Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-11-32097 Välja mõista PV’ilt menetluskulud 370 eurot, millest riigilõiv 310 eurot ja lepingulise esindaja kulu 60 eurot, BIGBANK AS-i kasuks. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus täiendab käesolevat otsust kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline teatab 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses ning teist poolt sellest ette ei teavitata. Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg 1. TsMS § 444 lg 1 järgi võib lihtmenetluse otsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa, kui otsuse teinud kohus ei anna otsuses luba selle edasikaebamiseks. Kohus täiendab otsust, kui menetlusosaline teatab apellatsioonitähtaja jooksul kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus vastavalt TsMS § 448 lg 41. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hagi ja selles sisalduvad asjaolud BIGBANK AS (edaspidi ka avaldaja) esitas 12.07.2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse PV’i vastu võlgnevuse 1 471.72 euro, intressi 406.51 euro, võla sissenõudmisega seotud kulude 70.29 euro, viivise 259 euro ja lisanduva viivise nõudes. 01.08.2011 tegi kohus võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 04.08.2011. Võlgnik esitas 16.08.2011 nõudele vastuväite. 08.09.2011 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 21.09.2011 esitas BIGBANK AS (hageja) hagi PV’i (kostja) vastu.

2-11-32097 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.09.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX(edaspidi leping), mille raames on sõlmitud kaks kokkulepet (kokkulepe nr 1 ja kokkulepe nr 2). Kostjal oli kohustus tasuda hagejale kokkuleppe nr 2 järgseid regulaarseid makseid alates 12.11.2009. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja tegi kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja kohustust täiendava tähtaja jooksul ei täitnud ning hageja ütles 10.02.2011 lepingu üles. Kostjal on tagastamata krediidisumma võlgnevus 1 471.72 eurot, mis tuleb üldtingimuste p 2.1 ja 5.3 ja seaduse alusel kostjalt välja mõista. Hageja on arvestanud krediidisummalt intressi, mis kokkuleppe nr 2 alusel on 28.33% krediidisummast ühe aasta kohta. Intressimaksmise kohustus tuleneb üldtingimuste p 2.1 ja 5.3 ning seadusest. Sissenõutavaks muutunud tasumata intress on 406.51 eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulusid summas 70.29 eurot. Hageja on kostjale 09.07.2010, 21.07.2010 ja 23.12.2010 saatnud võla sissenõudmiskirju, 20.01.2011 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 10.02.2011 lepingu ülesütlemise avalduse. Vastavalt üldtingimuste p 6.7 ja 5.3 ning seadusele tuleb kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 70.29 eurot. Hageja on arvestanud kostjale viivist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kuna kokkuleppe nr 2 sätestatud intressimääraks on 28.33 %, siis hageja nõuab kostjalt põhisumma tasumisega viivitamise eest viivist seisuga 21.09.2011 summas 438.78 eurot ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 22.09.2011 lepingus sätestatud määras viivist kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastus Kostja on pöördunud hageja poole kohtuväliselt, et saavutada kompromiss. Kostja leiab, et see on oluline vaidluse lahendamiseks. Kostja poolt hagejale esitatud avaldustest nähtub, et kostja on kaotanud püsiva sissetuleku. Maakohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: • Hageja ja kostja vahel on 18.09.2007 sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX(t lk 2932) • Pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu kokkuleppe nr 1 ja kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta (t lk 33-48); • Lepingu juurde kuuluvad lepingu üldtingimused (t lk 46-48); • Kostja rikkus kokkuleppest nr 2 tulenevaid kohustusi ning hageja ütles lepingu üles 10.02.2011 avaldusega (t lk 49-53). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu alusel andis hageja kostjale krediiti, millest tagastamata on 1 471.72 eurot. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Krediidisumma tasumata jätmisega on kostja oma kohustust rikkunud (VÕS § 100). Hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Lepingu üldtingimuste p 2.1 esimese lause kohaselt krediidisaaja kohustub tagastama krediidisumma ja tasuma intressi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Kostja ei ole vaidlustanud lepingu ülesütlemise kehtivust. Lepingu üldtingimuste p 5.3 esimese lause kohaselt lepingu ülesütlemise korral on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale

2-11-32097 koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 406.51 eurot. Pooled on kokku leppinud üldtingimuste p 2.1. ja 5.3 intressi tasumises ning sõlmitud lepingu kokkuleppes nr 2 intressimääras 28.33 % krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 406.41 eurot. Hageja nõuab kostjalt seisuga 21.09.2011 viivist 438.78 eurot üldtingimuste p 6.1., 6.2. ja 5.3. alusel. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause järgi ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud 28.33 % suuruses intressimääras aastas. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus TsMS § 367 kohaldamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes viimatinimetatud sättest, kuulub rahuldamisele ka hageja nõue mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 22.09.2001 viivis kuni kohustuse täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 70.29 euro hüvitamist. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohus leiab, et võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue on õiguslikult põhjendamata. Võla sissenõudmisega seotud kulu – kulud, mida laenuvõtja peab tasuma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel – kujutab oma olemuselt lepingu rikkumisega seotud kahju. VÕS § 113 lg 5 kohaselt võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise. Eeltoodud seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (19.12.2007 otsus nr 3-2-1-122-07, punkt 14). Kohtu hinnangul on üldtingimuste p 6.7 tühine tüüptingimus tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ning VÕS § 113 lg 5, kuna ette nähtud hüvitis on ebamõistlikult suur (meeldetuletuskiri 200 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni) ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Samuti on selle sättega kokku

2-11-32097 lepitud VÕS § 113 lg 5 sätestatust erinevalt, mis samas on aga tarbijat kahjustav. Kohus leiab, et nimetatud meeldetuletusi saab hageja krediidisaajatele saata ka vähem kulukamal viisil, näiteks elektronkirjaga. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt 70.29 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 405 lg 1 p 3 tulenevalt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 97 % ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg 1 juhindudes põhjendatuks kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuludena: riigilõiv 310 eurot ja lepingulise esindaja tasu, arvestades asja mahtu ja keerukust, 60 eurot. Kostja menetluskulude väljamõistmise taotlust ega nimekirja kohtule esitanud ei ole, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.