Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Avalduse kohaselt muutus võlgnevus sissenõutavaks 14.05.2011. Võlausaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 05.07.2011 ehk 52 päeva pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud 22.07.2011, kuid ei ole ka 13 päeva peale pankrotihoiatuse kättesaamist asunud oma 12.05.2008 kokkuleppest tulenevaid kohustust täitma, mistõttu on võlausaldaja seisukohal, et PankrS § 10 lg 2 p-s 1 märgitud tingimused ajutise halduri nimetamiseks on täidetud. Eeltoodust tulenevalt palub võlausaldaja kuulutada välja VV(isikukood XXX) pankrot. 09.08.2011 tegi kohus määruse, millega kohustas võlausaldajat tasuma kohtu tagatiste kontole ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 2045 eurot. 16.08.2011 tasus SRC AS kohtu deposiitarvele ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks (tsiviilasjas nr 2-11-36812) 2045 eurot. 02.09.2011 määrusega võttis kohus SRC OÜ avalduse VV pankroti väljakuulutamiseks menetlusse Võlgniku vastuväide PankrS § 12 lg-e 2 kohaselt on võlgnikul õigus esitada kuni eelistungini pankrotiavalduse kohta vastuväide. 10.10.2011 esitas võlgnik vastuväite SRC OÜ pankrotiavaldusele. Võlgnik vaidleb vastu igasuguse sissenõutavaks muutunud rahalise kohustuse olemasolule SRC OÜ ees ning leiab, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Võlgnik palub kohtul avaldajalt välja nõuda pankrotiavalduse aluseks olev 12.05.2008 kokkuleppe algdokument (originaal), kuna VV nimetatud kokkuleppe allkirjastatud eksemplari pole antud. Võlgnik pole veendunud, et originaalkokkulepe vastab kohtule esitatud ärakirjale ning vaidleb seetõttu ärakirja tõendina arvestamisele vastu. Võlgnik on seisukohal, et 12.05.2008 kokkulepe on heade kommetega vastuolus ning tühine TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 alusel. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. 12.05.2008 kokkulepe sõlmitud VV jaoks ilmselgelt ebasoodsatel tingimustel ning ka poolte vastastikuste kohustuste väärtus on selgelt tasakaalust väljas kokkuleppega kohustub võlgnik tasuma endisele tööandjale 900 000 eesti krooni, ise midagi vastu saamata. Väidetava kahju tekkimise ega ka 12.05.2008 kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätestanud. Võlgnik leiab, et otsene varaline kahju summas 900 000 krooni on pankrotiavalduse esitaja poolt täielikult tõendamata ning kokkuleppest ei ilmne, milles seisnes väidetav töökohustuste mittenõuetekohane täitmine ning milline on põhjuslik seos VV tegevuse ja väidetava majandusliku kahju tekkimise vahel. Praegusel juhul ületab 12.05.2008 kokkuleppest tulenev tööandja kahju hüvitamise nõue oluliselt kokkuleppe sõlmimise (ja väidetava kahju tekkimise) ajal kehtinud Töökoodeksi § 127 p-s 2 sätestatud piiratud materiaalse vastutuse piirmäära ehk töötaja keskmist kuupalka, mis on töölepingu järgi 15 000 krooni. Vastuväite kohaselt oli VV kokkuleppe allkirjastamisel tugevalt emotsionaalses sõltuvuses SRC OÜ juhatuse liikmest HL, kes veenis võlgnikku väga jõuliselt ja veenvalt, et just tema tõttu ületati projekti eelarve maht ja see põhjustas äriühingule suurt majanduslikku kahju ning tol hetkel ei olnud võlgnik emotsionaalselt võimeline küsima täiendavaid selgitusi kahjusumma kujunemise kohta või sellele vastu vaidlema. Ilmselgelt andis VV kokkuleppele, mis kajastas täielikult põhjendamatut nõuet, allkirja kogenematusest ning sõltuvussuhtest tulenevalt. Seega on tõendatud tehingu heade kommete vastasus nii TsÜS § 86 lg 2 p 1 kui ka p 2 alusel.

