Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Kompromissilepingu p 5.11. järgi jäid kõik võlausaldajale antud tagatised, sh võlgniku ja teiste käendajate antud käendused jätkuvalt kehtima, tagades selliselt SL OÜ rahaliste kohustuste täitmist võlausaldaja ees. Selle kohta vormistati uus käendusleping (edaspidi käendusleping), mille p 3 kohaselt oli käendajate vastutuse rahaliseks maksimumsummaks (jätkuvalt) 120 000 000 krooni. Lisaks fikseeriti üheselt, et see summa on kõigi käendajate koguvastutuse summaks. SL OÜ rikkus mitmeid laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu edastas võlausaldaja 09.01.2009.a SL OÜ nõude laenu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks. SL OÜ kontserni äriühingud OÜ Q ja AS Q olid pankroti- ja saneerimisavalduste esitamisega avalikult tunnistanud seda, et nad ei suuda oma võlgu tähtaegselt tasuda. OÜ M jagunemise tulemina Q M OÜ poolt saadaolevad summad ei laekunud riskikapitalifondi GAkontole. Koos laenusumma tagastamise, sissenõutavaks muutunud intresside ja laenulepingu p 10.1. alusel esitatud leppetrahvi tasumise nõudega moodustas võlausaldaja nõue laenusaaja SL OÜ vastu 24 256 964 eurot, mille viimane oli kohustatud viivitamatult tasuma. Käenduslepingu p-de 2 ja 4 järgi vastutab võlgnik kõigi laenulepinguga seonduvate SL OÜ kohustuste õigeaegse ja täieliku täitmise eest (sh kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, nagu viivise ja leppetrahvi tasumise, kahju hüvitamise ja lepingust taganemise ja ülesütlemisega seonduvate kulude hüvitamise eest). Võlausaldaja esitas 13.01.2009.a võlgnikule (käendajale) võlanõude SL OÜ võla summas 24 256 964 eurot (so. 379 539 012,90 krooni) tasumiseks. Käenduslepingu p 3 põhjal on võlgniku vastutuse rahaliseks piiriks 120 000 000 krooni, pidi võlgnik tasuma võlausaldajale vähemalt osutatud summa. Nimetatud kohustus lasus võlgnikul solidaarselt teiste kaaskäendajate IL ja JJ. Harju Maakohtu 08.02.2010.a määrusega kuulutati välja SL OÜ pankrot. Võlgnik pole võlausaldaja nõuet tänaseni rahuldanud. Seetõttu kuulub võlausaldajale nõue võlgniku vastu summas 120 000 000 krooni. Võlausaldaja on esitanud võlgnikule kaks pankrotihoiatust: 20.03.2009.a ja 24.03.2010.a. Võlgnik (ja teised käendajad) on väitnud vastuseks võlausaldaja nõudele, et 23.08.2008.a sõlmitud käendusleping sõlmiti raskete asjaolude ärakasutamise tulemusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97 mõttes (kuni 1. maini 2009.a redaktsioonis), mistõttu esines käendajatel alus selle tühistamiseks. Võlgniku hinnangul pani võlausaldaja kompromissilepingu, laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisel võlgniku raskesse majanduslikku olukorda, kui ähvardas realiseerida võlausaldaja nõude katteks juba varem antud tagatised (sh pandid ja käendused). Võlausaldaja vaidleb võlgniku vastuväidetele vastu. Võlausaldaja nõuete tagamiseks antud tagatiste realiseerimise kavatsusest teavitamine vaadeldav ähvardamisena, mis tingib kirjeldatud olukorras tehtud tehingute kehtetuse võlgniku suhtes raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Tagatiste realiseerimine (sh eelnevalt sellisest kavatsusest teavitamine) on õiguspärane tegevus. Kompromissilepingu, laenulepingu ning käenduslepingu sõlmimine ei muutnud võlgniku olukorda raskemaks. Osundatud lepingute sõlmimisega tuli võlausaldaja võlgnikule vastu, kuna laenu tagastamise tähtaega pikendati 18.09.2009.a, laenulepingu intressimäära alandati 25% t aastas 20% e, käenduslepinguga lepiti kokku, et vastutuse rahaline maksimumsumma (so 120 000 000 krooni) on kõigi käendajate koguvastutuse summaks. Samasisuline käendus oli võlausaldaja nõuete tagamiseks antud juba 21.11.2007.a sõlmitud käenduslepinguga, milles oli käendajate vastutus samuti piiratud summaga 120 000 000 krooni. Kompromisslepingu p-s 5.11. lepiti mh kokku, et antud käendused jäävad kehtima ja tagavad SL OÜ kohustuste täitmist võlausaldaja ees. 23.09.2008.a sõlmitud käenduslepinguga pooled sisuliselt kinnitasid varasemas käenduslepingus kokku lepitut. Kummastav on võlgniku väide, et kompromissileping, laenuleping ning käendusleping sõlmiti raskete asjaolude ärakasutamise tõttu ning olid seetõttu tühistatavad. Käenduslepingu ja sellega seotud lepingute sõlmimisega ei muudetud võlgniku olukorda võrreldes senisega ebasoodsamaks.

