Otsuse tegemise aeg ja koht 05. jaanuar 2012.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-11-99
Tsiviilasi
SU hagi IT vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
7223,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SU(sündinud xxx.a, elukoht ap 109, Novoslobodskaya tänav 49/2, 103055 Moskva, Vene Föderatsioon, e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: advokaat Marko Paabumets (OÜ Advokaadibüroo In Jure, Riia 15b, 51010 Tartu, tel 74 20 548, epost: [email protected]); Kostja: IT(asukoht xxx); Kostja lepinguline esindaja: Peeter Sepper (OÜ Haldur, Kotzebue 9, 10412 Tallinn, e-post: [email protected]).
Kohtuistungi toimumise aeg
16.12.2011.a
Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets Kostja IT Kostja lepinguline esindaja Peeter Sepper
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt IT`lt hageja SU`i kasuks välja 7 286 (seitse tuhat kakssada kaheksakümmend kuus) eurot ja 97 senti, millest 7223,40 eurot on põhivõlgnevus ja 63,57 eurot on hagiavalduse esitamise ajaks (03.01.2011.a) sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista kostjalt IT`lt hageja SU`i kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt summas 7223,40 eurot alates hagi esitamisest 03.01.2011.a kuni põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas.
Menetluskulude jaotus Jätta kohtukulud kostja IT kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas Harju Maakohtule 03.01.2011.a hagiavalduse kostja vastu 7223,40 euro ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud kolm suulist laenulepingut ning kostja kohustus laenatud summa tagastama. Hageja andis kostjale laenu kokku summas 113 021,64 krooni ehk 7223,40 eurot. Raha kanti üle kostja AS-s Eesti Krediidipank asuvale kontole nr XXXXXXXXXXXXX. 13.09.2009.a kanti kostjale üle 46 422,64 krooni ehk 2966,95 eurot. 24.05.2010.a andis hageja kostjale üle 3 905 krooni ehk 249,57 eurot. 23.06.2010.a kandis hageja kostjale üle 62 694 krooni ehk 4006,88 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostjale 22.09.2010.a avalduse laenulepingute ülesütlemiseks. Avaldus edastati kostjale e-posti teel ning väljastusteatega aadressil Valge 18F21, Tallinn. Hagejale tuli raport e-kirja kohalejõudmise kohta, kuid väljastusteatega edastatud avaldus tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. Kostja hageja avaldusele ei reageerinud ega tagastanud võlgnevust.
3.Õiguslikult viitas hageja VÕS § 396 lõikele 1 ning § 398 lõikele 1. Hageja tõi välja, et kui laenu tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenusaaja kui ka laenuandja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ütles pooltevahelised laenulepingud üles. Avaldus edastati kostjale digitaalselt allkirjastatuna e-posti teel. Lepingu ülesütlemine on TsÜS § 69 lg 1 järgi ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus. E-posti teel kostjale edastatud avaldus tuleb kostja poolt lugeda kättesaaduks 23.09.2010.a. Kostja kasutab oma e-posti aadressi majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt. TsÜS § 135 lõigete 1 ja 2 ning § 136 lõike 3 järgi saabus tähtpäev kostjale 23.11.2010.a. Kostja kohustus tagastada hagejale laen muutus sissenõutavaks 24.11.2010.a. VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi lasub kostjal kohustus tasuda hagejale viivist. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 63,57 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise VÕS §-s 113 ja §-s 94 sätestatu alusel.
4.Vastuseks kostja seisukohtadele märkis hageja oma 08.04.2011.a menetlusdokumendis, et kostja vastuväited on paljasõnalised ning tõendamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et OOO Šiškin Les ei ole OÜ-le DIkandnud raha üle. Kostja väide, mille kohaselt olevat hageja
soovinud finantseerida DIOÜ-d, on asjakohatu. Põhjendamatu ja paljasõnaline on kostja väide, mille kohaselt olevat Venemaalt raha kandmine juriidiliselt isikult juriidilisele isikule komplitseeritud. Kostja ei ole täpsustanud, millistele maksuseadustele ta viitab. Määrav on antud juhul see, et hageja ei kandnud kostjale raha üle mitte Vene Föderatsioonist, vaid hageja enda AS Swedbank kontolt ja seega on tegemist siseriikliku ülekandega.