Võlgnik leiab, et võlausaldajal tuleb esmalt tõendada töötaja kohustuste rikkumist ja väidetava kahju 900 000 krooni (57 520,48 eurot) tekkimist. Kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel peab olema põhjuslik seos. Pankrotiavalduse juures puuduvad mistahes sellekohased dokumendid. Töökoodeksi TööK § 125 kohaselt kannab töötaja materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral ning juhul, kui töötaja on kahju tekkimises süüdi. Vastuväites peab võlgnik vajalikuks märkida, et võlgniku äriühing TVT OÜ on teinud pärast Väli töölt lahkumist korduvalt koostööd SRC OÜ-ga, vahendanud SRC OÜ-le laeva „Sakar“ remonditööd ning konsulteerinud võlausaldajat erinevates laevaehituslikke töid puudutavates küsimustes. 12.05.2008 kokkuleppe p 2 kohaselt on võlgnikul õigus võlga tasuda võlausaldaja nõusolekul kolmel viisil, sh ka osutades läbi endaga seotud juriidilise isiku võlausaldajale vajalikku teenust. Eeltoodu põhjal on võlgnik seisukohal, et kui kohus leiab, et võlausaldaja kahju tekkimine on tõendatud, on 12.05.2008 kokkleppest tulenev kohustus täidetud kokkuleppe p 2 alapunkt 1 alusel. Kui võlausaldaja peaks nimetatud väitele vastu vaidlema, tuleb võlausaldaja nõue lugeda pankrotimenetluse raames ebaselgeks ka sells asjaolu tõttu ning kohustuse täitimise küsimus lahendada hagimenetluses. Võlgnik viitab vastuväites ka Riigikohtu 18.01.1996 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-1-96, milles on kohus asunud seisukohale, et pankrotiavalduse rahuldamise eelduseks on võlausaldaja nõude põhjendatus ja selle selgus. Võlgniku maksejõuetust saab kohus hinnata selge nõude ulatuses ning juhul, kui nõue pole selge, siis selle põhjendatuse küsimus tuleb lahendada hagimenetluse korras, sest vaieldava nõude alusel kohus pankrotti välja kuulutada ei saa. Sama põhimõtet on Riigikohus korranud ka oma otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-17-02 ja 3-2-1-32-07 leides, et nõuet ei loeta selgeks, kui võlgnik vaidleb sellele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Võlgnik väidab vastuväites, et võlausaldaja nõue ei ole selge ega piisavalt tõendatud. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab käesolevas vaidluses asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, mistõttu ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Vastavalt PankrS § 10 lg 4 lasub võlausaldaja nõude põhjendatuse tõendamise koormus temal endal. Võlgnik palub kohtu kohustada SRC OÜ-d esitama 12.05.2008 kokkuleppe algdokument, jätta SRC OÜ pankrotiavaldus VV suhtes rahuldamata, lõpetada pankrotimenetlus ajutist OÜ-lt VV kasuks välja pankrotiavalduse haldurit nimetamata ning mõista SRC läbivaatamisega seotud menetluskulud. Eelistung 18.10.2011 toimunud eelistungile ilmusid võlausaldaja esindaja vandeadvokaadi abi Erik Lepikson ja võlgniku esindaja vandeadvokaat Merli Eichler. Võlausaldaja esindaja on võlgniku vastuväite kätte saanud. Võlausaldaja jääb pankrotiavalduses esitatu juurde. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõuetu. Kompromiss võlgnikuga ei ole välistatud, kuid selle võimalikkus on kahtlane, sest võlgnik keeldub igasuguseid summasid tunnistamast. Võlgniku esindaja jäi võlgniku vastuväites esitatud seisukohtadele. Nõuet ei saa lugeda selgeks. Vaidlus oleks vajalik lahendada hagimenetluses, kuulata üle tunnistajad. Summa ei saa olla üle tuhande euro, võlgnik ei tunne, et ta vastutaks võlausaldaja ees. Kohus määras kohapeal pooltele kompromissi esitamiseks tähtaja 03.11.2011. Võlausaldaja seisukoht 03.11.2011 esitas võlausaldaja kohtule seisukoha tsiviilasjas nr 2-11-36812, milles teatab, et asja lahendamine kompromissi korras ei ole võimalik, kuna võlgnik on loobunud igasugustest