Võlgniku vastuväited võlausaldaja nõudele on otsitud selleks, et vältida nõude rahuldamist. Osutatud vastuväidete alusel ei ole võimalik pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 kohaselt võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielda ning seeläbi ajutise halduri nimetamist vältida. Võlausaldaja palub välja kuulutada võlgniku pankrot PankrS § 10 lg 2 p 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 alusel. Võlgniku vastuväited Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ja leiab, et võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust ega võlgniku maksejõuetust piisavalt põhistanud ega nõude olemasolu tõendanud. Kompromissilepingu preambulast ja sisust nähtuvalt on nimetatud lepingu reguleerimise objektiks: fikseerida hetkeseis ehk poolte nõuete ja kohustuste seis ja muuta seniste kohustuste (võlakohustused ja tagatiskohustused) tingimusi. Võlgnik leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes kuivõrd tunnistatakse varem tekkinud kohustusi. Kompromissilepingust tulenevalt kujundati ümber võlausaldaja ja AS Q vahel 21.11.2007.a, 28.12.2007.a ja 07.01.2008.a sõlmitud laenulepingud ja võlausaldaja ning SL OÜ vahel 21.11.2007.a sõlmitud laenuleping. Nimetatud laenulepinguid võlausaldaja kohtule esitanud ei ole. Kuivõrd võlausaldaja nõude aluseks on kompromissileping, mis oma sisult on deklaratiivne võlatunnistus, siis on pankrotiavalduses esitatud nõude tuvastamiseks vaja tuvastada kompromisslepingu aluseks olevad õigussuhted, et veenduda pankrotiavalduse aluseks olevate kohustuste olemasolus. Vastavalt VÕS § 30 lg 1 saab deklaratiivse võlatunnistusega tunnistada üksnes olemasolevat kehtivat kohustust. Võlgnik vaidlustab vastava kohustuse olemasolu ja kehtivuse, mistõttu on võlausaldaja poolt esitatud nõue paljasõnaline ja tõendamata, kuivõrd võlausaldaja ei ole tõendanud kompromisslepingus tunnistatud nõude aluseks olevate kohustuste olemasolu ja kehtivust. Võlgniku kohustus põhineb pankrotiavalduse kohaselt käenduslepingul ja kuna põhinõue ei ole tõendatud, siis tulenevalt käenduse aktsessoorsest iseloomust (VÕS §142 lg 1 ja § 149), ei ole tõendatud ka nõue võlgniku kui käendaja vastu. Isegi kui võlausaldaja oleks esitanud kompromissilepingu aluseks olevad laenulepingud, ei oleks võlausaldaja nõue tõendatud. Võlgnikule teadaolevalt ei ole võlausaldaja andnud punktis

tingimuslik ning see jõustub vahetult pärast seda, kui Novaator s.o. OÜ N täidab oma p-s 5.1. sätestatud kohustuse ning omandab GILD-ilt s.o. võlausaldaja p-s 4.7. sätestatud nõude ja tasub selle eest 25.09.2008.a. Kompromissilepingu p-s 4 fikseeriti AS Q ja SL OÜ võlgnevuste seis ja lepiti kokku võlgnevuse tasumise uued tingimused ja mille kohta sõlmiti samal päeval laenuleping. Võlgnikule teadaolevalt ei ole OÜ N nõuet loovutatud ja selle eest ei ole tasutud. Seega ei ole jõustunud kompromissilepingu punktis 4 sätestatud kokkulepe laenulepingu tingimuste muutmise kohta. Kuivõrd laenuleping sõlmiti kompromissilepingu punkti 4.5. täitmiseks, siis tuleb kompromissilepingu p 4.5. ja laenulepingut käsitleda ühe tehinguna, kus samal päeval esimeses dokumendis fikseeriti sisuline kokkulepe ja teises dokumendis toimus selle sama kokkuleppe lõplik ja detailne vormistamine. Võlgnik viitab TsÜS § 67 lg 1, mille kohaselt loetakse tehinguks omavahel seotud toimingute kogumit, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kompromissilepingu ja laenulepingu tingimusi koos hinnates on ilmne, et lepingute poolte tahteks ei olnud kompromissilepingu p-s 4.5. ja laenulepingus kahe samasisulise õigussuhte paralleelne loomine, vaid poolte eesmärgiks oli ühe ja sama õigussuhte tekitamine. Võlgnik leiab, et eeltingimuste mittetäitumise tõttu ei ole jõustunud kompromissilepingu punkt 4.5. ja laenuleping. Kuivõrd kompromissilepingu p 4.5. ja laenuleping ei ole jõustunud eeltoodud põhjendustel, siis ei ole võlausaldajal tekkinud nõuet SL OÜ vastu laenulepingu ega kompromissilepingu punkti