5.Hageja ei eitanud, et OÜ DI ja OOO Šiškin Les vahel toimusid läbirääkimised, milliste objektiks oli vee müügitehingu tingimused. Läbirääkimiste tulemusena sõlmiti 27.08.2009.a müügileping. Läbirääkimised toimusid kostja ja TP vahel. Kostja poolt viidatud kokkulepet, mille kohaselt olevat hageja olnud valmis finantseerima projekti käivitamiskulusid, poolte vahel sõlmitud ei ole. Maksekorraldustel oli märgitud, et tegemist on laenuga tollimiseks. Vene keelt kõneleva isikuna pidi kostja aru saama, et ülekanne on tehtud laenuna. Laenu mittesoovimisel oli kostjal võimalik rahalised vahendid tagastada. Hageja andis kostjale laenu, et viimane saaks ära maksta tollimaksud. Arusaamatuks jääb kostja loogika, mille kohaselt selline laen peaks kujutama endast projekti finantseerimist. Kostja ise on kandnud summad OÜ-le DI üle selgitusega „laen“. Kostja kandis OÜ-le DI üle väiksema summa, kui ta ise hagejalt sai.
6.Harju Maakohtu 16.12.2011.a istungil leidis hageja, et finantseerimine tähendas soodsate maksetingimuste andmist teisele lepingupartnerile, mida ka tehti. Kostjale anti laenu kui DIOÜ omanikule, kuna kostja tahtis laenu saada oma äritegevuseks. Iga ülekande eel oli kokkulepe laenu andmise kohta. Rahasumma anti kostjale laenuks, mitte tagastamatuks abiks. Raha ülekandmiseks oli vaja teada kostja isiklikku konto numbrit, mis eeldab pooltevahelise kokkuleppe olemasolu.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja ei eitanud raha laekumist tema kontole ning laenulepingu ülesütlemise teate kättesaamist. Kostja vaidles vastu sellele, et summade ülekandmise näol oli tegemist talle laenu andmisega. Seetõttu vaidles kostja vastu ka viivise nõudele.
8.Kostja leidis, et hageja ja tema vahel ei ole sõlmitud laenulepingut suulises ega kirjalikus vormis. Raha ülekannete sisu oli teine, kuna hageja finantseeris üle kantud rahaga kostjale kuuluva OÜ DI majandustegevust hagejale kuuluva äriühingu OOO Šiškin Les toodangu müügi käivitamiseks Eestis. Hageja märkis ülekannetel selgitusse „dolg na tamognu“, mis tähendab „laen tollimiseks“. OOO Šiškin Les otse OÜ-le DI raha üle ei kandnud.
9.Kostja vastuse kohaselt tegeleb OÜ D I toiduainete hulgimüügiga ja hangib kaupu mh Venemaalt. OOO Šiškin Les toodab joogivett. 2009.a kohtus kostja hageja esindaja TP, et pidada läbirääkimisi hageja ettevõttes toodetava vee müügist Eestis. Kostja ei näinud sellel äriprojektil perspektiivi ega olnud projektis osalemisega nõus. Samuti puudusid kostjal endal ja OÜ-l DI projekti käivitamiseks rahalised vahendid. Hageja esindaja väitis, et hageja on valmis kandma projekti käivitamise kulud. Sellistel tingimustel oli kostja nõus projektis osalema ja sõlmiti vastav leping. Läbirääkimiste juures viibis JL.
10.Projekti käivitamiseks mõeldud raha soovis hageja kanda üle kostja isiklikule kontole ja viimane pidi selle omakorda üle kandma OÜ-le DI. Vajadust kanda raha kostja isiklikule kontole põhjendas hageja sellega, et Venemaalt on raha füüsiliselt isikult füüsilisele isikule maksuseaduste mõttes probleemivaba, kuid juriidiliselt isikult juriidilisele isikule ülekanded on komplitseeritud. Ka nende läbirääkimiste juures viibis JL.
