Võlaõigus › Töövõtulepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel mehhanismijuht käsipuhastaja ametikohal. Töötamise ajal oli kostja kasutuses hageja poolt liisitud veok MAN 18.220 LE (ehitusaasta 2004) registreerimismärgiga 842MEK, millele oli paigaldatud Bucher Schörling imuriga tänavapuhastusseade. 26.08.2009 hommikul põhjustas kostja Jõgeva linnas Tähe 2 juures eelnimetatud sõidukiga liiklusõnnetuse, mille tagajärjel kaldus sõiduk kurvis teelt välja ja paiskus ümber. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduk oluliselt kahjustada. Hageja oli seisukohal, et kostja on kohustatud tekitatud kahju TLS § 74 lg 1 alusel hüvitama. Kostja on oma töökohustuste rikkumises süüdi ja tegi seda tahtlikult või raske hooletusega. Lõuna Politseiprefektuuri 29.12.2009 otsusega väärteoasjas nr 2602,09,014127 on tõendatud nii liiklusõnnetuse toimumine kui ka põhjus: kostja ei kohandanud sõidukit juhtides kurvis sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tee ja sõiduki seisundit ning veose iseärasusi. Liikluseeskirja rikkumise eest karistati kostjat rahatrahviga 3000 krooni. Kostja esitas 28.08.2009 hagejale seletuskirja, milles märkis, et 26.08.2009 umbes kell 07.30 võttis ta sõiduki ja sõitis sellega viadukti alla, eesmärgiga tühjendada seal autopunker killustikust ja parandada väidetavalt kostja poolt kevadel tekitatud mingid jäljed. Kostjal ei olnud õigust teha tööd raudteeviadukti piirkonnas, kuivõrd raudteeviadukt ei asu hageja hankelepingu järgses hooldusalas. On ilmne, et kostja ei kasutanud liiklusõnnetuse ajal tööandja sõidukit tööülesannete täitmiseks. Kostja on rikkunud töölepingu p-s 7.1.2, ametijuhendi p-des 2.1 ja 2.6, VÕS § 620 lg-s 2 ning TLS § 15 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja andis 14.09.2009 hagejale nõusoleku hüvitada avariiga tekitatud kahju. Hagejale on liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduki kahjustamisega tekkinud varaline kahju summas vähemalt 721 967,60 krooni, mis koosneb järgmistest komponentidest: – sõiduki parandamise kulud summas 219 290 krooni; – kulud, mis on tehtud sõiduki teisaldamiseks sündmuskohalt (6417,60 krooni), õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks sündmuskohal (3600 krooni), eksperdi arvamuse (2160 krooni) ja kohtumenetluse-eelse õigusabi saamiseks (22 500 krooni), kokku 34 677,60 krooni; – sõiduki väärtuse vähenemine 468 000 krooni. Hageja on arvestanud kahjunõudelt viivist seaduses ettenähtud määras alates 27.05.2010, kuivõrd sel kuupäeval möödus nõudekirjaga kostjale kahjuhüvitise tasumiseks antud tähtaeg.