Kuna kompromissilepingu, laenulepingu ja käenduslepingu sisuks ja eesmärgiks oli 21.11.2007.a sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu tingimuste muutmine ning kuna 21.11.2007.a laenulepingu ja käenduslepingu pooleks olnud AS GA ei ole kompromissilepingu, laenulepingu ja käenduslepingu pooleks, siis ei ole viidatud 21.11.2007.a lepingute muutmist toimunud. Seega on pankrotiavaldus alusetu ning pankrotiavalduses esitatud nõue ei põhine kehtivatel lepingutel. 21.11.2007.a käenduslepingu punkti 6.1. kohaselt jõustub leping selle allakirjutamisel poolte poolt. Lepingust nähtuvalt ei ole lepingule alla kirjutanud lepingu pooleks olev JJ . Eelnevast järeldub, et käendusleping ei ole jõustunud. Võlgnik on seisukohal, et välistatud on mitmepoolse käenduslepingu jõustumine sh. osaliselt nende vahel, kes on lepingu alla kirjutanud, kuivõrd mitmepoolse käenduse korral on oluliseks küsimuseks käendajate sisesuhtest tulenev vastastikune vastutus ja hüvitamiskohustus (VÕS § 150 ja § 69). On ilmne, et ükski kaaskäendajatest ei oleks nõustunud käenduslepingut sõlmima ega soovinud enda sidumist sellise vastutusega, mille jagamises osaleb algselt kokkulepitust vähem isikuid. Kuna 21.11.2007.a käendusleping ei ole kunagi jõustunud ning kuna kompromissilepingus on kokku lepitud 21.11.2007.a käenduslepingu tingimuste muutmises ning käenduslepinguga on need muudatused vormistatud, siis on sisuliselt toimunud mittekehtiva lepingu muutmine, mis ei saa kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Samuti on kehtetu taolistel asjaoludel kompromissilepingus antud võlatunnistus käenduskohustuse kohta, kuivõrd deklaratiivne võlatunnistus eeldab kehtivat kohustust, mida tunnistatakse. Poolte eesmärgiks ei ole olnud kompromissilepingu, laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisega uue kohustuse loomine, vaid endiste kehtivate kohustuste tingimuste muutmine. 16.02.2009.a esitasid võlgnik, IL ja JJ võlausaldajale avalduse, millega tühistasid TsÜS § 97 alusel käenduslepingu ja kompromissilepingu. Tühistamise avalduse esitamise ajal kehtinud TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Tehingu tühistamisega lõpeb tehingu kehtivus. Tehingu tühistamine ei vaja täiendavat kohtulikku kinnitust otsuse või muu lahendi näol, samuti ei eelda tühistamine tehingu teise poole nõusolekut. Seega lõpeb tehingu kehtivus tehingu tühistamise avalduse tegemisega. Kuna kompromissileping ja käendusleping on võlgniku, IL ja JJ u poolt tühistatud, siis on ära langenud ka võlausaldaja nõude alus, kuivõrd võlausaldaja nõue ning pankrotiavaldus põhinevad nimetatud lepingutel, mis ei kehti. Asjaolu, et võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduses omapoolse seisukoha selles, et ta ei nõustu tühistamise avalduses toodud asjaoludega, ei muuda tühistamisavaldust ning selle õiguslikke tagajärgi olematuks. Võlgnik on seisukohal, et tühistamisavaldus on põhjendatud ja vastavad tehingud ei kehti. Võlgnik on seisukohal, et kui on tekkinud vaidlus tühistamise avalduse põhjendatuse osas, siis on sellisel juhul ilmselgelt tegemist küsimusega, mida tuleb PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt lahendada pankrotimenetluse väliselt – hagimenetluses. Võlgnik leiab, et tehingute tühistamise avalduse põhjenda(ma)tuse hindamine eeldab kõigi tühistamisavalduse aluste analüüsimist ning hindamist, sealhulgas kõigi tühistatud tehingute tegemisega seotud asjaolude tuvastamist. Arvestades tühistatud tehingute: kompromissilepingu ja käenduslepingu mahtu ja seotust niivõrd laia erinevate tehingute ringiga ja asjaoludega, on ilmne, et taoliste asjaolude hindamine väljuks pankrotimenetluse piiridest. Seega puudub ka nimetatud põhjusel alus ajutise halduri nimetamiseks. Võlgnik leiab, et käenduslepinguga on võlgnikule pandud kohustus, mille täitmise võimatus võlgniku poolt oli juba käenduslepingut sõlmides teada, kuivõrd võlgnikul ei olnud ligilähedaseltki taolises mahus varasid, mis oleks võimaldanud käenduslepinguga võetud