11.Äriprojekt käivitus ning hageja kandis kostjale kolme ülekandega üle raha, mille kostja kandis edasi OÜ-le DI. Seega vahendas kostja vastavalt kokkuleppele hageja raha, mis oli mõeldud projekti käivitamiseks. 2010.a sügiseks selgus, et vee müük oli suures kahjumis ja hageja ja kostja otsustasid omavahelise koostöö lõpetada.
12.Kohtule 09.05.2011.a esitatud menetlusdokumendis väitis kostja, et hageja ja kostja ei olnud isiklikult tuttavad ning nad ei olnud omavahel suhelnud enne veemüügilepingu sõlmimist. On väga ebatavaline, et hageja annab tagatiseta laenu väidetavalt suulise lepingu alusel isikule, keda ta ei tunne ja kes temalt laenu ei ole küsinud. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist kostjaga. Hageja ei ole ka välja toonud ühtegi asjaolu ega esitanud tõendeid selle kohta, millal ja kuidas avaldas kostja soovi laenu võtta. Hagejale kui ärimehele oli oluline, et tema ettevõtte kaubamärk oleks Eestis esindatud ning TP sai hagejalt korralduse igal juhul organiseerida vee müüki Eestis. Majanduslikust küljest ei oleks vee müügi tulemused saanud omada OOO-le Šiškin Les mingisugust huvi. Kostja avaldas läbirääkimistel TP , et tal puuduvad vahendid vee müügi alustamiseks ja sellega seotud kulude kandmiseks. TP teatas seepeale, et hageja on nõus finantseerima projekti käivitamise kulusid. Tulevaste finantseeringute suuruses kokku ei lepitud. Veemüügi projekti käivitamise kulude suuruse ja kuluartiklid teatas kosjale peale projekti käivitumist otse hagejale. Alles siis avaldas hageja soovi kanda raha üle otse kostja kontole. Kostja andis oma konto numbri, pidades seda abinõuks finantseeringu vahendamisel äriühingule. Kostja kandis hageja antud summad OÜ-le DI üle selgitusega „laen“, kuna äriühingu majandustegevuse finantseerimine saab põhimõtteliselt toimuda kas laenu andmise või osakapitali suurendamise kaudu.
13.Harju Maakohtu 16.12.2011.a istungil leidis kostja, et tehingu sõlmimise initsiatiiv tuli hagejalt. Kuna hageja esindaja lubas Eesti turule sisenemist finantseerida, siis viis ta kostja eksitusse. Kostja ei ole kunagi hagejalt laenu küsinud ning laenulepingu kokkuleppe sõlmimine on tõendamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostjate seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub tervikuna rahuldamisele.
15.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja kandis hagiavalduses märgitud summad üle kostja isiklikule kontole AS-s Eesti Krediidipank nr XXXXXXXXXXXXX; 2) 13.09.2009.a kandis hageja kostjale üle 46 422,64 krooni ehk 2966,95 eurot; 3) 24.05.2010.a kandis hageja kostjale üle 3 905 krooni ehk 249,57 eurot; 4) 23.06.2010.a kandis hageja kostjale üle 62 694 krooni ehk 4006,88 eurot; 5) kostja kandis hageja poolt saadud summad omakorda osaliselt üle OÜ-le DI, märkides maksekorralduse selgituse lahtrisse „laen“; 6) hageja esitas kostjale 22.09.2010.a avalduse laenulepingute ülesütlemiseks, milline saadeti kostjale posti ja e-posti teel ning millise avalduse sai kostja kätte; 7) OÜ DI ja OOO Šiškin Les vahel toimusid läbirääkimised, milliste tulemusena sõlmiti 27.08.2009.a vee müügileping.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel olid sõlmitud laenulepingud ning kas kostjal on kohustus tagastada hagejale viimase poolt tasutud summad.