kompromissläbirääkimistest. Võlasusaldaja jääb oma varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Võlausaldaja märgib, et võlgniku vastuväites märgitud poolte suhted ning neile antav hinnang ei ole pankrotiavalduse läbivaatamisel oluline, ei mõjuta pooltevahelisi õigussuhteid ega fakti, et võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja vaidleb vastu võlgniku väitele, et võlausaldaja nõude aluseks olev leping on heade kommetega vastuolus ning poolte kohustused on tasakaalust väljas, märkides, et Eesti õiguskorras kehtib dispositiivsuse põhimõte, mille kohaselt võivad pooled leppida kokku kõiges, mis ei ole seadusega, avaliku korra ega heade kommetega vastuolus. Võlgnik võlausaldaja töötajana tekitas võlausaldajale kahju, mille suuruseks leppisid pooled üksmeelselt kokku 900 000.-krooni. Võlgnik vältis võlatunnistust allkirjastades olukorda, kus tema vastu oleks esitatud nõue vähemalt 900 000.-krooni ulatuses. Seega on väär võlgniku väide, nagu ei oleks võlgnik võlatunnistuse allkirjastamisest midagi saanud. Võlausaldaja on seisukohal, et kuivõrd võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega, siis ei ole võlausaldajal kohustust tõendada kahju suurust ega sisu. Võlausaldaja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr. 3-21-21-06, milles tsiviilkolleegium on märkinud: ”Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja.” Võlausaldaja arvates, kuivõrd tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis ei saa võlgnik võlatunnistuse sõlmimise järgselt esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks oleva kahju täpse suuruse ja sisu kohta. Võlausaldaja hinnangul, isegi juhul, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, oleks võlgnikul siiski kohustus tõendada, et võlatunnistuse aluseks olev õigussuhe on põhjendamatu ehk kahju tegelikkuses ei ole tekkinud. Võlgnik vastavaid tõendeid esitanud ei ole. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku seisukohaga selles, et kuivõrd kahju tekkis töösuhte ajal, siis rakendub siinkohal Eesti NSV Töökoodeks, mille kohaselt on võlgniku materiaalne vastutus piiratud. Võlatunnistuse näol on tegemist pooltevahelise kokkuleppega, millega pooled on mõlemad teadlikult välistanud igasuguste piirangute kohaldamise.Töökoodeksi regulatsiooni eesmärk kaitsta töötajat tööandaja ühepoolse nõude eest, mitte takistada pooli kokku leppimast kahju hüvitamises. Siinkohal on oluline märkida, et võlgnik ei olnud võlatunnistuse sõlmimise hetkel enam võlgniku töötaja, seega ei omanud võlausaldaja võlgniku üle töösuhtest tulenevat mõju. Ühtlasi on võlausaldaja seisukohal, et võlatunnistuse näol on tegemist piiramatu varalise vastutuse kokkuleppega töökoodeksi § 128 tähenduses, millega võlgnik ja võlausaldaja on kokku leppinud võlgniku varalise vastutuse piiramatuse. Võlgniku väited, mille kohaselt oli võlgnik emotsionaalselt keerulises olukorras palub võlausaldaja jätta tähelepanuta. Võlausaldaja vaidleb vastu võlgniku seisukohale selles, et too on oma võlatunnistusest tulenevad kohustused täitnud ning esitanud oma väidete tõendamiseks inglisekeelsed tõendid. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik ei ole oma võlatunnistusest tulenevaid kohustusi täitnud ning võlgniku vastavasisulised väited on tõendamata. Kuna kohtumenetlus Eesti Vabariigis toimub eesti keeles, ei saa ingliskeelset ning vastava tõlketa dokumenti käsitleda tõendina TsMS tähenduses, mistõttu palub võlausaldaja võlgniku poolt esitatud võõrkeelsed tõendid jätta vastu võtmata. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku vastuväitega selles, et nõue on ebaselge. Võlausaldaja on esitanud selge nõude, selle aluseks oleva võlatunnistuse, millel on võlgniku allkiri ning

võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks võlausaldaja nõude alusetust. Võlausaldaja hinnangul on esitatud nõue piisavalt selge ajutise halduri määramiseks käesolevas asjas, mistõttu palub võlausaldaja määrata ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja VV(isikukood XXX) pankrot. Võlgniku arvamus SRC OÜ 03.11.2011.a seisukohale 09.11.2011 esitas võlgnik arvamuse võlausaldaja täiendavatele vastuväidetele. Võlgnik vaidleb vastu võlausaldaja väitele, et poolte suhted ning neile antav hinnang ei ole pankrotiavalduse läbivaatamisel oluline. Arvestades asjaolu, et võlgnik tugineb 12.05.2008 kokkuleppe vastuolule heade kommetega ja seega tühisusele, tuleb TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 kohaldamiseks hinnata poolte suhteid. Võlgniku väitel ei ole põhjendatud anda tema maksevõime kohta hinnangut enne, kui kohus on võtnud seisukoha pankrotiavalduse aluseks oleva 12.05.2008.a kokkuleppe ning selle tühisusega seotud vastuväidete kohta. Võlgnik märgib, et võlasuhetes kehtiv dispositiivsuse põhimõte ei ole piiramatu ning see ei välista TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 kohaldamist, kui vastavad eeldused on täidetud, mistõttu võlgnik jääb oma esmases vastuväites toodud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et 12.05.2008.a kokkulepe on vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühine. Võlgnik vaidleb vastu võlausaldaja väitele, et 12.05.2008 kokkuleppe sõlmimine vältis tema vastu 900 000 krooni suuruse nõude esitamist, kuivõrd käesoleval juhul võlausaldaja just nimelt 12.05.2008 kokkuleppest tulenevale nõudele oma avalduses tuginebki. Võlgnikule jääb selgusetuks, mida võlgnik nimetatud kokkuleppe allkirjastamise vastu ikkagi SRC OÜ-lt kui endiselt tööandjalt võlausaldaja arvates sai. Võlgnik ei nõustu võlausaldaja väitega selles, et 12.05.2008.a kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega, kuna vastasel juhul oleks sellele kokkuleppes ka viidatud. Kokkuleppel ei ole konstitutiivse võlatunnistuse tunnuseid VÕS § 30 lg 1 mõttes, mille puhul oleks tekkinud võlausaldaja poolt väidetav abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vajagi. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-72-08 leidnud, et poolte tahe luua võlatunnistusega iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Võlgnik leiab, et võlausaldaja ei ole tõendanud poolte tahet anda lepingu ülesehitusele vastavale 12.05.2008.a kokkuleppele võlatunnistuse tähendus ning sellist tähendust ei ole 12.05.2008.a kokkuleppele võimalik anda ka VÕS § 29 lepingu tõlgendamisreeglite abil. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada (RK 3-2-1-15-09). Võlgnik on seisukohal, et kui kohus peaks siiski tuvastama, et 12.05.2008.a kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaidlustab võlgnik võlatunnistusega tunnistatud kohustuse olemasolu ning tugineb VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1, mille järgi on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist põhjusel, et võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole (vast. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14605, p 24 ja 3-2-1-87-07, p 16). Võlgnik on seisukohal, et 12.05.2008 kokkulepe ei vasta ka deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Deklaratiivsele võlatunnistusele saab esitada ka püsima jäävast esialgsest võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid (puudub võlausaldaja otsene varaline kahju 900 000 krooni, puuduvad tõendid töötaja töökohustuste rikkumise kohta, puudub põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja väidetava majandusliku kahju tekkimise vahel), samuti tuleb deklaratiivse võlatunnistuse puhul lisaks võlatunnistuses sätestatule kontrollida ka kohustatud isiku vastutuse aluste olemasolu. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et 12.05.2008 kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, tugineb võlgnik samuti VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1, mille järgi on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist põhjusel, et võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Mõlemal juhul tuleb kohtul võlgniku vastuväite tõttu ikkagi tuvastada asjaolusid ning