120 000 000 kroonist kohustust täita see pidi see olema teada ka võlausaldajale. Samuti on ilmne, et taolised kohustused pandi võlgnikule kompromisslepingu ja käenduslepinguga selges surveolukorras, kus võlausaldaja kasutas ära võlgnikul, SL OÜ ning Q AS tekkinud rasket majanduslikku olukorda. Kõik need asjaolud nähtuvad selgelt kompromissilepingust, kus on kirjeldatud lepingu sõlmimise eeldusi. Samuti on ilmne, et kompromissilepinguga lepiti kokku selgelt ebaproportsionaalsetes tingimustes, kus võlgnikule ja SL OÜ pandi enneolematult suured rahalised kohustused ning lisaks sai võlausaldaja mitmed tagatised ja varad oma nõude täitmiseks. Seega esinesid käenduslepingu ja kompromissilepingu tühistamise alused. Sisuliselt toimus võlausaldaja poolt võlgniku ja algsete põhivõlgnike (s.o. AS Q ning SL OÜ) varade jõuga ülevõtmine ning seda tehti põhivõlgnike ja võlgniku rasket majanduslikku olukorda ning võlausaldaja jõupositsiooni pahatahtlikult ära kasutades. Kinnisvaraturu ning üldise majandusolukorra halvenemisest tingituna tekkisid põhivõlgnikel osalised makseraskused ning seda ära kasutades sundis võlausaldaja pahatahtlikult, jätmata võlgnikule ja põhivõlgnikele alternatiivi võlgnikku ja põhivõlgnike sõlmima kompromissilepingut, laenulepingut ja käenduslepingut. Nimetatud lepingutega sunniti andma võlausaldajale üle suurel hulgal varasid, kas pandilepingute sõlmimise, varade üleandmise või finantstagatiseks andmise kaudu. Seejärel asus võlausaldaja nimetatud varasid enda kasuks pöörama, korraldades pandipidajana näilikke ja ebaausaid enampakkumisi, mille käigus omandas võlausaldaja nn enampakkumistel vastavad varad ise, mida kinnitavad väljavõtted ajaleheartiklitest. Selle tulemusena omandas võlausaldaja oma nõude katteks varad hinna eest, mis oli kordades väiksem varade tegelikust väärtusest. Juhul, kui võlausaldaja oleks varad võõrandanud nende tegeliku väärtuse eest ausal enampakkumisel, oleks varade realiseerimise kaudu olnud võimalik kõik võlausaldaja nõuded täita. Nimetatud asjaolule on juhtinud võlausaldaja tähelepanu ka SL OÜ juba 07.04.2009.a. Seetõttu on ilmne, et varasid selliselt realiseerides on võlausaldaja rikkunud pantijate (põhivõlgnike) õigusi, millega on tekitanud pantijatele olulist kahju ning vastav kahjunõue kataks kõik võlausaldaja tänased nõuded. Kuna käendajal on VÕS § 149 lg 1 kohaselt õigus esitada võlausaldajale kõik need vastuväited, mida saaks esitada põhivõlgnik, siis on käendajal õigus nimetatud vastuväidete esitamiseks, sõltumata sellest, kas põhivõlgnikud seda ise teevad või mitte. VÕS § 149 lg 3 kohaselt võib käendaja keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Eeltoodud asjaoludel on põhivõlgnikel seoses pantide jt. tagatiste realiseerimisel põhivõlgniku õiguste rikkumisega tekkinud kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis põhivõlgnikel on võimalik tasaarvestada võlausaldaja nõudega. Kuna põhivõlgnikel on tekkinud tasaarvestamise õigus, on võlgnikul kui käendajal õigus VÕS § 149 lg 3 kohaselt keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest. Võlgnik möönab, et kuna tegemist on äärmiselt mahuka tehingute ja faktiliste asjaolude ringiga ning kuna poolte vahel on vaidlus nende asjaolude ja tehingute osas, siis on ilmne, et kõnealuste õigussuhete hindamine väljub pankrotimenetluse raamidest ja see tuleb lahendada eraldi hagimenetluses. Võlgnik leiab, et kompromissileping ja käendusleping on tühised heade kommetega vastuolu tõttu. Võlgnik osundab TsÜS § 86 lg 1-3 ja Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-140-07, 3-2-1-8002, 3-2-1-80-05, 3-2-1-76-01 ja 3-2-1-29-02, mille kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. 24.03.2010.a pankrotihoiatuses nõudis võlausaldaja 10 päeva jooksul 120 000 000 krooni tasumist. On ilmne, et kõnealuse käenduslepingu puhul on tegemist võlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega sõlmitud tehinguga. Võlausaldaja teadis, et võlgnik ei suuda ega ole kunagi suutnud taolist kohustust täita.