17.Hageja on väitnud, et tema ja kostja vahel olid sõlmitud suulised tähtajatud laenulepingud, millised hageja ütles üles. Kostja poolt viidatud kokkulepet, mille kohaselt olevat hageja olnud
valmis finantseerima projekti käivitamiskulusid, poolte vahel sõlmitud ei ole. OOO Šiškin Les ei ole OÜ-le DI raha üle kandnud. Põhjendamatu ja paljasõnaline on kostja väide, mille kohaselt olevat Venemaalt raha kandmine juriidiliselt isikult juriidilisele isikule komplitseeritud. Hageja ei kandnud kostjale raha üle mitte Vene Föderatsioonist, vaid hageja enda AS Swedbank kontolt. Maksekorraldustel oli märgitud, et tegemist on laenuga tollimiseks. Vene keelt kõneleva isikuna pidi kostja aru saama, et ülekanne on tehtud laenuna. Laenu mittesoovimisel oli kostjal võimalik rahalised vahendid tagastada. Hageja andis kostjale kui OÜ DI omanikule laenu, et viimane saaks ära maksta tollimaksud. Arusaamatuks jääb kostja loogika, mille kohaselt selline laen peaks kujutama endast projekti finantseerimist. Kostja ise on kandnud summad OÜ-le DI üle selgitusega „laen“. Kostja kandis OÜ-le DI üle väiksema summa, kui ta ise hagejalt sai. Iga ülekande eel oli kokkulepe laenu andmise kohta. Rahasumma anti kostjale laenuks, mitte tagastamatuks abiks. Raha ülekandmiseks oli vaja teada kostja isiklikku konto numbrit, mis eeldab pooltevahelise kokkuleppe olemasolu.
18.Kostja vaidles hagiavalduse vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud laenulepingute sõlmimist hageja ja kostja vahel. Ülekannetega finantseeris hageja OÜ DI majandustegevust hagejale kuuluva äriühingu OOO Šiškin Les toodangu müügi käivitamiseks Eestis. Hageja märkis ülekannetel selgitusse „dolg na tamognu“, mis tähendab „laen tollimiseks“. Projekti käivitamiseks mõeldud raha soovis hageja kanda üle kostja isiklikule kontole ja viimane pidi selle omakorda üle kandma OÜ-le DI. Vajadust kanda raha kostja isiklikule kontole põhjendas hageja sellega, et Venemaalt on raha füüsiliselt isikult füüsilisele isikule maksuseaduste mõttes probleemivaba, kuid juriidiliselt isikult juriidilisele isikule ülekanded on komplitseeritud. Hageja ja kostja ei olnud isiklikult tuttavad ning nad ei olnud omavahel suhelnud enne veemüügilepingu sõlmimist. Kostja andis oma konto numbri, pidades seda abinõuks finantseeringu vahendamisel äriühingule. Kostja kandis hageja antud summad OÜ-le DI üle selgitusega „laen“, kuna äriühingu majandustegevuse finantseerimine saab põhimõtteliselt toimuda kas laenu andmise või osakapitali suurendamise kaudu. Kuna hageja esindaja lubas Eesti turule sisenemist finantseerida, siis viis ta kostja eksitusse.
19.VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenulepingu üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Võlaõigusseadus ei näe laenulepingule ette kohustuslikku vorminõuet, millest tulenevalt võib laenulepingu sõlmida igas vormis, sealhulgas suuliselt või kirjavahetuse teel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja kandis kostjale raha üle kolmel korral, märkides seejuures maksekorralduse selgitusse „dolg na tamognu“ (maksekorraldused toimiku lk 7-9), mis eesti keeles tähendab „võlg tollimiseks“. Tuginedes nimetatud tõendile, loeb kohus tõendatuks hageja ja kostja vahel tähtajatute laenulepingute sõlmimise, kuna antud tõenditest tuleneb selgelt, et hageja käsitles kostjale üle antud summasid võlana ehk laenuna. Kostja väitis, et tema ei avaldanud hagejale soovi laenu saamiseks, kuid kostja ei ole talle üle kantud summasid tagastanud ja on kinnitanud, et ta mõistis maksekorraldustele märgitud selgituse tähendust. Kostja hoopis kandis osa rahast edasi OÜ-le DI laenuna (maksekorraldused toimiku lk 46, 47).
