Eesti Vabariigi nimel Kohus
Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-64383
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.12.2011.a., Tallinn
Kohtunik
Maie Seppo
Kohtuasi
Swedbank Liising AS hagi VF OÜ ja KAS (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks KAS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 6993,62 EUR (109 426,32 krooni).
Hagihind
1595 eurot Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15039), esindaja vandeadvokaat Erki K Kostja I VF OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX), esindaja advokaat Tarmo Friedenthal Kostja II K AS (pankrotis, reg.kood XXX, asukoht XXX), esindaja Sulev M
Menetlusosalised
Resolutsioon
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest Asjaolud Harju Maakohtu 16.06.2010.a. kohtumäärusega kuulutati välja AS-i K pankrot. Pankrotihalduriks kinnitati Toomas Saarma. 30.06.2010.a. esitas Swedbank Liising AS pankrotihaldurile vara realiseerimisest kahjumi nõude summas 109 426,32 EEK koos nõude olemasolu tõendavate tõendite ärakirjadega, sealhulgas ärakirjadega liisingulepingust , liisingulepingu kahepoolsest lõpetamisest, liisingulepingu müügidokumentidest, liisingulepingu nõude aluseks olevatest tasumata
arvetest, liisingulepingu nr , liisingulepingu kahepoolsest lõpetamisest, liisingulepingu müügidokumentidest ning liisingulepingu nr nõude aluseks olevatest tasumata arvetest. 17.11.2010.a. toimunud Võlgniku pankrotimenetluse nõuete kaitsmise koosolekul esitas Swedbank Liising AS nõudele vastuväite VF OÜ ja osalise vastuväite summas 88 038,34 krooni pankrotihaldur. Nõudeavalduse kohaselt sõlmiti võlausaldaja ja võlgniku vahel 17.06.2005.a. liisinguleping (edaspidi Leping 1). Lepingu 1 lõpptähtaeg oli 15.06.2010.a., kuid Võlausaldaja ja Võlgnik sõlmisid 11.06.2009.a. kahepoolse lõpetamise kokkuleppe ja Võlgnik tagastas Leping 1 liisinguesemeks oleva sõiduauto. Võlausaldaja võõrandas 18.08.2009.a. Lepingu 1 liisinguesemeks oleva sõiduauto SAAB 9-3 SPORT LINEAR LPT hinnaga 118 333,33 Eesti krooni . Vara ostuhind on Võlausaldajale tasutud. Lepingust 1 tulenev Võlausaldaja nõue Võlgniku vastu on alljärgnev: Vara jääkmaksumus 146 609,21 Eesti krooni Debitoorne võlg 10 639 99 Eesti krooni Viivismaksete võlgnevus 270,81 Eesti krooni Kindlustusmaksete võlgnevus 0.00 Eesti krooni Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 6 859,98 Eesti krooni. Liisinguandja nõue kokku 164 679,99 Eesti krooni Vara realiseerimisest saadud summa 118 333,33 Eesti krooni Arvestades vara lõplikku müügihinda ja Swedbank Liising AS-i kogunõuet tekkis vara realiseerimisest kahjum summas 46 346,66 Eesti krooni.
100 833,33 Eesti krooni
Arvestades vara lõplikku müügihinda ja Swedbank Liising AS kogunõuet tekkis vara realiseerimisest kahju summas 63 079,66 Eesti krooni. Lepingute üldtingimuste punktist 3.7 tuleneb Võlgniku kohustus hüvitada Võlausaldajale vara võõrandamisest tekkinud kulud (s.o. liisinguesemete võõrandamisest saadud summa ja liisinguesemete jääkmaksumuse vahe) ja kahjud (s.o. liisinguesemete valduse üle võtmine, liisinguesemete hoidmine, müügikõlblikuks seadmine).