MAAKOHTU LAHEND

vähenemisest. Vara väärtusel põhineva kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud ja oluline on, et hageja kui äriühingu tegevusalaks ei ole sõidukite ost-müük või vahendus, vaid spetsialiseeritud hooldus-, puhastus, korrastustööd, teede remontimine ja hooldamine, mille teostamise juures ei pruugi vara turuväärtus või selle muutumine tähendust omada. Kohus leidis VÕS § 1044 lg 2 alusel, et antud juhul kuuluvad kahju hüvitamisel kohaldamisele võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätted, mitte TLS § 74, mis reguleerib töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja on kahju hüvitamise erisäte. Poolte vahel oli töölepingust tulenev suhe ning selle suhte sisu ja poolte vastastikused kohustused on käsitletud mehhanismijuht käsipuhastaja töölepingus ja ametijuhendis. Neist aktidest tuleneb, et kostja põhiliseks kohustuseks oli tänavate, teede, väljakute, platside aastaringsete puhastus-koristustööde õigeaegne ja kvaliteetne teostamine, töökohustuste plaanikohane, seadusandluse normidele vastav ja kvaliteetne täitmine (töölepingu p 3.2, ametijuhendi p-d 1.4, 2.1). Seoses toimunud juhtumiga saaks kostja vastutuse alusena talle ette heita töölepingust tuleneva hoolsuse määra rikkumist (TLS § 16). Kostja töökohustuste sisust ja eesmärgist tuleneb aga, et kostja töölepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui sellise kahju (liiklusavariist tulenev kahju) ärahoidmine, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Ametijuhendis on küll viide, et mehhanismijuhil tuleb oma töös juhinduda muu hulgas ka liikluseeskirjast, kuid on selge, et tööleping ei ole sõlmitud liikluseeskirjast tulenevate nõuete täitmise nõudmise eesmärgil. Kostja oli võetud tööle sõidukijuhina, mille puhul juhtimisõiguse olemasolu ja liikluseeskirja nõuete tundmist võis eeldada. Kostja on tunnistanud oma süüd liiklusõnnetuse toimepanemises, mille tagajärjel sai kahjustada hageja valduses olnud veok. Esitatud tõendite (Lõuna Politseiprefektuuri 29.12.2009 otsus väärteoasjas nr 2602,09,014127, ekspert J. Marmori vastused küsimustele kohtuistungil ja ekspertiisiaktis (p 3, 4) antud arvamus) põhjal tegi kohus kindlaks, et kostja rikkus seadusest – liiklusseadusest ja liikluseeskirjast – tulenevaid kohustusi (kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ... vähendada kiirust) ning kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega. Kostja väide käigukasti rikkest ja selle seosest liiklusavariiga ei ole tõendatud. Liiklusekspert J. Marmori arvamus selles osas on piisavalt usaldusväärne. Hageja on osutanud, et ta ei ole andnud kostjale korraldust sõidujälgede likvideerimiseks või teepeenarde remondiks Jõgeva raudteeviadukti piirkonnas ja kostja ei ole küsinud tööandjalt selleks luba, seetõttu on kostja tekitanud kahju sõiduki mittesihipärase kasutamise ehk n.ö haltuura tegemise käigus. Kohus leidis, et selline võimalik asjaolu ei mõjuta kahju hüvitamise nõude lahendamist. Sõiduk oli kostja õiguspärases kasutuses seoses tööülesannete täitmisega, selle ärandamist, muud omavolilist või ebaseaduslikku kasutamist ei ole avaldatud ega tõendatud. Kostja töölepingu p-st 3.2 tuleneb, et töötaja tööülesandeks oli muu hulgas ka „ ... abitööde õigeaegne ... organiseerimine ja teostamine“, mistõttu varasemate sõidujälgede likvideerimiseks või teepeenarde remondiks ei pruukinud olla nõutav tööandjalt loa küsimine. Kostja, olles hagejaga töölepingulises suhtes, on rikkunud liiklusseadusest ja liikluseeskirjast tulenevat kohustust valida kohane sõidukiirus ning seetõttu on hagejale tekkinud kahju, mille kohus luges tõendatuks summas (131 912,40+34 677,60) 166 590 krooni ehk 10 647 eurot. Kostja vastutuse ulatuse kindlakstegemisel