Eeltoodust tulenevalt on nii kompromissileping kui käendusleping heade kommete vastane ning seetõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kuivõrd tühisest tehingust ei teki kohustusi ja õigusi, ei ole tekkinud võlgnikul käenduslepingust ega kompromissilepingust mistahes kohustusi võlausaldaja ees. Võlgnik esitas alternatiivse kahju hüvitamise ja tasaarvestuse nõude. Võlgnik leiab, et juhul kui võlausaldaja nõude alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot, on maksejõuetuse olukord tekitatud võlausaldaja, kui asjatundja ebaõigest arvamusest tingituna. Sel juhul esitab võlgnik võlausaldaja vastu VÕS § 1048 alusel kahju hüvitamise nõude. VÕS § 1048 sätestab vastutuse asjatundja ebaõige arvamuse eest. Erilise usaldusseisundina käsitletakse mitte üksnes konkreetse õigussuhte fenomeni, vaid ka asjatundjale ühiskonnas objektiivselt omistatavat kvaliteeti. Avalikkuse silmis on teatavate elukutsete esindajatel eriline usaldusseisund vajaliku erialase väljaõppe ning näiteks nende suhtes teostatava riikliku järelevalve tõttu. Üheks selliseks isikuks on vaieldamatult võlausaldaja kui investeerimisfond ja nõustaja. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja on oma arvamusega, mille kohaselt oli võlgniku materiaalne seisund käenduslepingu sõlmimisel piisav, et tagada laenulepingust tulenevaid kohustusi ja lubades SL OÜ neil tingimustel laenulepingut ja kompromissilepingut sõlmida tekitanud võlgnikule kahju. On ilmne, et võlausaldaja otsus, mis võimaldas võlgnikul võtta kohustusi, mille tulemusel ületasid isiku kohustused selgelt kordades tema varasid omakasupüüdlik ja ebapädev. Võlausaldaja on sellistel asjaoludel kohustatud hüvitama võlgnikule kui isikule, kes usaldas võlausaldajat kui asjatundjat tema kutsealase tegevuse tõttu, tekitatud kahju. Kahjunõude olemasolu sõltub kompromissilepingu ja käenduslepingu kehtivusest. Võlgniku peamine sisuline vastuväide on, et nimetatud lepingud on tühised. Juhul, kui ei ole tühised, on võlgnikule käenduslepingust ja kompromissilepingust tulenevate kohustuste rahalises ulatuses tekitatud kahju. Võlgnik teeb VÕS § 197 lg 1 ja 2 kohaselt tingimusliku tasaarvestuse avalduse, mis seisneb selles, et kompromissilepingu ja käenduslepingu kehtivuse korral on temale kui füüsilisest isikust käendajale põhjustatud kahju asjatundja ebaõigest arvamusest tingituna. Viimane kuulub hüvitamisele ja võlgnik tasaarvestab enda kahjunõude võlausaldaja (võimaliku) käenduslepingust ja kompromissilepingust tuleneva nõudega. Kompromissilepingu punktides 5.8. ja 5.10. ning laenulepingu punktides 9.1.1.-9.1.6. on kokku lepitud mitmete pantide (sh. finantstagatiste kui pantide) seadmine võlausaldaja nõude tagamiseks. Seega tuleb eeldada, et võlausaldaja nõue on vastavate pantidega tagatud ning PankrS § 15 lg 3 p 2 kohaselt puudub alus ajutise halduri määramiseks. Juhul, kui vastavaid pante enam ei ole, siis sellisel juhul tuleb eeldada, et pandiesemed on võlausaldaja kui pandipidaja poolt oma nõude katteks realiseeritud ning võlausaldaja on oma nõude rahuldanud. Sellisel juhul puudub samuti alus ajutise halduri määramiseks, kuivõrd võlausaldajal puudub nõue SL OÜ ja võlgniku vastu. Esimese pankrotihoiatuse on võlausaldaja väidetavalt esitanud 20.03.2009.a. Võlgnik vaidlustab nimetatud pankrotiavalduse kättesaamise. Nii esimese kui ka teise pankrotihoiatuse kohaselt, mis on esitatud 24.03.2010.a, koosneb võlausaldaja nõue laenulepingu rikkumise tõttu laenu ennetähtaegse tagastamise ning kõrvalnõuete nõudest. Laenulepingu punkti 10.3 kohaselt on võlausaldajal kui laenuandjal lepingus nimetatud rikkumise aset leidmise korral õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda, esitades selle kohta vastava avalduse laenusaajale ja ülesütlemise tulemusena tekib laenuandjal (võlausaldajal) õigus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist, kõrvalnõudeid jm. lepingu järgi tasumisele kuuluvaid summasid.