Eeltoodust tulenevalt moodustavad Võlgniku poolt Lepingute 1 ja 2 alusel Võlausaldajale tasumisele kuuluvate summad Nõudeavalduse esitamise seisuga kokku 109 426,32 EEK , mis on Võlausaldaja nõue Võlgniku vastu. 17.12.2010.a. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub hageja tunnustada Swedbank Liising AS-i Lepingute üldtingimuste punktist 3.7. tulenevat vara realiseerimise kahjumi nõuet K AS-i (pankrotis) vastu PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena, summas
15.veebruaril 2011.a. täpsustab hageja oma nõuet. Võlgnikul tekkisid viivitused igakuiste maksegraafikujärgsete osamaksete tasumisega ning Võlgnik pöördus 2009.a. kevadel Hageja poole palvega lõpetada Lepingud ennetähtaegsaelt ja Võlgnik tagastab vara 14 päeva jooksul. Hageja oli nõus Lepingute ennetähtaegse lõpetamisega üksnes tingimusel, et Võlgnik võtab kohustuse hüvitada Hagejale Varade müümisel tekkida võiva müügikahju. Seetõttu leppisid pooled Lõpetamise kokkulepetega kokku Varade müügitingimused ning Lõpetamise kokkulepetele lisati müügiprotseduur. Lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel kokku lepitud Varade müügitingimused ei ole käsitatavad tüüptingimustel sõlmitud kokkulepetena. Varade võõrandamisega tegeles professionaalne sõiduautode võõrandamisega tegelev ettevõte AS Saksa Auto. Nõude kalkulatsiooni on Hageja esitanud 16.10.2009.a. saadetud kirjas nr. 200.080030/48533. Sama põhjalik kalkulatsioon oli esitatud ka Hageja nõudeavalduses. 30.mail 2011.a. esitas hageja täiendavad seisukohad. 11.juunil 2009.a.poolte vahel sõlmitud Lepingute lõpetamise kokkulepet tuleb lugeda pooltevaheliseks erikokkuleppeks, sest Üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel oleks lõpetamine pidanud toimuma Hageja initsiatiivil. Tegemist ei ole tavapärase tüüpregulatsiooniga, vaid erandjuhtudel rakendatava erikokkuleppega. Võlgnik on kohustatud Hagejale hüvitama ka Sõiduki I ja Sõiduki II tagastamise ning realiseerimisega seonduvad kulud. Sõiduki I osas kandis Hageja kulusid summas 6 859,98 krooni, mis koosnesid: sõiduki I realiseerimise eest Saksa Autole makstud tasust summas 5 916,67 krooni; ja SASõiduki I müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonditööde teostamise eest makstud tasust summas 943,31 krooni. Sõiduki II osas kandis Hageja kulusid summas 5 984,96 krooni, mis koosnesid Saksa Autole makstud tasust summas 5 041,67 krooni ja Saksa Autole Sõiduki II müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonditööde teostamise eest makstud tasust summas 943,31 krooni.
VF OÜ ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt Swedbank Liising Aktsiaseltsil on liisingulepingutest tulenev nõue KAS (pankrotis) ees. Märgitud nõue on põhjendamatu ja õigusevastane. Kostja I leiab, et kuivõrd nii liisingulepingud kui ka selle lisakokkulepped on sõlmitud tüüptingimustel, siis ei ole nendest võimalik juhinduda poolte vaheliste õigussuhete reguleerimisel. Seaduse kohaselt on lepingu üht poolt ebamõistlikult koormav tüüptingimus tühine ning sellest ei tulene poolele õigusi ega kohustusi. Tühine tehing on algusest peale kehtetu. Määravaks ei ole mitte liisingueseme müügihind , vaid selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise hetkel. Swedbank Liising Aktsiaselts on arvestanud liisinguesemete väärtuse ebaõigesti, so mitte eseme üleandmise hetke keskmist turuhinda arvestades vaid liisinguesemete põhjendamatult madalate müügihindade alusel.