tuleb hinnata kostja süü astet (TLS § 72; § 16 lg 1, 2). Kohus oli seisukohal, et kostja, olles vajalikku juhtimisõigust omav teehooldussõiduki juht ja jättes sõiduki kiiruse kohaldamata vastavaks teeoludele (väga järsk kurv) ning sõiduki iseärasustele (vee ja kruusapaagiga, kõrgel asuva masskeskmega spetsiifiline veok), jättis järgimata käibes vajaliku hoole ja pani sellega rikkumise toime hooletusest. Kostja hooletus tõi kaasa hagejale kahju tekkimise põhjusel, et kostja juhitud sõiduki näol oli tegemist suurema ohu allikaga, millega seotud tegevus kätkeb endas tüüpilise kahju tekkimise riski. Kohus leidis, et antud juhul tuleb kostja kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel

kohaldada VÕS § 139 lg-t 1, mis näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 2 järgi kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse tööandja poolt tema kasutusse antud teehooldusautoga. Tegemist ei olnud tavapärase sõidukiga. Ekspert J. Marmor avaldas arvamust, et liiklusavarii vältimiseks pidi kostja arvestama tee ja sõiduki iseärasusi. Sõiduki iseärasus seisneb selles, et sõiduki masskese on kõrgel ja tsentrifugaaljõu mõjul võib sõiduk kurvis ümber minna, mis tähendab seda, et juht peab oskama arvestada nimetatud parameetreid selleks, et valida õige kiirus. Kostja väitel ei ole hageja läbi viinud sõiduki kasutamise koolitust. Hageja on esitanud kohtule mehhanismijuht-käsipuhastaja ametijuhendi, millega kostja on tutvunud 01.06.2007. Ametijuhendi p 3.3 järgi oli kostjal õigus saada vajadusel täiendkoolitust ning kasutada masinate ja mehhanismide tehnilisi juhendeid. Hageja ei tõendanud, et kostja on saanud spetsiaalset väljaõpet või juhendamist teepuhastusauto kasutamiseks või tutvunud sõiduki kasutamise ohutusjuhendiga. Hageja kui sõidukeid, sh spetsiaaltöödeks sobilikke sõidukeid valdav ja kasutav äriühing kannab vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Käesoleval juhtumil spetsiifiliste tööde jaoks ettenähtud mootorsõiduk kui suurema ohu allikas oma spetsiifika ja erinõuete tõttu soodustas neis oludes sõiduki ümberpaiskumist ja sellega kahju tekkimist hagejale. Sellise soodustava asjaolu esinemise tõttu tuleb kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Arvestades poolte vahel töölepingulist suhet, ei olnud sõidukil kahju ärahoidmise riisiko üksnes kostja kui töötaja kanda. Ilma vastava juhendamiseta sõiduki kostja kasutusse andmisel pidi hageja ette nägema kahju tekkimise võimalust. Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et ka hagejal on osa kahju tekkimisel. Hageja ei ole ka muul viisil ennetanud kahju tekkimise võimalust ega kasutanud ära mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Sõiduk ei olnud avarii hetkel kindlustatud, kuigi liisinguleping, mille alusel hageja sõidukit valdas, sellise kohustuse ette nägi. Juhul, kui hageja oleks sõlminud vabatahtliku kindlustuse liisingulepingus ettenähtud tingimustel, oleks õnnestunud tal liiklusõnnetusega põhjustatud kahju ära hoida või vähendada kahju ulatust. Kostja poolt kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb kohtul hinnata, kui suures ulatuses hageja tegevusest tulenevad asjaolud ja temast lähtuv risk kahju tekkimist soodustas (VÕS § 140 lg 1). Kohus võttis kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse, et ka hageja kui suurema ohu allika valdaja kannab mootorsõidukiga kui suurema ohu allikaga seonduvat kahju tekkimise riski. Kostjalt kui mootorsõiduki juhilt ja hageja töötajalt saab vastutust nõuda määras, mis vastab tema süü astmele ehk hooletuse määrale. Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel võttis kohus aluseks tõendatud kahjusumma – 166 590 krooni ehk 10 647 eurot. Hageja on jätnud täitmata liisingulepingust tuleneva kohustuse ja sõlmimata vabatahtliku kindlustuse lepingu. Selline hooletus on eriliselt tähelepanuväärne põhjusel, et hageja puhul on tegemist äriühinguga, kelle tegevus seondub suurema ohuga ümbruskonnale – mootorsõidukite, sh spetsiifiliste mootorsõidukite käitamisega. Hagejale tekkinud kahju oleks olnud vähendatav omavastutuse määrani (liisingulepingu p 6.3 järgi 15%) kui hageja oleks temale tekkinud kahju kindlustanud. Seetõttu ei pidanud kohus põhjendatuks nõuda kostjalt kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui hageja võimaliku omavastutuse määr – 15% ehk 24 988,50 krooni ehk 1597 eurot. Hageja väide, et kindlustuslepingu olemasolul oleks hüvitisenõue läinud üle regressi korras kindlustusandjale ja kostja ei oleks kahju heastamisest vabanenud, võib küll õiguslikku sisu omada, kuid sellele tuginedes ei saa lahendada selle hageja nõuet selles menetluses. Kohus leidis, et kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb

vähendada 15%-ni tõendatud kahjusummast. Selline kahjuhüvitis vastab ka kostja süü astmele ja on kooskõlas nende asjaoludega, mille eest vastutab kahjustatud isik ehk hageja ise. Kohus leidis, et hageja viivisenõue ei ole põhjendatud ning tuleb jätta tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ja § 82 lg 3 sätetest rahuldamata. Arvestades, et kostja vaidlustas hageja kahjunõude ja kahju hüvitamise üle käib kohtuvaidlus, siis ei ole hüvitis muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsusega väljamõistetav hüvitis muutub sissenõutavaks otsuse jõustumisel. Kohus oli seisukohal, et otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 alusel on asjakohane, arvestades kostja taotlust ja põhjendusi. Hageja ei ole taotlusele vastu vaielnud põhimõtteliselt, vaid ei nõustunud hüvitusega 10 või 30 eurot kuus. Kohus arvestas kostja sissetulekut ja määras, et kahju tuleb hüvitada 12 kuu jooksul võrdsetes osades.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sedavõrd suur erinevus, ongi seletatav toimunud avariiga. Mõistlikult ei ole võimalik arvata, et üksnes 11 kuuga ja täiendavalt läbitud 2622 km-ga muutub sõiduki hind 468 000 krooni. Selline arvamus on vastuolus üldtunnustatud hindamismeetoditega, mille järgi sõiduki iga läbitud 100 000 km vähendab sõiduki hinda ca 15% ja iga aastaga väheneb sõiduki hind samuti ca 15%. Keil M.A. OÜ hindamisaktis märgitud lause, et „Akt on koostatud tehniliste parameetrite ja varustuse alusel arvestades loomulikku kulumist, arvestatud ei ole tehnilisi puudusi agregaatide töös ning auto tehnoseisundis“ on ilmselt eksitav. Ebaõige on kohtu seisukoht, et esitatud nõude lahendamisel ei tule lähtuda kahjust, mis hagejale on tekkinud temale kuuluva vara väärtuse vähenemisest. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 132 lg 3. Hageja on esitanud asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude ja seaduse järgi hõlmab see nii asja parandamise mõistlikke kulusid kui ka võimalikku väärtuse vähenemist; 3) on kohus ebaõigesti kvalifitseerinud vaidlusaluse suhte deliktiõiguse järgi. Kohtupraktikas on eitatud deliktiõiguslike nõuete esitamist töötaja vastu, kes on kahjustanud talle lepingu täitmise käigus üleantud tööandja vara (3-2-1134-05). Ebaõige on ka liiklusseaduse ja liikluseeskirja kohaldamine, kuivõrd nende avaliku õiguse valdkonda kuuluvate õigusaktide eesmärk ilmselt ei olnud tööandja vara kaitsmine töötaja rikkumiste eest. Arvestades, et poolte vahel oli tööleping ning kostja rikkus töölepingust tulenevat vara hoidmise kohustust, pidanuks kohus kohaldama VÕS ja TLS lepingulise vastutuse sätteid; 4) on kohus ebaõigesti tuvastanud ja ebapiisavalt põhjendanud, et kostja pani rikkumise toime hooletusest, mitte raskest