2-10-45258/29 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

TsMS § 317 lg 1 p 1 sätestab, et kohus võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel menetlusdokumendi kätte toimetada avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Põhjusel, et kostja 1 ei elanud Rahvastikuregistris oleval aadressil (tl 51, tl 60, tl 63) ja ka Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitsebüroo poolt välja antud õiendist nähtus, et kostja asukoha kohta politseil andmed puuduvad (tl 64) toimetas kohus kostjale menetlusdokumendi kätte avalikult vastavalt TsMS § 317 lg 1 p-le 1. Avalikult kättetoimetatava dokumendi väljavõte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus 02.12.2010.a (tl 74). Kostja kohustus kohtule vastama hiljemalt 28 päeva jooksul arvates menetlusdokumendi avalikult kättetoimetatuks lugemisest. Kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem kostja 1 kohtule vastanud ei ole. 08.11.2010.a esitas hageja arvamuse kostja 2 vastuväidete kohta, millest nähtuvalt jääb oma hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Käendaja on käenduslepingu allkirjastamisega andnud oma nõustumuse olla käenduslepinguga ja sellest tulenevate kohustustega õiguslikult seotud. Käenduslepingu sõlmimisel vastas käendaja käenduslepingu sõlmimiseks vajalikele tingimustele. kostja väide, mille kohaselt ei saanud ta tehingu sisust ning võimalikest õiguslikest tagajärgedest aru, ei vasta tõele ning on põhjendamatu ja tõendamata. Hageja on teinud kõik endast sõltuva, et selgitada käendajale tema poolt allkirjastavast lepingust tulenevaid kohustusi. Samuti on hageja käendajale selgitanud, millised tagajärjed ootavad käendajat siis, kui põhivõlgnik oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täida. Seega on hageja teinud omalt poolt kõik, et kostja saaks aru tehingu sisust, võimalikest õiguslikest tagajärgedest ning kohustuste ulatusest. 04.10.2011.a teatas kostja 2, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

Kohus on otsust tehes uurinud ja hinnanud järgmisi tõendeid: 1) Koopia hageja ja kostja vahel 29.12.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust maksegraafiku ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud üldtingimustega (tl 8-11). 2) Koopia hageja ja käendaja vahel 29.12.2006 sõlmitud käenduslepingust (tl 12-13). 3) Koopiad hageja poolt 03.05.2007 ja 04.06.2007 kostjatele saadetud võla sissenõudmiskirjadest (tl 14-17). 4) Koopiad hageja poolt 14.06.2007 kostjatele saadetud lepingu ülesütlemishoiatustest (tl 1819). 5) Koopiad hageja poolt 05.07.2007 põhivõlgnikule saadetud tarbijakrediidilepingu ülesütlemisavaldusest ning 05.07.2007 käendajale saadetud nõudekirjast (tl 20-21). 6) Koopia hageja poolt kehtestatud hinnakirjast (tl 22). 7) Lihtkirjalik kokkulepe P. G. ja M. M. vahel (tl 40). 8) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx büroo 23.09.2010.a otsus nr 661479 (tl 41-42). 9) P. G. ja M. M. vahel 30.11.2005.a sõlmitud notariaalne kinkeleping mõttelisele osale ehitisest aadressil xxxxxxxxxxxxxx (tl 43-46). 10) 10.10.2007.a Tartu Maakohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus ja kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-07-43595 avalduse rahuldamata jätmise kohta (tl 121-126). Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: 1) Hageja ja kostja 2 allkirjastasid 29.12.2006.a käenduslepingu; 2) 2007.a suvel on hageja esitanud kostja vastu nõude käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks; 3) Kostja 2 arveldusarvele nr xxxxxxxxxx kanti üle hageja poolt 29 700 krooni s.o 1898,18 eurot. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingutest. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidleping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmiti hageja ja kostja 1 vahel 29.12.2006.a tarbijakrediidileping nr xxxxxxx/xxxx, mille lahutamatuks lisaks oli maksegraafik (tl 8-9). Tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx alusel kohustus hageja andma kostjale 1 krediiti summas 30 000 krooni intressimääraga 29,32% aasta kohta. Lepingust nähtuvalt sooritati krediidi väljamakse kostja 2 arveldusarvele summas 29 700 krooni s.o 1898,18 eurot. Lepingule kohaldatakse üldtingimusi S (tl 10-11). Lepingu üldtingimuste punkti 2.1 kohaselt kohustus kostja 1 tagastama krediidisumma ja tasuma intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Makse pidi olema krediidiandjale laekunud hiljemalt maksegraafikus sätestatud kuupäevaks. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, ta vastutab ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. 29.12.2006.a sõlmisid hageja ja kostja 2 krediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx tulenevate kohustuse tagamiseks käenduslepingu (tl 12), mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kooskõlas VÕS § 143 lg 2 on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on käenduslepingu kohaselt antud juhul 86 940 krooni s.o 5556,48 eurot. Kostja 2 on esitanud vastuväite, mille kohaselt on käendusleping sõlmitud pettuse ja eksimuse mõjul ning vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus on seisukohal, et puudub alus käenduslepingu tühistamiseks pettuse või eksimuse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 ja 94) tõttu, sest selleks puuduvad formaalsed ja materiaalsed eeldused. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Kohus selgitab, et pettus peab olema toimunud salakavalalt, see eeldab tahtlikku tegutsemist. Kostja 2 selgitustest nähtuvalt ei valda ta eesti keel kõnes ega kirjas ning käendusleping sõlmiti ilma, et panga esindaja oleks veendunud kas tehingu sisu ja võimalikud õiguslikud tagajärjed olid kostjale 2 arusaadavad. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. TsÜS § 92 lg 5 kohaselt ei või tehingut teinud isik tehingut tühistada juhul, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kostja 2 allkirjastanud dokumendi teadlikult selle sisu tundmata. Juhul, kui isik on enda poolt avaldatu suhtes ükskõikne peab ta kandma ka ebasoodsate õiguslike tagajärgede riski. Kostja 2 on tuginenud oma vastuväites TsÜS § 94 lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui pettuse pani toime kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui teine pool pettusest teadis või pidi teadma. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Kostja 2 ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt kostja 1 või hageja oleks tegutsenud salakavalalt ja tahtlikult ega ka asjaolu kohta, et teine pool (hageja) pettusest teadis või pidi teadma. Kostja 2 on kohtule esitanud tõendid, millelt nähtub, et kostja 1 on kostjale 2 tasunud maja eest 07.05.2004.a 4000 krooni; 07.07.2004.a 2000 krooni; 05.august 3000 krooni ja 11. November 2000 krooni (tl 40). Samuti on kostja 2 esitanud kohtule tõendi, millelt nähtuvalt on P. G. ja M. M. vahel 30.11.2005.a sõlmitud notariaalne kinkeleping mõttelisele osale ehitisest aadressil xxxxxxxxxxxxxx (tl 43-46). Kohus selgitab kostjale 2, et esitatud tõenditest ei nähtu pettuse ega eksimuse mõjul käenduslepingu sõlmimist. Kohtule ei nähtu kinkelepingust tuleneva õigussuhte seos antud tsiviilasjas esitatud nõudega, esitatud tõenditest ei nähtu pettuse ega eksimuse aluseks olevaid asjaolusid. Kohtule kostja 2 poolt esitatud selgitused ei ole tõendiks tsiviilprotsessis, kohus jätab esitatud tõendid TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kohtule nähtuvalt ei ole kostja 2 tähtaegselt hagejale tehingu tühistamiseks avaldust esitanud. Lisaks selgitab kohus kostjale , et TsÜS § 99 lg 2 kohaselt ei või tehingut tühistada hoolimata TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatust, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kohtule nähtuvalt sõlmis kostja 2 käenduslepingu

on kohtule esitanud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx büroo 23.09.2010.a otsuse, millest nähtuvalt on tal tuvastatud raske puue ning ta vajab igapäevast kõrvalabi (tl 41-42). Kostja 2 sissetulek kalendrikuus on ca 3500 krooni, sellises olukorras ei oleks kostja 2 võtnud teadlikult omale käenduskohustust ning pank ei oleks pidanud teda käendajana aktsepteerima. VÕS § 14 lg 1 kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või muul viisil lepingu sõlmimist ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kohus selgitab kostjale 2, et käendusleping on sõlmitud kostja 2 ja hageja vahel 29.12.2006.a (tl 12), raske puue on kohtule nähtuvalt tuvastatud hiljem s.t 23.09.2010.a (tl 41-42), seega ei ole kostja 2 esitanud kohtule väidete põhistamiseks tõendeid. Kohus ei saa võtta seisukohta kostja 2 vastuväidete osas, mis on paljasõnalised ja tõendamata. Samale seisukohale asub kohus kostja 2 2006.a sissetulekut tõendavate dokumentide osas. Kohus selgitab kostjale 2, et TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus andis korduvalt pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (tl 99, tl 101), kostja 2 täiendavaid tõendeid kohtule ei esitanud. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu lisaks olevas maksegraafikus (tl 9). Põhivõlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingu maksegraafikule. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja kostjatele edastanud kirjalikud teated võlgnevuse kohta 03.05.2007.a (tl 14-15) ja 04.06.2007.a (tl 16-17), milles on palunud täita lepinguga võetud kohustused. 14.06.2007.a kostjatele saadetud kirjas hoiatas hageja kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid (tl 18-19). Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, seega rikkusid kostjad lepingust tulenevat kohustust. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles (tl 10). Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kohtule nähtuvalt ütles hageja 05.07.2007 põhivõlgnikule saadetud kirjaliku ülesütlemisavaldusega ning käendajale saadetud kirjaliku nõudekirjaga lepingu üles (tl 20-21). Hageja nõuab kostjatelt põhivõlga 29 190,45 krooni s.o 1865,61 eurot. Kostjad ei ole esitanud tõendeid võla tasumise kohta. Samas ei ole kostjad vastu vaielnud ka põhivõlgnevuse summa suurusele. Kostja 2 vastuväide, mille kohaselt ta andis krediidisumma laekumisjärgselt kostja 1 käsutusse ning kostja 1 pole raha tagastanud ei ole antud tsiviilasjas vaieldavaks asjaoluks, seega jätab kohus vastuväite tähelepanuta. Kohus leiab, et põhivõlg summas 29 190,45 krooni s.o 1865,61 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Lepingu alusel on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 29,32% krediidisummast ühe aasta kohta (tl 8). VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandustegevuses antud laenult maksta intressi. Kostjad ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, seega tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 4097,55 krooni s.o 261,88 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p 9.3 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud (tl 11). Krediidisaajale lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (tl 22). Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Viimatinimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 26.04.2007 otsuse p-s 23 tsiviilasjas nr 2-05-16414. VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kohus on seisukohal, et kostjad vastutavad hagejale lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohtule nähtuvalt on kostjad jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 1691,90 krooni s.o 108,13 eurot kostjatele 03.05.2007 ja 04.06.2007 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 14.06.2007 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste, 05.07.2007 põhivõlgnikule saadetud lepingu ülesütlemisavalduse ning käendajale saadetud nõudekirja eest ning 09.10.2007 esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse eest. Kostjate lepingu rikkumise tagajärjel on hagejale tekkinud kahju 1691,90 krooni s.o 108,13 euro ulatuses. Kostjad ei ole võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude suurusele vastu vaielnud. Kohus on seisukohal, et asjaolu, millel kostjate vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg, mistõttu tuleb lepingu üldtingimuste p 9.3 ja 5.3, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista 1691,90 krooni s.o 108,13 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 29,32% võlgnetavalt summalt aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et ei nõuta viivist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et 17.09.2010 seisuga tuleb lepingu, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja nõudes esitatud sissenõutavaks muutunud viivis 23 400 krooni s.o 1495.53 eurot (tl 23). Lisaks tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel alates 18.09.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 29,32% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja 2 on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt palub nõudele kohaldada aegumist. Hageja vaidleb aegumisele vastu. Kohtule nähtuvalt on käendaja võtnud käenduslepinguga kohustuse tagada põhivõlgniku kohustuse täitmine võlausaldajale. Põhivõlgniku kohustus tulenes 29.12.2006.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx (tl 8). Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. M.h võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal.

Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping § 195 lg 3 mõttes, s.t leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna maksegraafikus (tl 9) nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Kohtule nähtuvalt tekkis esmane makseviivitus 22.01.2007, millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2008. a. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiiremenetluses või muus hagita menetluses. Lõike 3 kohaselt lõppeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga. 10.10.2007.a esitas hageja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale maksekäsu kiiremenetluse avalduse, mis jäi 22.01.2010 tehtud kohtumääruse (tl 125-126) kohaselt rahuldamata. Nõude aegumistähtaeg oli enne hagiavalduse esitamist 15.04.2013 (tl 127). Kuna hageja on 17.09.2010 esitanud hagiavalduse kohtusse, on aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel uuesti peatunud. Kohus on seisukohal, et lepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Eeltoodust lähtudes peab kohus põhjendatuks hagi rahuldada ja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja võlgnevus kogusummas 58 379,90 krooni s.o 3731.16 eurot, millest tagastamata krediidisumma on 29 190,45 krooni s.o 1865.61 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intress on 4097,55 krooni s.o 261.88 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 1691,90 krooni s.o 108.13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 23 400 krooni s.o 1495.53 eurot. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Menetluskulud TsMS §173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt juhul, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta solidaarselt kostja kanda. Annemarie Gerassimov kohtunik