Käesoleval juhul on liisinguandja oma tüüptingimustes sätestanud liisingulepingu ülesütlemise regulatsiooni seadusest erinevalt. Nimelt liisingulepingute üldtingimuste punkti
Kostja II tunnustab hageja nõuet summas 21 387,98 krooni e. 1 366,94 eurot, mis koosneb debitoorsetest ja kindlustusmaksete võlgnevustest. 01.03.2011.a. esitatud täiendavates seisukohtades palub kostja II jätta hagi täies ulatuse rahuldamata, kuna hageja on hagiavalduses ja 15.02.2011.a täiendavate seisukohtadega faktiliselt kaldunud kõrvale PankrS § 107 sätestatust. Hageja on hagiavalduses nõude alusena esile toonud asjaolusid, mida varasemalt esile toonud ja käsitletud ei ole. Samuti on hagis
kajastatud toiminguid ja tehinguid võrreldes nõudeavalduses märgituga käsitletud erinevalt ja vasturääkivalt. Kostja II on seisukohal, et liisingulepingute ja nr ja nende osadeks olevate üldtingimuste näol on kahtlemata tegemist tüüptingimustel sõlmitavate lepingutega, lepingud on esitatud nii nagu on tüüptingimustel ning puuduvad tõendid läbirääkimiste osas tingimuste formuleerimisel. 11.08.2011.a. esitatud täiendavates vastuväidetes kostja II leiab, et ei ole taotlenud hagi täielikku rahuldamata jätmist vaid ainult kostja II vastuväite ulatuses.
PankrS § 107 alusel võib nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta on esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja on esitanud AS K (pankrotis) pankrotimenetluses nõude kui vara realiseerimisest saadud kahjumi nõude summas 109 426,32 EEK. Nõue tuleneb Lepingute üldtingimuste punktist 3.7. Nõudeavaldusele olid lisatud järgmised lisad (toimiku lk.5-66):
15.veebruaril 2011.a. selgitab hageja oma hagiavaldust ja märgib, et tema nõude aluseks on Liisingulepingute lõpetamise kokkulepped, mida ei saa käsitleda tüüptingimustel sõlmitud kokkulepetena. 30.mail 2011.a.esitab hageja täiendavad seisukohad. Hageja selgitab, et Leping I ja Leping II lõpetati poolte vastastikusel kokkuleppel. Tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud kokkuleppega vaid pooltevahelise erikokkuleppega. Hageja selgitab, et Võlgnik on kohustatud Hagejale hüvitama ka sõiduki I ja II tagastamise ning realiseerimisega seotud kulud. Sõiduki I osas kandis Hageja kulusid summas 6 859,98 krooni, mis koosnesid Sõiduki I realiseerimise eest AS SAmakstud tasust summas 6 916,67 krooni ja AS SASõiduki I müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonditööde eest makstud tasust summas 943,31 krooni. Sõiduki II osas kandis Hageja kulusid summas 5 984,96 krooni, mis koosnesid AS SA makstud tasust summas 5 041,67 krooni ja AS SA Sõiduki II müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonditööde teostamise eest makstud tasust summas 943,31 krooni. Kohus leiab, et hageja on muutnud võrreldes nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõudega nõude alust. Hageja on esitanud nõuete kaitsmisel nõude kahju hüvitamise nõudena, mitte kui debitoorse võla, viivisemaksete võla, kindlustusmaksete võla ja vara realiseerimisega seotud kahju hüvitamise nõude. Kohus on seisukohal, et Pankr S § 107 sätete kohaselt ei ole lubatav nõude aluse muutmine ka tuginedes nõudeavaldusele lisatud tõenditele. Kohus nõustub