hooletusest. Kostja süü astet mõjutab oluliselt asjaolu, et kostja rikkus tahtlikult sõiduki loata ja mittesihipärase kasutamise keeldu. Kohus jättis kostja hoolsuse määra hindamisel arvestamata TLS §-s 16 sätestatud asjaoludega ning ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et kostja ei täitnud oma töökohustusi lojaalselt. Töölepingust, eelkõige p-st 7.1.2, kostja kirjalikust seletusest (hagiavalduse lisa 8), kostja otsese ülemuse J.K. seletuskirjast (hagiavalduse lisa 9), Jõgeva linna hooldusala kaardist (hagiavalduse lisa 10) ja Maa-ameti kaardiserveri väljavõttest (hagiavalduse lisa 11) järeldub selgelt, et liiklusõnnetuse ajal kasutas kostja tahtlikult sõidukit tööandja loata ja tööülesannete täitmisega mitte seotult. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja on jätnud kostja kui spetsiifilise mehhanismi juhi juhendamata. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on saanud hagejalt sõiduki väljaõpet. Kohtuotsusest ei nähtu, missugusele tõendile tuginedes kohus järeldas, et kostja pole hagejalt väljaõpet saanud. Hageja palub ringkonnakohtul kuulata üle hageja töötaja, kes viis läbi kostja väljaõppe. Kostjal on C-kategooria sõiduki juhtimise õigus aastast 1982, lisaks pikaaegne traktoristina töötamise kogemus ja enne liiklusõnnetuse toimumist oli kostja töötanud hageja ettevõttes mehhanismijuht käsipuhastaja ametikohal neli aastat. Neist asjaoludest järeldub, et liiklusõnnetuse toimumise ajaks olid kostjal sõiduki juhtimiseks küllaldased kogemused ning vajalikud teadmised ja oskused. Asjaolu, et kostjal olid sõiduki kasutamiseks vajalikud teadmised ja oskused, järeldub kaudselt ka ametijuhendist, mille p 3.4 kohaselt oli kostjal õigus keelduda tööst, milleks tal ei ole väljaõpet, ning asjaolust, et kostja ei ole esile toonud asjaolu, et ta oleks keeldunud tööst sõidukiga. Kostja töölepingu p 3.7 nägi ette, et lepingule allakirjutamisega töötaja tõendab, et on andnud õiget informatsiooni oma tööoskuste ja kvalifikatsiooni kohta, mis on tööandja poolt nõutavad nimetatud ametikohal töötamiseks. Ekspertiisiaktist nr LL-274-09/4466 ja ekspert J. Marmori selgitustest kohtuistungil järeldub, et kostja eiras jämedalt liikluseeskirja ja tööohutusnõudeid, kuivõrd juhtides koormaga sõidukit lagedal maastikul, sileda ja kuiva asfaltkattega teelõigul, täisnurksesse kurvi lähenedes ei vähendanud liikumise kiirust, kuigi teadis või pidi teadma, et koormaga sõiduki masskese on kõrgemal ja seetõttu on kurvis suur ümberpaiskumise oht; 5) on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TLS § 74 lg 2. TLS § 74 lg 2 on erisäte VÕS § 139 ja § 140 suhtes, mistõttu kaks viimast paragrahvi oleks tulnud jätta kohaldamata. Kostja

oli saanud hagejalt sõiduki väljaõppe. Antud asjas ei põhjustanud liiklusõnnetust asjaolu, et sõiduki näol on tegemist suurema ohu allikaga, vaid kostja riskeeriv liikluskäitumine ja ebaõiged juhtimisvõtted. Liiklusõnnetus ja selle tagajärjel varaline kahju ilmselt ei tekkinud tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel. Kohus on ebaõigesti tuginenud ka liisingulepingule. Kostja ei ole liisingulepingu osaline ja liisingulepingu kohustuse sõlmida vabatahtlik kindlustusleping omavastutuse määraga maksimaalselt 15% eesmärk ei ole kostja kaitsmine vastutuse eest hagejale kahju tekitamisel. Kindlustuse olemasolu ei oleks välistanud ega vähendanud kostja vastutust, sest kindlustusandja poolt kahju hüvitamisel oleks hüvitisnõue regressi korras üle läinud hagejalt kindlustusandjale; 6) on kohus ebaõigesti jätnud viivisenõude rahuldamata. Seadusest ei tulene, et võlgniku poolt nõude vaidlustamine mõjutaks kohustuse (nõude) sissenõutavust. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg 1 ja § 82 lg 3 ning jätnud kohaldamata VÕS § 82 lg 7; 7) on kohus ebaseaduslikult määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ja viisi. TsMS § 445 lg-st 1 tulenev õigus taotleda kohtult kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist on üldjuhul hagejal. Kostja võib esitada sellise taotluse üksnes juhul, kui ta on esitanud vastuhagi. Vastasel juhul rikutaks tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet ning kostja sekkuks lubamatult hageja õigusesse määrata kindlaks vaidluse ese TsMS § 4 lg 2 tähenduses. Sisuliselt kohus lubamatult menetles ja lahendas kostja ebaselge (konkretiseerimata) taotluse ja tegi otsuse nõude kohta, mida kostja ei ole esitatud. Eeltoodud seisukohti toetab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-2-1-31-10 (p 20). Hageja on vaielnud kostja taotlusele algusest peale vastu ega ole oma seisukohta muutnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

puudus maakohtul õigus jätta kindlaks tegemata hageja nõue sõiduki väärtuse vähenemiseks. Arvestades sõiduki iga (esmane registreerimine oktoobris 2004, avarii toimumine 2009) ning asjaolu, et avarii läbi teinud, kuigi parandatud sõiduki, väärtus on väiksem kui samasugusel mitteavariilisel sõidukil, on põhjendatud lähtuda väärtuse vähenemisest summas 450 000 krooni (1 200 000-750 000). Ringkonnakohus lähtub sõiduki väärtuse vähenemise kindlakstegemisel ekspert A. Lepiku arvamuses märgitud sõiduki jäänuki maksumusest 600 000 krooni ja hageja poolt teostatud remonditööde maksumusest 150 000 krooni, mille võrra on sõiduki väärtus pärast remonditööde tegemist suurenenud. Keil M.A. OÜ hindamisakt sõiduki turuväärtuse kohta ei ole täpne, kuna selles on märgitud, et arvestatud ei ole tehnilisi puudusi agregaatide töös ning sõiduki tehnoseisundis. Kokku moodustab kostja tekitatud kahju: remonditööde maksumus 150 000 krooni, kulud seoses sõiduki teisaldamisega, liiklusõnnetuse tagajärgede likvideerimisega, kohtueelsed õigusabikulud 34 677,60 krooni (nimetatud kulude suurust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud) ning sõiduki väärtuse vähenemine 450 000 krooni, kõik kokku 634 677,60 krooni.

Mehhanismijuht-käsipuhastaja ametijuhendi (I kd, t.l 22) p 3.3 kohaselt oli kostjal õigus saada vajadusel täiendkoolitust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja kasutuses oli eriliigiline sõiduk, mille masskese oli tavalistest sõidukitest kõrgem, siis hageja poolt kostja suhtes täiendkoolituse läbiviimata jätmine võis samuti soodustada kostja poolt kahju tekkimist. Ringkonnakohus vähendab ka sellel alusel kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist. Hageja poolt sõiduki kindlustamata jätmise tõttu oleks kostjalt väljamõistetav kahju 95 201,64 krooni. Arvestades kostja süü astet, tema varanduslikku ja tervislikku olukorda, senist töötamist kostja juures, hageja poolt kostja suhtes täiendkoolituse läbiviimata jätmist ning seda, et hageja suhtes on tegemist äriühinguga, kelle võimalused oma majandustegevuses edasi tegutseda ei ole oluliselt halvenenud seoses vaidlusaluse kahju tekitamisega, vähendab ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat kahju lisaks 50%. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 47 600,82 krooni (3042,25 eurot). Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks arvestanud TLS § 74 lg-s 2 nimetatud asjaoludega.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 445 lg 1 alusel on otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist õigus taotleda ka kostjal (mitte ainult hagejal). Ringkonnakohus eeldab, arvestades kostja vanust, et eelduslikult võib kostja tervis paraneda ning täitmise käigus on võimalik sellega arvestada.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.