu suuruse kohta. Võlasuhtes tuleb üldjuhul lepingulise kohustuse rikkumise korral anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks (VÕS § 114). Kahju hüvitamise nõude esitamine lepingu täitmise nõude asemel on VÕS § 115 lg 2 ja 3 järgi reeglina võimalik alles pärast ostja poolt müüjale müüdud asja parandamiseks või asendamiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tähtaja tulutut möödumist või pärast müüjapoolset keeldumist asja parandamisest või asendamisest. VÕS § 222 lg 5 kohaselt võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist alles siis, kui müüja seda mõistliku aja jooksul ei tee. VÕS § 223 lg 1 käsitab müüja poolt asja parandamata või asendamata jätmist ühtlasi müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumisena. Hageja esitas menetluse kestel ka viivisenõude. Kohus nõustus kostjaga, et viivisenõue on ebaselge ja hageja on ebaõigesti aru saanud VÕS § 113 lg 1 regulatsioonist. Kuna pooled ei ole kokku leppinud võlasuhtes kohaldatavas viivisemääras, tuleb viivise arvestamisel aluseks võtta võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäär. Võlausaldaja viivise nõudeõigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleneb seadusest ning kui viivisenõue esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ja seaduses sätestatud määras, ei saa üldjuhul kõne alla tulla selle nõudeõiguse vastuolu hea usu põhimõttega või viivisemäära ebamõistlik suurus. VÕS § 101 lg 1 p 6; § 113 lg 1 ja § 94 alusel tuleb kostjalt tasumata ostuhinnalt 257 185,75 krooni välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis: 24.08.2007-09.12.2008 36 738,81 krooni (257 185,75 krooni × 11% × 474 päeva/365 päeva), 10.12.2008-30.06.2009 13 588,57 krooni (257 185,75 krooni × 9,50% × 203 päeva/365 päeva) ja 01.07.200913.01.2011 31 679,65 krooni (257 185,75 krooni × 8% × 562 päeva/365 päeva), kokku 82 007,03 krooni, ning alates 14.01.2011 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt välja viivis kokku mitte suuremas summas kui põhinõue.

Kohus jättis TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata kostja 24.11.2010 taotluse välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt P.U. kohta hageja poolt 2007. a esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid. Kostjale oli tunnistaja P.U. ülekuulamise taotlus teada alates 23.04.2010 ja ta ei ole põhistanud, miks ta nõuab dokumentaalse tõendi kogumist alles kohtuvaidluse käigus. Ka ei kuulu P.U. töötamine OÜ-s Auto Rasivere asjas tähtsate tõendamisele kuuluvate asjaolude hulka.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

ülevaatamiseks Hispaanias, mille suhtes viimane huvi üles ei näidanud. Kostja on palkmajade lepingutingimustele mittevastavust hagejale piisavalt täpselt kirjeldanud nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult, lisades ka vigaseid detaile illustreerivad fotod. Kohtu järeldus kostja majade lepingutingimustele mittevastavuse piisava kirjeldamise riisiko kandmisest on meelevaldne ja ei ole põhjendatud. Lisaks on kohus rikkunud poolte võrdsuse printsiipi, st on rohkem tuginenud hageja väidetele ja tunnistaja ütlustele, jättes käsitlemata kostja vastuväited ning tunnistaja ütlused, seejuures taolist vahetegu põhjendamata; 5) on kohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja 24.11.2010 taotluse tõendite kogumiseks P.U. kohta. Asja õige lahendamise eesmärgist ja kohustusest tulenevalt on oluline välja selgitada, kas P.U. oli 2007. a hageja töötaja või mitte. Kostjal on kindel info, et P. U. ei olnud hageja töötaja ning esitas oma seotuse kohta hagejaga valeväiteid. Kostja on põhjendanud, et taotlust ei olnud võimalik varasemas menetlusstaadiumis esitada, kuivõrd tõendamist vajav asjaolu ilmnes alles P.U. poolt tunnistuste andmisel. Juhul, kui P.U. ei töötanud kõnealusel perioodil OÜ-s Auto Rasivere, tuleb tema ütlused jätta arvesse võtmata, kuna tunnistaja taotluse rahuldamine põhineb valeandmetel ja tunnistajale ei saa olla OÜ-s Auto Rasivere töötamata teada tsiviilasja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud; 6) ei ole kohus põhjendanud viivise väljamõistmist. Kohus ei ole analüüsinud kõiki kostja esitatud kirjalikke seisukohti (s.o kostja 14.05.2010 vastust). Nimetatud vastuses märkis kostja esiteks, et hageja on esitanud viivise nõude taotlusena, mis ei ole kohane vorm hagi täiendamiseks. Vastavalt TsMS § 376 lg-le 1 on hagejal õigus pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Vastuses esitas kostja omapoolse vastuväite. Liiati puudus hagejal vastavalt TsMS § 376 lg-le 2 mõjuv põhjus hagi muutmiseks. Hageja ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ei olnud võimalik esitada viivisenõuet enne 23.04.2010. Teiseks oli kostja seisukohal, et hageja on minetanud oma vastuolulise käitumisega õiguse nõuda kostjalt viivist. Kostja seisukohta toetasid ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused (3-2-1-100-07; 3-2-1-132-09). Kolmandaks taotles kostja juhul, kui kohus leiab, et viivise nõudmine on põhjendatud, nimetatud nõude vähendamist määrani null. Kohus ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes võttis kohus hageja viivise taotluse menetlusse. Kohus ei ole analüüsinud hageja vastuolulist käitumist viivisenõude esitamisel ega põhjendanud väljamõistetud viivise määra.