anda väidetava võlatunnistuse aluseks olevale õigussuhtele hinnang mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Eelnevast tulenevalt ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Võlgnik vaidleb vastu ka võlausaldaja seisukohale, et 12.05.2008.a kokkuleppe näol on tegemist piiramatu varalise vastutuse kokkuleppega TööK § 128 tähenduses. 12.05.2008 allkirjastatud kokkuleppe sisust ja mõttest lähtuvalt saab kokkuleppest tulenevat nõuet lugeda kahjuhüvitise nõudeks töölepingu alusel tehtud töö nõuetele mittevastavusest tulenevalt ning kokkulepe vastab oma sisult pigem töötaja materiaalse vastutuse lepingu tunnustele TööK § 127 mõttes. Samas on varaline kahju 900 000 krooni tõendamata, kokkuleppest ei ilmne, milles seisnes väidetav töökohustuste mittenõuetekohane täitmine ja milline on põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja väidetava majandusliku kahju tekkimise vahel. Võlgnik leiab, et isegi kui kokkuleppe sõlmimise aega arvestades ei ole põhjendatud kohaldada kokkuleppele töökoodeksi sätteid, võib tegemist olla muud liiki võlaõigusliku kokkuleppega. Mistahes õigusliku tähenduse kohus peaks 12.05.2008.a kokkuleppele andma, jääb võlgnik oma seisukoha juurde, et 12.05.2008.a kokkulepe on heade kommetega vastuolus ning tühine TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 alusel. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Võlgniku poolt 10.10.11 vastuväitele lisatud inglisekeelsed dokumendid tuleb lugeda asjakohasteks ulatuses, milles nad põhistavad võlausaldaja nõude puudumist või nõude ebaselgust ning millest tulenevalt tuleb käesolevas asjas tuvastada asjaolusid ja anda 12.05.2008 kokkuleppele hinnang mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kokkuvõtteks väidab võlgnik, et SRC OÜ nõue ei ole selge, võlausaldaja ei ole oma nõuet piisavalt tõendanud ning seega tuleb VV vastu esitatud pankrotiavaldus jätta rahuldamata ning pankrotimenetlus lõpetada ajutist haldurit nimetamata PankrS § 31 lg 1 ja PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel. 17.11.2011 määrusega nimetas kohus VV pankrotimenetluses pankrotihalduriks Heli Peetsmann ́i ja määras pankrotiavalduse läbivaatamiseks kohtuistungi aja 08.12.2011. 07.12.2011 esitas ajutine pankrotihaldur kohtule aruande ja taotluse ajutise halduri vajalike kulutuste hüvitamiseks ja töötasu suuruse määramiseks. Ajutise pankrotihalduri aruandes sisalduvad andmed: Ajutine haldur on väljaselgitanud, et võlgniku elukoht Eesti rahvastikuregistri andmetel on Asunduse tee 15-86 Tallinn. Võlgnik on vallaline, tal puuduvad ülalpeetavad. Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse andmetel VV 17.11.2011 seisuga maksuvõlad puuduvad. Ettemaksukonto saldo seisuga 17.11.2011 0,00 krooni. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel VV vastu ja kasuks algatatud täitemenetlused puuduvad. Maanteeameti andmetel VV nimele registreeritud sõidukid (s.h. põllumajandustehnika, väikelaevad): - sõiduauto Mercedes-Benz C230 Kompressor, v.l.a. 1999, võõrandatud 2008 HK (i.k. XXX), kes on kantud ka vastutava kasutajana andmebaasi, registris ümber vormistama, kuna H.K elab alaliselt Põhja-Soomes Eestis tegutsevate liisingfirmade andmetel on VVnimel sõlmitud liisingleping:

- Danske Bank AS Eesti filiaal – kapitalirendileping 280214VV 14.02.2008-lepinguesemeks sõiduauto Volvo S80 Momentum 2,0, v.l.a 2004 Elektroonilistest registritest päringutele saadud vastuste kohaselt VV omab järgmisi kinnistuid: - Kinnistu reg.nr. XXX, XXX– korteriomand, 2-toaline korter, üldpind m2 - Kinnistu reg.nr. XXX, XXX- hoonestusõigus, üldpind 1757 m2 Eestis tegutsevatest krediidiasutustest on võlgnikul kontod AS-is Swedbank: - arvelduskonto XXXXXXXX, jääk seisuga 17.11.2011 0,00 EUR - limiidikonto nr XXXXXXXX (avatud krediitkaardi teenindamiseks), laenujääk 1073,12 eur + intress 7.02 eur Muid arvelduskontosid Eestis tegutsevatest krediidiasutustest laekunud teadete kohaselt VV ei oma. Eesti Väärtpaberikeskuse andmetel VVnimel ei ole avatud väärtpaberikontot, VV nimel ei ole registreeritud ühtegi väärpaberit. Ajutine haldur tutvus võlgniku varaga ja määratles selle väärtuse. Tuginedes võlgniku ja kolmandate isikute esitatud dokumentidele ning avalikult kättesaadavale andmetele analüüsis võlgniku maksevõimet ja koostas arvamuse selle kohta, kas võlgniku olemasolevate võlgade tasumine on tema maksevõimet silmas pidades tõenäoline. Võlgniku võlad Ajutisele pankrotihaldurile teadaolevad VV võlad, mille tähtaeg on saabunud 17.11.2011, moodustavad vähemalt 58 801,27 EUR, millest omakorda vaieldavat nõuet 58 566 eurot, seega selget nõuet 235,27 EUR järgmiselt: 1) AS Swedbank summas 210,03 EUR (Laenuleping XXX, intressivõlg 178,82 EUR, varakindlustuse võlgnevus 4,24 EUR; Laenuleping XXX intressi võlgnevus 26,97 EUR) 2) AS Swedbank Liising Eesti AS summas 25,24 EUR (Ego järelmaksu müügileping XXX 29.07.08) 3) SRC OÜ summas 58 566,00 EUR (Kokkulepe 12.05.2008, täitmise tähtaeg 14.05.2011, põhinõue 57 520,48 EUR, kõrvalnõuded 1045,52 EUR) - Võlgnik nimetatud nõuet ei tunnista ja vaidleb põhjendatult vastu. Juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, siis vastavalt pankrotiseaduse § 42 loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, muutuvad sissenõutavaks järgmised nõuded: 1) Swedbank AS summas 98 255,47 EUR (Laenuleping XXX 11.06.2006, lõpptähtaeg 15.03.2041.a.,jooksvad võlgnevused puuduvad, laenu tagatiseks hüpoteegid korteriomandile asukohaga XXX reg.osa XXX ja kinnistule asukohaga XXX reg.osa XXX, laenujääk 90 075,21 EUR; Laenuleping XXX 18.08.2007, lõpptähtaeg 15.06.2027, jooksvad võlgnevused puuduvad, laenu tagatiseks hüpoteek kinnistule asukohaga XXX reg.osa XXX, laenujääk 8180,26 EUR) 2) C OÜ summas 11 397,57 EUR (Laenuleping 01.12.2010, lõpptähtaeg 30.11.2020.a., jooksvad võlgnevused puuduvad) 3) Danske Bank AS Eesti filiaal summas 8170,63 EUR (Kapitalirendileping XXX 14.02.2008 (sõiduauto Volvo S80 Momentum 2,0 v.l.a.2004), lepingu eseme väljaostmine 15.02.2013, jooksvad võlgnevused puuduvad, lepingu jääk 8170,63 EUR)