20.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Riigikohus on leidnud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RK TKo 27.03.2008.a nr 3-2-1-11-08, p 11). Kohus selgitas kostjale Harju Maakohtu 16.05.2011.a istungil (protokoll toimiku lk 71), et kostjal tuleb välja tuua ja tõendada, millisel õiguslikul alusel on tal võimalik keelduda talle kantud summa tagastamisest. Kohus leiab, et vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja usutavalt põhjendanud ega tõendanud, millisel alusel on tal õigust keelduda talle üle kantud summade tagastamisest hagejale.
21.Kostja väidete kohaselt olevat hageja lubanud finantseerida OOO Šiškin Les vee
müügiprojekti käivitumist Eestis, kuid kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, millest tulenevalt oleks selline finantseerimine pidanud endast kujutama tagastamatu finantsabi andmist. Kostja taotlusel üle kuulatud tunnistaja JL kostja väiteid ei kinnitanud. Tunnistaja üksnes märkis, et OOO Šiskin Les esindaja poolt läbirääkimistel öeldu kohaselt pidi nimetatud ettevõte alguses ise finantseerima turule sisenemise kulud, kuid tunnistaja ei teadnud midagi sellest, millised kokkulepped tegelikult poolte vahel sõlmiti (toimiku lk 88, pöördel). Samuti ei nähtu tunnistaja ütlustest, et hageja või OOO Šiskin Les oleksid kostjaga kokku leppinud tagastamatute rahasummade andmises.
22.Kostja ise on märkinud, et ta kandis oma kontole saadetud summad osaliselt üle OÜ-le DI laenuna, kuna äriühingu tegevuse finantseerimine ongi võimalik ainult laenu või osakapitali suurendamisena. TsMS § 235 näeb ette, et väidet tuleb põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saaks kohus lugeda väite usutavaks. Kohus ei loe usutavaks kostja väiteid, milliste kohaselt sai tema OÜ-le DI väidetava vee müügi projekti finantseerimiseks summad üle kanda üksnes laenuna, kuid kostjale endale samal eesmärgil hageja poolt üle kantud summasid tuleks käsitleda tagastamatu finantsabina. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, milliste kohaselt oleks hageja ja kostja või OOO Šiškin Les ning OÜ DI vahel olnud sõlmitud selline kokkulepe, mille järgi pidi hageja kandma kostja isiklikule kontole üle tagastamatu abina teatud summad. Kohus leiab, et tavapäraselt peetakse äriühingute vahelises majandustegevuses mõiste „finantseerimine“ all silmas laenu andmist. VÕS § 401 lg 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka muu abi finantseerimisel ning krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut (VÕS § 401 lg 3). Seega isegi juhul, kui OÜ DI ja OOO Šiškin Les vahel oleks olnud sõlmitud kokkulepe äriprojekti finantseerimiseks, ei tähenda see automaatselt finantsilist abi saanud isiku vabanemist kohustusest saadud vahendid tagastada.
23.Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatud laenulepingud. Muud kostja vastuväited ei tõenda vastupidist. Kostja ei ole muuhulgas tõendanud seda, et vajaduse kanda summad üle tema isiklikule kontole tingisid Vene Föderatsiooni maksuseadused, kuna raha kanti kostjale üle Eesti siseste ülekannetega. Kuna hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud üles ning kostja on kinnitanud ülesütlemise avalduse kättesaamist, on kostja kohustatud talle laenatud summad tagastama. VÕS § 398 lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kostja hageja nõuet vabatahtlikult täitnud ei ole, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu põhisummana 7223,40 eurot.
24.Hageja nõudis kostjalt lisaks laenu põhisummale viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määra alusel. Hageja tõi välja, et kostja kohustus tagastada hagejale laen muutus sissenõutavaks 24.11.2010.a. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 63,57 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivis VÕS §-s 113 ja §-s 94 sätestatu alusel. Kostja eraldi vastuväiteid hageja viivise arvestamisele ei esitanud.
25.Kohus leiab, et kuna kostjal oli kohustus tagastada hagejale laenu põhisumma, tuleb kostjalt välja mõista ka hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina
põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõue kostja suhtes rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 63,57 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt summas 7223,40 eurot alates hagi esitamisest 03.01.2011.a kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas.
26.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.