Võlausaldaja on esitanud küll pankrotiavalduse lisana enda 09.01.2009.a nõude laenulepingu järgsele laenusaajale SL OÜ laenu ennetähtaegseks tagastamiseks, leppetrahvi jm. summade tasumiseks, kuid nimetatud avaldus ei sisalda avaldust laenulepingu ülesütlemiseks. Võlgnik rõhutab, et laenu ennetähtaegse tagasikutsumise jm. maksete tasumise nõude eelduseks on laenulepingu ülesütlemine, kuid seda tehtud ei ole. Laenusumma ennetähtaegse tagastamise nõude esitamine ei ole samastatav laenulepingu ülesütlemise nõudega ning nende toimingute õiguslik sisu ja tagajärjed on erinevad. Ülesütlemist aga antud juhul tehtud ei ole. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et oleks ülesütlemise avalduse esitanud, kuivõrd ülesütlemine saab laenulepingu punkti 10.3. kohaselt ja VÕS § 195 lg 1 toimuda üksnes vastava avalduse – selge ja arusaadava tahteavalduse - tegemisega, mistõttu ei saanud ka võlausaldajal tekkida laenu ennetähtaegse tagasikutsumise nõuet. Kuna laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kohustust ei ole eeltoodud põhjendustel tekkinud, siis ei ole ka laenu ennetähtaegsest tagasikutsumisest tekkinud võlausaldajal nõuet. Sellest omakorda järeldub, et mõlemad pankrotihoiatused, mis põhinevad laenu ennetähtaegsel tagasikutsumisel, on alusetud. Seega kuna pankrotihoiatus on esitatud nõude kohta, mis ei olnud 30 päeva enne pankrotihoiatuse esitamist muutunud sissenõutavaks ja kuna pankrotihoiatus omab tähendust üksnes siis, kui see on esitatud vähemalt 30 päeva pärast nõude sissenõutavaks muutumist, siis ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttes, mis on pankrotiavalduse rahuldamata jätmise aluseks. Sõltumata 09.01.2009.a nõude sisust, ei ole võlausaldaja tõendanud selle kättetoimetamist laenulepingu järgsele võlgnikule – SL OÜ e. Seega isegi kui asuda seisukohale, et 09.01.2009.a avaldus oleks käsitletav laenulepingu ülesütlemise avaldusena, mis oleks pidanud kaasa tooma laenu ennetähtaegse tagasikutsumise õiguse. Võlgnik on seisukohal, et pankrotihoiatuse esemeks on laenulepingu rikkumisest tulenev nõue (sh. laenu ennetähtaegse tagastamise jm. rikkumisest tulenevad nõuded). Pankrotihoiatuse esemeks ei ole laenulepingu täitmise nõue. Seega ei oma antud juhul tähendust see asjaolu, et käesolevaks hetkeks on saabunud laenulepingu täitmise tähtaeg, kuivõrd sellises nõudes ei ole võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatust esitanud. Võlausaldaja on teadlik sellest, et SL OÜ ei tunnista võlausaldaja nõudeid ning on saatnud selle kohta juba 07.04.2009.a võlausaldajale vastavasisulise kirja koos arvestustega, miks võlausaldaja nõuded on alusetud. Seega on võlausaldaja olnud juba ca 1,5 aastat teadlik, et tema nõudele on esitatud vastuväited, mistõttu pankrotiavalduse esitamine on ilmselgelt alusetu ja põhjendamatu ning tekkinud vaidlust on võimalik lahendada üksnes hagimenetluses. Võlgnik rõhutab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 ei eelda võlgniku vastuväidete tõendamist, vaid üksnes põhistamist. Vastuväidete tõendamine ja õigussuhete lõplik tuvastamine saabki toimuda ainult hagimenetluses, mitte pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses on kohus võlgniku poolt vastuväidete esitamise korral kohustatud ja õigustatud kontrollima seda, et kui võlgniku vastuväited oleks tõendatud, kas siis oleks võlausaldaja nõue selge või mitte. Antud juhul leiab võlgnik, et ta on esitanud sisulisi vastuväiteid ja nende põhjendusi, mis välistavad võlausaldaja nõude selguse ja seetõttu puudub alus võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamiseks. Võlgnik leiab, et võlgnikule ajutise halduri nimetamiseks ning võlgniku pankroti väljakuulutamiseks puudub õiguslik alus ja põhjendus, kuivõrd võlausaldaja ei ole põhistanud ega tõendanud nõuet ja võlgniku maksejõuetust ning võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited, mille hindamine väljuks pankrotimenetluse piiridest. Menetluse käik Tsiviilasjas jättis Harju Maakohus 03.11.2010.a. määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.04.2011.a. määrusega Harju Maakohtu nimetatud määruse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Võlausaldaja esitas kohtule 25.10.2011.a. pankrotiavalduse tervikteksti ja võlgnik esitas 03.11.2011.a. vastuväited pankrotiavaldusele. Tsiviilasjas toimus eelistung 07.11.2011.a. ja poolte nõusolekul edasine kirjalik menetlus, kus menetlusosalised esitasid täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Kohtumääruse põhjendused Võlausaldaja esindaja jäi pankrotiavalduse juurde. Võlgnik ja esindaja vaidlesid pankrotiavaldusele vastu ja jäid kirjalike vastuväidete juurde ning palusid jätta võlgnikule ajutine haldur nimetamata. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlgnik on esitanud kohtule mahukad vastuväited pankrotiavaldusele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks, kas võlausaldaja on võlgnikule esitanud asjakohase pankrotihoiatuse, kas kompromissilepingu, laenulepingu ja käenduslepinguga kujundati ümber varem tekkinud väidetavad nõuded; kas laenulepingust ja kompromissilepingust tulenevate kohustuste tekkimine oli seatud sõltuvusse tingimusest, mis ei ole saabunud; kas käenduslepingu aluseks olnud 21.11.2007.a. käendusleping on jõustunud; kas käendusleping ja kompromissileping on tühistatud; kas võlausaldaja on tekitanud põhivõlgnikule kahju; kas alternatiivselt on kompromissileping ja käendusleping tühised vastuolu tõttu heade kommetega; kas võlgnikul on kahjunõue võlausaldaja vastu ebaõige arvamuse andmisega tekitatud kahju eest ning võlgnik tasaarvestab vastastikused nõuded. Võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele osundanud sellele, et võlausaldaja nõue on vaieldav. Võlgnik on esile toonud, et tulenevalt 23.09.2008.a. sõlmitud kompromissilepingu p 6 viimasest lausest oli antud leping tingimuslik. Nimetatud lepingu punkti 6 viimase lause kohaselt kokkuleppe punktis 4 sätestatud laenulepingute muutmise kohta on tingimuslik ning see jõustub vahetult pärast seda, kui OÜ N täidab oma punktis 5.1 sätestatud kohustuse ning omandab GILD-ilt punktis 4.7 sätestatud nõude ja tasub selle eest 25.septemebriks 2008.a. Kompromissilepingu punktis 4 fikseeriti AS Q ja SL OÜ võlgnevuste seis (4.1., 4.2. ja 4.3.) ja lepiti kokku võlgnevuse tasumise uued tingimused (4.4. ja 4.5.). Muuhulgas lepiti punktis 4.5.5. kokku punktides 4.4. ja 4.5. sätestatud võla tasumise uute tingimuste vormistamine uueks laenulepinguks. Kohus nõustub võlgnikuga, et arvestades punktis 6 sätestatut, jõustuvad punktis 4 nimetatud kokkulepped laenulepingute muutmise kohta kahe alljärgneva tingimuse täitumisel: 1) OÜ N omandab võlausaldajalt punktis 4.7. sätestatud nõude; 2) OÜ N tasub võlausaldajale nimetatud nõude eest hiljemalt 25.09.2008.a. 2 000 000 eurot. Võlgniku poolt esitatud õiendi kohaselt ei ole OÜ N seda nõuet omandanud ega kumbagi tingimust täitnud. Võlausaldaja poolt esitatud 12.02.2009.a. avalduse kohaselt on OÜ N väitnud, et ta on oma lepingulise kohustuse täitnud. Samas nähtub antud avalduse punktist 1.3, et võlausaldaja on 13.01.2009.a. dateeritud avalduses esitanud OÜ N nõude 1 360 883,51 euro tasumiseks. Seega on võlausaldaja ise olnud seisukohal, et antud summa ulatuses on OÜ N 2 000 000 euro tasumise kohustusest täitmata. Kohus, hinnates esitatud tõendeid, leiab, et asjaolu, kas võlausaldaja on omandanud kokkulepitud nõude või mitte, on vaieldav, kuivõrd pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et OÜ N on küll olnud seisukohal, et ta on täitnud kohustused vastavalt eelnimetatud kompromissilepingu punktile 6, kuid võlausaldaja ei ole seda tasumist aktsepteerinud. Nimetatule viitab muuhulgas ka võlausaldaja poolt OÜ N suhtes antud

võlgnevusest tuleneva pankrotiavalduse esitamine, mis on Harju Maakohtu 22.06.2009.a. määrusega jäetud rahuldamata. Samuti nähtub võlausaldaja 20.03.2009.a. esitatud pankrotihoiatusest, et OÜ N poolt toimunud tasumine on olnud vaid osaline. Seega on võlausaldaja ise olnud OÜ N poolt tasumise osas erinevatel seisukohtadel ja kohtule ei ole üheselt tõendatud, et OÜ N oleks oma kohustused nõuetekohaselt vastavalt kompromissilepingus kokkulepitule täitnud. Kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise kinnitust. OÜ N on 18.10.2010.a. kinnitanud, et ei ole nõuet omandanud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kohtus ei ole võlausaldaja poolt veenvat tõendamist leidnud, et kompromissileping, mille alusel peaks võlgnikul olema tekkinud käendusest tulenev kohustus, oleks üldse jõustunud. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tõendama, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul kohustuse sissenõutavaks muutumisest ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja on esitanud kohtule 2 erineva sisuga pankrotihoiatust. Esimese pankrotihoiatuse on võlausaldaja väidetavalt esitanud 20.03.2009.a. Võlgnik vaidlustab nimetatud pankrotihoiatuse kättesaamist. Antud pankrotihoiatuse kättetoimetamist võlgnikule ei ole võlausaldaja tõendanud. Pankrotihoiatus on võlgnikule kohtutäituri abil allkirja vastu kätte toimetatud 30.03.2010.a. Antud kättetoimetamise aktist ei selgu, kumb pankrotihoiatus võlgnikule antud akti alusel kätte toimetatud on. Nii esimese kui ka teise, 24.03.2010.a. kuupäevaga pankrotihoiatuse kohaselt koosneb võlausaldaja nõue 23.09.2008.a. sõlmitud laenulepingu rikkumise tõttu laenu ennetähtaegse tagastamise ning kõrvalnõuete