4) Swedbank Liising Eesti AS summas 75,72 EUR (Ego järelmaksu müügileping XXX) Võlgniku varad Võlgniku poolt avaldatud ja ajutise pankrotihalduri poolt kontrollitud andmetel on võlgnikul järgmine vara seisuga 17.11.2011: 1) Raha ja pangakontod:

0,00 EUR

- Sularaha

0,00 EUR

- Swedbank Arvelduskonto XXXXXXX 0,00 EUR Limiidikonto XXXXXX

0,00 EUR

2) Materiaalne vara 84 500,00 EUR - Korteriomand XXX kinnistu nr. XXX 2-toaline korter, üldpind m2 75 000 EUR -80 000 EUR Korteriomandile seatud järgmine hüpoteek: - hüpoteek 97 500 EUR Swedbank AS kasuks - hoonestusõigus XXX 7000 EUR Viljandimaa , kinnistu nr. XXX, elamumaa, 1757 m2 Kokkuvõtvalt on võlgnikul reaalset raha 0,00 EUR ja müüdava vara väärtus 84 500 EUR-i, seega konservatiivsuse printsiipi kasutades on hetkel vara väärtus hinnanguliselt 84 500,00 EUR-i. Võlgniku äritegevus ja sissetulekud Äriregistri teabesüsteemi andmetel on võlgnik käesoleval ajal järgmiste äriühingute juhtorgani liige: - TVT OÜ /reg.kood XXX/ – juhatuse liige alates 20.12.2007 kuni käesoleva ajani - TVT C OÜ /reg.kood XXX/ - juhatuse liige alates 21.06.2011 kuni käesoleva ajani Võlgniku seletuse kohaselt tal kehtivad töölepingud puuduvad, kuid on TVT W OÜ-ga sõlmitud juhatuse liikme leping kuutasuga 1500 EUR-i, millele lisanduvad igakuised lähetustasud kuni 500 EUR vastavalt lähetuses oldud päevadele. Hinnang võlgniku maksevõimele Pankrotiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on alalise maksejõuetusega tegemist juhul, kui võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole majandusliku olukorra põhjal ajutine. Olles analüüsinud kõiki ajutisele pankrotihaldurile esitatud andmeid, hinnanud võlgniku varasid ja võlgasid, on ajutine pankrotihaldur seisukohal, et VV ei ole maksejõuetu. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikul on täitmata kohustusi, ei näita veel seda, et võlgnik oleks püsivalt maksejõuetu. Arvestades sissenõutavaid võlgu (seisuga 17.11.2011 selgeid nõudeid summas 235,27 eurot ja võlgnikul olemasolevaid varasi (hinnanguliselt 84 500 eurot), kuigi need on koormatud tagatistega, võlgnik käib igapäevaselt tööl, tal on igakuiselt kindel sissetulek (kuni 2000,00 EUR), mille arvelt igakuiselt oma kohustusi teenindada, ei ole võlgnik alaliselt maksejõuetu. Võlgnikul on olemas vara ja igakuine kindel sissetulek, mille arvelt tulevikus võlad tasuda. Arvamus võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamise kohta. Ajutine haldur on seisukohal, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Pankrotiseaduse § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Sama paragrahvi teise lõike järgi jätab kohus pankroti välja kuulutamata, olenemata

füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, kui esineb pankrotiseaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus jätab pankrotiseaduse § 15 lg 3 p 1 järgi pankrotiavalduse rahuldamata, kui see põhineb nõudel mis pole selge. Pankrotiseaduse § 15 lõike 3 punkt 1 järgi ei loeta nõuet selgeks, kui võlgnik vaidleb sellele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Võlgnikult sissenõutavaks muutunud võla kättesaamiseks pole vaja ilmtingimata esitada võlgniku suhtes pankrotiavaldust. Pankrotiavalduse esitamine on äärmuslik vahend. Ajutine haldur leiab, et võlausaldaja ei ole kasutanud kõiki võimalusi oma võlasuhte lahendamisel enne pankrotiavalduse esitamist. Ülaltoodut arvesse võttes ei toeta pankrotihaldur antud asjas SRC OÜ pankrotiavalduse rahuldamist võlgniku VV pankroti väljakuulutamiseks. Kohtuistung 08.12.2011 toimunud kohtuistungil tutvustas ajutine pankrotihaldur osalejatele lühidalt aruannet ja selles toodud järeldusi ning jäi seisukohale, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on igakuine kindel sissetulek. Ajutine haldur ei toetanud võlausaldaja nõuet võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning leidis, et nõuet tuleks tõendada hagimenetluses. Võlausaldaja esindaja ei nõustunud ajutise halduri järeldustega, jäi seisukohale, et võlgnik ei suuda täita oma kohustusi, see suutmatus ei ole ajutine ning palus rahuldada pankrotiavaldus. Võlausaldaja esindaja leidis, et võlgnik ei ole avaldusele põhjendatult vastu vaielnud. Nõustus ajutise halduri tasu ja kulutuste suurusega. Võlgniku esindaja nõustus ajutise halduri järeldustega, jäädes oma 10.10.2011 ja 09.11.2011 kirjalike vastuväidete juurde. Võlgnik ei ole maksejõuetu, pankrotimenetlus raskendaks võlgniku olukorda. Võlausaldaja pole kasutanud muid vahedeid oma nõude sissenõudmiseks. Nõustus ajutise halduri tasu ja kulutuste suurusega. Kohus teatas lahendi teatavaks 11.01.2012 kl 16.00 kohtu kantselei kaudu. Kohtu põhjendused PankrS § 1 lg 2 alusel on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks füüsilise isiku puhul asjaolu, et füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest käesolevas seaduses ettenähtud korras. PankrS § 10 lg 1 järgi võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 31 lg 2 järgi olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi on ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust, samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (PankrS § 15 lg 3 p 4). Riigikohus on 6.03.2002 lahendis nr 3-2-1-17-02 väljendanud oma seisukohta selles, et hagiavalduse aluseks peab olema selge nõue, märkides: „nõuet ei loeta selgeks, kui võlgnik vaidleb sellele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.” Kohus, tutvunud käesoleva tsiviilasja materjalidega, ajutise halduri aruandega ja poolte seisukohtade ning vastuväidetega, tuvastas, et võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb SRC OÜ ja VV vahel 12.05.2008 sõlmitud kokkuleppel, millega võlgnik kinnitas, et on SRC OÜ töötajana oma töökohustusi mittenõuetekohaselt täites tekitanud SRC OÜ’le otsest majanduslikku kahju summas 900 000 krooni (57520,48 €), mille kohustus hüvitama hiljemalt 14.05.2011 ja millest tulenevat kohustust võlgnik täitnud ei ole. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu, pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei tunnista. Võlgnik vaidleb vastu igasuguse sissenõutavaks muutunud rahalise kohustuse olemasolule SRC OÜ ees. Võlgniku väitel on otsene varaline kahju summas 900 000 krooni pankrotiavalduse esitaja poolt täielikult tõendamata. Samuti on ebaselge, milles seisnes väidetav töökohustuste mittenõuetekohane täitmine ning milline on põhjuslik seos VV tegevuse ja väidetava majandusliku kahju tekkimise vahel. Võlgniku arvates võlausaldaja nõue ei ole selge ega piisavalt tõendatud. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, mistõttu ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Vastavalt PankrS § 10 lg 4 lasub võlausaldaja nõude põhjendatuse tõendamise koormus temal endal. Võlgnik leiab, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohtul tuleb pankrotimenetluse algatamise otsustamisel esmajoones lähtuda esitatud tõenditest. Ajutise halduri aruandes esitatud andmed ja ajutise halduri hinnang kinnitavad, et VV ei ole püsivalt maksejõuetu. Asjaolu, et võlgnikul on täitmata kohustusi, ei tõenda veel, et võlgnik oleks püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on piisavalt likviidseid varasid, mille müügi kaudu katta võlausaldajate nõudeid. Ajutine haldur on välja selgitanud, et võlgnikul on kohustusi kokku vähemalt 58 801,27 eurot. Reaalset likviidset vara on võlgnikul summas 84 500 eurot. Seega ei ületa võlgniku kohustused tema vara väärtust. Võlgnikul on igakuine kindel sissetulek ca 2000 eurot, tal puuduvad ülalpeetavad. Ajutine haldur ei toeta võlgniku pankroti väljakuulutamist. Kohus on seisukohal, et võlgniku vara ja võlgade hindamisel tuleb lähtuda ajutise pankrotihalduri kui sõltumatu ja erialaseid teadmisi ning kogemusi omava maksejõuetuse eksperdi antud hinnangust. PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 31 lg 2 esimene lause ja § 15 lg 3 p 1 ja 4 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist, vaid et sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