kostjate vastuväidetega, et pankrotihalduri ja võlausaldajate ülesandeks ei ole oletada, millisel alusel on pankrotimenetluses nõue esitatud, vaid õige on tugineda hageja enda poolt esitatud määratlusele. Poolte vahel puudub vaidlus, et Hageja ja Võlgniku vahel sõlmiti liisinguleping (edaspidi Leping 1), mille esemeks oli sõiduauto Saab 9-3, registreerimismärk XXX(edaspidi Vara I). Hageja ja Võlgniku vahel oli sõlmitud liisinguleping nr (edaspidi Leping 2), mille esemeks oli sõiduauto Saab 9-3, registreerimismärk XXX(edaspidi Vara 2). Lepingutest tulenevalt kohustus Hageja andma Vara I ja Vara 2 Lepingute perioodiks Võlgniku valdusesse ja kasutusse ning Lepingute üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus Võlgnik tasuma Hagejale selle eest Lepingutes sätestatud makseid vastavalt Lepingute lisaks olevale maksegraafikule. Poolte vahel puudub vaidlus, et kõnealuste liisingulepingute näol oli tegu kasutusrendi tüüpi liisingulepingutega.15.06.2010.a. lõpetasid pooled Lepingu 1 ja Lepingu 2 ennetähtaegselt. Ennetähtaegse lepingute lõpetamise põhjuseks oli võlgniku viivitused igakuiste maksegraafikujärgsete osamaksete tasumisega. Kostjad leiavad, et nii liisingulepingud kui nende lõpetamise kokkulepped on sõlmitud tüüptingimustel. Kohus leiab, et puudub vajadus tõendada, et liisingulepingute lõpetamise kokkulepped on sõlmitud tüüptingimustel, kuivõrd Hageja ise on K AS (pankrotis) pankrotimenetluses esitanud nõude lähtudes liisingulepingute üldtingimuste punktist 3.7, millega sisult kattuvad ka liisingulepingutes endas sisalduvad p-d 7.4 ja 14.3. Liisingulepingute lõpetamise kokkulepete p.4 kattub tüüptingimuste p-de 3.7. ning 7.4. Kuigi Liisingulepingute 1 ja 2 lõpetamised toimusid Võlgniku initsiatiivil, ei tähenda see, et lepingute lisad ei oleks sisuliselt sõlmitud tüüptingimustel, sest selles sisalduvad tingimused kattuvad tüüptingimuste vastavate sätetega. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohus leiab, et liisingulepingute tüüptingimus p.3.7 on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-07 leidnud, et Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS §-d 367 ja 416. VÕS § 367 lg 1 sätete kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike kolm kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Liisingute esemete üleandmise-vastuvõtmise aktides ei ole liisinguesemete väärtust pooled määranud, XXX väljavõtetega ei saa tõendada vara väärtust, kuna müügikuulutustes on hind, mida müüja soovib saada, mitte hind, mida müügist saadakse. Sõiduautode hindamisakte nende üleandmise-vastuvõtmise aja seisuga kohtule esitatud ei ole.
Mõlema Lepingu lõpetamise lepingu punkt 4 näeb ette, et juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele (tüüptingimuste punkt 3.7 sõnastuses). Hageja andis Sõiduki I AS SA üle 1.juulil 2009.a. hinnaga 149 000 krooni. Sõiduk I võõrandati 18.augustil 2009.a. hinnaga 142 000 krooni. Sõiduki II valdus anti SA üle 16.juunil 2009.a. Sõiduk II võõrandati 27.augustil 2009.a. hinnaga 121 000 krooni. Kohus leiab, kuivõrd liisingulepingute esemete müüki korraldas hageja ning K AS (pankrotis) ei olnud võimalust selles kaasa rääkida, vara müügihinda Võlgnikuga ei kooskõlastatud, ei saa panna vastutust liisingulepingute esemete realiseerimisest tuleneva võimaliku kahju eest ainuüksi Võlgnikule. Kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ja võttes arvesse asjaolu, et hageja on muutnud nõude alust võrreldes nõuete kaitsmise koosolekul esitatud nõudega ja varade väärtust ei ole varade üleandmisel kindlaks tehtud, asub kohus seisukohale, et hageja nõue, mis on AS K (pankrotis) pankrotimenetluses määratletud liisingulepingu järgse liisingueseme müügist saadud kahju nõudena summas 46 346,66 Eesti krooni ning liisingulepingu nr järgse liisingueseme müügist saadud kahju nõudena summas 63 079,66 Eesti krooni, tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude Jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Maie Seppo kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.