täpselt lepingutingimustele mittevastavust (VÕS § 220 lg 2), samal ajal kui majade detailid olid nummerdatud, seetõttu ei või ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 3). Väidetav detailide massiline mittevastavus oli hageja tootmisprotsessis välistatud, kuna kasutati spetsiaalseid tööpinke ja tehnoloogiat. P.U. selgitas kohtule, et puidutapid tehti masinaga ja need pidid olema ühesuurused. Hageja ei ole mingeid vigu tunnistanud, kostja keeldus hageja esindajat põhjendamatult Hispaaniasse kaasa võtmast, et majad oleks saanud kvaliteetselt kokku panna. Tunnistaja P.U. tundis fotodelt ära, et puit oli märg, kuna see oli kokkupuutunud veega. Puit väändub, kui see võetakse pakendist välja ja jäetakse vihma kätte. Kui kostja oleks majad viivitamatult vastu võtnud ja üle vaadanud, oleks ta märganud juba kiirel ülevaatusel – pakendit peaaegu avamata – tappide ja puidu olukorda ning hageja arvestas sellise võimalusega. Hageja ei ole iial soovinud ebakvaliteetset kaupa müüa olukorras, kus turg oli küllastunud sellisest kaubast. Kostja märkis, et esitas reklamatsioonid juba augustis, mil majad olid Hispaanias, s.o ajal, mil möödus mõistlik aeg igasugustest pisivigadest teadaandmiseks (VÕS § 219 lg 1; § 220 lg 1; 220 lg 2, 3). 4) viitab vastustaja VÕS § 220 lg 1; § 220 lg 2, 3 ja § 222 lg 6 sätetele ning leiab, et kuna kostja sai kauba kätte 26.07.2007 ja 13.08.2007 ning reklamatsiooni esitas alles 01.10.2007, s.o kaks kuud hiljem, siis on kostja kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Samuti ei ole kostja taotlenud asja parandamist või asendamist, mistõttu hageja leiab, et reklamatsioonis esitatu ei vasta tõele. Kuna pooled leppisid kokku palkmajade müügis, sh ostuhinnas, hageja on kostjale kaubad üle andnud, siis on kostja kohustatud tasuma kaupade ostuhinna vastavalt VÕS § 213 lg-le 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Viivise täielik vähendamine ei ole põhjendatud, kuna kostja ei ole tõendanud puuduste ulatust ning seetõttu saaks kahjustatud hageja õiguslik huvi kohustuse õigeaegse täitmise suhtes. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et viivise arvestuse õigsusele maakohtu poolt ei ole apellatsioonkaebuses tuginetud.

teha pildid ja märkida vastavalt projektile praakdetailide numbrid ning hageja praktika on selline, et praakdetailid asendatakse. Kostja on 01.10.2007 reklamatsioonist võib järeldada, et lõpliku lisakulu suuruse selgumisel teavitatakse sellest hagejat. Vastuses hagile (I kd, t.l 93) on kostja märkinud, et tal on kavas esitada tasaarvestuse vastuväide, kuna hageja on tekitanud talle kahju. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja hagejale ega kohtule tõendeid väidetava kahju suuruse kohta esitanud. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tasaarvestuse avaldust. Tunnistaja G.K. on maakohtu istungil (I kd, t.l 243) kinnitanud, et kuigi nad kandsid kahju, ei näinud nad mõtet hageja vastu nõuet esitada, kuna arvasid, et hageja äriühing pikalt ei eksisteeri. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et nendel ei ole esitada ühtegi tõendit, mis tõendaks kahju olemasolu ja selle suurust. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kostja kohustuseks oma vastuväiteid tõendada. Eelneva alusel on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud väidetavalt talle tekitatud kahju ning seetõttu on paljasõnaline tema väide, et seoses puudustega ostetud kaubas kandis ta kahju vähemalt samas ulatuses, kui nõuab temalt hageja, ja tal on õigus keelduda ostetud kauba eest tasumisest.

Seetõttu jäävad poolte muud menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 71,31% ulatuses kostja ja 28,69% ulatuses hageja kanda.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.