Kohus, tutvunud käesoleva tsiviilasja materjalidega, ajutise halduri aruandega ja poolte seisukohtade ning vastuväidetega, nõustub ajutise halduri istungil väljendatud seisukohaga selles, et esitatud pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab põhjalikku asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kohus nõustub halduri seisukohaga selles, et võlausaldaja ei ole enne pankrotiavalduse esitamist kasutanud kõiki võimalusi oma võlasuhte lahendamisel. Selge nõude sissenõudmiseks ei pea esitama võlgniku suhtes pankrotiavaldust. Pankrotiavaldus on siiski äärmuslik vahend. Eeltoodust tulenevalt kohus on seisukohal, et VVpankrot jätta välja kuulutamata. Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 leiab kohus, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue tuleb selgeks vaielda hagimenetluses, mistõttu tuleb VVpankrot jätta väljakuulutamata ja SRC OÜ pankrotiavaldus VVpankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel on aluseks täitmisele kuluv aeg PankrS § 23 lg 2. Ajutine pankrotihaldur on esitanud taotluse haldurile töötasu määramiseks summas 760 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 250,80 eurot, maksmisega Heli Peetsmann ́i arvelduskontole AS Swedbank ́is. Lisaks palub ajutine haldur halduri tehtud vajalike kulutuste hüvitamist summas 231,05 eurot (sh käibemaks 38,51 eurot). Seega moodustavad ajutise halduri tasu, sotsiaalmaks, kulutused ja käibemaks kokku 1241,85 eurot. Ajutine haldur on oma ülesannete täitmisel teinud kulutusi kokku summas 231,05 eurot (koos käibemaksuga) ja taotleb kulude hüvitamist büroole OÜ Õigusbüroo Faktoorum, mille kaudu haldur tegutseb. Kohus asub seisukohale, et halduri taotlus on mõistlik, tehtud kulutused vajalikud ning põhjendatud mistõttu tuleb halduri taotlus rahuldada taotletud ulatuses. PankrS 150 lg 3 järgi, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kohtu deposiiti tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule vastavalt käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 6 sätestatule. 16.08.2011 tasus SRC AS SRC OÜ eest kohtu deposiitarvele ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks (tsiviilasjas nr 2-11-36812) 2045 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ajutise halduri tasu ja kulud tuleb tasuda SRC AS-i poolt 16.08.2011 kohtu deposiitarvele ajutise halduri tasu ja kulude katteks tasutud 2045 euro arvelt. SRC AS-i poolt 16.08.2011 kohtu deposiiti tasutud summast kasutamata osa 803,15 eurot kuulub tagastamisele makse teinud isiku SRC AS kontole nr XXXXXXXXXX AS Swedbank ́is. Menetluskulude jaotus

PankrS § 3 lg 2 tulenevalt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut (TsMS), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluse kannab isik kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 438 lg 2 sätestab, et otsuse tegemisel kohus otsustab ka menetluskulude jaotuse. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud hageja kanda.

Lukiina Vismann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.