nõudest, mille täitmist nõuab võlausaldaja võlgnikult kui käendajalt. Laenulepingu punkti 10.3 kohaselt on võlausaldajal kui laenuandjal lepingus nimetatud rikkumise asetleidmise korral õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda, esitades selle kohta vastava avalduse laenusaajale. Lepingu ülesütlemise tagajärjel tekib laenuandjal õigus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole tõendanud kohtule, et ta oleks vastava ülesütlemisavalduse laenusaajale kätte toimetanud. Võlausaldaja 09.01.2009.a. nõudest laenulepingu järgsele laenusaajale SL OÜ nähtub laenu ennetähtaegse tagastamise nõue, samas ei sisalda antud avaldus võlausaldaja selget tahteavaldust laenulepingu ülesütlemiseks. Antud dokumendis ei ole võlausaldaja kordagi tuginenud laenulepingu p 10.3. VÕS § 195 lg 1 alusel saab lepingu ülesütlemine toimuda üksnes ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et laenusaaja pankrotimenetluses ei ole võlausaldaja nõudele vastu vaieldud, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuivõrd tulenevalt VÕS § 149 lg 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seega tulnuks võlausaldajal käesolevas menetluses tõendada laenulepingu ülesütlemist, mida võlausaldaja teinud ei ole. Seega ei saa ka nõue võlgniku vastu olla muutnud sissenõutavaks. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et võlausaldaja ei ole tõendanud, et tema nõue, millel pankrotihoiatus põhineb, oleks vastavalt PankrS § 10 lg 2 p 1 muutunud 30 päeva enne pankrotihoiatuse esitamist sissenõutavaks, mistõttu ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttes, mis on ajutise halduri nimetamata jätmise täiendavaks aluseks. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on 23.08.2008.a. käendusleping, kompromissileping ja laenuleping. Võlausaldaja avalduse kohaselt muudeti antud kompromissilepinguga muuhulgas varasemat, s.o. 21.11.2007.a. sõlmitud käenduslepingut ja vormistati selleks 23.09.2008.a. käendusleping. Võlgnik väidab, et 21.11.2007.a. käendusleping, mida kompromissiga muudeti ning mis vormistati uutel tingimustel 23.09.2008.a. käenduslepinguga, ei ole jõustunud. 21.11.2007.a. käenduslepingu punkti 6.1. kohaselt jõustub leping selle allakirjutamisel poolte poolt. Kohtule esitatud lepingu ärakirjast nähtuvalt ei ole lepingule alla kirjutanud lepingu pooleks olev JJ . Võlausaldaja poolt esitatud koopiat samast käenduslepingust üksnes JJ u allkirjaga on võlgnik ja JJ isiklikult kirjaliku kinnitusega 24.11.2010.a. vaidlustanud kui võltsitu. Pankrotimenetluses ei ole kohtul võimalik allkirja ehtsusele hinnangut anda, kuivõrd selle

tuvastamiseks tuleb läbi viia allkirja ekspertiis. Seega tuleb vaidlus antud asjaolu üle lahendada hagimenetluses. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb tuvastada ka lepingupoolte tahe seoses võlgniku poolt väidetava ühise käendusega, mille soovisid anda käendajad 21.11.2007.a. käenduslepingus. Kohus leiab, et põhistatud on võlgniku vastuväide selles, et võlgniku tahtele vastas vaid kõigi käendajate poolt antav ühine käendus, kuivõrd mitme käendaja korral on oluliseks küsimuseks ka käendajate sisesuhtest tulenev vastastikune vastutus ja hüvitamiskohustus vastavalt VÕS § 69 ja § 150. Eeltoodu alusel ei ole võlausaldaja kohtule tõendanud, et 21.11.2007.a. sõlmitud käendusleping oleks jõustunud, mistõttu ei saanud ka 23.09.2008.a käenduslepinguga muuta mittejõustunud käenduslepingu tingimusi. Lisaks väidab võlgnik alternatiivselt, et ta on 23.09.2008.a. käenduslepingu ja kompromissilepingu 16.02.2009.a. tühistanud. Võlausaldaja leiab, et lepingu tühistamiseks alus puudub. TsÜS § 97 (kuni 01.05.2009 redaktsioonis) kohaselt tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. TsÜS § 98 lg 1 järgi tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. TsÜS § 99 lg 1 p 1 (kuni 01.05.2009 redaktsioonis) kohaselt tehingu võib tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Tehingu tühistamisega lõpeb tehingu kehtivus. Kohus asub seisukohale, et vaidlus selle üle, kas võlgniku lepingute tühistamisavaldus on kehtiv, tuleb selgeks vaielda hagimenetluses. Samuti tuleb hagimenetluses hinnang anda asjaoludele, kas kompromissilepingu aluseks olevad lepingud on rahatud või vastuolus heade kommetega, kas võlgnikul on võlausaldaja vastu tekkinud kahju hüvitamise nõue, mida ta saab tasaarvestada võlausaldaja nõudega, samuti muudele võlausaldaja ja võlgniku seisukohtadele ning kõigile poolte poolt esitatud pooltevaheliste õigussuhete tõendamiseks esitatud tõenditele. Kohus on seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et AL tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta AS GA kanda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.